Tänasin suvel kuuleme Juhan Sütiste luulet. Valik on tehtud ka suvepilguga esimesest kagust rahutus. Alates kuni kuulsate armussanettideni kohtame Sütiste luules ikka inimest rändavat või seisatavad kodumaa looduse süles mõtlevad seal endast ja maailmast. Mikk Mikiver loeb kõigepealt kaks tuntud armastusluuletust, Sütiste esikkogust fragmendi suveöö poeemist, suveluulet kogudest südasuvi sadamad ja saared ja ringkäik. Ning lõpuks kolm saneti tsükliste arm. Läheme kaasa luulega. Mis on sinuga? Ma olen rahutu. Miks hoiaksin kurbus? Kogu ilmann, kevade käärimisvahus, kuid mingi valu on sinu hinge sügavas kurus. Kõnele ei ole midagi, vahel laotuse jama, millest meie üle ei saaks. Oi ilus on vaikne ja pine, kui äikse eel. Laps vaata kordki üles, kuidas tormavad pilved, kui rasked veed ja tuul kannab kogu õitsengu meie sülle. Siin Toomede magusus, nüüd kastanid, vahtrad, kuidas pean saama sellest jagu, et su suu on jäänud täna ahtraks? Ja kuigi sa räägid, vaikid ometi sisi, maid, kannatusi. Kuid laps, kõik mu pärimused jäägu. Ma tunnetan päega ei mõista meie inimhinge rannatusi. Ta pilgu vaid pähe kohal püsib. Ja pilvede vahel õhk, leede ja eine jälle hõõguma puhub hommikus punased, sööd. Milline käsi või milline juus sel tunnil. Meid murraks veel kaheks? Oled sa eest veel võluvam on, sinu väriseva kehasoojuspimedus on langenud su õlule. Armun huulile jäänud. Mida kauem sind vaatlen, seda lähemaks saad. Ja kõik mu mõtetel roojus. Su läheduses hääbub. Üle maa nüüd kustunud, hääleb. Meie ümber on vaikne, pää kohal tähtede hõbe. Meest on kaugel elu, vistrike nägu. Meid ei huvita seltskonna moraali, kosmeetika. Lendame edasi. Armunud vend ja õde selle planeediga, teades, et meie ümber kõik on ainult räägu ning mõttetud. Sa oled suvine, oled valge. Surihindade üle on langenud, bluusi ahvatleb udu. Kui kuumad su käte vähenevad, narmad otsekui leegid. Ma armastan elavat tööd, olen ma otsinud ala, olles tänavu käras, olles üksinduses, puhu hoolabs, laseme kätele pää, näed, kuidas vilguvad üleval seal vanker, põhjanael ja reha. Värised vaid viir õpetab keha. Ah, ma ei tea, kuhu pean peitma sellise, mis praegu mu hinge hellitab. Kuid ütle laps, kust pean ma rahu leidma, kuhu pean oma rahutu südame heitma. Ja kõik mu mõteteroojus su läheduses hääbub. Suveöö Sulle tahan laulda poeemi vaikse ja suure sest olen tulnud ristteeni, kus ma kuulen teisi kutseid südameväärtuste hinnangul koduküngas põldudel, rinnakult tuleb minu tee. Jookseb loogeldes lausikmaid Metssalude vahel. Nurmed on kastasin ning lõhnade vees pää kohal hajuvad vaikselt sulgpilvede ahelad ning asemele kõnnivad tähed. Ja ei ole ainustki, kisavad värvi siin all. Ega hämaral lael. Seisatum ja lähen. Kuulake metsa sellisel ööl. Kuulake häälte mattunud suma. Õhtu tulles, mis lehisse lööb. Ladul rippudes loodangel kumab tuhmunud tähesilm püstloodis kaed, rohutirtsude naer, lõputult vaikib ning kajab sammal lõhnad, mitmelõhnalist soojust. Põgenenud tuuled selt rajalt on vaikne. Siis jahendab hoovus tuleb teed mööda, luhal tuleb puhang ja kiigutab lehtedega haiguseid sõrmi. Urinaga mööda lennuskleb põrnik. Siis korraga rõkatab mets, käib riietus, Laxahtus kaugel. Taas vallandub Sisaski Lile ja muretu peks. Siit säält liid hääl ta viskele kaasa lööb, laule käib vaikuses, häälte tõusja alang, mets, elavia lullerdab pimenebala varjud rohu pääl heitlevad süülitsi, valguse roheka Laiges varjud pöörlevat pikka ja kukuvad ület siia otsekui elustuks, puud ladvad kõrgele, tõstavad vaikselt. Suve punase kuu. Kui ammu unustatud kajuvuse sisse pöörad, väravast, sind võõrastades vaatleb, lojus, samm, koerad üles äratab. Ja taadi silmapidu murult, sul tungib läbi igast koest. Siis koguge, tere, surub tõest, kare käsi, suur ning soe. Seob Bakal pükse, pajuvõru ja põlved pruunid turbaveest. Suujutuks leiab lihtsaid sõnu kui tuimaks jäänud soome keel mis põlvest põlve olnud püsiv, siin visalt muutnud ajaränd. Well tuhas hõõgub ürgne sisi ja endist kasvu kannab känd. Ning õhtu tulles õue, saadaksin laps ja ära leppinud koer. All koplis libistavad haavad. Su südamel on soe. Mind järsku haarab päiksevalgus ja viljalõhnaline tuul, õhk veab, käsist, kisub jalust. Jääb täna koju müts ja kuub. Maa kuumast virvendades Sinab ja ristikhein all. Hirmunud täkk ja vaseläiget võtab lina ning õitseb tatrakirju rätt. PUR Kuhi koondub pilverakust, kõik valmib, kollendab ja keeb. Kõrs, voogab, lainetab ja loksub. Viib läbisalu tallu tee. Alla ühetava puude kupli lööb kärbes pilli, vingub sääsk ja pähklid varjulisest tupest välja pistnud valgetajad. Üks arglik värin, õhu läbib üks tiibe, vuhin taevalael. Veel kiigub oksal Verkjas käbi ja paigu pisarates. Praed on kõikjal õhku. Päiksevalgust on kõikjal mahlarikas, tuult. Soe, mullakamara lehvik, taldu, maa. Rammu võtab elujuur. Taevas seisavad tardunud pilved ning seisatab siin endav õhk. Niidul närbuvad tõrvalilled, maa surunud põuane rõhk. Vaateveerul vaid libavad jooned ning Winavad kumerad mäed. Nagu paludes laotuse poole kuused. Vaikselt on sirutanud käed. Seitse laiska ning uskliku venda sel päeval kõrbesid kord maailma, nüüd põletab endast seitse nädalat põuane norgvarres väsinult, liigutab tiibu ja maadligi, langetab kõrvu kaugusest kumiseb viivuks põuamürina šampunud hääl. Kõmin äratab ruttu ning rühisu vaikinud meeltesse. Taas sai ihkadet metsade mühin, kostaks jälle üle vaikiva maa, et jookseksid pilved ja tuuled ja kuused painduks kui rood. Et avarust vihkamast, luulest kaoks annused muinaslood. Eelõhtut väsis, äiksekahur muld hingab värskes vihmavees ja südasuve hardas rahus sumestumas nurme teed ning seletuvalt lääne viirult. Läbematult ligineb. Suvade sügavuses piirdub liivaste rõhul krigiseb päev-päevalt madalamaks kooldumine raskest sisust paisuva aed. Õhk täis, on küpsemise hoovust, maa poole tõmbub kõrre, kael. Üks kopsak, vaikne, langeb rohtu. Jooksalt lahti, pääses õun. Jalg, järgituslik nagu kohkuks. Kindral rabab ürgne mullajõud. Kõik ringi käib kõik korra maabub ning vajub norgu, tuulte all maas ja mereootab iga traagusu oma jala lähedal. Kui muinasilma mõttetagust üksi käies aima taos. Unistuslik päris jagu on ikka kuskil kaugel paos. Nii imelik on kõigest mõeldamis varisenud, päri kätt ning maiselt seletatud tõega. Siin kannab elu keskne jätk. Sa tuled läbi ajast suurest, kus kõdunevad, niitis torm, lõid kõikuma su enda juured, tuum, kidunes ja lendus vorm. Kui hetked põgenesid, aastad sul leidmata, jäi ustav juht Suttunde Hallendasil aastasi varamaise mure puhk. Nüüd astud vahel küpse vilja ja riivatera raskeid päid. Sa mõttes õhku lased, sillad, kust oled korra üle käinud. Niisutab su jalga paljast ning üksi olu ärgatab pool taevast ülal kulunud haljaks. Pilv tummalt kaasa välgatab. Ja pilgu kommendades mustab, kui nägemuses metsaviir. Kuu kohendadest haiglast, lõuga, joodzip, pilves hambus ust. Sa tajud ilma mehe jõuga ja naeruks jälle pöördub tusk. Mu arm, mind võlub kõrge metsa ja mind võlub uhkelt kiikuv männikroon. Mind võlub köik mis harras, vaikne püha, kõik, millel vaba sirgus lõhn ja toon. Mind võlub samblaroheline valgus, Kuldrusket sisaliku soojendav känd. Mind võlub päiksekild juukses algus. Ja iidel hõljuv liblikate rändmaailm, nüüd elab. Kaob minu meelest kõik, millest hooti kurku kippus nutt. Su palav käsi saadab mind kui teelist, kuid eelist, keda kutsub elu rutt kes vaikusele omale alud annab. Ja vabaduse vannet. Kui lõpeb suvepäeva viimne vine ning hämariku varilainel käib kui põhjarannik kõrge kaljuline veel uhkemana merest tõusvat näib. Marm nii uhke lastel kui astuks kingult alla nõtke kask. Su juuksed lõhnavad kergel kastel näos, kuma peaa vastu helgi vask. Sa tuled, rõivais kodunurme hingus ja silmis vete rahuline läik all kividel jääb vaikseks merehingus. Ning lehestikust taltub tuulekäik. Kui koduranna, kust Dormei puhkemarmon vaikiv, aga rangelt uhke Kuldpäikekast väriheinad, tyhi ja rukkilaineid lendab kuumalt kiir. Tiib võbiseb ning nokas lõõre Liir. Kuldküpsed viljad, karjakella kõla, kuldlaululoited lõokese suus, kuldlainetena langeb üle õla, mu lemmik sinu nisu, kuldne juus. Kuldomni. Vaba vaate veeruvina mind saadab suve lõhnalises voos kuldhommik kodumaa ja armsan, sina, mu elu hõnguks, jääte üheskoos. Tulgu sügise ideede alla valjus. Neis kolmes teisi elu. Igihaljas. Juhan Sütiste luulet esitas Mikk Mikiver.