Täname vestleme Siberi rahvaste kultuuri ühest kõige huvitavamast ja omapärasemast nähtusest šamaanirituaalidest. Aga enne kui asumäe rituaali muusika üksikasjade juurde, vaatame kõigepealt, mida šamanism endast üldse kujutab. Sõna šamaan tuleneb tunguusi keelest ja see tähendas algselt erutanud inimest hiljem levisse mõiste kogu Siberis ja jõudis ka vene ning Lääne-Euroopa keeltesse. Samal ajal on paljudel Siberi rahvastel šamaani tähistamiseks olemas ka omakeelne sõna näiteks Burjaatidel ö ja kootidel oioon neenetsitel Taipei, Jukka kiiridel allmaa ja nii edasi. Ent erinevatele nimetusele vaatamata on šamaanide tegevuse eesmärgid ja rituaalide välised vormid Siberi rahvastel küllaltki sarnased. Üldlevinud on usk sellesse, et erilistele inimestele, see tähendab šamaanidel on üleloomulik võime astuda vahetusse kontakti mitmesuguste vaimudega ent selleks tuleb teatud seansi või rituaali abil viia end ekstaasi seisundisse. Ning selle ekstaasi seisundi ajal võib šamaani hing väljuda tema kehast, minna vaimuderiiki, suhelda vaimudega ja nii-öelda pidada nendega läbirääkimisi või võidelda. Mõnikord ilmuvad vaimud ise šamaani kutse peale ja sisenevad kas tema kehasse või trummi ning räägivad siis inimestega šamaani suu läbi. Aga miks on üldse tarvis suhelda vaimudega? Enamasti on säärastel kontakti otsimistel väga konkreetne eesmärk. Kas näiteks haige ravimine, jahiõnne palumine, soov ette ennustada kellelegi saatust või midagi muud sarnast. Selle juures võivad abiks olla aga samuti takistuseks olla väga paljud erinevad vaimud. Üldiselt ollakse seisukohal, et iga šamaani jaoks on kõige olulisem üks, nimelt tema isiklik kaitsevaim. Šamaan, nagu teeniks teda. Ja see vaim ise valib šamaani tema missiooni jaoks. Noor tulevane šamaan saab teada, et just nimelt tema on see väljavalitu ja ta saab teada seda unes või mõnes muus erilises seisundis. Tavaliselt ei suuda väljavalitu loobuda vaimude poolt pakutud kutsest ja nii võib juhtuda, et ta võtab kutse vastu tegelikult vastu tahtmist. Enamasti toimub see nii-öelda kutse saamine sugulise küpsemise eas. Mõned rahvad, näiteks naid, usuvad, et šamaani kaitsevaim on tingimata teisest soost mees somaanile on ta taevaseks naiseks ja naisšamaanile on ta taevaseks meheks. Ning sel juhul käsitatakse šamaani vahekorda kaitsevaimuga kui abielu. Aga peale selle juba eelpool nimetatud kaitsevaimu on igal šamaanil veel abivaimud. Nendes peitubki tema jõud ja võim. Sellal kui šamaan teenib oma kaitsevaimu, on tema enda teenistuses abivaimud. Need aitavad täita mitmesuguseid ülesandeid, aitavad teda võitluses vaenulike vaimudega. Ühesõnaga, mida enam abilisi, seda mõjukam on šamaan. Kuna kõik haigused ja hädad tulenevad kurjadest vaimudest siis tuleb iga hinna eest püüda neid eemale peletada või hävitada. Aga tavaline inimene seda teha ei suuda. Selleks on võimeline vaid šamaan koos oma abilistega. Sellepärast tulevadki inimesed šamaani juurde ja kurdavad temale omi hädasid. Võimaluse korral püüab šamaan neid aidata. Nende teenete eest tuleb sageli maksta, sest šamaan omakorda peab ära ostma kurjad vaimud, meelitades neid kas ohvriandidega või nii-öelda altkäemaksudega. Eriti levinud olid varasematel aegadel vereohvrid. Kas kogu see jutt arvukate vaimude olemasolust vastab tõele või on see hoopis jabura inimese haiglase fantaasia vili? Mina kahjuks ei saa anda sellele küsimusele ammendavat vastust. Valdav enamik uurijatest kinnitavad küll seda, et vähemalt šamaanid ise usuvad vaimudesse ja oma imepärastesse võimetesse. Usuvad omakorda need, kes kasutavad nende teeneid. Ning seda usku aitavad kinnistada mitmed teod, millega suudavad toime tulla vaid šamaanid. Näiteks hüpata iseäranis kõrgele või kõnelda võõrastes ja tundmatutest keeltes ja nii edasi ja nii edasi. Kui kogu eelnev jutt puudutas šamanismi üldisemalt siis nüüd tahaks rääkida sellest, milline näeb välja üks šamaaniseanss. Lihtsustatult võiks jagada kogu rituaali kahte ossa. Esiteks ettevalmistav osa, mille kestel peavad nii Samaan kui ka teda ümbritsev rahvahulk jõudma vastavasse seisundisse. Ja teiseks seansi põhiosa, mille kestel juba toimub vaimudega suhtlemine. Kui ettevalmistav etapp on peaaegu kõigil juhtudel ühesugune siis seansi põhiosa võib olla väga erinev. Olenevalt sellest, milline on rituaali eesmärk. Näiteks haiguste puhul alustab šamaan sellest, et püüab leida haiguse põhjust. Või kui rääkida tänapäeva meedikute keeles, siis kõigepealt määrab diagnoosi. Seejärel asuda võitlusse kurja vaimuga ja püüab seda haigest inimesest välja ajada. Seansi kestus võib olla samuti väga erinev sõltudes haiguse raskusest vaimude kurjuse ja kavaluse astmest. Ajaliselt kestuselt eriti pikad on rituaalid, mis kaasnevad inimese surma ning matustega. Need jagunevad nõndanimetatud väikesteks suurteks peiedeks. Väikeste peiede mõte seisneb selles, et šamaan peab kinni püüdma surnud inimese hinge ning säilitama teda kuni suurte täiedeni. Siis saadetakse surnu hing hauatagusesse maailma. Mind on eriti imestama pannud asjaolu, et nii Siberi erinevates osades kui ka Kaug-Idas on šamaaniseansid üldjoontes üsna sarnased. Ometi elavad erinevad Siberi rahvad teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel ja sageli on nendevaheline suhtlemine välistatud kõrgete mägede, ligipääsmatu taiga ja teede puudumise tõttu. Ja ikkagi šamaanirituaalid justkui lavastatud ühe stsenaariumi järgi. Ning see sarnasus ei ilmne muide ainult seansi eesmärkides ja religioossest taga põhjas. Küllaltki sarnased on ka tantsud ja muusika ja samuti seansi juures kasutatavad atribuudid. Praegu ma kõnelesin humanistliku kultuse ühtsusest, geograafilises mõttes. Aga võib oletada, et kultuslikud rituaalid on olnud sarnased ka kronoloogilises plaanis. Teiste sõnadega, nad on aja jooksul üsnagi vähe muutunud. Traditsioonide püsivus on seotud sellega, et enamikel rahvastel omandab tulevane šamaan oma kutse õppides vanade kogenud šamaanide juures. Mõnikord osaleb ta õppimisperioodil vana šamaani juures abilise või assistendina. Ja nii saavutatigi traditsioonide põrandatavus anti edasi ühed ja samad tseremoniaalses võtted, tantsud ja laulud. Üldjoontes areneb šamaaniseansi muusika tõusvas joones. Alguses šamaan laulab vaikselt ning aeglases tempos trummi saatel. See toimub esialgu veel istudes. Pikkamööda muutub saade ikka valjemaks ja valjemaks. Edasi tõuseb šamaan püsti ning hakkab liikuma ringi mööda platsi. See ringiliikumine hakkab järk-järgult muutuma tantsuks. Esialgu on tempo ikka veel suhteliselt aeglane, kuid tempo ja pinge kasvavad pidevalt. Endiselt kestavad laulja trummimäng. Tantsuliigutustes on palju täiesti abstraktseid, ilma mingisuguse tähenduseta liigutusi, aga paljud liigutused püüavad imiteerida kas konkreetseid tegevusi või loomi ja linde. Näiteks kui šamaan asetab käed kõrvale ning liigutab neid üles-alla, siis tähendab see, et ta vaimu taga ajades lendab linnuna läbi õhu loomade või lindude imiteerimisega kaasnevad ka vastavad häälitsused ning mõned šamaanid on imiteerimist kunstist saavutanud sedavõrd kõrge taseme, et mitmed seanssi jälginud inimesed on hiljem väitnud, nagu oleks tõepoolest šamaan muutunud loomaks või linnuks. Aga jah, nagu ma juba ütlesin, läheb kogu tegevus tõusvas joones. Kasvav tempo ja suureneb emotsionaalne pinge. Nii tantsusamme häälitsusi ja trummimängu organiseerivad mingid seaduspärasused. Eksisteerib mingisugune domineeriv rütm ja kindel meetrumi. Enamasti on see neli neljandiku. Rituaali lähenemisel kulminatsiooni le hakkab kogu tegevus muutuma üha suvalisemaks. Keha hakkab kisklema siia-sinna. Liigutuste ulatus ja kiirus on kohati juba inimvõimete piiril. Šamaani häälitsused on sedavõrd pingestatud, et neid on õigem nimetada karjeteks kui lauluks. Ja kust tuleb säärane energia, et nõnda kaua võib sellise pingega tantsida. Ma kujutan ette, et šamaaniseanssi nähes võib isegi skeptikust artistil tekkida mõte, et küllap on siin ikkagi mingite salapäraste vaimude käsi mängus. Kulminatsioon jõudnud, ükskord haripunkti katkeb, äkki juhtub ka, et šamaan langeb teadvusetult maha seni, kuni ta tuleb taas meelemärkusele või seni, kuni ta puhkab, tantsivad teised inimesed. Nende emotsionaalne pinge ei tohi veel langeda. Tegelikult koosneb rituaalis osalejate tants soolotantsude reast. Kui üks tantsija lõpetab, siis alustab teine. Mõnikord seob iga tantsija enese ümber šamaani, võtab kätte trummi ja saadab sellel isend. Oluline on, muide, tantsitakse ära vähemalt üheksa soolotantsu. Kui seansist osavõtjaid on vähem, siis peab keegi tantsima mitu korda, et täituks arv üheksa. See arv on šamanismis väga oluline. Nii näiteks on räägitud ühes muinasjutus, et šamaan pidi eesmärgi saavutamiseks laulma üheksa laulu ja tantsima üheksa tantsu. See oli väike kõrvalepõige, aga meie jõudsime oma järjega nii kaugele, et šamaan puhkab ja teised tantsivad oma üheksat soolotantsu. Kui šamaan ei jõua selle ajaga veel toibuda, siis tantsitakse veel kord läbi üheksast soolotantsust koosnev tsükkel. Nüüd on ka šamaan välja puhanud ja tema seanss võib korduda veel üks või isegi veel rohkem kordi kuid nüüd juba ilma nii pika ja aeglase sissejuhatuseta. Nüüd veel mõni sõna krituaalis kasutatavatest atribuutide eest. Riietatud onu šamaan erilisse kostüümi, mille külge on sageli kinnitatud metallist, ripatsid tantsu ajal, need helisevad ning tekitavad kogu tegevusele taustaks erilise fooni. Peas võib tal olla kas kroon või mõni muu kummaline peakate. Kui šamaan parajasti ei tantsi ega ei mängi trummi, siis võib tal käes olla ka ametiga. Ja kõik need esemed on justkui šamaani väärikuse sümbolid. Neile omistatakse üleloomuliku või sümboolset tähendust oma rituaal kostüümi riietudes šamaan nagu muutuks linnuks või põdraks. Ja muide, iga kostüümi detailripats või mõni väiksemgi peale õmmeldud märk sümboliseerib mingit vaimu. Nagu tegelikult kogu meie tänasest jutust on juba selgunud, on šamaani elukutse juures tähtsaimaks nii-öelda töövahendiks trumme ja selle juurde kuuluv nui. Kas see pole mitte lihtsalt trumme eriolukordades või trumme sümboliseerida, ratsahobust, põtra, härga või mõnd muud olevust? Sageli on trumminahale maalitud mõni müstiline märk. Ka see omab sümboolset tähendust. No ma usun, et enamik eestimaalasi on juhtunud šamaanitrummi oma silmaga nägema kui just mitte lausa šamaani käes, siis vähemalt televiisoris või kontserdisaalis. Veljo Tormise ühest kõige tuntumast koori teoses nimega Raua needmine on ju väga oluline partii šamaanitrummil mida Tõnu Kaljuste mängib enamasti erilise innuga. Ja kaasaelamisega, aga nagu te praegu kuulda võite, on see instrument inspireerinud ka rokkmuusikuid. Niisiis on Tartust pärit kontograatori, bändi lõõtspill ja Arsenal täienenud nüüdseks šamaanitrummi võrra. Kõigil Siberi rahvastel pole trummid muidugi päris ühesugused. Aga enne, kui rääkida erinevustest, räägiksin ma paari sõnaga sellest, kuidas šamaanitrummid üldse välja näevad. Need on nõndanimetatud raam, trummid, mille läbimõõt on üsna suur, 50 või 60 sentimeetrit. Võru on tavaliselt valmistatud lehisest või harvem mõnest teisest puust. Jah, loomulikult on see trumm ainult ühe nahaga. Korpuse tagumisele küljele on kinnitatud käepide, mis moodustub enamasti kahest lauatükist. Mängides hoitakse pilli vasemas käes ja umbes 40 sentimeetri pikkust nuia paremas käes. Näiteks raua Neetmises kasutatav trumm pärineb korjakide juurest. Ta on suhteliselt kitsavõruga ning kerge, nagu see on üldse tavaks Kaug-Ida rahvastel. Teiste piirkondade trummid on enamasti laiema võruga nii umbes 10 sentimeetri laiused ning kaalult muidugi seetõttu palju raskemad. Väikeseid lahkuminekuid esineb ka kuju osas. Ida-Siberi šamaanide trummid on reeglina kas rohkem või vähem ovaalsed. Seevastu Lääne-Siberis on rohkem kasutatavad ümmargused ringikujulised trummid. Aga nüüd on mul rõõm teatada teile, et meil on täna külas ei keegi muu kui helilooja Kuldar Sink. Kuldar, ma tean, et sina oled juhtunud nägema šamaane ka väljaspool Siberit. Kas nende seansid erinevad millegi olulise poolest Siberi šamaanide omadest? No näiteks, Ma pole päris Siberi rahvaste juures pole rannanud, aga moolene seal lõuna pool Mongoolia kandis atmoMongoolias ja tuuas tuvas ma käisin sel suvel lätlaste filmigrupiga ja selle eesmärgiks oligi šamaanide ülesotsimine ja ja nende jäädvustamine filmilindile. Ja ma arvan, et peres lihtsalt šamaaniviisis ei, ei ole võimalik enam praegusel ajal leida. Aga seal olid väga palju, kes olid varem šamanismi tegelenud näiteks kahekümnendatel ja 30.-te aastate tuues. Ja, ja need nüüd on viimastel aastatele erilise innuga asja juures. Nad teavad seda asja väga, aga minu meelest tähendab selle juures puudub üks oluline asi, see on publikupuudus. Tähendab šamaalne, tal on vaja koosolijaid, kes samuti seda šamanismi teaksid, need rituaale ja need koosolijate mõjustavad seigad niimoodi vastastikku. Aga nagu sa ütlesid, et sa oled käinud Lõuna-Siberi rahvaste juures tuvalaste poriaatide juures aga ma usun, et paljusid raadiokuulajaid huvitaksid ka sinu subjektiivsed muljed ja emotsioonid. Kui sa nägid seda kõike pealt, kas sa suhtusid sellesse kui muusikasse või kui mingisse müstiliste nõidumis protsessi, mida sa ise seejuures läbi elasid? Ega niisugust müstikat seal või suuessiooni, see oli lihtsalt iga iga nii ta, nii nagu repo. See shamonistlikus protsessi. Sulle kui heliloojale, kui professionaalsele muusikule jäi ehk midagi silmaga niisugust millega võiks konkreetselt iseloomustada muusikat, kas oskad sa midagi öelda nende laadide rütmide või mingi tehnika kohta? Näiteks tuua see on hästi palju sellist kõrilaulu tuva raadios on kuus või seitse eritaadi kõrilaulu ja ka seda, see samonistlik muusika on hoopis teistsugune ja, ja seda tuva kaadas üldsegi ei ole, ainult üks, üks me leidsime, üks on niisugune endine šamaan laulnud siis see ja see on väga huvitav. Sellepärast setel see muusikalisest küljest, see on hoopis teistmoodi muusika ja haakub kõikide nende tere rahvastega ja indiaanlastega ja keda ma olen väga palju filmis näinud. Ja, ja mul tekkis koera Pealt täpselt selline tunne, nagu oleks mingisuguse indiaanirituaalist võtnud osa kõik välimuselt ja liigutused ja ta meenutab natukene regilaulu. Aga need viimased äärmiselt subjektiivne. Aga nüüd viimase küsimusena ma tahaksin sinult küsida. Kas sind kui heliloojat on šamaani muusika kuidagi inspireerinud, looma midagi ise sellesarnast või loomasarnase toimega muusikat? No see on paratamatus, et ma olen selle ohvriks läinud. Teadleb, olen muusikat väga palju kuulnud ja, ja, ja selles mõttes ta on väga niisugune subjektiivne muusika. Ja äärmiselt raske on hoiduda selle muusikamõjudest. Ja ma olen näiteks teinud ühe mardipäevale Goldbergi filmile sellise Shomonistliku muusika kus ma ise esimest korda ka laulsid. Mul oli muusika kõik valmis kirjutatud ja siis pool tundi ja siis ma otsustasin, et ma ise laulan, ees oli esimest korda. Elus, kas me tohime selle looga eetrisse anda. Tänan ja tänan sind selle eest, et sa üldse leidsid aega ja võimalust meile siia raadiosse tulla. Ühes keskmise pikkusega Lewihitis mahuvad sissejuhatus, arendusvahemäng, kulminatsioon ja kooda ära umbes kolme minuti sisse. Šamaaniseanss kestab sageli aga mitu mitu tundi. Ma annan täiesti endale sellest aru, et kui ma praegu siin raadiosaates saan ette mängida mitmetunnisest rituaalist vaid viieminutilise fragmendi, siis ei jäta see mingit muljet. Pigem võib see tunduda hüsteerilise või hullumeelse kolistamise ning häälitsemisena. See on ju peaaegu võrdne sellega kui tavalise pikkusega poplaulust lasteraadios umbes viis, kuus sekundit. Suhe on ju sama. Et seda viga vähemalt osaliseltki parandada. Kuulakem praegu üht salvestust veidi pikemalt. See lõik on lindile võetud Jakuutias. Fragment šamaanirituaalist päris ehtsast rituaalist. Ma tahaksin kasutada võimalust ning öelda edasi tänusõnad lahkedele ja abi valmitele tartlastele Tartu kirjandusmuuseumist ja Eesti Raadio Tartu stuudiost. Tänu nendele inimestele oli mul võimalik hankida materjali ning see ümber salvestada nii tänase saate jaoks kui ka teiste saadete jaoks siberi muusikast. Tänaseks ongi kõik. Kahjuks ei oska ma veel täna öelda, mis on kavas kahe nädala pärast. Kindel on see, et me jätkame siberi muusikaga peaaegu kõik orientaal tunni. Külalisesinejad on tööga väga hõivatud ja ei saa mitte igal ajal stuudiosse vestlema tulla. Seetõttu sõltub orientaal tunni üksikute saadete järjekord suurel määral nende inimeste töödest, reisidest ja muudest tegemistest. Ja nõnda ka nüüd. Kas tuleb järgmisel korral juttu ja koodimuusikast Põhja-Siberi rahvaste muusikast või veel hoopis millestki muust, sellest saate teada. Ülejärgmise nädala raadiolehest. Kuulmiseni.