Tere, kellelegi maalased, suured väikesed noored, keskealised, selle saate sisse juhatanud sunnissessi viis on tegelikult eelmänguks. Ja kellelgi ma saatele, mis kõneleb teenelisest traktrummarist. Mina olen teid, kus need. On hea meel teiega loodetavasti teha kerge kummardus hallipäiselt vanahärrale igavesti väärikale elu põlisele trummi lööjale Metro ansamblist Rolling Stones, Charlivotsile. Tõsi küll, Charlie Vodsi päevade aktsiaseltsis Rolling Stones tähendab selles saates vähemal määral jutuks ja pisut suuremat, seal saab ette mängitud neid muusikalisi ettevõtmisi, millega Charlie Watts vaata et peaaegu kogu Rolling Stonesi eksisteerimise päeva vältel on paralleelselt ametis olnud. Tõsi küll, mitte pidevalt ja mitte kogu aeg suures heledas lambi valguses ent vähem huvitavaks asjaolu, tema ettevõtmisi, ideed. Mängime teile selles saates sunnisti organiseeritud bigbändi džässi, Charlie, otsi mitmeid löökpilli muusikalisi akustilisi, elektroonilisi projektisid, vähemasti näiteid nendest kõigist. No mis seal salata, ega ilma ronimist nõusi muusikata Charlie otsist tehtavas saates päriselt mööda ei pääse. Esialgu küll aga kummardab Charlie ots, gootsin Keltneriga džässiajaloo ühele kuulsamale tiptop trummarile, Kenny Clarkile. Peenelt riietatud džentelmen, maitsekalt riietatud džentelmen, kes kogu oma elu on armastanud džässi, kriketit, hobuseid ja kauneid kunste. See on üks lühidaid ja kõige peaaegu sagedamini korduvaid, iseloomustasid mida elupõhisele rolliks doosi trummar Charlie Rootsile ajakirjanduses noil harvadel puhkudel aga intervjuusid tehakse, on ikka omistatud seesugusena teda kirjeldataksegi. Talle omistatakse veel üht kummalist kvaliteeti, mis rääkides rokk, ansamblist Rolling Stones või rokk ansamblist üldse tundub olevat lausa kohatu. Charlie Mul võtavad needki kriitikud, kellele grupp Rollins tõus aastakümneid oma viimase osa ajaloos pole meeldinud tarvitada sõna väärikus, võib-olla otsal väärikaim, Rolling Stone üleüldse läbi aegade olnud kindlasti anda seda olnud ansambli hilisematel aastakümnetel. Otsinud jazzi huvi tegelikult pärineb noorest põlvest ja ta on usutluses vastanud küsimustele, miks ta džässtrummarid siis ometigi ei saanud, et üks asjaolu võis olla see, et tema juhtus sagedamini mängima koos mitte suupillimängijat, Teie saksofonist-ide, vaid kitarr, ristidega ja võib-olla etast, sest trummarit poleks saanudki. Charlie Watts enesehinnang, trummarina on tegelikult alati olnud tagasihoidlik ja see pole olnud mitte poos. Mõtlesin arvanud, et kõigi nende aastakümnetega mister Rolling Stone'i seal pulki vastu trumminahka siit tagant või siis katsunud pisut peenemalt Chessi biiti pidada oma kõrvalprojektide juures ja igatahes läbi aegade parem trummar pole nüüd küll kasvanud, kui ta noorest peast oli. Sest rokkmuusikas ja tema päevade see on ju lastemuusika, selle mängimiseks, ütleb ots, on kõvasti võhma vaja, nii et vanuigisellel tööl organism ei parane. Kõik Rolling Stone'i jutt, Rolling Stonesi jutt, Charlie Watts jutt seoses Rolling Stones siga. Mida küll Rolling Stone lossimuusika selles saates väga tihti ei saada? Saab saadetuna erandlikus korras ikkagi järgmise järgmise, see kellelegi meetri palas. Rollingute seitsme teise aastroost proxoff Charlie Watts, Rollingute rokirütmimasin. Sellesama sunnišessi viisiga tunduks meie ei kellelegi ma saada justkui algavat uuesti ja teist korda. Miks mitte peaaegu nõnda võibki seda võtta elupõlise rokktrummari Charlie Vodsi. Muusikaline pulga keerutamine jääb nüüd vuhinal kuhugi taamale silmapiiri taha ja mööda Chessi ja mööda etnoputuv projektisid. Kõnnime nüüd tubli tüki järgnev osa kellelegi maast edasi. Seal Jessi tuli, nagu öeldud, on praktiliselt sama elupõline nagu tema päevade rokk trummarina. 906.-te alguses, siis kui isegi ansambel Rolling Stones veel võrdlemisi noor oli andis Charlie Watts oma kulu ja kirjadega välja raamatukese, milles ta tegi oma kummarduse teisele Charliele chisse jalust tuntud ühele tuntuim alatsiaalile Charlie paakrile Bibupi isakesele. Ning Katus oli nii piltisid. Sest et Charlie Watts mitte vot ei koguja ei armasta, kunstisid vaid pisutikele nii tagasihoidlikult, omaette ja mitte teist tarbeks. Tirib temagi joonistada. Mõned neist joonistustest tunduvad aeg-ajalt olevat kaunis pilku püüdvadki. Charlie Watts raamat oli tegelikult väike järel peatükk sellele, mis päris noore Charlivotsiga oli kunagisi toimunud. Poisikesepõlve esimene huvi võib olla muusikas, oligi džäss. Tema võttis ajalehe, keeras selle torru maalist peale klahvide kohal. Tõsi, siis, kui tulid kätte õppi raamatut, kus igasugu punktikesi, nootide asukoha ja mänguõpetuse kohta oli õpetusi siis olevat asi nagu raskeks läinud ja Charlie Watts istus trummide taha ümber pisut suurejoonelisemat žessi, projektid seal oli vot see-eestvõtmisel ja samuti suuresti tema kulu ja kirjadega. Ja saavad oma järje 1980.-te aastate keskel siis võib-olla, et vot ema grupile, Rolling Stones üleüldse mitte kõige paremal ajal võttis ots kokku koguda mitme erineva põlvkonna küll pisut traditsioonilisemat sessi, aga suisa avangardist tuntud nimesid. Tegi neist bigbändi ning viis selle pisukese üle maailmaturnee legi. Ta ise tunnistab küll tagantjärele teks proovisid, pidanuks rohkem olema, ehk saavad salvestused, kes siis paremad, kui rohkem võinuks klubides või suurematel lavadel mängida. Aga võimalused on võimalused ja piiratud olla mõneti isegi seesuguse mehe nagu Charlie Watts heaks. Me võtame kellelegi ette seal jootsi kvintetti koos Metropolitan orkestriga ja selle ees laulab Pauls sessi standardina üsnagi tuntud viisi radiosse Haati etnowend maid. Charlie Mads tasakesi harjasid ahistab selles loos. Tool. Selle teema, mis popi ajalast vägagi tuntud ja kannab nime Chiraci töötluses ehk jäi hääle kurvale kuulajale kõrva vähemalt ajutigi too tõeliselt tore, tubli, raamiline, väga nõtke löökpillipartiid. Ei ütle ma siinkohal ansambli Rolling Stones kummardajatele, kui neid on meetri kaugusel. Et see polnud mängitud küll tänase kellelgi maalse džauli vaid pulga klõbistajaks. Harjade liigutajaks oli Shelli mällu üks meil džässi trummiajaloo markantsemaid kujusid, kes džauli Vodzile. Kas need nüüd eeskujuks on olnud? Imetlusobjektiks päris kindlasti. Männi 1962. aastal saastatud Sherlocki kahtlemata võis kõrva paeludega teha saksofonisooladega mine mängijaks, oli üks tolle pilli, kuulasid Gomel Hopkins. Ilmsesti nii esimest kui teist on Charlie Watson elades rohkem kuulanud kui mistahes rokkmuusikat, kui need enda mängitud Rolling Stonesi load välja arvata siis oli memm saab selles saates järje ja nüüd küll Charlie mozzy ning tema trummipartnereid Keltneri käte läbi palas, mis kannab nime shelli männ ja mis on Nendest Keltneri otsi 2000. aasta kohta projektist pärit lugudest, mis kõik eranditult nimetatud väljapaistvate Chest trummarite järgi. Ega vats või Keltnergi selles varsti kuulda Nad ei püüa. See oli Mälli jahedat stiili tingimata matkida. Ehk rohkem on see nende piisavalt fantaasiaküllane ettekujutus ja ja mäng seal männi nii-öelda karakteri teemadel. Ma ei oska oletada, kas tolle viimatise Monamise laadse afroliku palavastel mõtles mõni kuulajatest sedasama trummi mõtet, mida ja minagi siin omaette mikrofoni taga lohisedes, et tollest loost digiloo eelkõige trummipartii, trummide kõla rütm nende hüpnootilises. Võiks arvata, et seesugune trummeldus vääriks kaasautorina kirjapanekut. See kõik on tegelikult nüüd jutt sellest, et Charlie Vodsi nime teadagi Rolling Stonesi muusikas autorite seast enamasti leia. Toimelinegi lugu. Sihis This üks. Väheseid otseselt Aafrolice, ehkki gospelike kalduvustega parasid Rollingute mainstream albumilt ei ole ka väärinud muid autorinimesid Chagerit ja Richardit. Charlie Watts, sulgeltner võtavad sinna sammu Aafrika südamesse, tee üsna pika kaarega ja nimetavad selle kõik Nelvini süüdiks nimetatu selle loo nimes kahtlemata Elvin Johns. Eks neutru mareid, ilma kelleta džässi polürütmiline edenemine oleks ilmsesti mitte päris seesugune olnud, nagu koos temaga ja ilma kelleta Jon koltreini 1960.-te aastate keskpaiga intensiivsemaid muusikalisi ettevõtmisi on ka üsna raske ette kujutada. Charlie Watts, elund jamas. Teeneline rokitrummar Charlie Watts täna sai kellelegi oma saateaineks peategelaseks ja esitrummariks kahtlemata on pööranud või oleme meie sundi viilutada pöörama ses saates eetripoole oma vähem Rockiliku ja rohkem Chessiliku ja eksperimenteerivaid palet. Nõnda siis võiks ka selle koha peal meelde tuletada. Poolest aastakümnete edenedes, kui rokikriitika on Charlie päeva töögrupi nikerdada veteran, dinosaurus, ansamblit, Rolling Stones tihtipeale võtma raha sisse taguda hoolimata fännide jätkuvast imetlusest. Ja kõige selle juures ikkagi Charlie Watts jaoks. Eriti leidub põhiliselt häid sõnu, sest kui halvasti rollingutest ka ei kirjutataks. Charlie Watts tundub jäävat liitlast väljapoole selle kõige juurde. Chessi kriitikast mõeldes. Meenutades seal Jõksi puutub, ei ole asjad päris nõnda ühesed. Isegi enne seda eikellegi vaata oma tuttava ja üsna teenelise briti džässikriitikuga. Charlie vaatasin mõtet vahetades jõudsime tõdemuseni, et džässi kriitikud kaneel nende hulgast, kes tavaliselt neutraalsemad tooni ja tasakaalukamad hoiakut nagu püüavad hoida. Ei arva, et seal jazzi ettevõtmised ja projektid, Niinad, bigbändid, kui väiksemad koosseisud, kvintetti, diasuured, orkestrid oleksid midagi enamat kui ühe rikka mehe eralõbu. Neljane kriitikandi hävilt on igal juhul vahendas mõnuga sedagi kõmu, et kui Charlie Watts eelpool ette mängitud bigbändi kokku pani oma esinemistes olevat tema Jessi piidi mängimiseks ikka liiga kohmakas mees olnud selleks, et sellega üksi hakkama saada. Ja tagavara trummar olevat samuti lavale toodud. Nii et kõik see olevat ikkagi äärmiselt kahtlase maiguga džässivärk kui see üldse. Sest see õigupoolest on. Ja õigupoolest eelistan jääda küll eriarvamusele kõiki mõrususi, kibedusi, Charlivotsi Chessi tegemiste aadressidel, mitte tsiteerima hakata ja arvata, et on seal muidki väärtusi ka peale kõige muu. Ja sellise mõtte toob meelde ja keelele kasvõi praegune meiegi ümber valitsev toorvarakapitalistlik. Olukord on Charlie Watts, olgu siis rikkam eralõbu või mitte tööd andnud päris paljudele erineva põlvkonna eelkõige Briti eksperimentaalsete lausa avangard, džässi muusikuteni. Laseme seal ja mõtlesin sülgeltneril siinkohal edasi mängida teemat mis trummari nimeline taas kummardatud trummar Jessi ajaloost, Roy Heinz. Selle sunnisahin aga hakkab ennast lõpetamisele seadma seekordne kellelegi ma saade, milles kõneldud, on tublisti töökas trummarist Charlie otsist, kelle esimeseks võib-olla suurimaks armastuseks muusikas tõepoolest Chess, keda maailm tunneb, aga rokkstaarina me lõpetame seal, kus Charlie Watts enamuse muusikahuviliste jaoks maailmas on alustanud. Muusikaga, mida ta enamiku jaoks ka jätkab nende jaoks, kes tema Chessi huvidest lõi. Eksperimentaalsete löökpilliprojektidest pole eales kuulnud Charlie Watts ja tema igipõlised päevased töökaaslased grupist Rolling Stones lõpetavad selle kellelegi maha. Jälle jälle kuulmiseni.