Tänases keskeluulega väs kuuleme jüanssetiste loomingut hinge Trikkel on valinud luuletaja talviseid mõtteid ja meeleolusid aastaist 1000 930939 põimikusse hingetuisk. Luulekava esitab Tõnu Mikiver. Kell 10 hõretav kuu tõuseb tasase sammuga majade vahelt. Zarendat, kui juut oma mõtete bambuga siinpool Soome lahte. Halla Mähkme Valendab pool küntud muld kõnnidki siin pooleli jäänud kurjas, laudad hääst oma veenete järgi. Ent veel varem, kui keskööl kikka kirgmisest kumiseb laut kaini roimade märki kannab sude ja inimlik laup. Komava linna taga täht taevas mureneb maa. Ja korraga Peipsindviirg kõigele käega visata, vaikida järsku, kui hiir talvises urus ning vaikides kummardada isandat. Koer kuskil valusalt ulub. Aga sa ei saa, sina ei või salata ära oma sisimat häält ning peta jänese, mina. Kuuvalge petlikkus säras iga meeltega tajutav tõik ainult kummitab rohekas minas. Ja sa kõnnid koduma jääl. Ülal pimeduses loksuvad hilinenud hanede read. Kaslasi kutsuvad linnude kodus. Saad tahtmatult naeratama pead. Oled vaid tiivitu puhu. Sinu tõed on vaiksed kui vesi ja sõnade Sonone õhk peab peitma ning kaaluma mõttekesi. Neid valvab su naaber. Ja su enesekõht? Linn pidutseb rasvaseid pühi. Sa mõtled, kui uskmatud Türked, sinane maailm on tühi ning vilets, kui prohveti lup, lund sõredad, laotusest venib ja vuhiseb latern leek. Eks kirikuskäijate peni on kaotanud koduse tee. Sillal kiunudes põikleb Re roopasse surutud koon. Jõel nokastanud voorimees. Ja koljusid, raputab loom. Ning korraga arglikult haistab külm karvane nina mu kätt. Ja ehmunud silmadest paistab mu enese mõtete jätk. Koos uitleme sügavas talves, ei juhi meid püha öö, kiirg, laul, oreliviled ja palved. Tuul ulub kui suist, mis ammu Jon näljas. Vahel, kui vinguks viljal vask, vahel kullingult visataks kivi. Olgu kuis uisutaks, uinuvad last. Puhu, kui sõdurid sammuksid rivis nagu juukse, riiva luisuga vikatit, mees. Need nagu liiva visataks pihustet kaardimgi hiivab ruutude ees. Seinapalke, kui sööks siin rahutada vaglad. Kellelegi salvav mühiseb tund öö läbi, valvan sööstuvat tormi. Silm pole puutunud hommikuks und. Rind pole leidnud veel püsivat vormi. Moondudes killuks alati muutuvat eemaltten, näen. Puhu kui Askus, rõõm mind pilluks. Puhub, raskus, suretaks käed. Ja Koit ja tine Koit läbi end kaevab. Ei tule veel, Saik ei rahune taevas. Vahel, kui vinguks viljal vask. Vahel kullingult visataks kivi. Puhu kuis uisutaks, uinuvad last. Puhu, kui sõdurid sammuksid rivis. Oled, kui suutu sellise tuisuga vaikija tõust, tunned vaid hinges midagi muutub, vaheldub pinge, lihaste jõus. Lihtsalt suri mu isa väga, lihtsalt viimse tunnini saagizaviilis, kui surm juba kannul hiilis. Korraga raputas pihta. Siis enese koreda käega ta võttis määrdunud põlle lõplikult eest järgijäänud väega sängi, sirutas põlved ning töömehe kõverdunud turja. Nii läks tema kõikide teed. Manuksudes häbistas surma välja, õega viisime voodi, tuba kõledaks tühjaks, jäi kirst koju, kui toodi kell seinal oli maha käinud. Oma õnne ta mitmeti otsis. Ent õhku kasvasid juured tema järgi ülejäänud rahakotist, mis ikka oli kulunud ning kõhn. Ma leidis ühe Eesti vabariigi krooni. Ja sellegi juures oli tubaka lõhn. Nii lihtsalt. Ja kergelt ta koolis. Nüüd risti on kulunud kuuel, need murenenud käed. Ma tagasi näen. Polnud kunagi rõivata luued. Liiga ruttu, kõik libises mööda. Mul palju oli küsida temalt, mida vaikides kogunud ta tööga oma pikalejal. Nüüd vastust võib kõigele anda väidema. Ning endast ei rääkida, palju. Kuid mida ma ei tea. Isa puhkab küünalde varjus. Väljas märtsikuu keerutab tuisku nagu vaikust Me kambris vihkaks. Lihtsalt väga lihtsalt. Lund endiselt aknale puistub. Me päevad on tühjad ja tuimad ning sosinaks muutumas, rääk. Ronja võrsub sellest uimast. Ent veri on külm nagu jää. Kõik mõtted, kui sügisel kured taas rändavad õhulist teed. Meil kõigil on tohutud mured. Meil kõigil on kääbus, ideed. Kui viimaseid tundmusi raiskab määrade ohaklik piits. Edasi elada aitab klaas viina ja viiuligiid. Viin tõstab meid muredest üle ja tantsu keerutab jalg. Me laulame, pisarad süles. Ning ärgates juustes on hall. Otsekui puhanud jõuga. Taevas on täna tasaseks löönud. Maas tuulesõnn hõõrub lõuga, hange on kadunud, värav, tuisk vihises läbi, öö. Ikka julgemaks, julgemaks paisub Nurmadelt tuisklev Valendav tuhk. Pole rahu, pole pilgukski. Vaikust. Ulvi all neelab ning võitlev näärikuu heitlev puhk. Tuul nagu puhastaks vaipa, jahust ja rasket otse su nina all. Lumepilv võrreldes ründab, aita nüüd juba, raputab kaske. Nüüd juba oigab tall. Korraga. Veerlevad aias nurmkana, täpid. Abitus reas. Süda ei jäta sind mõnusalt majja, müts varnalt randmele, käpik tuisk välja, su veab. Vaiksema hange varju, kollaseid teri, raputad teost. Ja eemalt siis jälgid. Tõrjub inimesest Beljutat, very. Very. Mis ühte meid seob? Mu süda rahutu ning kisub jälle koju. Kui pettumusest kibedaks saanud meel. See kamber vastu võtab oma poja. Siin leian vaikseid pärimuse ees kuseda rahutu ning kisub jälle koju. Siin kõik on endiselt südamlikke, vana Cap, neli tooli. Madaljalgne laud, seesama Lambki endist valgust valab. Ja uksel ikka kriiksukesi raud. Siin kõik on endiselt südamlikke vana. Kell ainult seinal astub vähe tasem ja kasvus suureks sirgunud mõni lill on tühjaks jäänud vaid minu voodiase. Ta kohaldumalt ripub vana pilt. Kell ainult seinal astub vähe tase. Ent miks sa tänamates vaiki tema Su silma laudel asjas nutune. Miks sa ei päri minu elu enam sul vastu? Annan mõlemad juge. Ent miks sa täna mõttes vaiki, tema poeg? Teadsin, teadsin, et sa koju tuled. 30 sai suiast täna täis. 30 õhtut, tunnettali tuuled, Me akna taga logistamas käinud poeg, teadsin. Teadsin, et sa koju tuled. 29, su aastaid lugenud, siin kitsas toas. Leiva jaganud käed. Ja meil ei ole enam tuge. Su koht siin, tühi. Tühi minu päev. 29. Su aastaid lugenud. Amistanema mõistan sinu muret. Kord olen luule mürgi hinge joonud. See on mu elu rahuläbipõlenud ja tuulde lennanud sinu vahel ja hool. Mõistanema mõistan sinu muret. See mürk mu kodust võõrutandon ära. Pean sulle ainult unelmate murd. Mu rõõme, kodanlikust, õnnest, sära, Saint riidelt rahatu ja tihti kurb. See mürk mu kodust võõrutanud on ära 30 aastat mööda lennanud juba neist valu aastad olnud viimased viis kuid seda siiski ainult kuulda lubab. See on mu elu enda tõmmat liisk. Taas süüta ema, küünlad vasksel jalal 29 korda põlenud need siis kõik on endiselt südamlik ja vana ning valgus ära kannab mure v? Vaid küünlalt, pisar alla veereb sala. Talipäikese jahedad kiired taas aknale langevad. Ja päevad kõik hajuvad kiirelt armooning vandemaal. Talitaevas vaid jahedust hõõgub püstloodis pööriskleb suid. Ent meeleteid, tuikamast, võõrdu, Kerese, Vaike tuisk. Võitlus pärandet sundida pärast käibe ürgselt heitlike teid seondub kui päikesesära kord kalgus, kord põua, leil. Vaikne hangede rahumeid piirab ning jahtub tunnete tõus. Kuid süda jääb ikkagi siiraks. Lihastes puhkab jõud. Käsi põsakil mõttes las praegu silm üle katuste kaev. Võitlen kas paremaid aegu või silmuse pärit kael. Tasase leegiga põriseb ahi korstnas tuul, nurgas vedeleb jõulupuu ning krabistab nõelu. Ükskõikselt vaim leekide tõusuna, sest tunnete rahunenud sõelustrippudena rõõmu ega õudu. Tuli lainetab tõmbest nagu Kikas, puna suline. Kell sekundeid ühte õmbleb. Ning ligineb nullile. Selle õhtu tubasest säras mureneb lõpulaastajaks. Mõne põgusa hetke pärast kirjutan kirjale 32. Olevasse ahju lükanud kuuse lase hääbuda see, mis ning nõrk. Mul pole millestki enam kahju. Suundumises uues protestivad kisaga laguneb kuuseke kõrk. Tahaks järgi veel visata midagi aegunud asjade seast, et kerkiks soojuse pügal. Selleks kõlbab oma tühine sõda ja tänini kirjutet read. Päikese kukel jo punetab hari küünla kujunev mustavate metsade varing sinendav õhk kisub kaasa soodse põsule. Üles põllult keerutab vihur jookseb läbi su enesepihust. Ning ninna lööb lõhnatu lõhn. Oled jälle kui armastaja siiras ja poolhullunud. Oma tõdede eest. Kus on küll käidud läbi aja kust tuldud läbi tuule ja vee, et jälle su hing ja veri peksnud keset avarat elu? Oled pildunud tuulde vaid teri. Oled nutnud ja naernud ette omal elu. Sind on vaetud ning veetud olevat kergete seast. Võiksid sinagi tõed kõik hüljata oma täismehe eas võiksid patusena pöörduda hääle. Võiksid lihtsalt süljata. Eilse tänase ja homse pääle. Vaata kuidas lendavad linnud üle säravad põllu üle külmust hõõguva maa. Rühk sindki haarab rinnust ja raputab õlust. Sügav talvine, selgus. Sa laulad, sa teisiti ei saa. Sind juhatab küünlakuu hell.