Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime, kuidas seitsmendale Nõukogude kongressile saabunud delegaat, saadik Aleksandr Ravdjeenko esines kongressi tribüünilt, mida ta Moskvas nägi, kui külluslik, see kõik oli, eriti selles ühes poes, kus müüdi üle 200 sordi leiva-saiasaaduseid päid ja ei saanud ju see teisiti olla. Ei saanud olla sellepärast, et seltsimees Stalin ju 30.-te aastate keskpaigas tuli välja mõttega mõttega, mis oli tiražeeritud tuhandetel osungitel ajalehtede esikaantel ja see oli lause, nii mitu korda meie poolt juba tsiteeritud. Ta ei ole nagu öeldud, täpselt, sõna-sõnalt nii, aga vähemalt nii teda kasutati. Nii, ta läks käibele Šveits, ta Vutšeda varriš vits tavalist sili, nii et seltsimehed, elu on muutunud vähemaks ja elu on muutunud lõbusamaks. Kui seltsimees Stalin seda väidab, siis teisiti ei saanud kuidagi olla. Ja sellel lausel on ju niisugune teoreetiline eeldus, et arusaadavalt, kui sotsialism saab valmis ehitatud. Aga me valmistume juba meie saate variandis valmistuma juba vastu võtma uut stalinliku konstitutsiooni, niisiis on ju arusaadav, et see uus ühiskond peaks ju kõigile kummaga täielikku killust. Lõpuks peaks saabumas aeg, kus kõike on lõpmatult palju. Ja võib-olla see ootus aitas ka inimestel kuidagi elada selles puuduse ja defitsiidi maailmas. See teadmine, et võib-olla jah, kui ma nüüd veel pingutame veel natuke, siis helge tulevik millalgi saabub ja kui vaadata õhkkonda 30.-te aastate keskpaigas, Nõukogude liidus puudutab muidugi valdavalt suuri linnu ja peamiselt Moskva Leningradi. Siis toimub mingisugune küllaltki oluline murrang, mis puudutab suhtumist, tarbimisse saaks nagu uus kampaania. Kõik see, mis enne paistis miinusmärgiga, on nüüd järsku märki muutunud sinna, et on ilmunud pluss kuivanud. Varem söödi ja mõeldi 20.-te alguses töölissööklat telekus inimene mööda minnes, meil olid suured nisukesed, kombinaadid, elamud, sööklad, kõik see ideaalis pidi toimuma käsikäes. Kõik see on teisejärguline. Siis näiteks nyyd ilmub kümnete kaupa kokaraamatuid maksud põhjalikud söömine on järsku muutunud nii oluliseks, nii tähtsaks ja kuigi see defitsiit pole ju kuskile eriti provintsis kadunud, ikka ju ei jätku toiduaineid. Me ei räägi praegu üldsegi sellest suurest kalada Morrist, mille juurde peame nagunii millalgi tulema näljahädast, mis viis hauda miljoneid inimesi. Nüüd järsku räägitakse küllusest ning tõesti, kui vaadata seda tegelikkust veel kord. See puudutab suuri linnu, puudutab valdavalt ainult nomenklatuuri võib-olla mõningaid tippintelligentsi esindajaid, neid, keda meil valiti Kirjanike Liidu näiteks kongressi juhtkonda siis nende lauad olid kaetud väga rikkalikult, pole ju mitte mingisugust kahtlust ning selles võrreldes näiteks, kui pöörduda ühe meie autori juurde, kelle juurde me ikka vahetevahel olema pöördunud autori juurde, kes tolleks ajaks on juba emigratsioonis on muutunud kriitiliseks, kelle loomulikult panus sellesse, et see süsteem üldse sai eksisteerida, on ju väga suurt Trotski poole siis selles pöördes näeb Trotski veel ühte tõendit sellele, et Stalin on reetnud revolutsiooni eesmärgid. Et selline tarbimise kultus, et see mitte kuidagi ei sobi kokku ei teooriaga ega siis sotsialismipraktikaga. Mis aga puudutab rea inimesi, siis arusaadavalt, kellel saab olla midagi selle vastu, et elada paremini, süüa paremini ja viiteid argielust toodi lõputult, meil olid tõelised kangelased seda Hanollased, meil olid kongresside delegaadid, neil olid seal omaette puhvetid, nemad nagu pääsesid ka ligi, niiet see, mis oli kättesaadav nomenklatuuril nagu kuidagi laienes, ütleme eesrindlikele töölistele kolhoosnikele loomulikult kõige defitsiitsem kauba ligi nad ei pääsenud, aga põhimõtteliselt see tee oli nagu avatud. Ja mida siis räägiti? Eristab seda nõukogude maailma kapitalistlikus maailmast, seal on eliit, seal on eliit, ta on väga sageli sünnipärane kuningal sünnib kuninga aeg ja nii edasi. Kapitalismil kapitalisti poeg, siin ei ole mingisuguseid muudatusi sõjangrik paigas. Aga nõukogude maa ei ole eliiti, Nõukogude avangard, avangard ja selle avangardi liikmeks põhimõtteliselt võib saada igaüks, täidan norme mitmekordselt ja sa kuulud nõukogudesse, eliiti see tee, nagu oleks vaba, lahtine saan siis Nõukogude-lik nisukene propaganda, mis muuseas on ju väga sarnane selle, seega et igast saapapõhjast võib saada ju miljonär Ameerika variandis mingi ajastu kontekstis. Nii et kasum, see, mis läheb kapitalistidele, sa ju põhimõtteliselt jaguneb nõukogude maal kõigi vahel ja kuna me aina ehitame neid tehaseid, meil oli juttu nendest suurtest distest, siis me ju liigume selle külluse suunas. Rääkisime sellest, et pärast Kiirovi tapmissaabus uus ajastu ajastu, mida iseloomustab terrori ägenemine, olid meil need protsessid, nad tulevad meil veel siis kui vaadata tol ajal ajalehti. Loomulikult oli jutuga nendest vaenlastest seda kõike kajastati nii, et kuskile need ei ole ju kadunud. Mitte kõik veel kord, protsessid ei leidnud kajastamist, eriti need, kus see alused ennast süüdi ei tunnistanud. Nii et ka neid on väga palju, aga ajalehtede tonaalsuse muutus ju peamiselt tuleneb just nimelt sellest Stalini lausest, kui juba Stalin ütles, et elu on muutunud paremaks ja lõbusamaks siis arusaadavalt seda tuli ju ka argitasandil kajastada, see teoreetiline postulaat tuli ju viia nagu argiellu ning üks peamine ja niisugune praktiline samm mis pidi seda kõike kinnitama, sellest oli meil ju ka päris pikalt juttu, see on loobumine kaardisüsteemist. On jagati kõik kaartide alusel sellepärast jätku. Nüüd loobusime nendest kaartidest sellepärast et me oleme jõudnud nagu mingile teisele jagamis astmele ja põhimõtteliselt neid peaks olema nagu juba piisavalt. Nojah, alguses kõigile ei jätku, aga põhimõtteliselt nüüd me hakkame jaotama hoopis teisiti. Ja vot selles niisukeses foorilises lootus atmosfääris, et kahe kohe-kohe saabub see küllus muidugi reakodaniku jaoks, propaganda on ju vägev ja võimas, ega teda ilmaasjata ei tehta ju, ta peab mingite tulemusteni viima siis kõik need teated rahva vaenlastest, need oleksid nagu mingisugused üksikud nisukesed tõrvatilgad selles suures meepotis mis ei peaks nagu kuidagi sellest kuivemaks muutuma ja vastupidi, kui nüüd õnnestub ka need rahvavaenlased Illimineeridaga neist jagu saada, kõik need terroristlikud organisatsioonid kinni panna mitte kinni panna selles kaudses tähenduses, vaid nende liikmed selle sõna otseses tähenduses siis saabubki see küllus ja seega niisugune suhtumine veel kord see iseloomustab mingit üldist niisugust mentaliteeti, tühi-tähi, see on kõik teisejärguline, võrreldes nende suurte edusammudega meie tööliskollektiivides, meie Otus võrgus on see nagu mingi teisejärguline asi. See, et maailma tegelikult hakkavad kujundama just nimelt pigem need protsessid, kui nüüd need üksikud külluslikult poed, see on hoopis teine jutt. Orientatsiooni muutus sisaldab mitmeid erijooni või ütleme, mitmeid erinevaid aspekte, nagu lubati, et poodides saab ja inimesed näevad nende üksikute poodide näitel saab valitsema küllus. Mida see tähendab, see tähendab, et on järsult põhimõtteliselt muutunud suhtumine tarbimisse ja tarbiasse. Kui enne tarbija on vaieldamatult negatiivne tegelane, siis nüüd on ja see suhtumine muutunud ampson, tarbimine, tarbimine on mingis mõttes ka nauding, tähendab, see oleks nagu aktsepteeritud. Kui enne õlistati kasinust, siis nüüd ei ole nagu midagi selle vastu, et inimesel on rohkem kui üks asi, milline siis peaks olema nende ettevõtete ehitamise suur mõte, kui mitte varustada inimesi selle toodanguga, puudutab nii toiduained kui laiatarbekaupu. Ongi huvitav, kui jälgida ajalehti, kuidas näiteks on muutunud 30.-te aastate keskpaigas suhtumine näiteks toitu ja vabasse aega kiidetakse nagu heaks üks osa päevast. Mida varem nagu see on vaba aeg võtta, kui ei ole teda ajalehtede lehekülgedel, sest inimesed kas töötavad või täiendavad ennast marksismi-leninismi koolides. Aga nüüd on järsku tekkinud vaba aeg ja see on nii oluline. Räägitakse sellest, kuidas tuleb osa võtta massiüritustest, kõikvõimalikest igasugused maske, raadid, asjad, mis varem nagu täielikult puudusid mingid tantsuklubid, džässiklubid, mis varem puudus ja hiljem kaovad ka ära. Näiteks ajalehed pühendavad päris palju ruumi kõikvõimalikele kulinaarsetel, kirjeldustele, mida ka varem ei ole. Üks näide meil oli sellest leivapoest, aga soli mälestustes peaaegu samasugused. Analoogilised kirjeldused on ka ajalehtedes üks näide, kui tork siin. Meil oli juttu toksiini süsteemist, kus sai valuuta eest midagi osta ja kuhu sisuliselt Nõukogude inimestel ligipääsu ei olnud siis need on need tark synnipoed muudetud kommertspoodideks, nendest olid ka juttu ja seal Nad kuigi mitu korda suuremad kui niinimetatud riiklikes poodides, aga põhimõtteliselt need kaubad on kättesaadavad ja nüüd ajalehtedes suure uhkusega kirjeldatakse ühte niisugust poodi. Uut kommertspoodi, son, endine jälysee ripuvad väga paljud inimesed, kes Moskvat Leningradi omal ajal külastasid või tänasel päeval käisid ja vaatasid nende poodide interjööri kuigi ka hilisemal ajal oli seal suhteliselt normaalsem kaubavalik. Ja näiteks selle poe kirjelduses ajalehtedes rõhutatakse lihtsalt mõned näited, et seal on müügil 38 sorti vorsti, erinevad vorstid ja neid on 38. Ja neist 20 on täiesti uued sordid. Siis on pikk juustude kirjeldus ja seal on nii kabambeer prii muud sordid, milles meil vahepeal polnud ju mingit aimu. Väga pikk kalaleti kirjeldus ja jutustatakse sellest, kuidas siis akvaariumis ujuvad kõikvõimalikud haugid, karat, kalad lahti, katse loetelu on päris pikk, nii et iga ostja võib seal osta endale põhimõtteliselt väga värsket kala. Ja see kirjeldus on väga pikk ja see on niisugune uhkusega kirjeldatud, see on küllus, mis küll iseloomustab kihte poodi, aga peatselt on jõudmas siis kõikide nõukogude inimesteni, kui vaadata miskit ju nõukogude maal ei toimu iseenesest, kõike seda juhitakse ühest keskusest poliitbüroost. Kui on otsus elada lõbusalt ja hakkan siis selle otsuse võtab vastu poliitbüroo sisuliselt Stalin. Aga otseselt vastutab selle lõigu ees seltsimees Mikko Jan. Teame, et ta oli toiduainet rahvakomissar ja vaadates oma tegevust paistab silma, et talle on kuidagi hingelähedased või õigem oleks vast öelda kõhulähedased, mõned kindlad toiduained, neile pööratakse erilist tähelepanu. Ja Mika Jan millegipärast peab väga oluliseks jäätisetootmist kui viinerite tootmist ja oma vastustes ajalehtede korrespondentide küsimustele väitnud, et need on kaasaegsed toiduainet. Kusjuures peaaegu alati on ka juttu loomulikult sellest, et näiteks viinereid said süüa lääneriikides kapitalistlikes riikides ainult kodanlased, et see oli nagu niisugune märk, mis iseloomustab, siis kodanlastan raske muidugi seda ette kujutada. Meie jaoks oli kodanlasel ikka näpus sigar karikatuuridele, aga nüüd tuleb välja, et kodanlana sööka veel viinerit. Aga nüüd on see kõik kättesaadav laiadele Nõukogude massidele. Jäätis pidi olema ka väga kasulik ja maitsev toiduaine, nii et on tervisele kasulik. Ja jällegi Hainud kodanlased ja piduda päevadel said endale jäätist lubada, aga nüüd saab jäätis kättesaadavaks kõikidele nõukogude inimestele ja igapäevaselt. Ning Mikko Jan on korduvalt teatanud, et kahe seda varjata ta, need masinad ostetakse Ameerika ühendriikidest, nii et Nõukogude Liit hoolitseb oma elanikkonna eest ja kui sa ei suuda, siis impordib need masinad. Ja näiteks, mis puudutab jäätis sismika jalga, ütleb, et varsti isegi kõige kaugemas provintsis hakkavad kõik inimesed või on neil võimalik osta eskimod, eskimod, milline see on. Ja siis tuleb väga-väga pikk loetelu erinevatest jäätisesortidest. Ja neid on seal tõesti nii palju ja paljud, isegi tänase päevani on nisukesed unistuste jäätised. Ning täpsemalt, kui vaadata, millal, siis läheb lahti kasvõi seesama viineri Tootmine, millal need esimesed suured ettevõtted avavad oma liinid. Siis on 1936. aastal nii, et peaaegu korraga ehitama võtaks ligikaudu 20 suurt lihakombinaati mille peamine ülesanne ongi Ta viidereid palju plakat, Teid igal pool kauplustes nõudke viinereid ning mis üldse puudutab niine räitkonna neist juba tuli too siis nende leiutajaks, vaatasin natukene Missis viinerit, kirjutatakse, mida teatmeteosed meile ütlevad. Selle toodangu leiutajaks peetakse Johann Georg Laanerit elast aastatel 1000 772845 kolib Frankfurdist Viini ja see annab ka meile vastuse, miks mõlemad linnad pretendeerivad sellele õigusele nimetada ennast viineri sünnilinn Läks, nii et kas Frankfurt või viin igatahes kaks varianti ja nõukogudemaale siis toodang jõuab 36. aastal. Kes meie kuulajatest mäletab, muidugi, provintsis on ta defitsiit tol ajal väga paljud piirkonnad ei saanud viinerit või heal juhul võisid viinerit näha ainult unes. Ja meie kuulajatest vist väga paljud mäletavad, sellel ajal, kui jagati muidugi ülekantud tähenduses selle eest tuli ikka maksta neid niinimetatud Brežnevi pakikesi, siis üks defitsiitsemaid komponente oli just nimelt viineb. Viiner oli ka suur imeroog Viru hotellis kui soli turistikas Belgias jällegi maletavad grillviinerid, kartulisalatiga oli nisukene unelmate hoog. Nii et tegemist oli ikkagi kaubaga, mis oli, oli tõesti defitsiitne ja paljudele kättesaamatu. Mis aga puudutab jäätist jällegi inimestele laskudes, nõukogude ajal külastasid Venemaa linnu meile kõige lähemat linna Leningradi, siis kindlasti osteti ka kohalikku jäätist, mis oli ju väga hea. Ja võin kinnitada, et Venemaal jäätis tänase päevani. Hea ja muidugi tegemist on tuhandete aastate taguse leiutisega. Tõenäoliselt vähemalt enamus autoreid omistavad selle leiutise hiinlastele. Tõenäoliselt seal hakati midagi sellist magusat koos jääga sööma. Ja pakutakse ühe variandina, et Euroopasse tõi jäätise Marco Polo. Muidugi, jäätis oli tuntud Venemaalt ka enne revolutsiooni. Näide reklaam on ju ka väga palju kurss. Soovitatakse osta, pakutakse jäätist. Nõukogude maal kuni 30.-te aastate alguseni oli ta käsitöö. Sisuliselt valmistati käsitsi seega väga defitsiitne, raskesti kättesaadav ja esimene kombinaat, kus hakati jäätist tootma. Masstoodanguna valmib 1932. aastal, kuid selle sisseseade on nõukogude oma. Ja väidetavalt kombinaat oli rohkem remondis kui tootis Lätist. Nii et alles hiljem, kui Mikko Jaan püstitab ülesande et oleks tegemist mass toodanguga ja et hinnad oleksid kättesaadavad, siis ostetakse sisse Ameerika liinid. Ja toodangut tuleb juba hästi palju tonnides tonnides, tonnides. Kusjuures mõned autorid ongi väitnud, miks jäätis Venemaal on natukene teise maitsega kui võib-olla ülejäänud Euroopas, kas siis selle põhjuseks ongi toodud asjaolu, et need liinid? Ma ei tea, kas nad siis osaliselt säilisid veel kümneid kümneid aastaid pärast seda, kui neid osteti, et need pidid olema ameerika liinid ja seega natukene teine tehnoloogia, kuid mitte vähem tähelepanu ei pööranud Mika jalga jookidele, kusjuures eriti haritud jookidele ja Mikko Jaani lause on tuletatuna ikka kaudselt Stalini poolt öeldust, et mis lõbus elu see siis on, kui ei jätku head õlut ja likööri. Nii et ma ei tea, kes meie kuulajatest nõustub taolise formuleeringuga ja elus seostub hea õlle ja hea likööri, kas on muidugi maitse asi? Ütleme, et see ei ole tervislik ja õige. Aga Mika Jan jätkab, et see on suisa häbiasi. Et Nõukogude Liit jääb Euroopast maha, nii viinamarja kasvatamise kui ka veinitootmise poolest. Jääd läbi, oleks kõigile veelgi arusaadavam, toob sisse ka ühe võrdluse ja ütleb, et isegi Keenia edestab selles küsimuses nõukogude liitu. No see pidi olema ikka väga, väga häbiasi. Ja ta jätkab šampanja, mis see siis on? Team alkohoolne jook? Tarbida pole hea, aga seltsimees Mikko Janno ütleb, et see on materiaalse heaolu ja killused tunnus ning kapitalistlikes riikides saavad seda nautida vait, kodanlased ja tõesti meelde, milline oli suhtumine kuskil 20.-te aastate esimesel poolel. Kui Majakovski kirjutas oma luuletuse või seda eriti igal pool, kuidas nad kodanlased sõid ananasse ja jõid šampanjat, oligi kodanlase üks tunnus, kaheson tal šampuseklaas. Siis nüüd ütleb seltsimees Mikko Jan, et Nõukogude liidus On see leid kättesaadav paljudele ja lisab, et kui mitte kõigile, nii et siin saavad siis seda kõik juua. Ja jällegi viitab otseselt seltsimees Stalinile Ethani ütlebki, et seltsimees Stalin ütles, et seda lased, teenivad neid väga palju raha. Palju teenivad ka insener, nöörid ja teised töötajad järsult tuleb suurendada tootmist, et nad saaksid rahuldada oma kasvavaid nõudmisi. Nii et kui on inimeste nõudmised, Rõudmised šampanja järele ja seda seal veel kord saavad juua ainult kapitalistid välja valitud, siis Hingoiks, Haanulased, insenerid ja muud töötajad võivad siis enesele seda lubada. See on diameetri reaalselt erinev suhtumine võrreldes suhtumisega veel kord, 20.-te aastate alguses. Muidugi kõik need otsused ja suunamuutus ei tule mitte Mikko Jaanilt, selle taga on loomulikult Stalin. Kõik need otsused leiavad kinnituse poliitbüroo istungitel. Olgu siis ühe näite täna, 36. aastal, 28. juulil võtab poliitbüroo vastu otsuse saletscashampanskaja dessert ja lavaveinidest tootmisest. Ei hakka seda otsust pikemalt tsiteerima, aga kui seda vaadata, siis seal need kogused, mida kavatsetakse neid hakata tootma. Need tulevikuplaanid näevad toodangu järsku kasvu. No me teame ka neid põhjusi, mitte ainult ju sellega ei kavatseta rahuldada Nõukogude inimeste vahel omadusi, see on ka üks oluline aspekt. Aga me ju teame, kui suur on see tulu, mida alkoholi tootmine tegelikult võimaldab teenida. Ja raha on ju vaja. Sellest kunagi rääkis ka Stalin ühes intervjuus, kunagi ammu-ammu ta meil oli, kui lääne korrespondendid küsivad, kuidas siis nii, kuidas nõukogude maal propageeritakse, suurendatakse alkoholi tootmissiis, seltsimees stanica seletas, miks seda tehakse. Miks seda tehakse just nimelt tema arusaamadest lähtuvalt. Ja tõesti, ajalehtedes on ju väga palju reklaami, reklaami, mis puudutab toiduaineid, samu alkohoolseid jooke oma olemuselt tsipa teistsugune kui reklaam tänapäeval ja meil mitte niivõrd ei kutsuta üles tarbima kuigi ka otseselt jah, nõudke neid viina Nad olid aga pigem nagu kasvatatakse, mingit teadlikkust, see on pigem nagu mingisugune kampaania, mis peaks just nimelt viima selle arusaamani, et suhtumine on muutunud, et see, mida hinnati, parem, et see, neid ei ole Äram otseselt, nii, sest tõesti, kuidas siis nüüd need vanad kommunistid, bolševikud, kui palju neid veel alles olid, aga kes elasid nende ideaal maalidega, mis neil ju kunagi olid, kuidas need nemad pidid siis kogu sellest pöördest aru saama väga palju retsepti, väga palju näitusi, kus siis demonstreeritakse neid uusi toiduaineid, mõned on neist ju üllatuslikult hiljem, nad kaovad peaaegu täielikult ära näiteks Mika ja on on ühe olulise toiduainena mida jälle hakatakse tootma liini, taastatakse Ameerika ühendriikidest sulg, ketšup. Ja näiteks üks tolle aja reklaamplakat seletabki, et mis asi see ketšup on, keegi ju ei tea, pole varem näinud. Ja seal öeldakse, seega siin on millegipärast Ameerika kogu aeg positiivne näide ainult selle vahega, et seal saavad seda kõike lubada ainult üksikud, aga meie nüüd ostame küll sealt selle liini, aga ostame selle liini sellel eesmärgil, et meil saaks köik inimesed süüa, jäätist süüa viinerit. Ja see toiduaine anketši ketšup. Ning sellel plakatil öeldakse, et see ketšup on Ameerikas igal pool Oll restoranis ja igal pool igal perenaisega kodus. Ning lõpetab seal plakat oma tekstuaalse osa üleskutsega, et nõudke poodides poodidesse ankija asi veel üks kaubandusartikkel, millele tol ajal pööratakse hästi palju tähelepanu, jällegi väga palju plakat, neid väga palju reklaame, tutvustusi, siia ta ei kõlba. No mõned inimesed küll joovad, aga juua ei kõlba tegelikult seal odekolonnikolonn on järsku muutunud nii sihukeseks väga oluliseks tarbeasjaks, seda tuleb kasutada jällegi nõukogude inimesed peavad hästi lõhnama. Ja kes mäletab nõukogude aegseid juuksurisalonge, siis seal käis ikka viisaka kultuurse teenindamise juurde, et kui juuksed olid lõigatud, siis juuksur võttis ühe pudelikeses seal sihukesest kummist kummist kera pritsis seda kõvasti kõvasti kliendile pähe. Ja võib-olla veel keegi inimestest mäletab, et hingates ühiskondlikes kohtades püsti automaate, kuhu sai sisse panna, see on küll natukene hilisemast ajast, aga kuhu sai sisse panna teatud kopikaid ja siis nihutades näo sinna hästi lähedale sai sealt sisse nagu üle pritsitud odekolonni poolt sai inimene hästi kultuurselt lõhnata. Nii et see on ju ka kõik tulnud sealt ajast sama ka, mis puudutab Ta väljanägemist. Rõivaid see ei oleks tulnud ju veel kümmekond aastat tagasi kõne alla. Ajalehtedes ilmuvad artiklid pealkirjadega. Hästi, riietub Moskva konstanteeritakse, see on oluline küsimus on selles, millele pööratakse tähelepanu. Ja siis järgneb kirjeldus sellest argipäevasest Moskva tänavapildist, just nimelt tulenevalt sellest aspektist, kui hästi nüüd inimesed on hakanud riiet istuma, et see oleks konkreetse artikli variandis, et see oleks nagu pidupäev, et see oli, see oli vist lausa, et jääb niisugune tunne, nagu inimesed läheksid pulma, kõik on nii hästi riides, selline on nüüd elu nõukogude maal veel kord kahekümnendatel aastatel poleks tulnud kõne alla tooni, kusjuures riietusstiilis annavad ju juhid. Kui vaadata jällegi võrrelda neid fotosi, mis on tehtud kahekümnendatel nendega, mis on ajalehtede esikaantel 30.-te keskpaigas, siis on ju näha suur muutus, kaob ära niisugune militaarne stiil või ütleme, et see ei domineeri enam, domineerib pigem tsiviilstiil ja on püütud ka leida eeskujusid, kes siis nagu selle tonaalsuse kätte annab, siis on nimetatud molotovi. No tegemist on ju välismaalastega suhtlema inimesega. Et just nimelt riietusstiil on inspireerinud jälgijaid, aga veelgi olulisem nimi noored ikka vaatavad seda, mida noored kannavad. Ja selleks on tolleaegne komsomolijuht Aleksander Kossar jahv, väidetavalt talle kuulub lause, töötada tootlikult puhatakultuurselt, salat nagu tema lause käia hakkab kandma euroopalikku ülikonda, näeb välja roopalikult ja kui vaadata kasvõi näitena meil oli juttu nendest kehakultuur laste paraadidest, nad on väga olulised. Et näiteks, kuidas on tribüünil riietunud poliitbüroo liikmed 35. aasta kehakultuur laste paraadi vastuvõtu ajal tegemist suvise päevaga, siis seljas on heledad pintsakut, niisugused kerged ja see on pigem ikkagi juba uus stiil kui vana pildid ju kõikides ajalehtedes. Me ju teame, et selles maailmas, mis juba on nõukogude maal ennast kehtestanud, mida kannavad juhid, seda kannavad ka köik hierarhiaredelil pulkadelt allpool olevad inimesed või vähemalt üritavad neid matkida. Puudutab Aleksander Kossarjevi, kui ta meil juba jutuks tuli ja mingi aeg on ta ju väga oluline tegelane. Teda on isegi nimetatud või arvati kuskilt kuluaarides, võib-olla köögis räägite informeeritud ringkondades, et maa võib saada Stalini järeltulijaks, vähemalt paistis tants Stalini favoriit ja pole mingit kahtlust, et komsomolis ta oli, aa jaa, o. Aga kui valitseb diktatuur parteis ja riigis tervikuna, siis jällegi väiksemad struktuurid, seda ju kopeerivad. Nii komsomoli organisatsioonis oli just nimelt temasse vastuvaidlematu juht. Muidugi täielik, vähemalt mis puudutab tema sõnale Stalinist, kui vaadata, mida ta läheb 37. aasta pleenumil, kui päevakorras on puhaarini Rikovi küsimus siis ta ju pooldab nii väljaheitmist, kohtu alla andmist kui ka mahalaskmist, nii et ootamata, kuidas need eelnevad asjad laenavad. Aga tuleb need inimesed maha lasta, kuid 38. aastal võetakse ta ise ametipostilt maha. Süüdistada tahaks teda jämedad nendes rikkumistes, mida ta siis rikkus. Ta olevat neid rikkunud sisekomsomoli demokraatia, nii et järsku on see suur süüdistus, kui keegi pole piisavalt suurt demokraat. Et ta olevat hingelt bürokraat ja suhtun vaenulikult ausatesse com noortesse. Ning toetab moraalselt laostunud ja joodikuid ja nii edasi ning puks arreteeritakse. Ja enam-vähem saatus on meil ju lõpuks ikka 1939. aasta veebruaris surmanuhtlus ja süüdistus ka traditsiooniline nõukogudevastane tegevus ja terrorism. Ja oli ka meil, mis puudutab, kui nüüd rõivastuse juurde tagasi tulla, siis meeldetuletuseks kunagi, kui meil oli nõukogude naistest natukene põhjalikumat juttu siis sai tsiteeritud soovitus, mis oli anud Nõukogude naistele, kes pidid minema Kremli paleesse rahvusvahelise naistepäeva pidulikule tähistamisele, et nad peavad loobuma niisugustest pigem mehelikest rõivastest ja nägema välja naiselikult. Keskkonnaspetsiaalne soovitus neile. Millised muutused olid tolleks ajaks toimunud, seda on väga hästi näha, kui tsiteerida ajakirjas Nashidastirenia meie saavutused, nii et nad ongi meie saavutused. 1934. aasta kuuendad numbrit. Seal on lugu ühest mehest, kelle nimi on kostja, Zaitsev. Lihtne kostja said Sophia, kes siis kostja saatis, fon, kostja, Zaitsev On kaevur, kaevur ja muidugi komsomoliaktivist, kes on kunagi vigu teinud, nüüd oma vigadest aru saanud pannud ja nüüd valmistub millekski muuks. Millised olid tema kunagised vead talad nepi aegadel ostnud ühelt vanalt aristokraat-ilt siidist pintsaku? Kirjeldatakse seda. Sündmus leiab aset Nõukogude Liidu lõunapiirkonnas, sellepärast et hiljem öeldakse õhtutundidel selles pintsakus, ta jalutas stepis stepi teatavasti on kuskil seal allpool ja nüüd, kui seltsimajad komnoored seda näevad, siis kutsutakse ta koosolek olla ja teda noomitakse. Ning peamine süüdistus, mis talle esitatakse, on see, et ta on kodanikult laostunud süüdistus. Seal on muidugi muid asju, aga sellest eelnevast, tema elukäigust võib ühe punktina lugeda ka välja midagi sellist või need on konkreetsed, niisugused faktid, need on elu edasi läinud. Nüüd on tal siin ei ole. Otseselt ei ole küsimus nüüd selles, et võrreldakse riide, see on neid, meie tähelepanekud, põhiline on, võrreldakse tema oma aegset olemist, tema tulevikuplaane veel kortan, kaevur, aga ütleme siis juba ette ära, mis plaanid tal on. Ta tahab minna õppima, ta tahab saada inseneriks, tähendab, ta valmistub selleks, et astuda karjääriredelil see järgmine samm. Ja nüüd me lihtsalt on siis tema ettevalmistused, mida see eeldab. Kõigepealt, see eeldab, et inimene oleks kultuurne, sest nõukogudeinsener on Jukult tuurne. Ja nüüd siis kirjeldatakse seda, mida tähendab juba 34. aasta kontekstis kultuurne inimene. Tal on mitu ülikonda, Talon, lips. Me teame, mida tähendas lips, varasemal ajal ta on, siis tuleb loetelu, mida ta kõik on endale muretsenud, sest ta elab kultuurselt, seal on näiteks ka türgi vaip. Tal on jalgratas, on veel igasuguseid asju ja muidugi, mida kultuurne inimene kindlasti teeb, kultuurne inimene loeb raamatuid, aga seejuures mainitakse, et need on tal ele kantsel raamatu riiulil, mitte kunagi 20.-te aastate ajalehes. Ajakirjaks poleks seejuures, et loomulikult tuleb raamatuid lugeda Poleks, keegi juhtinud tähelepanu sellele, et ka riiul peab olema ilus. Nüüd on see tähtis. Ja siis kokkuvõtvalt niita siis juba olles taolise muutuse läbi teinud, tahab siis saada inseneriks. Nii et need väikesed, tühised kõrvalised kirjeldused annavad meile, et selle põhima tõelise muutuse või illustreerivad seda välist muutust, mis pidi illustreerima seda Stalini lauset, et elu on läinud lõbusaks ja paremaks, milline ta oli tegelikult, seda me teame ka suurepäraselt. Ja sellest tuleb meil niikuinii järgmised korrad juttu ja sellega võikski praegu lõpetada.