Ütles ta. Väike prints silmitses neid. Kõik nad sarnanesid tema lillega. Kes te olete? Küsis ta hämmastunult. Oleme roosid, vastasid roosid. Hüüatas väike prints tundis end väga õnnetuna. Tema lill oli jutustanud, et ta on ainuke omataoline maailmas. Siin aga oli neid ühesainsas aias 5000 kõik ühesugused. Ta kurvastaks, kus ta seda näeks, mõtles väike prints. Hakkaks hirmus köha, teeks nagu sureks ta, et ainult naeruväärsusest pääseda. Ja mina oleksin sunnitud teesklema, nagu hoolitseksin ma tema eest, sest muidu sureks ta tõepoolest selleks, et ka mind alandada. Siis mõtles ta veel. Arvasin, et olen rikas. Sest et mul on ainulaadne lill. Kuid mul on ainult tavaline roos. Tema ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad millest üks on võib-olla igaveseks kustunud. Kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi. Ja ta heitis rohule ning nuttis. Ja siis ilmuski Rebane. Tere. Ütles Rebane. Tere. Vastas väike prints viisakalt ja pöördus ümber. Kuid ei näinud midagi. Ma olen siin, ütles hääl õunapuu all. Mina olen Rebane, vastas Rebane. Tule minuga mängima, tegi väike prints ettepaneku. Ma olen nii väga õnnetu. Ma ei saa sinuga mängida, vastas Rebane. Ma ei ole taltsutatud. Palun vabandust, lausus väike prints pärast hetkelist mõtlemist. Ta lisas. Taltsutama tähendab sa polegi siitkandist, sõnas Rebane. Mis sa siit otsid? Otsin inimesi, vastas väike prints mise taltsutama, tähendab inimestel on püssid, ütles Rebane. Ja nad peavad jahti väga tülikas, nad kasvatavad ka kanu. Ja see on ainus, mille poolest need huvitavad on. Kas sa otsid kanu? Taltsutama tähendab see asi on liiga unarusse jäänud, kostis rebane. See tähendab suhteid, looma, suhteid, looma. Muidugi, ütles Rebane. Praegu pole see mulle muudkui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui 100000 teist pisikest poiss ja mul pole siin tarvis. Sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu 100000 teist rebast. Aga kui sa Motaal sutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainult kui maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas. Nüüd hakkama aru saama, et väike prints anneks, lill, taltsutanud emalik, ütles Rebane. Maa peal võib igasuguseid asju näha. Polegi maa peal, ütles väike prints. Rebane paistis olevat väga põnevil. Kas see on teisel planeedil ja kas sellel planeedil ka jahimehi on? Ei ole. Vaat see on alles huvitav, aga kanu ei ole. Miski ei ole täiuslik, ohkas rebane. Siis aga tulid oma mõtte juurde tagasi. Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, inimesed on ühesugused, oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsuta taksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima. Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata. Näed seal viljapõldu. Mina leiba ei söö. Viljast pole mul mingit kasu. Viljapõllud ei meenuta mulle midagi, teeb mu meele kurvaks. Sinul on aga kuldsed juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid, kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas. Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi. Palun taltsuta mind, ütles ta siis. Kangesti tahaksin, vastas väike prints. Aga mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja, ja paljusid asju tundma õppida. Tehakse ainult neid asju, mida taltsutatakse, ütles Rebane. Inimestel pole aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kaupmeeste käest kõiki asju valmis kujul. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpru, siis taltsuta mind. Siis tuleb selleks teha? Küsis väike prints. Tuleb olla väga kannatlik, vastas Rebane. Kõigepealt istun minust veidi eemale, vot nii rohu peale. Mina vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikas, kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale. Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti. Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal, ütles Rebane. Kui tule näiteks pärastlõunal kell neli siis hakkan juba kella kolmest saadik end õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks ja nii ma avastangimis õnn väärt on. Aga kui sa tuled ükskõik mis ajal, siis ei tea ma, mis kellaajal oma südant ettevalmistada. On vaja kinni pidada traditsioonidest. Mis see traditsioon on? Küsis väike prints. Ka see asi on liiga unarusse jäänud, vastas Rebane. Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teistest päevadest erineks. Et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised tunnid. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioonid. Neljapäeviti tantsivad nad küla tüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev. Ma võin kuni viinamäeni jalutada, kui jahimehed tantsiksid, ükskõik millal oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi. Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles Rebane. Külmanüüdnutaan see on su enda süülauses väike prints ei soovinud sulle halba, kui sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin. Kindlasti vastas Rebane. Siis pole sul sellest mingit kasu. Kasu on selles, lausus Rebane. Et armastan nüüd vilja värvi. Ja ta lisas minema, vaata veel kord neid roose, siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse. Äike prints läks uuesti roose vaatama. Teie pole üldse minu roosi moodi. Te pole veel mitte midagi, ütles ta neile. Keegi pole titaltsutanud. Teiegi pole kedagi taltsutanud. Te, olete niisamasugused, kui oli minu Rebane. Tuli nagu 100000 teist rebast. Mina tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainult gene terves maailmas. Roosidele oli väga paha olla. Te olete ilusad. Olete tühjad. Ütlesite neile veel. Teie eest ei saa surra. Muidugi mõni mööda minna ja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik. Sest mina teda, Kassin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin ta röövikuid peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid. Mina kuulasin tema kaevid vee uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist. Sest et ta, minu roos. Ja ta läks tagasi rebase juurde. Hüvasti ütles ta. Hüvasti, ütles Rebane. Siin on minu saladus, on väga lihtne. Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest. Aastutan oma roosi eest kordades väike prints ketse meelde jääks. Tere ütles väike prints. Tere. Ütles rööpaseadja. Mis sa siin teed? Küsis väike prints. Ma sorteerin reisijaid, vastas rööpaseadja. Ikka tuhandete kaupa. Juhin ronge, mis need viivad kord paremale, kord paremale. Ja üks tuledest särav kiirrong pani otse kõuemürinal rööpaseadja putka värisema. Küll neil nagu kiire. Mürinal kihutus, teine tuledest särav kiirrong vastupidises suunas. Ja juba tulevad tagasi, imestas väike prints. Need pole samad, kostis rööpaseadja. See oli vahetus. Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid? Iialgi ei olda rahul, seal, kus ollakse, kostis rööpas, jäädi. Möödus kolmandad tuledest särava kiirrongiga. Uuenerin. Kihutavad esimestele reisijatele järele. Väike prints kihutumite millelegi järele, sõnas rööpaseadja. Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase. Sõnas väike prints. Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks. Aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad. Neil on õnne, sõnas rööpaseadja. Tere ütles väike prints. Tere, ütles kaupmees. See kaupmees müüdavast täiuslikke tablette, mis kustutasid janu neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua. Miks sa neid müütad? Küsis väike prints. Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud, nii võib säästa 53 minutit nädalas. Ja mis sa selle 53 minutiga teed? Teed, mis ise tahad? Minul oleks 53 minutit aega. Siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole. Minu lennuõnnetusest kõrbes olime möödunud juba nädal ja ma kuulasin lugu kaupmeest oma viimast veetilka juues. Ütlesime väikesele printsile. Mälestused on tõesti ilusad. Aga ma ei ole veel oma lennukit ära parandanud. Mul ei ole enam midagi juua ja minagi oleksin väga õnnelik, kui saaksin üsna tasakesi allika poole sammuda. Minu sõber Rebane, ütles ta mulle. Kullamehike rebasega pole siin enam midagi peale hakata. Sest et sureme janusse. Ta ei saanud minu mõttekäigust aru elavuses. Hea, kui sul on sõber. Isegi kui sa peaksid surema. Minul on hea meel, et mul oli sõber Rebale. Ta ei mõista hädaohu suurust, mõtlesin ma. Ta ei tea, mis on nälg, janu natukesest päikesest on talle küllalt. Kui ta vaatas mulle otsa ja vastas minu mõttele. Ka minul on janu. Otsime kaevu. Lõin väsinult käega. Mõttetu lõputus kõrbes hea õnne peale kaevu otsida. Hakkasime siiski astuma. Olime kõndinud terveid tunde vaikides, algas öö ja tähed hakkasid särama. Vaatlesin neid nagu unenäos, sest janu tõttu oli mul kerge palavik. Väikese printsi sõnad tantsisid minu mälestuses. Temaga ei vastanud mu küsimusele ütles lihtsalt. Vesi võib ka südant kosutada. Ma ei saanud tema vastusest aru. Otsisin, teadsin ju, et teda ei maksa küsitleda. Ta oli väsinud tähistus. Ma istusin tema kõrvale ja pärast vaikimist hakkas ta jälle kõnelema. Tähed on ilusad ühe lille pärast, keda pole näha. Vastasin, et muidugi. Ja vaatasin sõnagi lausumata liivaluiteid kuupaistel. Kõrb on ilus, lisas ta veel. Ja see oli tõsi. Olen alati kõrbe armastanud. Istud liiva luitele, midagi ei ole näha, midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses. Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil korjata kaevu lauses väike prints. Olin üllatunud, et mõistsin äkki seda liiva salapärast kiirgust. Kui olin väike poiss, siis elasin ühes vanas majas, millest jutustati, et sinna olevat varandus peidetud. Keegi muidugi polnud suutnud seda avastada ega olnud seda arvatavasti otsinud. Kuid see muutis kogu maja nõiduslikuks. Minu maja varjas mingit saladust oma südamepõhjas. Ütlesin väikesele printsile olgu tegemist maja tähtede kõrbeda. See, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu. Mul on hea meel, ütles ta, et olete ühel nõul minu rebasega. Kui väike prints viirus siis võtsin ta sülle ja asusin uuesti teele. Olin erutatud. Mulle näis, nagu kannaksin ma mingit kergesti purunevad taarat. Mulle näis isegi, et maa peal pole midagi apramat. Vaatlesin kuuvalgel tema kahvatut otsaesist, tema suletud silmi, tuule käes verelevaid juuksekiharaid. Laulsin endamisi. See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu. Ja kuna ta pooleldi avatud huultel mängles kerge naeratus ütlesime jälle endamisi. See, mis mind nii väga liigutab, selles väikeses uinumis printsis on tema truudus oma lillele. Roosi kujutis kiirgab temast niisama nagu valgus lambist, isegi siis, kui ta magab. Ja ma tundsin otsagi, muutuks ta veel hapramaks. Lampe tuleb hoolega hoida üksainus tuulehoog või need kustutada. Ja nõnda kõndides leidsin ma koidu ajal kaevu. Kaev, mille juurde me jõudsime, ei sarnanenud sahara kaevudega. Sahara kaevud on lihtsalt liiva sisse uuristatud augud. Sõjaga sarnanes külakaevuga. Kuid seal polnud ühtki küla. Ja ma uskusin end und nägevat. Imelik, ütlesime väikesele printsile. Kõik on olemas, vinn, ämber ja nöör. Naeris, võttis nöörist ja laskis rulli ringi käia. Pin Tägises nagu ägab vana tuulelipp. Kui tuul maganud. Kuuled, lausus väike prints. Äratasime kaevu üles ja ta laulab. Ta ei tahtnud, et ta endale liiga teeks ja ütlesin. Lase mina tõmban, see on sinu jaoks liig raske. Aeglaselt vinnasima v pange kaevu servale. Seadsin ta sinna hästi kindlalt seisma. Minu kõrvus kajas ikka veel kaevu pinnalaul. Tõstsin ämbrid huultele. Ta jõi kinnisilmi. See oli mahe nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine talisündinud tähtede all käimisest, kaevu pinnalaulust, minu käte pingutusest. Ta kosutas südant nagu kingitus. Kui oli veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus kesköise missa, muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain. Inimesed sinu kodus ütles väike prints. Kasvatavad viit 1000 roosi ühes aias. Ja nad ei leia, mida otsivad. Nad ei leia seda. Ostsin mina. Ju ometi võiksid nad leida, mida nad otsivad ühestainsast roosist või tilgast veest. Kindlasti. Silmad aga pimedad tuleb otsida südamega. Olin joonud. Hingasin sügavalt. Päikesetõusu ajal on liiv meekarva kollane. Olin õnnelik sellest meekarva kollasest. Miks pidime veel kannatama? Seda kõige tähtsamat ei ole näha. Kindlasti nagu lillegagi. Kui armastad lille, mis asub tähe peal siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad kindlasti. See on nagu veegagi. See, mis sa mulle andsid, oli nagu muusika. Ja seda kaevu vinna ja nööri pärast. Kas mäletad? Küll oli hea? Kindlasti öösel sa vaatad tähti, minu kodu on liiga väike, et sulle näidata, kus ta on, jäägu parem niisama. Minu täht on sinu jaoks üks tähtedest. Ja siis armastad sa vaadelda kõiki tähti. Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks teistele lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on ajad keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina saad endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi. Kui sa vaatad öist taevast siis seepärast, et mina elan ühel neist tähtedest. Sellepärast et mina naeran, ühel neist siis on, otsekui oleksid sulle kõik tähed. Ja sina saad endale tähed, mis oskavad naerda. Ta naeris jälle. Kui sa leiad lohutust. Lohutust leitakse alati, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alatiseks minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda ja mõnikord avad sa akna, vaat nii. Lihtsalt oma lõbuks. Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas. Siis ütled sa neile ja need tähed ajavad mind alati naerma. Nemad peavad sind hulluks. Männi sulle üsna halva vembu. Ja ta naeris jälle. Tuleb välja, justkui oleksin andnud sulle tähtede asemel terve hulga pisikesi kellukesi, mis oskavad naerda. Ja täna veel. Siis muutus ta uuesti tõsiseks. Tead. Täna öösel sa ära tule. Ma ei lahku sinust. Paistab, et mul on paha. Paistab nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule seda vaatamas, ei tasu vaja. Ma ei lahku sinust. Temaga oli murelik. Kui ma sulle seda ütlen, siis on see ka maa pärast. Ei tohi sind hammustada, maod on kurjad. Nad võivad ka lõbu pärast hammustada. Ma ei lahku sinust. Kuid miski rahustas teda. Tõsi, neil ei jätku mürki, teiseks hammustuseks. Ma ei näinud tol ööl, kui ta minema läks. Ta kadus hääletult. Kui ma talle järele jõudsin, siis kõnnist otsustavalt kiirel sammul. Ta ütles mulle ainult. Seal sa oledki. Ja ta võttis mu käest kinni. Miski vaevas teda ikka veel. Ta tegid halvasti sellele edaspidi valus. Paistab nagu oleksin ma surnud, see pole aga tõsi. Mina vaikisin. Saad aru, see on liiga kaugel, ma ei saa seda keha kaasa viia, see on liiga raske. Mina vaikisin. See pole ju muud kui vana mahajäetud kest. Vanades kestades pole mitte midagi kurba. Mina vaikisin. Ta hakkas nagu julgust kaotama, kuid tegi siis veel ühe pingutuse. Tead, mis on tore? Mina hakkan tähti vaatama. Kõik tähed muutvad roostes vinnaga kaevudeks. Kõik tähed hakkavad mulle juua andma. Mina vaikisin. See on nii lõbus. Sina saad endale 500 miljonit kellukest, mina aga 500 miljonit allikat. Olemegi kohal. Laseme, teen ka üksipäini ühe sammu. Ja ta istus maha. Sest tal oli hirm. Ütles veel. Tead, sa pead vastutama oma lille eest. Tema on ju nii väeti, Tanjo nii lihtsameelne, tal on neli tühist okastet ennast kogu maailma vastu kaitsta. Ma istusin, sest et ma ei suutnud enam jalul püsida. Ma ei suutnud end liigutada. Tema Pahkla juures, sähvatus, kollane välk. Hetkeks jäi ta liikumatult seisma. Ta ei karjatanud. Langes aegamisi nagu langev puu. Seda polnud liival isegi kuulda. Ja nüüd on sellest möödunud juba tervelt kuus aastat. Ma ei ole veel kellelegi seda lugu jutustanud. Kui sõpradega uuesti kokku sain, siis olid väga rõõmsad, et nägid mind jälle elusana. Olin kurb, kui neile ma ütlesin, see on väsimus. Nüüd olen juba natukene lohutust leidnud, see tähendab, mitte küll päriselt. Aga ma tean, et ta jõudis tagasi oma planeedile sest päikesetõusu ajal ei leidunud, naeran ta keha. Tema keha polnudki nii väga raske. Öösiti aga armastan tähti kuulata. See on nagu 500 miljonit kellukest.