Arvan, et ta kasutas planeedilt põgenemiseks rändlindude parve. Ärasõidu hommikul seadistama planeedi hästi korda. Ta vehkis hoolega puhtaks oma tegutsevad tulemäed. Tal oli kaks tegutsevat tulemäge ja üsna mugavale nende peal hommikueinet soojendada. Väike prints kitkus pisut kurvameelselt välja, viimased ahvileivapuu tõusmed, Tarvasid kunagi enam ei tule ta siia tagasi pöörduda. Ja kõik need kodused tööd tundusid talle tol hommikul eriti armsatena. Kui ta ka viimast korda lillekastis ja teda klaaskupli alla tahtis panna siis tuli talle himumata. Hüvasti, ütles ta lillele. Aga lill ei vastanud talle. Hüvasti, ütles ta veel kord. Lell köhatas. Aga see polnud mitte külmetusest. Olen rumal. Lausus lill lõpuks. Anna mulle andeks. Püüa olla õnnelik. Etteheidete puudumine, üllatus, väikest printsi. Ta jäi hämmelduses seisma klaaskuppel käes. Ta ei mõistnud seda vaikset õrnust. Muidugi ma ju armastan sind. Ütlesin lill. Minu süü läbi, ei saanud midagi teada. Sa oled niisama rumal kui mina. Püüa õnnelik olla. Jätta see klaaskuppel rahule, ma ei taha seda enam. Aga tuul? Ega ma ei olegi nii väga külmetanud. Öine jahedus teeb mulle head. Ma olen ju lill. Aga loomad. Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad. Ja kes muu mind ikka külastab. Sina oled ju nii kaugel. Mis puutub suurtesse loomadesse, siis ei karda midagi. Mul on küüned. Ja ta näitas lihtsameelselt oma nelja okast ja lisas siis. Säranud venitad, see läheb juba tüütavaks. Otsustasid lahkuda, mine ära. Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. Ta oli nii uhke lill. Väike prints asus asteroidide 325 326 327 328 329. Ja 330 piirkonnas. Need on siis alustaski nende külastamisega, et endale tegevust leida ja õppida. Esimesel neist elas kuningas purpurisse ja Hermeliin. Rõivastatuna istus ta uhkelt. Väga lihtsal, kuid ometi majesteetlik troonil. H. Seal on üks ala, hüüdis kuningas kude, väikest printsi märkas. Väike prints, mõtles endani, kuidas ta küll võib ära tunda, kui ta mind kunagi pole näinud? Ta ei teadnud, et kuningate jaoks on maailm väga lihtne. Kõik inimesed on neil alamad. Tule lähemale, et ma sind paremini näeks. Xin, ütles kuningas, kes oli väga uhke, sellele tuli lõpuks ometi kellegi kuningas. Äike. Prints otsis silmadega kohta, kuhu istuda. Kuid terve planeet oli täis uhket Hermeliin, mantlit. Nii ta siis jäigi püsti seisma. Ja kuna ta oli väsinud, siis ta haigutus haigutamine kuninga juuresolekul käib etiketi vastu, ütles ainuvalitseja Mageeellansulu haigutada. Ma ei saa sinna midagi parata, tänase väike prints segaduses. Tulen pikalt reisilt maakonna maganud. Sel juhul ütles kuningas. Käsin sul haigutada. Ma pole juba aastaid kedagi haigutamas näinud. Haigutuseda minu jaoks väga huvitavad asjad. Haiguta veel kord, see on käsk. Mulle hirmu peale. Ma ei saa enam, pomises väike prints, üleni punastes. Kostis seepeale kuningas. Siis käisin ma sul vahel haigutada ja vahel. Ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat. Kuningas, kuidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud vastuhakkamist. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea sisendist, ainult mõistlikke käske. Planeet oli imepisike. Mida see kuninglik küll valitseda võis? Teie kõrgus, ütles Väike-prints kuningale. Andestage, kui ma midagi küsin, käsin sul mind küsitleda, sõnas kuningas kiiresti. Teie kõrvus. Mida te valitseda? Kõike, kostis kuningas suures lihtsameelsuses. Kõike. Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele. Kõike seda küsis väike prints. Kõike seda kostis kuningas. Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailma valitseja. Tähed kuulavad teie sõna. Aga muidugi, ütles kuningas. Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Sõnakuulmatus Maigana. Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, oleks ta võinud vaadata mitte ainult 44 päikeseloojangut ühe päeva jooksul. Vaid 70 kahte või siis 100, isegi kaht 100 päikeseloojangut päevas. Matel oleks tarvitsenud toolegi nihutada. Ja kuna ta tundis ennast natukene kurvana mõeldes oma väikesele mahajäetud planeedile siis võttis ta südame rindu ja palus kuningat osutada talle heldust. Tahaksin näha üht päikeseloojangut. Tehke mulle seda rõõmu. Käskige päikesel looja minna. Kui ma küsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiad kirjutada või siis merelinnuks moonduda ja ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi tema võimina? Igaühe käest tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib, jätkas kuningas. Või põhineb mõistusel, kui sa käisid oma rahval minna ja ennast merre heita, sest et revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud. Minu päikeseloojang tuletas väike prints kuningale meelde, sest et ta kunagi unustanud küsimust, mille ta kord oli esitanud saad oma päikeseloojangu, nõuan seda aga oma riigi tarkuses ootama, kuni tingimused selleks soodsad on. Sirvis kõigepealt suurt kalendrit. See on, see on umbes umbes. See on täna õhtul kell seitse 40. Ja siis sa näed, kui hästi minu sõna kuulatakse. Tal oli kahju nurja läinud päikeseloojangust. Pealegi tunnistega natukene igavust, pole siin enam midagi teha, ütles ta kuningale. Lähen jälle minema. Äramiine, ütles kuningas, kes oli nii uhked, tal oli nüüd alam. Ministriks? Ministriks? Kohtuministriks. Pole kellelegi üle kohtu mõista. Kes ja lausus selle peale. Kuningas Ma pole veel oma kuningriiki läbi käinud. Ma olen väga vana, mul pole siin tõlla jaoks ruumi. Jala käimine väsitab mind. Ma olen juba kõike näinud, sõnas väike prints, kummardus ette heita veel kord pilk planeedi teisele küljele. Seal puhul ei ole mitte kedagi. Siis mõistad iseenda üle kohut, sõnas kuningas. See on kõige raskem iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled sa tõeline tark. Iseenda üle ütles väike prints. Võin ma igal pool kohut mõista? Mul pole vaja siin elada. Tegi kuningas. Minu arust pidi siin planeedil kusagil üks vana rott olema. Öösiti kuulen ma krõbinat. Sa võid selle vana rotti üle kohut mõista. Sa mõistad teda aeg-ajalt surma. Nii oleneb tema elu sinu õigusemõistmisest. Aga iga kord annad sa talle kokkuhoiu mõttes armu. Siin on ju ainult üksainus rott. Mina ei armasta surma mõista sõnad väike prints. Nendega läheks küll minema. Ei, ütles kuningas. Kuid väike prints oli juba lõpetanud oma ettevalmistused ega tahtnud vana kuningas sugugi kurvastada. Kui teie majesteet tahab tema käsku täpselt täidetaks, ütles ta. Siis võiks ta mulle mõistliku käsu anda. Ta võiks näiteks käskida mul ühe minuti jooksul lahkuda. Mulle näib, et tingimused on soodsad. Et kuningas selle peale midagi ei vastanud, kõhkles väike prints korraks, kui talus, siis ohates teele. Teen sinust oma suursaadiku. Hüüdis kuningas talle kähku järele. Tal oli väga võimukas ilme. Suured inimesed on väga imelikud, sõnas väike prints endamisi, kui ta oma teekonda jätkas. Elas üks joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsustesse. Sina seal teed, küsis ta joodikut, kelle ta leidis suure hulga igasuguste tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas. Küsis väike prints. Et unustada, vastas joodik. Mida unustada, päris aita prints, kellel temast juba kahju hakkas. Oma hääbri unustada, tunnistas joodik ja laskis dianurgu. Kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse. Äike prints läks minema. Suured inimesed on ikka tõesti väga-väga imelikud, ütles ta endamisi. Kui ta oma teekonda jätkas. Neljas planeet kuulus business manile. See mees oli nii väga ametis, et ei tõstnud väikese printsi saabumise puhul peadki. Tere. Näiteks väike prints. Sigaret on kustunud. Kolmandaks on viis. Seitse, 12 18 ja kolm, 15, tere 15 ja 70 22 22 kuus 28. Pole aega uuesti süüdata 26 ja viis on 31. Ja kokku teeb see 501 miljonit 622731 500 miljonit. Mis asja? A sa oled ikka veel seal 501 miljonit? Ma ei tea isegi, mul on nii palju tööd. Ma olen tõsine inimene, mina juba igasuguseid tühja-tähja aega ei viida, kaks, viis, seitse, viis, üks miljonit. Mis asja kordades väike prints, kes seal kunagi elus polnud loobunud küsimusest mõnikord oli esitanud. Business men tõstis pea televiiekümne nelja aasta jooksul siis ma siin planeedil elan. Millal kolmel korral segatud. Esimene kord, see oli 22 aastat tagasi, sattus siia jumal teab kustuks põrnikas, tegi hirmsat lärmi ja ma tegin liitmises neliiviga. Teinekord see oli üksteistkümnenda aasta tagasi tabas mind jooksva hoog. Ma tunnen puudust kehalisest liigutustest, mul pole aega ringi lonkida, mina olen tõsine inimene. Kolmas kortse. Sa oled sina praegu? Nüüd ma ütlesin, 501 miljonit. Mis asja? Business, meil sai aru, et pole mingit lootust, rahu saada miljoneid pisikesi asju, mida võib teinekord taevas näha vastaste kärbseid. Pisikesed kuldsed asjakesed, mis panevad Logardid unistama. Mina olen tõsine inimene, mul pole aega unistada. Sa tähed, just nii, tähed. Ja mis sa teed? 500 miljoni tähega? 501 miljonit 622731. Ma olen tõsine inimene. Mitte midagi, nad on minu avad. Aga ma nägin juba kuningaid, kes kuningad ei oma midagi, nad valitsevad, see on hoopis midagi muud. Mis kasu on sul tähtede omamisest? Kasu on selles, et olen rikas. Mis kasu on rikas olemisest? Osta uusi tähti, kui keegi neid veel leiab. See mees arutleb umbes niisamuti kui see joodik lauses väike prints endamisi. Sellegipoolest esitas ta veel küsimusi. Kuidas saab tähti omada. Aga kelle omad nad siis on? Küsis business. Mind oli selles vastu, ma ei tea. Mitte kellegi omad ei olnud minu omad, sest mina mõtlesin nende peale esimesena. Sellest aitab aga kindlasti. Aga mis sa nendega teed? Küsis väike prints. Majandan neid, loen neid ikka ja jälle üle, vastas Business. Raske töö. Aga ma olen ju tõsine, esimene. Ent väike prints ei jäänud veel rahule. Kui minul näiteks on sall, siis võin selle ümber kaela panna ja endaga kaasa võtta. Kui mul lill ei võinud noppida ja endaga kaasa võtta. Aga sina ei saa ju tähti noppida? Ei, aga ma saan neid panka panna. Mis tähendab? No see tähendab, et kirjutan paberitükil oma tähtede arvu ja siis panen paberitüki laekasse luku taha. Naljaks mõtles väike prints. See on päris luuleline. Kuid see pole just eriti tõsine. Väikesel printsil oli tõsiste asjade kohta sootuks teised vaated, kui suurtel inimestel. Minul on lill, ütles ta, keda ma iga päev kastan. Mul on kolm tulemäge, mida ma iga nädal puhastan. Puhastan, jaga kustunud vulkaani. Ei või iial teada. See on kasulik nii minu tulemägedele kui ka minu lillele, et nad kuuluvad mulle. Sinust aga pole tähtedel mingit kasu. Eestnesmena su kuid ei mõistnud midagi vastata. Ja väike prints läks minema. Suured inimesed on ikka õige veidrat küll sõnaste endamise lihtsal meelel kuid oma teekonda jätkas. Viies planeet oli väga imelik. See oli kõigist väiksem, jätkus parajasti ruumi latern Ale ja laterna süütajale. Väike prints ei suutnud kuidagi mõista, mis kasu on kusagil taevase laaternast ja laterna söötajast. Pealegi planeedil, kus pole ei maju ega elanik. Kuid on siiski vähem mõttetu kui kuningas uhkeldaja, joodik business menud. Tema tööl on vähemalt mingi mõte. Kui ta paneb põlema oma laterna siis otsekui sünniks tema läbi uus täht, v6 lill. Kui ta kustutab oma laterna, siis panete selle tähe võilille magama. Väga ilus amet. See on tõesti kasulik. Sest see on ilus. Kui ta planeedile jõudis, tervitas ta laterna süütajat aupaklikult. Tere hommikust. Miks sa oma laterna kustutasid? Kord on niisugune, kostis laterna sööte. Tere hommikust. Mis asi see kordan? Kord on see, et pean kustutama oma laterna. Tere õhtust. Ja ta pani oma laterna jälle põlema. Aga miks on mul natukene uuesti põlema panid? Kord on niisugune, kostis laternasüütaja. Ma ei saa aru, ütles väike prints. Siin pole midagi aru saada, sõnas laternasüütaja. Kord on kord, tere hommikust. Kustutas latern. Siis pühkis ta punaseruudulise taskurätikuga oma otsaesist. On üks hirmus amet. Kunagi oli see mõistlik, ma kustutasin hommikul laterna ja panin õhtul jälle põlema. Päeval oli mul aega puhata, öösel aega magada. Kas siis sellest ajast peale kord muutunud? Kord ei ole muutunud, vastas laternasüütaja. Seep see häda ongi. Planeet pöörleb iga aastaga ikka kiiremini korda, ka ei ole muutunud. Naljakas. Sinu juures kestavad päevad ainult ühe minuti. See pole üldse naljakas, vastas laternasüütaja. Edasi üritas taas oma laterna. Väike prints vaatas teda ja hakkas armastama laterna süütajat, kes nõnda kohusetruult korrast kinni pidas. Ta meenutas päikeseloojanguid, mida ta vanasti oli oma tooli nihutades otsinud. Seda meest seal laudas endamisi väike prints. Oma teekonda jätkates põlgaksid kõik nii kuningas uhkeldaja, joodikuid, business menud. Ja ometi On ta neist ainus, kes ei tundu mulle naeruväärsena see võib-olla seepärast, et ta tegeleb millegi muuga kui ainult iseendaga. Ta ohkas kahetsusega lauses, siis ta oli ainus, kellega oleksin võinud sõbraks saada. Tema planeet oli tõepoolest liiga väike. Seal ei olnud ruumi kahele. Väike prints julgenud tunnistada, et ta seda õnnelikku planeeti peamiselt 1440 päikeseloojangu pärast päevas taga kahetses. Niisiis oli seitsmes planeet maa. Ma ei ole ükskõik milline tähtsusetu planeet. Seal on 111 kuningat iseenesestki mõista mitte unustades neegrikuningaid. 7000 geograafi 900000 pistesmeni seitse ja pool miljonit joodikut 311 miljonit uhkeldajat. Seega kokku umbes kaks miljardit suurt inimest. Inimesed võtavad maa peal väga vähe ruumi. Kui kaks miljardit inimest, kes maakeral elavad lisaksid tihedalt üksteise kõrval nagu miitingul siis mahuksid nad hõlpsasti väljakule, mis on 20 miili pikk ja 20 miili lai. Esimenegi Vaikse ookeani saarekesele võiks terve inimkonna kokku tuua. Suured inimesed seda muidugi ei usu. Enda arvates võtavad nad väga palju ruumi. Nad peavad end tähtsaks nagu ahvileiva puudki. Laske neil aga arvutada, nad jumaldavad numbreid, see meeldib neile ise, aga ärge raisake oma aega selle nuhtluse peale. See on asjatu. Usaldage mind. Kui väike prints lõpuks maa peale jõudis, oli ta väga üllatunud, et mitte kedagi ei näinud. Tal hakkas juba hirm, et un planeediga eksinud. Kui mingi hõbeda kõrva põrunud liiva sees kuttes. Tere õhtust, ütles väike prints, hea õnne peale. Tere õhtust. Vastase madu. Missugusele planeedile olen ma kukkunud? Küsis väike prints. Peale Aafrikasse kostis madu. Kaardades ei ela kedagi maakera antsu kostis madu. Väike prints istus kivile ja tõstis silmad taeva poole. Tahaksin teada sõnast endamisi, kas tähed on selleks valgustatud, et igaüks võiks leida oma tähe. Vaata minu planeeti. Ta just meie kohal. Aga Kaurida ta, Anneli. Ütles madu, mida Aadu ehtsa siia tegema? Mul oli pahandusi ühe lillega vastas väike prints. Sõnas madu ja mõlemad Vaikesed kus on inimesed, jätkas lõpuks väike prints pärimist. Kõrbes ollakse vist väga üksik. Eks siis ollakse ka inimeste juures, ütles madu. Väike prints silmitses teda tükk aega. Oled imelik loom, lausus ta lõpuks. Peenike nagu sõrm. Aga ma olen põhi saab kui mõne koni kasvab. Lauses madu, väike prints naeratas, ei ole just eriti võimas. Sul pole isegi jalgu all sa isegi rännata Vai v sind kaugemale kui ükski la. Lausus madu. Ta keeras end kuldse Võruna väikese printsi pahkluu ümber. Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kus ta on võetud saasta sees. Aga sina oled puu? Tuleta pealt päike, prints ei vastanud midagi. Olla sinust kahju. Oled nii väeti, selle graniidist maa peal. Panin sind ühel päeval aidata, kui tunned suurt igatsust oma planeedi järele. Ma sain väga hästi aru, ütles väike prints. Kuid miks kõneles alati mõistu? Lahendab kõik mõistatuse vastas madu. Ja nad jäid mõlemad vait. Väike prints läks läbi kõrbe ega kohanud seal kedagi peale lille. See oli kolme kroonlehega lill, mitte midagi. Ütlev lilleke. Tere, ütles prints. Tere. Ütles lill. Kus on inimesed? Väike prints viisakalt. Lell, kes oli kord näinud karavani möödumas, vastas inimesed. Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin neid, aga seda iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raske.