Tere kõigile kuulajaile tänase eikellelegi mu avanud laulu kõigile kõigile ehk moderigeelse pealiskirjagakas, hirve Teedatik laulis ette. Seejuures saatis teda kaasmaalastest koosnev kuuldavalt kaaskond, ansambel Campetz, Dolores. Nõnda see käimasolevas ei kellelegi ma saates olema, edaspidi saabki enamasti kabi känderäsi, laulab eest ja Camped seda loores teda saadab. Vahel on ka veidi teisiti, aga selle kohta, mis Campestolorazil ei kellelegi hästi käimas, on seal sõnu saateks kommentaariks kõrvale mina, kes ma olen, Tiit Kuznetsov. Järgnevalt Kambestolorazil. Jaga pigem tere siin öelda meile põhiliselt üht asja türgi keeles, see on Jüri Rumm. Türgi rahvaviis nimega Jüri Rumm laulis Ungari ansambel, ansambel, mis oma nime on saanud õigupoolest mitte Maderit endi emakeelest, vaid laenanud Ladinastiayydishist kahest keelest kokku tähenduseks väljendiks nimeks, mis pidavat märkima kannatuste lõppemist või piinade otsasaamist. Tundub mulle küll vähemasti, et Campestoloraci pakutavas muusikas on pigem rõõmu otsesel määral ja üsna iseäralikku ilu, mille kättevõitmine küll igas palas ei käi kergesti ega pea kindlasti niimoodi käima. Ilu on tihtipeale seda väärt, et tema kättesaamise pärast vaeva näha. Kambastama koores on sünniaastaga 1984. Siis võttis selle grupi kokku ansambli kitarrist multiinstrumentalist ja sagedane muusika autor tänaste päevadeni välja Chabahhainats. Tema oli pärit grupist nimega kontroll, kontrollgrupp, seesugune Ungari bänd oli eksisteerinud ennemalt, milles ta osaline oli ja kontrollgrupini kahtlemata, kui meenutada toda sünniaega Campest Dolores jama ja kontrollgrupi otsasaamist. 1900 kaheksakümnendail oli aeg, mil Ungari, nii nagu meiegi päris kindlalt maailma silmis kuulus Ida-Euroopasse, mis ühtlasi tähistas ka seal ida ja lääne vahel seisvat raudset kardinat, mis teinekord küll mõningaid aukusid lasi kloostri enesesse õõnestada ning Campelzetolooresigi reis idapoolsest Euroopast läänepoolsete kuulajateni sai alguse 1980.-te lõpuaastatel tollest ajast peale, kaasa arvatud sellesse koosseisu, mille leiab Jazzkaare festivali 2002. seda välisesinejate nimestikust. Kuulnud algus koosseisust vaid kena lauluhäälekandja Gaby Kender, asi ja eelnimetatud Chabahainats Campelsete loores läbinud mitmeid stiili valdkondi, nende juurde üsna klektiliselt põnevalt pidama jäädes läbi aastate ja oma ampluaad statistilises mõttes üha laiendades ning tublisti muutudes muusikaliselt ja koosseisude kaudu. Järgnevalt paar meenutust tollest ajast, mil Campes Dolores veel võrdlemisi noor oli. Ja kui tegemist oli ühelt poolt just nagu pesu õheda post-punk poprokkbändiga, teisalt aga juba grupiga, kes üsna ahnelt endasse imes mõjutusi kõikvõimalikke, nii lähemast või kaugemast rahvamuusikast ja osaliselt ka mitmetest erinevatest improvisatsiooni traditsioonidest, ehkki need kõigis algusaastate palades tingimata koos ja korraga kätte ei paista ja kõrva ei hakanud. Sellegipoolest kaks kaunist Campestolorsi noorusajast. Esimene neist seep, ketid, kos, meie keeli, see on ilu. Kaks sedalaadi pala, nii nagu neid on tegelikult tosinate viisi Camplastelores mänginud ja üsna arvestataval määral salvestatud 1980.-te süda aastatel peaaegu kohe pärast grupi teket leidsid nad toetajaid ja huvilisi Lääne-Euroopa poolt. Nende esmasalvestused said tehtud suuresti Hollandi politiseeritud punkrite ansambli. Eks õhutusele ja toetusele tänu ja peagi, sedakaudu jõudsid nendega mängitud palad ka mekamendid Recorsi ehk nagu teda praegu nimetatakse Rekmega korpuse juhi Criss Katleri kõrvumeheni tänu kellele Ida-Euroopast lääne poole jõudnud heli plaadistuste vahendusel päris arvukalt üksikesinejaid, ansambleid, improvisaator, reid, vokalist, rokkgruppe, kuid džässimehi ja naisi. Campestolorisi puhul hakkasid nende erinevad mõjutused kaunimate aastate keskel ilmekamalt avalduma. Aga eos on ka nendes varastes palades olemas päris palju sellest millega nende muusika kõrva kenasti torgib, rõõmustab pärija vastukarva paitab. Sajandivahetusel ja selle aja paiku tänapäeval 1995. aastal leidis muuhulgas Kambestunud juba varases nooruses aset see, et nad nii-öelda soojendasid nimetatakse Ida-Euroopa lavadel üht läänepoolset kurva saatusega. Jaga kahtlemata legendaarset naislauljat, keda tuntakse ka ainult tema hüüdnime niiko järgi. Kunagine Velvet ande grandigrupi koosseisu kuulunud eks näitleja ja väikest viisi huvitav. 80.-te lõpul sai Nendele augukestele, mille Ungari grupp Camplaste loores raudses eesriides üles leidis ette võetud mitmeid kontsertreise, mis viisid juba kaugemale lääne poole erinevatesse riikidesse. Ja seda koos seesuguse ei kellelegi. Ma saate sarjaski meeldiv tutvustatud Ameerika mais rokkgrupiga nagu pere Ubu. Järgmine pala saksakeelse pealkirjaga originaalpealkirjaga fööniks ongi pärit kunagisi lavakaaslase Nikon repertuaarist. Võluv mäng, mis viimati kellelegi eetris käis, no mis peagi ka peaaegu sugulasLiqui Moly jätkub, oli eelkõige mäng napi faktuuriga mäng tämbrite ja tekstuuriga. Ja seesugune mäng, mida enam rokkmuusika kanti, kuhu ometigi ulatuvad kompetente nooreci, ansambli suured Eno hästi liigitada ei saa ja pole põhjustki gruppi kitarrist paljude palade autor Jabahhainud son sajandivahetuse intervjuudes maininud, et õigupoolest ei ole tal enam selget ettekujutust, mida see neljatäheline sõnake rock iseenesest praegusel ajal tähendab. Ega ta sellest arusaamise puudumisest tegelikult puudust ei tunne. Tema isegi mängivad kitarri mitte enam nõnda, nagu seda rokkbändidest tehakse, vaid mitmel muudel viisidel. Ja tõepoolest nendesse muudesse viisidesse, nagu saate ehk päramise otsa valades ka kuulda, kenasti võib, on sugenenud juba kõikvõimalikku etnilist deklektikat ja eks improvisatsiooni ronigi omal mõõdukal moel õigupoolest Chessi sugedki pole. Hilisema ütleme siis, et sajandivahetuse perioodi Camplastel oledki dolarisi muusikas teab kui raske leida õigupoolest olnud žessi jooned sisse tulemas. Juba läheb läbi ühe uue ansambli liikme saksofonist, kes osalinega tellalfelli saksofoniansamblis, mis peaasjalikult oma repertuaaris just nimelt Euroopa rahvamuusikat džässivakku seab. Ka nüüd siis mäng tekstuuri ja faktuurijadembritega peatselt jätkumas. Chaba Hainotsi eelmisele arvamusele tasub lisada ehk sedagi, et Gagaabike enda räsi, kes laulnud Kambes Loorsi lugusid mitte üksnes moderite keeles, vaid nagu eelpoolgi kuuldud nii türgi-saksa kui muudeski kirjutab laulus just nagu järjest hõredamini, ehkki tema hääl on sama oluline ansambli helipildis nagu enne ilmsesti veel võluvam ja paindlikult varem kabigenderalise nimelt suuresti tahtnud tarvitada ja teebki seda paljudes palades ma häält nagu instrumenti. Ta laulab. Laseb kuulda häirutusi tihtipeale ka mitmetes väljamõeldud keeltes ja täiesti olematuteks dialekkides. Nüüd aga edasi mööda märga maad. Viror, saag on Campensetaloorese järgmine ei kellelegi oma valik. Väga hõrgult kõlanud laulukoor oli see õieti vokaalansambel väiksemat mõõtu ühendus nimega kis erry muusik. Selles muusikas oli osaline ka Campetestoloreci juht, laulja kaabi kändereci. Vala oli näiteks üheks sellistest näidetest, kus Kambestoloogiasi liikmed, eriti selle peamised muusikalised toed, Chabahainasse kavi känder, asi on Kambetsüklorsi piirest väljapoole liikunud ja päris mitmete mõlemate kõrvalprojektidega tegelenud. ERSO muusik on saanud oma nime näitlejanna Errygishi järele, kes tolles ansamblist samuti laulab. Läheb sõit edasi, pühvli seljas koos heliplaadiga. Vahva lauCampestolorsi 2001. aasta albumi nimeks. Ja siitmaalt läheb kellelegi edasi Ungari ansambliga loores ja india ehk täpsemini tamili rahvamuusikaga. Üks rebane siit mööda lendas laulis viimati kaabi käändreci ja teda saatis kampats Dolores. Nii nagu sellele eikellegimaal saate algusest lõpuni peaaegu eranditult. Pisukese hulga minutite pärast saab otsa milles muusikat mängis ja laulis Kambodža nooresceda sajandivahetuse paiku. Võid ilmsesti üsna kõhklematult nimetada roopa rokkmuusikast välja kasvanud ansamblite hulgas ilmsesti üheks Jumekamaks tublima hakkasin põnevamaks. Gaby känderasid kuivokalisti. Ilmselt tasub tõepoolest võrrelda kasvõi kaasmaalane nende hulgast. Matthias Sebastiani on Iraan lauas siga. Seesugune ansambel on kahtlemata kaunistuseks peaaegu et igasugusele festivalile. Meie siinkohal jääme nendega võib-olla kunagi jälle kuulmiseni, kes teab palagamini nimeks pisipilv number 200 oli kellelegi Ma mina lindid, kus need jälle kuulmiseni.