Mees kirjutab masinas. Armastus, kiir ja. Ja masin vastab mehele. Adressaadi asemel. Ja mees, kes on mugavasti aset võtnud oma elamismasinas oma lugemismasinaga oma kirjutusmasina vastu Ja ise koos oma kalkuleerimise masinaga oma unistamis masinas ostab ta ühe armaatsemise masina. Ja oma unistuste realiseerimismasinas armasse ta oma kirjutusmasinaga. Kolm tiku üksteise järel heidetud öös. Esimene, et näeksin kogu su nägu. Teine, et näeksin su silmi. Kolmas ette, mäeksin suu suud. Ja kogu see pimedus et ma ei näeks enam midagi muud hoides kaisus. Kudes päise päeva ajal. Lähem maa möödamanni veri väljast kus meestel suremisõppus käib. Olen mässitud unenäol, linasse. Run, kui juua täis. Kargab mul ninasse. Kas kodu Ukraia? Leitnant kargab sekka Sõja ajal poleks vajagi juttu, kõik läheks ruttu, seda enam, et tal. Ei ole. Kirja kohaudeks riietuseks jooksiku. Ütleb major. Kasutatakse puud üks suur laud peale taine suulaud alla üks väiksem, pea poole, teine, väiksem jalgne poole. Andestage ma ainult läksin mööda maa magasin, kui kõlas Igna all. Ja ma nägin nii ilusat und, et sõja algusest peale lasen leiba luusse. Pole ma osanud täita oma kohust. Ei. Pole osanud koolid. Aga hobuse võin ma ju võtta. Ma lähen siis hobust jootma. Süütepudeli kah võin võtta, et kui see sütitab toidu võin ju sõprugi joot. Ta võib ju võtta ta. Ja aitab mul kõõl. Mina ei ole. Eeskirja kohane tossuk kelleltki väljuma laskma ei tõtta. Tossullase ma ainult oma abipuust. Muud pole tarviski mul. Kui oma väikest Peepu eeskirjakohast Peepu. Lähen mao oma teed ja tossud, seda küll õhtul, küll hommikul. Mina. Ei ole. Eeskirja kohane. Teie sõjarajal. Suitsetan oma vä kest, rahupiip, puu. Teie julgema ka. Teilt küsimata tuhatoosi. Ma ei. Oma. Maja see oli kõva. Kõnnivad seal kusagil ajaluu. Siin teine seal igatahes mitte koos. Ja kui nad kohtuvad jala-upidega postitada püksis. Tulgu tuhanded tuhandada. Aga kas saab ean ütelda ära kõike? Sest väiksest igaviku hetkest kus asub, suudlesid mind kus ma suudlesin sind ühel päeval täis talvesära. Unt suri pargis Pariisis. Mina mängin klaverit, ütles üks, mina mängin viiulit, ütles teine mina, Harti, mina, Apensiot, mina tšellot, mina, torupilli, mina flööti. Ja mina lokku lauda. Ja ühed ja teised rääkisid, rääkisid, rääkisid. Mida nad? Mängivad. Muusikat polnud kuulda. Kõik rääkisid, rääkisid, rääkisid, ei mänginud keegi. Ent nurgas vaikis üks mees. Ja mis pilli mängite, teie harra keste suud lahti ei teegi. Küsisid muusikutalt. Mina mängin lei, järg, kas jääb kõrri oreli? Sama hästi? Vastas mees, kes teab, Ta vas tee olnud absoluutselt vaid. Ja siis ta tõusiski püsti jätab siis muusi, buda nobedasti ja siis ta mängiski leierkasti. Ja ta muusika kõlas nii ehtsalt, nii elavalt, siiani lõbusasti, et majaperemehe väike tütar tuli välja love rea alt, kuhu ta oli end peitunud ja igavuse pärast magama heitunud. Ja ta ütles, nii. Mina mänginud Tõnni võruga, head pall, Jaquelli, mina olen mänginud, keksu, mänginud ämbriga, mänginud köök, õliga mänginud papad ja mammad, mänginud kännu, kuningate, mänginud oma nukkudega, mänginud päeva varjuga, mänginud oma väikse vennaga oma väikse veega mänginud vamm ja võõrastega. Ka see ka ei ööd mööda Sõmöödraas tahan mängida kõriorelit, tahan mängida lei järk, KS-d. Ja mees võttis väiksed tüdrukud kõrval. Ja nad käisid risti-rästi linnad ja majad ja aiatal läbi. Ja siis rahvast ta tapsid rahvast mille järele abiellusid ja neil oli lapsi. Vanem õppis klaveri Teine viiulit. Kolmas harv Fi neljas Lott, kuul laulda Rihes tšellot ja siis nad hakkasid. Rääkima rääkima, rääkima, rääkima, rääkima. Ei olnud enam muusikat kuulda. Reaalsest portselanist üliümaral taldrikul üks õun on poseerimas silm silma vastu, temaga. Üks reaalsuse maalija on õunaskitseerimas, nii nagu see on. Ja ta vaeva näeb kurja. Aga õun ajab kõik tal nurja. Sest ka õunal on oma sõnak öelda. Ja mõnigi mõte oma õuna südames. Sest õunas see asi näib puutuvat. Ja näe seda õuna muutuubat oma reaalsel taldrikul kus ta salakavalalt asub liikumatu ja pai. Ja otsekui Provansi krahv, kes end proponeerib kui Browanks õliga Rahri. Kui dast vastu tahtmist tahetakse teha, portreed, proponeerib end õun kui proponeeritud ilusat frukti. Just nimelt siis, kui reaalsuse maal ja üha enam sest aru sai, et tema vastu on õunategu ja nägu ja viis ning otsekui õnnetu sandihing otsekui armetu näru kind, kes äkki on sattunud teab mis heateo halastuse ja hirmu heategevate, halastavate ja hirmutavat assotsiatsioonide valda. See õnnet tur reaalsuse maalija on äkki sattunud haledaks saagiks. Idee assotsiatsioonide määratule hulgale ja muutlik õun meenutab õunapuud ja eedeni aeda. Ja Eeva ja ka Aadamat Mao piinaid ja comtee riigiõunaaia, komplot. Hezberide tüliõuna taliõuna valged kõlar ja kuld, reneti Basti la vallutamist poolt kilo õuna vastid ja pärispatu ja kunstipäritolu ja Šveitsi ja Wilhelm Telli isegi Aaessaak njuutonit, keda on korduvalt premeeritud ülemaailmse gravitatsiooninäitusel ja uimane Just nimelt siis kui Picasso kes läheb sealt läbi, nagu ta kõikjalt, läheb läbi iga päev. Kui oma toast Ja Picasso viskab taldriku. Purro oks jätkab naeratades. Kes unest on välja kistud otsekui hammas ihuüksinda, leiab end lõpetamata lõuendi ees. Mees kirjutab masinasse armastuskirja ja masin vastab mehele adressaadi asemel ja tasemel. Palun vabandust, kui. Ma käin ära, trepp on olemas nagu nagu purjetasime, hägune. Kalkuleerinud ühesõnaga. Astart.