Puu ma oleksin, kui õis oleks sellel niisuguse pealkirja all kuuleta kimbukes sander, pädefilembe luuletusi, mis me valisime tänase luule pooltunni sisustamiseks. Luuletusi loeb Hendrik kerge muusikaga on põimiku kujundanud Tõnis Kõrvits. Puuma oleksin, kui õis oleks sellel õis, ma oleksin, kui sina kastetilk kaste oleksin, kui sina, päiksepaiste ainult koos nii olla. Silmapilk. Oleksid sa taevas kallis, piida tähena. Selle üksin särama. Oleks põrgusa. Et ühte jääda käest ka elu annaks särama. Väriseb põõsas, sest põõsale lendas, lind. Väriseb hing mul, sest meenutan jälle sind. Meenutan jälle sind väikene piigake avara maailmas säravaim Helmeke. Doonau suurvee aegu voolab üle kalda. Südankima praegu vaevu Haida maldan. Armastad mind, piiga? Manii sind armastan. Taat ja memm sind iial rohkem ei armasta. Kui su juures olin, siis hoidsid mind mu arm. Siis veel oli suvi, nüüd talv on külm ja karm. Jätsid mu siis andku sulle jumal õnnistust. Kui veel olen armas, siis 1000 kord õnnistust. Madalal pilves sülesügisvihm käib puudest üle, puistab lehtikahinaga, ööbik, üksi laulab, aga on vist juba hilja liiga. Kas sa magad? Tõmmu piiga? Kuuled künni lindusse alus kuis tal laulan, kurb ja valus. Vihma voolab kohinaga, ööbik üksi laulab, aga. Ja kes kuuleb kurba lindu? See saab sellest valu rindu? Kui ei maga, mustatu ka siis kuuled lindu nukrat ja see lind. Kas tead sa, seda? On mu ohkeist haiges süda. Sina oled tõmmu piiga, mulle valgus hurmav minu lootus, ainukene siin ja sealpool surma. Ja kui seegi ainus lootus on vaid unenägu, siis ei, siin ei teises ilmas ole õnn, muiagu. Seisatan järve rannal leinapajujalal. Paju lehestikus kohab tuul nii kurval alal nagu oksad nukralt norgu vajunud on, Pajul on mu hinge murtud, tiivad aralt longu vajunud. Linnud lahkuvad kesk laante närbunud sügisse ära lennata, kes suudan oma mure riigist ära. Kuhu? Sama suur kui lembus on muremagi. Aga Lemmel pole piire pageda ei saagi. Lõolaulu jälle kuulda, saan ju ununenud, oli see Salaula suvesaadik sulasuu ja mulle vaikset rõõmu tee. On taplus kära järel hea nii. Ja see laul kesktallermaid, just nagu mägioja jahe Vooks peseb, Haabub põlevaid. Sa laula, laula, armas Lindse jälle mulle meelde toob, et ma ei ole ainult Tapparis, vaid ka poeet, kes laule loob. Mul luulet meenutab su laul ja armastust, sa väike lind. Need, jumalannad mulle olid head ja veel, ehk hellitavad mind su laulust lootus, mälestus lõid õide taas need roosipuud ja minu joobunud hinge poole, nüüd nad painutavad oma õite suud. Mao unelen, mu unelmad, nii kaunid on ja nõnda hääd ma sinust unistan, mu hingel truu, kes alati mu omaks jääd. Kes oled minu hinge õnn ja kelle võitsini jumalalt, et näeksin, pole taevas üleval. Võib selle leida ka siit alt. Salaulaloo sus, selge, seal ka lillede äratada võib mu süda nõnda tühi, oli see nüüd 100 õi seal lahti, lõi. Mägestiku jõgi, mina olla tahaks keset kaljurahne, siis mu vesi Kahaks ainult Kuimub piigatki, kalake võiks olla läigeldes vetevahus ujuks üles-alla. Laas ma võiksin olla jõge palistaksin, võideldes ma tuuli, torme alistaksin, oleks vaid mu piigad. Kell linnukene ilus pesa punuks. Rõõmsalt laulaks minu okste vilus. Võiksin olla vare vana-aastasadu kannatasin kergelt oma kurba kadu, oleks vaid mu piigake Eeeffeukas Murrinnal sirutaks ta hallijaid, käsi minu kivist pinnal. Hortsik, võiksin olla vilets, viltu vajunud, sammaldunud katust uhtuda, võiks sajud kuivaid, minu piigakett tuli, selles oleks kehval koldekivil tasa soojendades põleks. Võiksin olla pilve rebenenud lipuks, tühja kannuga hal väsinuna ripuks ainult Kuimu piigake oleks eha valge, heidaks oma helkijad puna ümber minu pall. Sügis uduilmadega. Päike, väsind silmadega, vaatab külmalt maha. Pilves end, peidab põlev kamin tuppa. Veidi sooja heidab kinni uks. Ei keegi sega. Istun kambris, enesega muremeeli, vaatan põlevasse tulle. Mööda läinud päevi, meenutab see mulle. Ajanurme koltunud, ehe mälestuste närtsinud lehed. Neid ma kokku kogun. Kimpudeksnad, köidan. Ühe teise järel. Kaminasse heidan Suhinal, neist suitsu imbub niisked närtsinud lehekimbud. Kas neid sügissadu sagedane pesi? Ei neid niisutanud on mu silmavesi. Veel teeb pisar pilgu halliks. Oleksid sa siin, mu kallis, pühiksid sa selle, mis veel silmas särab naeratuse siidist rätikuga ära. Nimetades sind kui unistades vaikses Ehas Su silmi õhtu tähti säravaid Mavaatan imetledes, nii kui esmakordselt näeksin neid, neid tähtisid, neist tulvab 1000 kiir, teoja, neist tulvab, armusüdame, kui voolaks merre kevadveed. Kuis nimetada siit? Kuis nimetada sind, kui lendab mulle su silmist pilk kui tuvi, hällijalemme, kel iga sulga haljas lehekene õlipuult ning. Tiibniit tasa riivab. Valgeid kui kõige pehmemsiid, kui hälli udusulg, kuis nimetada sind? Kuis nimetada sind, kui hellalt heliseb su hääl rajal nii kõlav mida kuuldes talvel vist ärkaks mets ja maha ning rõõmsalt rohelusse puhkeksest arvaks ta, et käes on kevade see igatsetud elu tooja. Et laulab juba künnilinn, kuis nimetada sind? Kuis nimetada sind, kui riivab huuli mul su punahuulte õhetav rubiin. Ja ühte suudlus sulatab mehh hingede, nii nagu Koidus sulab. Ühte öö ja päev. Ja hajub siis mu ümbermaailm ning ulub kärmelt tõttav aeg ning omas salajased õndsused, suur igavik mu peale välja valab. Kuis nimetades sind? Kuis nimetada? Tänasin Saminu anne, armas ema mu unelmate haldjas, hea sat tõelisus, mis igatsusest meeletuist on suurem, särav ja pimestava. Sa minu hinge ainus muuk, kõige kallim. Kas hea ja hell kuis nimetada sind? Veel orgudes õisi minemas, valla haab, haljendab aknal päikese käes. Sest talv tuleb mägedelt alla ning mägede tipud on lumes ja jääs. Mu südames noores veel suvel on võimu veel põu on mul õitsevad kevadet täis, kuid juustesse. Näe, eks ju hõbedat, põimu talv, hallase käega minda riivamas käis. Lill pudeneb, eluse tormates astub mu sülle end kaasake istumas ja nüüd toetad sa pea veel mu südame vastu. Kas homme mu hauale kooldud? Ei tea? Oh ütle, kas katad, kui surensust varem saab pisaraid valades linaga mind. Kui tuleb kord noormees, kes minust, ehk parem mu nime, kas jätad ja unustad mind. Kui lesenaloori sa endalt kord heidad, Muristile lipuks riputa, siis ma tulen, kui südaöö maailma peidab. Ja hauda ta endaga kaasa sealt viin. Siin pühin ma sellega, pisarad ära, mis nutsin, et kergesti hülgasid mind. See on haavatud südant, mis sellegipärast veel mulla all jäädavalt armastab sind. Endrik Kerge luges Sandor pädefelembe luuletusi muusika põimikule valist Tõnis Kõrvits.