Ärkasin valjust kolmekordsest koputusest. Hüüdsin ise alles une puhneluses, kes seal on. Kui ta vastuseks vaid vaikus. Jäme, küsisin jälle, kas keegi koputas ega saanud ikkagi vastust. Ning ometi kuulsin nii selgelt seda käskivalt koputust uksele kes liigub seal keegi maad mööda ringi, äratades inimesi ja siis edasi rutates. Ärgake, Ecoputate, ärgake mõttele, millist aegade elate? Ärgake mõttele, kes te olete ja mis teil teha? Iga hetk on kallis, seal tegutsedes valvajate aeg. Täna loeb Ago-Endrik Kerge Friedebert Tuglase mõttekilde Huvitav tähele panna, kui öösel loetud teosed mingi varjundi omandavad, mida neil tõeliselt vahest pole. Su ees on raamatu valge leht, siin piirab pimeduse müür, kogu tähelepanu on keskendunud ainult ühte punktikune väsimuse, palavik, su mõttelendu tiivustab. Homme heledas päikesepaistes, mõjuks teos kahtlemata teisiti. Meie mõttes muusika lahutamatult seotud kunstliku valgustusega sest oleme harjunud kontserte õhtuti kuulama. Võib-olla et muusika just sellepärast mees ka nii pidulikku ülevaid mõttekujusid kangestab mis ärgisele päevavalgusele võõrad. Praegu trükitakse liiga palju paberit ja me loeme liiga palju raamatuid. Kuid me peaksime lugema palju raamatut. Me arutame, kihutame, meil pole aega ega kannatust. Me ajamegi rongil läbi kunsti, näitusi ja lennukilt kaudu raamatukogu kuid suurt võib omandada ainult aegamööda. Nägu tan loodudki. Varandust ei too tuuker ühe süüviimisega merepõhjast. Sõna on tühine. Ja ometi on ta vahel vägevam kui tõsiasjade käega katsutav loogika. Sõna õhk. Ning ometi võib ta õigel hetkel öelduna maailma pahupidi pöörata. Arvaks juba, et teisest arusaamises ei maksa kitsi olla sest siin ei lähe midagi võõrale, vaid just selle vastu. Me rikastuksime ise millegi uue mõistmise poolest. Millist jõudu tarvitab inimene tihti, et teist mitte mõista. Ja kui tal lõpuks siiski on sunnitud oma vaateis uut hinnangut ette võtma, siis nimetab ta seda sisemiseks kriisiks. Kuid see kriis pole sageli midagi muud kui teise hilinenud mõistmine. Vaata siin on inimene, ta tunneb, mõtleb, naudib ja kannatab. Pane tähele teda mitte üksnes täna ja homme, vaid aasta mitme aasta jooksul. Ära vaatle teda ainult siis, kui ta ilusal kevadhommikul välja läheb jalutama, vaid ka siis, kui ta talvisel õhtul koju tuleb. Väsinud ning pettunud. Vaata, ta võtab rõivad seljast, heidab voodi. Ta ava pisutult raamatu ja katsub lugeda. Kuid ta meel on kurb ja pea uimane. Ta sirutab ja haigutab. Ta laseb raamatu rinnale ja mõtleb, ta silmad sulguvad, tuli põleb, ta magab viis minutit. Vaata teda nüüd. Kui lohusundan nägu, kui kurvatas silmalaud. Ta huuled värisevad valusalt, soon tuksub ta laubal. Siis lõpetab ta äkki ta avab silmad ja ehmub. Tuli põleb endiselt. Nägid sa teda nüüd? Meil pole ülevaadet ajaloost, ikka imetletakse Louis 16. sel päeval pile rahvas, Bastiidu ründas oma päevikusse märkis mitte midagi. Ta polnud nimelt ühtki jänesest sel päeval lasknud, seda tahtis ta öelda. Kõik muu oli tal ükskõik. Kas ei pea ka meie tihti jänesejahipäevikut, jäta nähtused, mille järeldused äraarvamatu suured, täiesti tähele panemata ning üles märkimata. Inimesi näib olevat liiga palju maa peale. Meid kõiki on liiga palju ja meil on kitsas. Ükski seadus ei suuda meie suhteid korraldada. Seda teeb ainult jõud ja jõudu, mitte üksnes füüsiline, vaid niisama eelarvamused, pettus, sugestioon. Valetan, äraarvamatu palju. Me kõik läkastame selles ja meil on veelgi kitsam. Meie planeet ripub avaruse otsatuses. Ja meil on ometi ruumipuudus. Iga inimese elu on ta enese seisukohalt ometi väärtuslikum kui maailma kuningriigid kokku. Ära tappa sipelgad, kes sul leivapraost välja poeb, ütleb idamaalane. Sipelgas elab. Kuid elu on magus. Meie maitsemeel on aga ainult meie eneste jaoks nagu kõik muudki meeled. Kurdid, pimedad, egoistid. Ikka noomime ennast ja teisi laiskuse pärast. Ja ometi on vähemalt kolmveerand sellest, mis inimene elu jooksul teeb, üleliigne, ilmaasjata korduv ilma mingi tulemuseta. Alustame aga igahommikune, korrakkes hobused oma tõistuvat teekonda. Vaata selles sõlmjaamas olev mina kümneid ja kümneid, vahest sadu Bigordi peatunud. Ikka olen laskunud perroonile, hinganud mõned minutid värsket õhku ja siis edasi sõitnud ükskõik kuhu poole. Ma ei tea selle sõlmpunkti ümbrusest midagi. Tunnen vaid mõnd sülda, sest roonist jäävaksjalifassaadist kes ma siis kuidagi ei saanud nii korraldada, et oleksin neid ainult kord elus vaatama sõitnud. Suur vaimne rikkus teeb alandlikuks aineline rikkus, harilikult vastupidi. Aga tõusikud nii ühel kui teisel alal on peaaegu ühesugused. Tõeline suurus. Kui väiksest üksikasjust see vahel koosneb? Miks peetakse surma salapärasemaks kui sündimist? Kas sellepärast, et suurt mees ei teata, kuhu minnakse. Aga ega keegi ei tea, kust on tuldudki. Jääb üle rõõmutseda olemasolemisest, kuna olematuse tunne, et niikuinii kogeda ei saa. Inimene muutub ja ka vanameelseks. Milline kohutav bioloogiline seadus. Kui mitte muu, siis vähemalt see muudab vanaduse koledamaks kui koolnuhaud. Ah, elutarkus elutarkus, eluhullust, elujoovastust paluksin su asemel suurelt maa vaimult mitte rahulikku südant. See tuleb ajaga iseenesest tuleb liigagi ruttu vaid tormilist ning meeletut meelt. Meie elu on täis vastuolusid ja Me oleme tihti vastuolus oma tõekspidamistega ja ometi hoolimata kõigest kogemuste pessimism ei pea meid lõpuni mürgitama. Meie tõekspidamised pingutavad ikka jälle võitlusse, otsides väljapääsu oleviku ummikuist. Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõe tundmise eta, hoiaks alles meie optimismi tuleviku jaoks hetk keppessimismist hoolimata et jääks vankumatuks meie teadmine sotsiaalse revolutsiooni tarvidusest keset kõiki pankrotimeeleolusid. Maailm tuleb siiski uuesti luua. Vana on ebaõnnestunud, täis mõrasid, see helisevaid Pariseb nagu lõhkine Kell paremaid metalle, heledamat, tuld, ilusamat vormi. Sind ümbritseb palju nähtusi, mille eitaminegi kultuuriinimese kohane pole, sest see võtab viimse jõukultuuriinimene olla. Sind tabab palju Haabusi, mida pead taluma protestimata, sest protest oleks sulle veelgi haaravam. On raske liikuda Elumuda lõikude keskel ja ometi ei piisa kellelegi ninarätikkuist. Nende kuivatamiseks. On halb astuda igas aasta peale kuid sai või sinna parata, kui pole just elukutselt tänavapühkija. Ainult protestides ümbruse vastu kuulud Isegises ümbrusse ümbruse päeva pildi negatiivina, pahupidi ümbrusena. Ja ometi mitte alistumist elu nurjatusele. Olgu su protest, vaid tõesti kultuur, inimese kohane. Ärgu olgu ta viljatu ja eitab, vaid tegev ning looma mitte ainult halvakspanev liigutus allapoole vaid veel kerglikum pingutus üles. Kõik kireva vikerkaare värvid kokku moodustavad valge. Võib-olla kui müttame ühte, kõik valed saamiga tõi.