Avame täna sõna värava Jacob koolasse aega tema luulesse loeb Aksel Küngas. Sõna rõõm ja sõna luulesõna igavene kevad, oled kõikjal väikses tuules aus, kus värvid virelevad. Riivad nagu pehme käega hingekeeli sõna särav koidutulle uude päeva sõna lill, Saured, värav. Jakob koolas oli Janka kupaala kõrval Valgevene rahvusliku kirjanduse rajaja. Sündinud 1882 loomingu algusaeg 1905. aasta revolutsiooni tormiliselt taustal Tsaari-Venemaa pimedas ja allasurutud perifeerias. Valgevenemaa loodus ja kodused polessi pildid läbivad kogu Jakob koolassi loomingut. Sellest lähtub ka tänane luule valik. Jacob koolasse sõna värava taga on kodumaa ja kodurahva saatus. Polesje. Soode metsade, maa, udu, rõskuse, maa, vaene oled küll, sa ei su pajudessaa muudkui nutta ja halada tuul. Miks siis armastan sind? Eima vastata või? Aeg su pildi mu ees jäävalt elama lõi, pole paika mu südames, muul, soode avarus tull armsaks minule jäi, Kusleb hüüpide trumm, kõrkijat kummargil, päi lausa merena luhtavad eel. Kui on metsseal, siis mets nädal uidata saad, kui on lagendik, lai pilk ei mõõdagi maad, ainult silmapiir tähiseks teel. Arvas Mullesu tiin, päiksepäevade rõõm, metsakollendav rühi, ladvuseretav lõõm, sügisõhtune värvide mäng. Kaugel olen ma nüüd pole SEST ta teist. Ent kui lihane poeg aina mõtlen, ma neist ning mu südant siis ahistab. Tuulemühina saatel. Lennates läks ära suvi, meie hea ja ilus aeg. Jame ahtale õuel asub nagu varemgi, vaid vaev. Varsti-varsti on siin hallad, lumi, tuisud hange, mäed paugub pakane ja teedel varitsevad kiilasjääd. Hallad toovad halle mõtteid, toovad rasket rõhutust, süda kirvendab ning kõrbeb. Meil on haige, morn ja must. Vihur lööb end vastu nurki vingu punkas parte peal istub kogu pika õhtu korstnas, möirgab laulda, seal. Ägiseb ja koiga palu. Vangub pajuokste pärg. Selle kõige saatel tilgub südamele silma märg. Sügise eel vajus nukrusse uppustusasse kaugusääred, too silma piiritu jäänud kibeda halli mõttena soode kohale, udu rippuma. Ammu, põllud jäid seisma, tühjana. Sirbid, vikatid läksid puhkama. Saad lagedad ammu niidetud, ainult saadusid, kerkib kupleina. Aga metsas sul südav, õpetab nõnda Nukerda rõõmurasuta sootuks koltunud, uhke lehe, Rui vaiksel Sainal maha pudeneb. Kostmas, kusagilt pole linnu häält. Metsavaikuses mõttet, tumedad küllat leinab mets. Küllap igatseb kevadrohelust kuldset tärkamist. Oi sind metsakest kurdad asjatult teed su kevade sissetallatud elu, jälle saad otsast alata. Jälle kohiseb lehe külluses linnukooriga kaasa, juubeldad, laulad puhkeva elu kiituseks. Aga minu aeg, minu kevade taas ei tule ta. Oh ei tule ta miksis nukrutsed murest meeliskled, kaugus, sõnatu silma, piiritu. Kauged ja säravad, hõõguvad säravad tähed maa kohal öös. Pooleldi laulvad ja pooleldi täravad hääled kuskil seal ees. Haaneht Põhjala külmadest rajudest lõunamaale nad teel laotuse lagedal kaugusse hajudes. Hüvasti, hüüavad veel haned, Muhaned de hallade kullerid, metslinnud, vabad ning priid tulla koos teiega rõõmu teeks mullegi steppides linasse, siit. Ainult tiivad mul ära on situd. Ainult et otsekui taud peavad siin pimedas paigal min püsitut, müürid. Jätrallide raudkärbes. Kesköövaikus tare magab. Väljas vaikses akna taga. Sirendavad tähed, kuutare vaikusesse nõrgub lae alt hämarlase võrgust kärbse kaeblik hääl suu. Ja see kaebus tükib põue. Viib su mõtted suveõue, teeb sind haledusaseks. Öö on äkki nukralt pine. Temas elab Vaidze kine võrgus kärbse tiivapeks. Ö. Vaikus hõlmab välju, pervesterweni ning keskvaikseid välju mindki. Terveni öös lõpmatuse vastu häälendus. Meeli lummavale Su laulev hääletus. Kordushelin kõigist elu helinaist, kõrvul tabamatu, hellim hellimaist. Öös minu lööke, kevadine ulm, selged tähesilmad, kipras, pilvekulm, tulekahjukuma taeva tagalas, sarvipäine kuusel tõusmas magamast. Öös minu ööke mõlgutelev lumm, silmad sind ei haara, keelon Kidas, tumm su ilust laulda, kirjeldada sind. Sinuni võib jõuda ainult süda, hing. Laulik rahvas küsib, miks sa vaevled? Miks sa laulad murest valust? Miks su hääl nii oigab, kaegleb nagu tuul, mis halab salus. Laula vabaduse viisi muutu lauldes õnnelikuks. Laulud põldu, televiisoris, kiida pillil nende rikkust laule, nii et oleks tunda kevadpäeva hingust, selgust, et meil süda hakkaks tundma vaikset õnne headust helgust. Õhteid vabadust pole mõtetki, on ahelates. Ning Me põlludki ei ole rikkad muust kui ohakatest on siis süda rinnus puust, mul on mul kerge kurbust tunda. Muredest sai laulmisuus, mull, rõõmudest ei õnnestunud. Ta. Pimeduses vaata, imesta vend, kus on pimedus, vast tähed kustunud ja kuu pole jälgegi idast. Oleks ainsatki häält vaba, elavat head, ainult öökulli huik, mida kuulama pead. Ainult kisendab, kaktame õndsuse sees. Vaata imesta vend, tee on pine mees. Arvamustavas tööst sähviv värisev vilk, juskui Gigedas soe põõsast heidetud pilk. Seal valskus Onlõks pole tuld seal, oh ei. Vaata imesta vend, udu kerkib kui sein. Küll on pimesi, kui ei saabukski päev, ühtki rada ei Teedsay, näe, sain. Tähed kustunud, kõik kuuey näitage end. Küll on pimedus, vast vaata imesta, vend. Jäta kartus, Movend õudse vaikuse ees. Hoidma eneses tuld. Kuule mees, ole mees, udu kaob, möödub öö, kustub, kaob virvalait, vaikib öökulli huik. Siis kui puhkeb kord koit. Jäta norg. Jäta norg, kui päike laskub etni, nukker oli vähe. Et on maa peal tume raskus. Sügis, sügis varsti käes. Jäine koorik, võit külgata, põllud aasad, talumad. Ö, ent iial Ehisamat. Ta minu kallist kodumaad. Tuleb aeg. Ja lumi sulab. Kevadel volidaas. Päike paistab, näete, voolab, elu jälle tärkab maas. Jätan org, et raske hakkab olla lahus valgusest. Et sind viletsus ei lakka saatmast. Elu algusest. Jätan orget, vihma sajab, pilvede ees on päikesel. Jätan nurget, öiti, kajab võigas tulekahju kell. Homne kurjus, mis meid rusub, kaob ja selgib taevavõlv. Ükskord saabub rusu Kulite vabaduse põlv. Esimene äike. Vaikselt kuid raskelt lähene päike. Vaikides Vastava aaskajana kordab pikalt käike, tume ja põline laas. Metsatukk õppub. Väli peab hinge. Mürin vao orgu mäelt. Tunnen ses raskes müras ses pinges maa enda tahet ning häält. Tulen ses jõudu, avalust, vaprust. Hingelt kui redeneks, kae. Esmane äike, kallis, kui vappub mägede vahel Su naer. Armas on, kui sa lähened, puhked, armas võidukas sõit, äikesevõimas, äikeseuhke mõtteile, tiivad sa tõid vabadusesse kutsud mind kaasa? Ammu ei olema prii. Tervita äike, nurme ja aasa, kodule terviseid, vii. Üleskutse ei südamed ausad, ei elavad hinged nüüd õnnele, rajagedeid veel jätkub teil jõudu, siis tõuske ja minge, tiivad kannavad teid. Ent vaadake ette, soos hallitus tukub. On tiheda püüniste võrk. Kui määrduvad tiivad, hind maa peale kukub, siis tõusuks ta on juba nõrk. Kas kuulete voogude vaimukat kutset? Kas näete, on puhkemas päev? Ta säravas koidust lööb pärani uksed. Ja teisiti maailma näeb. Nüüd rutakem uskmend jahedas kastes. Sealt värskuse valgele saab ja põldudel hõlmusis vallali lastes. Sügavalt hingake maad. Kuid pidage meeles, teil võlad maksta, mis kaugetest aegadest jäid? Te mõista ei suudaks. Te minna ei jaksaks. Ja asjatult murraksid päid. Kui poleks teile rahvast nii ürgheldekäelist, kui puuduks seda pihkude ramm. Just tema, see töömees möödunud päevist teid toetas, et mäkke viiksam. Põld, liivane, teid kord kasvatas üles, eks kuulge siis põldude häält, teid, mure kord Äiutas baklases süles ja kaasada tõitegi säält. Siis minge kui lapsed ja kõnelge heaga, et tõdeme, rahvas kord teaks, mispärast nii rasked all elu on seada ja kuidas ta elama peaks. Kevadisel põllul. Suurpõldude avarus armastan sind. Sul Raheva merena lainetab pinud teid, armastan külade, põldude vööd, kui tuulehoog laialt teid voogama lööb. Ja Kohavaid pirnipuid viljade sees ja väljumislahti mo pilkude ees. Ma armastan orgudes looklevaid, teid ja lätteid, mis naerusui kohtavad neid kurgaane, mille ümber on udude loor ja kauguste kutset, mis õhetav noor ja viljade sihvakaid, kõrsi ja päid. Kui tuulehoog värske, neis hullamas käib, tuul ujub ja tantsid ja hinge, siis peab. Ja ühtjärge veerevad voogude read. Suurpõldude avarus. Armastan sind. Sul laiuva merena rahetapinud. Kuulsite Valgevene luuletaja Jakob koolasse loomingut. Luuletused, tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm esitas Aksel Küngas muusikalisas Silja Vahuri.