Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime sellest, kuidas valmistati ette esimest Nõukogude Liidu kirjanike kongressi, kui suurt tähelepanu sellele pöörati, pöörati ka Stalini poolt isiklikult ning kuidas kongress toimus? Iseenesest on see ju erakordselt huvitav teema, mida võiks ju täiesti eraldi ja natuke teoreetilisemalt käsitleda, see on võim ja vaim nõukogudevariandis, kuigi ka ta teemana ei ole vähe aktuaalne ka meil ja tänasel päeval. Aga nõukogude muidugi süsteemis on siin oma spetsiifika. Ja esmapilgul paistab, et võim on ju vaimu suhtes täiesti ignoreeris. Vaim on absoluutselt teisejärguline võrreldes selle võimuga. Kuid Stalin mõistab suureda sarnaselt seda illustreerivad kõik tema isiklikud sekkumised, isiklikud tähelepanekud. Kuivõrd oluline on tegelikult vaim võimu jaoks, kuivõrd palju võimalusi pakub ta võimule õige ärakasutamise puhul Stalin seda ju korduvalt demonstreerib. Ja kui tähelepanelikult näiteks ta isiklikult nende küsimustega tegeleb, seda me nägime kasvõi sellesama kongressi nii ettevalmistustöö käigus kui kongressi ajal. Sest kui nii võiks ju arutleda tohutu suur riik, kas siis riigipea peaks isiklikult panema paika need inimesed, kes kuuluvad Kirjanike Liidu presiidiumis või muudesse loomingulistest organisatsioonidesse, aga on teada tol ajal, Stalin võttis need lõplikud otsused vastu kõik isiklikult. Nii et sellest aspektist vaadatuna, kuidas intelligentsi ära kasutada, kuidas panna ta oma huvides rakkesse missise miinusmärgiga stalinlikust variandis, aga lugu on ju erakordselt õpetlik. Õpetlik väga paljus ka tänase päeva jaoks ja kui sellest rääkida, siis käiku läksid ju võrdselt nii piits, teame seda kui ka präänik. Ja vahel üksikute tulemuste saavutamiseks ka oli meil näide, kui sadakond kirjanikku saadeti talamorganaali ehitamist valgustama siis millised olid tingimused, kuidas neile jagati sinki ja suitsuvorsti ja kuidas see kõik pärast tagasipöördumist Moskvasse see nädalane või kui pikalt nad seal olid? Kommunismis vehibimine ka lõppes, kõik see võeti ära ja aga tulemus oli saavutatud. Mida need organisatsioonid kirjanike ja muud endast kujutasid? Kui on soov, siis seda näeb ka Bulgakovi Meister ja Margarita s ja seal on ju see väljamõeldud organisatsioon, massoliit, mis sisuliselt pole mitte midagi muud kui tol ajal moodustatud Kirjanike liit. Ja miks need liidud on ju olulised ja kuidas manipuleerimine prääniku abil toimus. Seda võib ju näha, kui tuletada meelde, kuidas köik loodud privileegid tekitatud privileegid olid seotud just nimelt kuulumisega liitudesse. Ja ei olnud ju võimalik, et tol ajal mõne kunstniku näitus oleks toimunud, kuise kunstnik poleks olnud kunstnike liidu liige ja kirjanik jällegi Kirjanike Liidu liige. Seega astmelisuse staatus oli otseselt seotud ka nende hüvedega ja mitte ainult hüvedega, vaid isegi võiks öelda, määras, kas inimesel oli võimalik eksisteerida. Aga kui sa ei saa süüa, kui sul ei ole üldse raha, siis sa nagu ei saa ju olla, oli otseselt sinu kuulumisega liitu. Ja selleks, et seda präänikut pakkuda oli sellel samal 34. aastal, kui moodustati Kirjanike Liit siis loodi veel üks organisatsioon ja see oli Nõukogude Liidu kirjandusfond. Nii et selle fondi kaudu käis kogu kirjanikke, sanatooriumid, nendele toidupakkide muude asjade jagamine, nii et kuni hilisema ajani välja ka naiskirjanikele, kui see oli defitsiit, sukapükste jagamine, see kõik käisu nende liitude kaudu. Ja täpselt samuti nagu Treialitest ehitajatest lenduritest olid kangelased, nii olid ka kangelased, kirjanikud, nii et üldiselt selle süsteemi puhul oli kirjanik võrdselt teiste elukutsete esindajatega tõstetud pjedestaalile ja kui ta oli õige kirjanik, siis ta oli sama suur kangelane, tähendab. Ja kuidas see kõik välja nägi, seda võib vaadata Ilja Erenburgi mälestuste raamatust. Ta on ka sellesama esimese Kirjanike liidu kongressi saadik. Liia kirjeldab, kongress kestis ligikaudu vist oligi täpselt 15 päeva. Et iga hommik, kui ta kiirustas kongressiistungile, oli juba ukse ees suur rahvamass, kes tahtis näha kirjanikke elusaid kirjanikke. Ja kui kolme paiku mindi lõunale, siis oli juba nii palju rahvast nii palju inimesi tungles kongressi sammassaali uste ees, et peaaegu oli võimatu sealt läbi pääseda. No tänase päeva kontekstis võime me seda ainult ette kujutada või me oleme näinud kuskil Ameerikas, kui toimuvad mingisuguste suurte preemiate jagamised ja väljuvad või saabuvad kinotähed. Aga on raske ette kujutada, et kui näiteks Eestis toimuks mõni kirjanike üritus, siis sinna koguneks sadu inimesi vaatama, et kuidas siis kirjanik A või kirjanik bee ikka elusana välja näeb. Ja kogu see üritus, ka kongress oli ju väga paljus muudetud niisuklaseks paraadürituseks shoux. Erenburgi meenutab, et kamatult käisid tervitamas kirjanike igasugused delegatsioonid. Ja ta loetleb. Need olid alates punaarmee lastest, see loetelu on muidugi väga pikk ja lõpetades pioneeridega. Seal olid metrooehitajad, seal olid Usbekist pärit kolhoosnikud ja ta ütleb, et oli isegi endist vangide delegatsioon mida on kirjandusvõimeline tegema, inimesi ümber kasvatama, nii et kunagised paadunud kurjategijad, vot neid tulid tänama kirjanike selle eest, et nende teoste najal nad kasvasid teistsugusteks, õigeteks, nõukogudeks inimestes. Kas nii, et taoline delegatsioon ja kõik jagasid muidugi kirjanik, kelle kingitusi sest külla ei tulda, joomite tühjade kätega? Pioneerid puhusid pasunaid, kirjutab veeremburgnejat, vahetevahel oli seal üsna lärmakas. Kolhoosnikud tulid suurte korvidega, kus olid põllusaadused. Ja muidugi, kui olid delegatsioonid sealt Kesk-Aasia vennas vabariikide kirjanikke või töötajate kolhoosnike esindajad, siis arusaadavalt mida nad kinkisid vastu, võtab neid kingitusi. Karki Koerki saab loomulikult alati ja Tiublikkeika, nii et see käib nagu asja juurde. Nii et Errnburg tõesti ütleb, et see on täielik karneval ja vahetevahel mõni delegaat või mõni kingituse üleandja pingutas ka üle. Ja ta toob ühe näite nimetamata küll, kesse või millise organisatsiooni esindaja konkreetselt see inimene oli. Aga ta olevat oma tervitussõnavõtus öelnud, et korki see on Stalin Kirjanduses millega tekitas ju teatud nisu. Kas hämmingus saalis, sest ikkagi võrrelda ükstaskõik kas kirjanduse vallas või ma ei tea tuumafüüsikas kedagi? Staliniga ei tulnud muidugi kõne alla. Ja kuivõrd suurt tähelepanutaolistele üritustele omistati olgu veel üks näide, sest lõppude lõpuks need delegatsioonid on nagu on kõik see on väga tore, tagantjärele võib isegi paista kuidagi niisukese naljakana. Aga 21. augustil Jälle üks näide sellest, millega poliitbüroo tegeleb. Ja nimelt see otsus kõlab. Et kirjanike kongressi kajastamine tuleb ajakirjanduses muidugi, ta on pealkirjastatud hoopis paremini, aga seda kajastamist tuleb suurendada, nii et poliitpro leiab, toimub parajasti kirjanike kongress ja ajalehed peavad sellele pöörama hoopis rohkem tähelepanu. Nii et ka niisuguste küsimustega tegeldakse riigi kõige kõrgemal tasemel ja arusaadavalt. Kes on selle idee autor? Kuid Ta ainult ei toimu nende sündmuste kajastamine, nagu me seda teame ajakirjanduses. Tol ajal ju väga populaarsed kunagi tõimega konkreetsed näited olid ju kõikvõimalikud massloengud. Nii et neid korraldati suurlinnadega, parkides, selleks sobivates kohtades. Ja näit, eks seal samal 34. aastal on toodud ära ka teemad, millest peamiselt ettekandjad rääkisid. Seal tutvustati täpselt samuti kirjanike kongressi tööd ja ajalehed ka sellest kirjutasid, et millised loengud on kuulajate seas eriti populaarsed. Ja need olid jutustused Bela Morgan, Alley ehitusest metroo ehitus tamisest ja loomulikult kui me tuletame meelde ka seda, millest meil oli juttu tšelluskillaste kangelasteost, need olid suured, suured loengud kuid et meile jääks väga ühekülgset muljet tolle aja suurlinnades kas või selles samas Moskvas muud ei toimunud, kui ainult suured miitingut ja nisukesed loengut siis ikkagi üht-teist kultuuri vallas, tõelise kultuuri vallas leidis ka aset. Vaatasin natukene selle aja ajalehti veel lisaks, mida nad teatavad, et kas oli ka mingisugune alternatiiv. Kui kujutada ennast tolles ajas ette, kas oli kuskile veel võimalus minna lisaks nendele loengutele jah, üht-teist ikkagi oli. Näit teeks lehed, kirjutasid, et sama 34. aasta maikuus see oli kuuendal, seitsmendal mail võis minna Ameerikast saabunud viiuldaja Silvalisti kontsertile. Üks niisugune võimalus inimestel oli siis 23. mail muidugi, sinna ilmselt igaühte tänavat ei lastud, polnud ka mõtet minna, nagunii poleks aru saanud, mis seal toimub. Aga 23. mail esines loenguga Polütehnilise muuseumi saalis kuulus Taani füüsik. Nii ajalehed kirjutavad Lils boor ja tema ettekanne rääkis saavutustest kaasa aga füüsikas, nii et üht-teist ikkagi oli. Ja vahetevahel Moskvas muidugi range nõukogude julgeolekukontrolli all toimusid ka mingisugused rahvusvahelised kongressid Nõukogude Liit ka tol ajal tahtis ennast ikkagi näidata, et tema on ju ka osaleb. Tema jaoks on kanep probleemid olulised. Nõix näide. Neljandal mail rahvusvaheline arstide kongress aga seega külaliselt poolt mujalt paljudest välisriikidest mille teemaks oli võitlus rõõmatismiga. Taolised üritused ka tol ajal leidsid aset. Aga muidugi, kui võrrelda neid massiüritustega nagu näiteks esimene mai paraad või teha kultuurlaste paraad, siis loomulikult see oli tilk merre. Need arvud ei ole lihtsalt võrreldavad. Ja eriti suured pidustused seda olla Kadeama paljud mäletavad seoses seitsmenda novembriga. Mis aga puudutab tol ajal Nõukogude suurüritusi, nagu näiteks seesama kirjanike kongressi teised, et siis, mis oli tolle ajaga väga tüüpiline? Nad ju kõik lõppesid suurte pakettidega. Ja paljudes meenutustes on tuga Kirjanike Liidu konkreetselt lõpu banketist, kui palju seal oli siiani toideti ikka vägevalt. Ja kuidas need paketid välja nägid, jällegi sattus kunagi kätte pärst üks tulevase dissidendid, kindral Grigor jälko meenutab tus ühest teisest banketista põhimõtteliselt kõik nad toimusid ühe stsenaariumi järgi. Ja seda enam, et tema poolt kirjeldatu leidis aset täpselt samuti sellel 34. aastal. Ja ta lõpetas siis fronse nimelise sõja, Akadeemia pikalt kirjeldab, kuidas nad sinna jõudsid sellele pidulikule suurele otsusele, kus kohal oli kogu juhtkond eesotsas seltsimees Staliniga ja nagu son, tüüpiline näe ja tulevad meeltega mõned oma sõjaväeaegsed üritused. Et kui see üritus pidi algama kell neli, siis iga ülemus, kes sulle selle kõrgemalseisva käsu vahendas, aga vahepeal oli ju viis, kuus erinevat lüli. See igaks juhuks tõstis ürituse alguse tunni võrra ettepoole. Et jumala pärast keegi hiljaks ei jää. Ja nii kirjeldav käkrigarielka, et see väike ülemus, viimane ülemus, kes neid akadeemias üles ajas tegi seda vara vara varahommikul. Ja nii nad hakkasid valmistuma, jõudmata midagi hamba alla võtta ja olles täiesti magamata. Miks see on oluline silmas pidada, et tegemist oli, mis siis, et noorte meestega ja tulevast ohvitseridega, aga eks nad olid füüsiliselt kurnatud ja need sattusid sinna palketi lauda kus toostid Stalini eest partei Est Zawarašellova Sa Armio krigarenko mälestustes toimusid erakordse kiiruga ja arusaadavalt. Taoliste toostide puhul võetakse klaasi põhjani. Ja ta räägib oma seda seikluste. Tal väga vedas, kuna tema kõrval olevat seisnud keegi kogemustega inimene selles vallas ja oliiv vahetult enne esimest toosti võtnud ise ja soovitanud kalkrigorjancol seda teha. Lavalt üks suur tükk võid, mille taga ära sõi, mis siis kuidagi võimaldas seda alkoholi paremini taluda ja lõpetab ta oma selle kirjeldusega tõdemusega. Tema küll raskustega, aga õhtul koju jõudis. Kuid väga palju tema seltsimehed teised ohvitserid ööbisid tol õõl miilitsajaoskonnas, kuhu nad kõik väga ilusti viidi. Midagi nendega seal eriti juhtunud, aga seal nad magasid ennast välja ja alles järgmise päeva lõunal saabusid siis oma nendesse kohtadesse, kas kasarmusse või kes, kus seal parajasti oli. Ja taoline tüüpiline tolleaegsete Repalkettide lihtsalt kirjeldus, nii et Kirjanike liit lõpeb enamvähem samasuguse üritusega. Aga veel kord, eriti suured pidustused seitsmendal novembril ka 34. aastal ja vahetult enne seitsmendat novembrit 34 leiab aset üks sündmus, mis on läinud kinoajalukku kindlasti. Ja seostub ka väga paljus Staliniga. Nimelt jõuab ekraanidele üks nõukogude ajastu kuulsamaid filme. Igatahes on ta ladvikus vaieldamatult kõige populaarsem film. Ja see on film, Chapajev väga paljudele meie kuulajatest tuntud nimi. Ja kui mitte filmi järgi, siis anekdootide järgi kindlasti sellepärast et vist polnud nõukogude maal ühtegi teist nii olulist anekdootide kangelast, nagu selleks oli Chapaev. Ja on uurijad, kes selle temaatikaga tegelenud, juhtinud ka tähelepanu, et väga paljude jaoks on see üldse müütiline kuju, niukene, mütoloogiline tegelane ja on isegi kaheldud, kas kunagi reaalne Chapaefon üldse elanud või mitte. Aga tegelikult on, on kuid mitte nime all bajev, vaid tuleb väljed. Paev. Aga furmanovi romaanis, mis ilmus 1923. aastal on selle romaani kangelasest saanud Chapaev ja filmis. Loomulikult on ta täpselt samuti Chapajev. Ja kui see Chapaev jõuab ekraanile, aga reaalsel Chapaevil tolleks ajaks surnud Chab päeval oli kolm last. Ja oli üldtund, et need lapsed on tema lapsed ja kuna nad sobisid igati oma elukäiguga ka Nõukogude lukku ja neist kirjutati ajalehtedes, siis ei saanud ju kuidagi lubada, et isand Chapaev, aga lapsed, Andžepajevid ja lastele vihjati, et oleks üldiselt korrektne, kui nad muudaksid oma perekonnanime. Ja nii ka nendest lastest sai kuskil kolmekümnendatel aastatel filmi valmimise ajal endistest Chepajevitest täpselt samuti Chapaev. Ja kunagi Andža päevi õde nimetame siis teda selle filmi nime järgi seletanud, kust küllaltki niisugune kummaline perekonnanimi. Ja ta on sidunud seda kunagise vanaisa elukutsega ja nimelt laadis või oli ta tegelenud palkide laadimisega, meie mõistus nagu mingisuguse brigaadijuht jaganud seal kogu aeg korraldusi, ju siis mingite niisuguste konksudega neid palke seal kuidagi nihutati ja lakkamatut viidud, äratanud soovitanutud saapaid, saapad, et võtta nagu kinni, haara nagu kinni jääd siit nagu teised hakkasid teda kuidagi kutsuma, et see on see saapa ja mees. Seitse Chapajev olevat ka tulnud. Ise muuseas, kuni elu lõpuni kirjutas oma nime ikka siis selles Chepaevi variandis, sest ega tema ju ei teadnud tükk aega peale tema surma ilmub kunagi film Kustas tehakse Chapaev, jaga romaan ilmub pärast tema surma. Oli esimesest maailmasõjast osavõtt, no oli seal autasustatud Georgi ristidega. Riia lõpetab sõja efreitori auastmes. Ning seitsmeteistkümnendal aastal dub bolševike ka. Ei hakka tema sõjakäigul pikemalt peatuma oma, aga see on ju teada, kas või filmi järgi või mõnede teiste kujutuste markide järgi, et juhtis ta ratsaväe üksust. Tema surma asjaolud on kaetud suure saladusega. Neid versioone on hästi palju. Aga filmiversioon, mis sai ka ametlikuks versioonist, räägib sellest, et ta sai haavata tahab ujuda raskelt haavatuna yle Uurali jõe, kuid upub ja see ongi tema surma põhjus ja kaob jäljetult jõkke. Kuid on üks versioon, et pärast haavata saamist tõstab takse ta parvele, viiakse teisele kaldale ja seal maetakse. Ja miks siis ei ole võimalus minna tema hauale avaldada talla au sellepärast, et jõgi on natukene oma kuidagi voolu muutnud või selle kalda ära uputanud ja Pole enam seda kohta. Kuid hiljem on ka selle versiooniga vaieldud, tõestatud selle võimatust ja nagu ikka, leiduvat niisugused ajaloo huvilised, kes tahavad ju kõik eksperimentaalselt kontrollida ja üritati ehitada üks parv, parv ehitati, aga üritati tollel samal aastaajal ületada see jõgi arvega. Jõuti järelduseni, et see on lootusetu üritus, sest vool on nii tugev ja sellepärast poleks ta saanud parvega seda jõge kunagi kunagi ka haavatuna teiste abil ületada. Siis on versioonid, et haavatuna satuta vangi ja valged lasevad ta maha, aga muidugi käibele on jäänud see filmilik variant. Ning mis puudutab seda seostšapäevi ja filmi vahel, siis mõned autorid tänasel päeval on öelnud, et kui mitte see film siis poleks keegi vist mitte midagi teadnud, tegemist teisejärgulise väepealikuga, kuid nagu ikka ka sellele väitele on oma vastuväited, et vastupidi, oli väga hea väepealik ja pigem filmis on teda näidatud niisukese piiratud sõjaväelasena ilma hariduseta, tegelikult vastupidi, oli hoopis väga hea väepealik. Ja et see kuju niisugune natuke piiratud kuju oligi joonistatud nimme kirja pandud furmanovi poolt. Kes oli sellesama väeüksuse komissar, kus Chapaev teenis. Ja just nimelt furmanov oli saamata aga mitte Chapaev ja ta võetaksegi sealt saadetakse minema mujale ja neid kuidagi nagu kompensatsiooniks või tihti juhtub, et kui keegi on, sust parem ei saa kuidagi, püüate ta madaldada ja nii olevat teinud, kusjuures siin on veel omasugused, erinevad versioonid, mis räägivad ka mingisugusest armukolmnurgast, aga see ei ole praegu oluline. Igatahes sellel reaalselt Chepaevil oli kolm last, nad on kõik üldiselt suhteliselt tuntud. Ka nõukogude ajal neist kirjutati, vanem poeg oli hiljem kindralmajor kogu sõja läbi teinud mees. Tütar oli nõukogudetöötaja, nii et ka korralik inimene Nõukogude-variandis ja noorem poeg, noorem poeg sai surma 39. aastal katselendurina käia ei mäleta, läks meelest ära, kas ütlesin, romaan ilmus formanovil 1923. aastal. Neid kuna see teema juba tuli sisse, siis meenutuseks Chapaevi anekdootides olid ju alati veel kaks kangelast kes neid lugusi mäletab, aga ma arvan, et väga paljud minu põlvkonna inimesed neid kindlasti mäletad võtavad, seal oli veel üks peika, kes oli relvakandja või nii vaigistada tituleerida ja siis oli seal tutt Pulinotšid, Anka siukene naissoost kangelane. Ja kas selle Pekka surma kohta on erinevaid versioone, kusjuures seal on ka kindel prototüüp. Bioterissaaeff teenis koos Chapaeviga, on temaga kujutatud ühel fotol istuvad seal ilusti kõrvuti ning ei olnud üldsegi mitte reamees, vaid tegelikult oli ohvitser. Nii et ka tema kohta täpselt samuti erinevad versioonid kas hukkus lahingus või täpselt samuti sai haavata. Ta nagu tša-paev transporditi jõe teisele kaldale või muidugi vähetõenäoline versioon, et laseb ennast maha ja siis mõni autor troll täpsustab, et suurest kurbusest, kui sai teada Cheparfon surnud. Mis aga puudutab seda Ankad pullimütsid sat siis kes oli tema prototüüp, pole täpselt teada, kuigi paistab, et kaalukauss hakkab nihkuma ühe naise suunas vähemalt viimase aja kirjutiste najal. Nii paistab. Ja tema peale olevat filmitegijad või prototüübi peale sattunud küllaltki juhuslikult. Asi oli nimelt selles, et filmi esimene variant Stalinile ei meeldinud veel üks näide sellest kuivõrd üksikasjalikult ta nendesse küsimustesse sekkub. Isiklikult juhib nii raamatut, võta valmimist, filmide valmimist. Ajalooalaste teoste kirjutamist oli meil Tarle variandis kunagi ka see lugu. Ja ta esitab skeemi, mida ta tahaks filmis kindlasti näha. Seal peab olema neli kangelast, esimene on nõukogude väejuht seal, eks ole, paev, teine on komissar. Selleks on siis põhimõttest nagu prototüüp furmanov. Kolmas Stalini soovitusel peaks olema niisugune lihtne James, saan siis Petka. Ja Stalin soovitas, et kindlasti oleks seal kajastatud näidatud Nõukogude naine kodusõja tingimustes ja neid ongi puudus sellest naisest äia väidet tavalt, millalgi stsenaariumi kirjutamise ajal olevat filmitegijad sattunud ühele loole ühest naissanitarist kes olevat lahinguväljal roomanud ühe haavatud kuuli pilduri juurde ja tahtnud. Naissanitarid toimetavad siis aidata lahinguväljalt minema. Loost ilmneb, et tõenäoliselt oli ta saanud haavata kätte, sest teise käega toonitatakse, võtab ta kuskilt mingi relva, ähvardab seda sanitari tall lahku kuskile jätkab ikka valgetega võitlust. Aga ta on suurtes raskustes, sest all see õige käsi siis ilmselt või on seal kahte kätt vaja, tal on haavatud, sellega ta toimetada ei saa. Nüüd ta ära tab sellele sanitarina naisele, et vajutaks päästikut ja tema oma terve käega, siis suunab kuulipilduja toru vaenlaste poole kuidagi enam-vähem nii ano ostan enam arusaadav, ja muidugi see naisterahvas, kes pole vist kunagi relva käes hoidnud hirmuga nagu pigistada silmad kinni, aga saavad nad kahekesi vaenlase hävitamisega hakkama. Vot niisugune lugu olevat kunagi juhtunud ühe reaalse naisega, kelle nimi on Maria papova. Siit olevat tekkinud idee sellest kuuli pildurist algast KaPolymjadžikast. Aga kusse nimi Anna sellepärast et prototüüp On ju Maria. Ja see anna olevat tekkinud jällegi väidetavalt furmanovi pealekäimisel, sellepärast et tema naise nimi oli Anna. Vot nii sünnibki see, anna filmi. Ja ei tea ju täpselt ja pole ju aega nende detailidega tegeleda, muidu me ei jõuaks üldse mitte kuskile. Aga väidetavalt olevat Anna furmanova ja Marja Popova tahtnud isegi kohtu teel välja selgitada tõde, kes neist on selle filmi kangelanna prototüüp. Ja jällegi väidetavalt Ta olevat seda küsimust arutatud partei kontrollkomitees ja otsustatud, et prototüübiks olgu ikka marja proua, nii et see reaalselt kunagi toimetanud sanitav SAISis vähemalt ametlikult selleks prototüübiks Amix, neid prototüüpe oli ju nii vaja, sellepärast et ka nõukogude sotsiaalrealistlikkus kunstis filmis kajastasid tegeliku elu. Ega need kangelasteod polnud ju välja mõeldud ja sellepärast oli ju väga hea, kui filmil ja filmikangelastel olid oma prototüübid. Kuid muidugi, kui otsida põlime, ütlesid sa Anka tegelikke vanemaid, jutumärkides tegelikke vanemaid siis need olid filmilavastajad, vennad Vassiljevil, aga nende kohal oli muidugi veel üks suurem vanem ja see oli Stalin. Niiet ta sekkus veel kord isiklikult ja käskis filmi ka ringi teha. Seda Anka rolli mängis Sergei Vassiljevi naine, Varvara mäss, nikova küllaltki tuntud näitlejanna. Ja et selle filmiga lõpetada siis 100 alguses, teise maailmasõja alguses või isamaasõja alguses. Nii oleks ta täpsem Nõukogude liidu variandis lavastati lühike propagandafilm Chapae fon meiega, kus väideti või näidati ekraanil, et see päev on ikkagi jõudnud ujunud teisele kaldale. Jah, arusaadavad neid ei võitle mitte valgetega, vaid kutsub võitlusesse sakslastega, nii et see kõik on olemas. Kui nüüd neid asju vaadata, kuidas siis on üllatuslik, kuigi juba nii pikalt nende asjadega tegeletud, et miskit ei peax ana üllatama? Lõplikku tõde nendes pisikestes asjades lõpuks ei ole ju nii väga oluline, kes aparaat, tüüp, millal ja kuidas tegelikult Chepajev surma sai. Aga peaaegu võimatu on jõuda nende faktide puhul mingi niisukese konsensuseni, kus sa nagu võiksid panna ühe punkti aga mitte koma ja ei leia veel mõnda allikat, kus väidet selleks, et tegelikult asjad olid hoopis teistmoodi. Sama on ka, ei ole ju kinomaailma nii suur asjatundja, sama on ka näiteks nende vendade Vassiljevitadega. Igal pool peaaegu sajaprotsendiliselt võib lugeda selle filmi puhul, aga filme ei ole ju mitte unustatud film on üldtunnustatult. Hea film tähendab oma kategoorias. Asi pole ju ainult selles, et see film sai pea auhinna 35. aastal toimunud esimesel Moskva kinofestivalil vaid seda filmi on pärjatud ka välismaal. Ja igal pool on kirjas, et selle filmilavastajad on vennad Vassiljevi aga kuskil täiesti ootamatult leidsin, et nad ei ole vennad, et need on nimekaimu. Et see vennad Vassiljevil on lihtsalt yks pseudonüüm, mida nad kasutavad, nii et isegi nisukesed asjad võivad osutuda kuidagi teistsugusteks kui saale harjunud. Muidugi väga põneval, kuidas toimus ka näitlejate valik filmi ja on teada, et aastatel 34 kuni 36 olevat Stahlil vaadanud seda filmi rohkem kui 30 korda. Nii et see peab olema ikka eriline kiindumus ja teame, kuidas Stalin neid filme vaatas, õõsati koos poliitbüroo liikmetega, nii et tegi ta seda rohkem kui 30 korda filmi jõudmisega ekraanidele oli nii kiire, plakateid valmistada ei jõudnud. Esimesed filmiseansid toimusid ilma plakatid Ta või vähemalt nad olid siiski käsitsi kuidagi kirjutatud-joonistatud ja need trükiti alles hiljem. Ja veel, lõpetuseks üks lugu, üks traagiline lugu, see puudutab päris Petcat sõda Bioter, Issajev prototüüpi kellele ei olnud tegelikus elus prototüübina selle sanitar Mariaga mitte mingisugust armastuslugu, nagu filmis oli Petkalia Ankal 1000 oli seal, kes oli kuni oma surmani väga korralik abielumees ja väidetavalt seda filmi nägiga tol ajal juba surnud Totteri sajevi lesk. Ja kui ta nägi seda filmi nägi seda, kuidas meestanud selles filmis kujutatud kuidas talle on omistatud mingisugune romaan ja moraalilõtvus olevat saatnud Stalinile kirja, kus kurtis, kaebas filmitegijate peale. Ta on šokis sellest, mida ta nägi. Ja loomulikult mingit lahendit variandis, mida ta soovis, et film lõigatakse ringi või tehakse üldse uus film ja näidatakse ta mees sellisena, nagu ta tegelikult oli, sihukese korraliku abiellume siis. Tähendab midagi pole, vaata seda ikka elus juhtub, kui filmi tegelikkust reaalsus tegelikkuses ei suudeta eristada. Ja väidetavalt väga kurva saatusega naine, see, mida ta filmis nägi ja veel kord, mis tema jaoks oli laaneelu, mida ta ei suutnud sellest tõelisest elust eristada panid teda tundma sellist häbi, et väidetavalt olevat lõpetanud elu enesetapuga. Nii et k nisukene, väiklane lookeana, kurb lugu, mis seostub selladža Bajevi filmiga. Aga sellega võiks täna lõpetada, et järgmine kord juba minna mõne teise teemaga siit edasi.