Mõistagi, ilma ja inimesi head kuulajad algab, saade on noortest, kes väärtustavad elus eriilmelisi kogemusi ja kes on käinud ilmased, teha seda paremaks vabatahtlikena nagu elus ikka, valget head ja halba ja kui mõelda laiemalt, siis saab isegi ühte reisi planeerida nii, et seal oleks nii head kui halba. Sarja avakülaliseks ongi meil täna naine, kes oli pool aastat ühelt poolt unistuste sihtriigis Uus-Meremaal, töötades seal rahvuspargis vabatahtlikuna ja teiselt poolt kõrbekuumuses Keenias, et aidata lapsi kooli. Näed, kuuled ja täna kuulemegi Merjam lingi lugu, tema mõtteid ilmasse inimestest, minu nimi Krista taim ja alustame muusikaga, mis viib meid Uus-Meremaale ja laulab kirideganawa, kes on Uus-Meremaa üks tuntumaid ooperilauljaid. Ja tänase saate külaliseks on Mirjam Link. Kaitseliidu noorteinstruktorina töötab ta hetkel, aga on reisinud palju maailmas, näinud nii ilusaid paiku kui ka võiks öelda koledaid paiku. Õigemini kohti, kuhu vabatahtlikult võib-olla ei tahakski minna, aga mine sa tea. Merjam, kuna meil see uus saatesari on vabatahtlikest ja noortest inimestest, kes siis võtavad ennast siit eesti elust, rebivad lahti, lähevad, veedavad kuskil riigis ja tulevad tagasi kogemuste võrra rikkamana, võib-olla on ka see paik midagi võitnud, kus nad on olnud ja käinud siis kuidas mõistad sina vabatahtlikuks olemist? Tunnistan, et minu jaoks on see vahel päris keeruline, et mis asi on vabatahtlikke, kes on vabatahtlik. Ma olen täitsa nõus, et see on keeruline keeruline, sõna- ja keeruline valdkond. Ja, ja kui mõelda, et, et sõna vabatahtlik bla antonüüme võiks olla sunniviisiline siis tihti ongi nii, et nii-öelda päris tööd juhtuma rääkides see oleks siis nagu sunniviisiline töö, mida me võib-olla nii väga ei taha teha ja vabatahtlik töö oleks, mida me siis teeme heal meelel oma vabast tahtest, siis tegelikult nii lihtne see ei ole. Ma siiski siiralt loodan, et on ikkagi ka Eestis ja igal pool mujal maailmas palju neid inimesi, kelle jaoks igav päevane töö ei ole nii-öelda kohustuslik kava ja see vabatahtlik töö siis midagi sellist, mida nad heal meelel teevad, et mina küll kuulun nende hulka, kes võib öelda, et ma hea meelega lähen igal päeval tööle oma oma nii-öelda igapäevast tööd tegema. Aga vabatahtlikkus sellele ikkagi on tõesti juures see, see kõla ja see tähendus, et, et midagi, mida sa tõesti siiralt ja südamest igatsed teha. Ja keegi ei saa sind selleks kohustada, vaid sa oled ise selle valinud. Ja mulle üldse ei meeldi see mõttekäik, nurk, mida vahel öeldakse, et ah, see on mul vabatahtlik töö, et tahan, lähen, ei taha, ei lähe. Minu arvates, kui sa oled ise midagi valinud pühendunult, siis sa peaksid tegema seda veel suurema hoole ja armastusega, sest sa ise tahtsid seda, sa ise valisid ja panid oma käe selle töövaldkonna külge. Nii et ma väga hindan neid vabatahtlikke, kes kes just selles valdkonnas väga tõsiselt võtavad kõike seda, mida nad teevad. No kas see vabatahtliku töö on ju hästi lai ja kui nüüd võtta, see pool, toimub Eestist väljas, sest Eestis saab ka vabatahtlikuna teha väga palju ja tehaksegi toredaid asju, võtame kasvõi maailmakoristuskampaania, mis on Eestist alguse saanud. Aga kui minna välja nende organisatsioonide poole, kes siis saadavad siit meilt inimesi, siis on ju ka piirkondi, mis on rasked vaimselt võib-olla taluda ja on piirkondi, mis on natuke nagu kergemad. Täitsa nõus ja mina proovisin, ma arvan ka mõlemad ära need piirkonnad nii kerge, raske Eestist väljas olles. Ja ma tahakski kohe alguses öelda seda, et minu jaoks on väga väga oluline see, et tegelikult vabatahtlikkus peakski algama ikkagi oma koduste, oma naabrite ja oma maja ja, ja tänavakaaslaste juurest. Ma arvan, et mujal maailmas käimine peaks tegelikult laias laastus lihtsalt toetama seda, mida sa igapäevaselt siin kodus teed. Et vabatahtlikkus minu jaoks on kuidagi selline avatud silmade ja avatud meelega maailmas ringi käimine, vilised elamine, see ei ole midagi, mida ma nüüd ütlen, et et siit maalt siiamaani vaid see ongi nagu hoiak selline avatud hoiak aidata seal, kus sa parasjagu oled ja kus sind vaja on ja kus sa saad ja oskad ja suudad. Nii et ma arvan, et et kuskile mujale minek ei ole nagu eesmärk omaette, vaid et sealt saadud kogemustega olekski parem ja kindlam ja mõttekam jätkata siin seda, mida sa igapäevases elus teedi oskad, lihtsalt võib-olla paremini. Kas. Vabatahtlike puhul ja ka nende sihtriikide puhul nagu selliseid prestiižemad, kohad ja tööd ja siis nagu kohad, millesse võib-olla suhtutakse natuke nagu kergemini, et ega seal midagi rasket ei olegi, et on nagu väike turismireis. Kindlasti on ja ma olen ka just hoidud pilgu peale sellele, et kus inimesed käivad ja mida nad teevad ja ja eks see ongi ka selliseid kohti, kus on väga, väga turvaline kogu see vabatahtlike elu ja, ja tegelikult on ka neid kohti ja riike, kus inimene ise selleks, et vabatahtlikuna kuskil tööd maksab, päris palju peale seal on seal igasugu hüved tagatud. Nii et tegelikult ma arvan, et noorte inimeste puhul pole see üldse halb variant, kui nad pole ringi rännanud. Et heaoluriikides on see päris tihti niimoodi, et siis vanemad maksavad mingi nii-öelda osalustasu hästi, tihti on see loodusprogrammidega just niimoodi. Ja siis noored lähevad, on seal väga kindlates kätes, hoitud ja hoolitsetud, neil on täiskasvanud, kes nendest vastutavad. Ja siis nad vastukaaluks saavad nii-öelda isikliku elukogemuse suhelda teistega ja neile on seal igasugu vaba ja aktiivseid tegevusi ka, nii et see on öelda, et võib-olla sarnaselt nii-öelda töö ja puhkelaagriga. Et sa teed küll tööd, oled vabatahtlikega, samal ajal oled kindlustatud ja hoitud. No milline on sinu kogemus olnud, millal see alguse sai ja kus oli see esimene koht, esimene paik, mis oli? Ma mõtlen lapsepõlve, siis ma arvan, et ikkagi ka kõik need ikese küla, linna ettevõtmised, kus inimesed lihtsalt läksid ja tegid midagi koos. Ma arvan, et juba sellest on see alguse saanud, et käisime oma klassi ja kooliga ja perega sellistel avatud üritustel, kus lihtsalt Läksidki inimesed selleks, et midagi teha, uuemaks paremaks ja, ja see on täpselt seesama, teeme ära näide, mis siin on juba sisse jooksnud, et mina kaitseliidus töötades olema küll oma noortega ka juba viis aastat seda seda rõõmsalt teinud ja kaasa aidanud ja ma arvan, et, et see ongi see suund, kuhu, kuhu ikkagi võikski pürgida. Aga nüüd need maailma avastamiseks ja Eestist väljaminek jah. Ma olen käinud Eestist ära nii tööl kui õppimas ja, ja siis vabatahtlikuna ka ja lihtsalt reisimas. See, millest, millest me siin praegu räägime, on kaks erinevat kogemust, erinevat riiki. Üks nendest oli unistuste riik ses mõttes, et Uus-Meremaale paljud oleks nõus, ma ei tea, mida tegema, et saaks elada seal kolm kuud näha sealseid inimesi ja teine vastukaaluks siis Lõuna-Aafrika kuhu kesksuvel ei tahaks keegi väga hästi sattuda vaesuse õnnetuste hulka. Täpselt nii ja kuna mina olen see, kes väga väärtustab kogemust, siis. Ma just tahtsingi, et oleks võimalikult erinevad paigad. Et need kogemused, mida ma sealt saaks, oleks täiesti eriilmelised ja neid siis kuidagi oma senise elukogemusega kokku sünteesida. Ma arvasin, et see on see, mida, mida ma praegusel eluhetkel igatsen. Ja tõepoolest Uus-Meremaa oma hästi mitmekesise looduse ja vaheldusrikka, kliima ja rikkaliku loodusvaraga kõike mägedest, meredeni ja hästi paljude ränduritega. Muidugi, Uus-Meremaa on ka see, kuhu tõesti kõik maailma inimesed ja rändurid on otsustanud minna, nii et, et lisaks kohalikele inimestele ka väga palju erinevaid inimesi üle ilma oli see, mis selle väga rikkaks tegi. No räägime sellest paigast, millal see oli, millal sa sinna läksid ja mida tegema, kuidas sa leidsid selle projekti? Ma ütlen kohe ette ära, et ma kummaski riigis ei geeniasega Uus-Meremaale käinud ühegi projekti kaudu. Ma tegelikult ise tahtsin, läksin et ma küll uurisin ka erinevaid projekte, aga ükski ei sobinud neist ei koha ega aja mõttes. Ja ma proovisin lihtsalt seda sobitada oma tööellu ka, nii et ma teadsin, et ma ei sära olla kauem kui pool aastat. Nii et ma tahtsin võrdselt mõlema riigi jaoks kolme kuud. Ja ükski projekt ja raamid minu enda plaanidega ei sobinud. Nii et ma läksin täitsa ise, otsisin ise võimalused ja Keeniasse läksime sõpradega koos alguses viiekesi, aga Uus-Meremaale läksime täitsa üksi. Leidsin sellise. Ma just mõtlen, kas asutus või organisatsioon on vist õigem öelda tippartmentof konservation, kes siis üle Uus-Meremaa tegeleb loodushoiuga ja nende rikkalike rahvusparkide eest hoolitsemisega. Nii et võib-olla natuke nagu Meyes RMK-ga seotud või? Ma ei olegi päris kindel, et meil täpset vastet ma arvan, et ei ole. Aga mina siis selle organisatsiooni kaudu töötasin ühes vanimas Uus-Meremaa rahvuspargist Ungari rahvuspargis, nii et, et seal oli kümmekond inimest tööl sellel hooajal sellel suvel. Ja kõik need 10 inimest siis hoolitsesid mägedes oma piirkonnas mägimajakese ja turistide eest, kes seal ringi rändasid. Nii et me olime viie päevaste vahetustega tööl ja see oli väga-väga mitmekesine töö. Ja meie treening juba oli selline, et et me õppisime erinevaid asju alates sellest, kuidas helikopteri pealt koormaid maha laadida, kuidas mägiteid parandada, kuidas opossumite vastu võidelda ja nii edasi ja nii edasi, kuidas inimesi päästa tormist, kuidas kadunuid taga otsida, nii et et see oli tõeliselt põnev ja mitmekesine töö. Aga kui sa sinna läksid või andsid endast teada, et mina siit eestist tahan tulla, kuidas nad sind vastu võtsid ja testisid, et kas sa ikka sobid? Ja selline asi oli, ikka, pidasime siin kirjavahetust ja väikest intervjuud ka tegime. Ja nad ikka tahtsid tunnistusi, et olla kindel, et, et inimene, kes mägedesse tahab minna, tegelikult see oli füüsiliselt päris raske ja nõudis mingeid eelteadmisi. Et üldiselt võtsid sinna inimesi, kellel oli kas bioloogia, geograafiaalane ettevalmistus või muidu turismindusega seotud inimesi. Aga ju siis minu tausta ja instruktori tööd erinevaid kursuseid peeti piisavaks. Et mind ka sinna võeti ja ma olin esimene eestlane, nii et ma olin selle üle väga uhke. Nii sa jõudsid sinna kohale, siis algas nagu selline treeninglaager. Ja meil oli oma instruktor ja tema siis treenis meid paar nädalat selleks, et me saaksime seal mägedes iseseisvalt hakkama. Nii et siis me tõesti seal käisime, rändasime ringi seljakottidega, õppisime kõike, et ja hästi põnevad sai loodusest ja Uus-Meremaa looduskaitses teada, et nad on tõesti rahvas, kes nagu peopesal hoiavad oma maad ja loodust, et minu jaoks oli see väga muljetavaldav. Et tõesti pered, lapsed, koolid, kõik pöörasid tähelepanu sellele, kuidas seda, mis neile antud on hoida alates muidugi kiividest. Mis on siis Uus-Meremaa rahvuslinnud, neid on väga vähe järele jäänud. Ja opossumid on nende suurimad vaenlased. Jaa, opossum, meil ei ole looduslikku vaenlast Uus-Meremaal tan sisse toodud, tan Austraaliast sisse toodud ja ta on seal meeletult levinud. Kui võrdluseks öelda, et elanikke on Uus-Meremaal siis umbes nelja miljoni hulgas. Lambaid on 40 miljonit ja bossmeid on juba 70 miljonit. Nii et nendest opossomitest räägiti seal uskumatuid lugusid, et nad näevad armsad ja siuksed pehmed välja. Ja minul ka esimese hooga läks, süda härdaks, aga meid õpetati ka ikka, kuidas neid hävitada ja kuidas lõks üles panna, mis toiduga kõige paremini neid lõksu püüda ja mida siis ikka teha, kui ta sinna lõksu langenud, nii et mulle alguses tundus see väga julm teema. Aga kui ma nägin, millist kahju nad teevad ja kuidas nad ikkagi neid ohustatud taimi ja loomi ja linde hävitavad siis minust sai juba päris hea opossomedit. Lõpuks. Ta näeb šampossomi küttimine, mis teil oli ka siis nagu päeva Normet. Ei olnud jah, vabandust, jah, et ei olnud päevanormi, aga meil oli välja kuulutatud vabatahtlike vahel võistlus küll, kes suudab kuus kõige rohkem bossomeid kinni püüda. Öösiti paigutasime neile lõkse ja proovisime need igasugu erineva toiduga siis peibutada, et nad lõksu langeksid. Aga need ka igal muul moel üritati seal kokku koguda, et, et küll oli seal kilohinnaga ja mis iganes muus variandis karusnaha poolest välja kuulutatud erinevaid hävitusmeetodeid, nii et see oli nende jaoks üks suur peamurdmine, kuidas praegu oma kiivisid opossomite eest kaitsta. Ja siis oli ka selline aktsioon, et kiivi mune leiti, korjati metsast ja siis nad hauti spetsiaalsetes keskkondades väljakeskustes. Ja siis, kui nad olid kolme-neljakuused ja paned kiivid, nad on lennuvõimetud ka väga kerge saakkopossomitele, et nad siis kolme, nelja kuuselt viidi metsa tagasi. Ja siiski, et käisid ka nädalavahetustel abis, kiivi mune leidmas ja neid siis kokku koguma, seepärast metsa tagasi viimas ja seesama minu tööandja organisatsioon ka tegeles nendega seal väga aktiivselt, nii et me vabadel päevadel saime ka sellesama tippartmentof konservationiga igal pool mujal valdkondades kaasas käia, nii et ma selles mõttes sain seal küll väga toreda pildi. Kuidas looduskaitse, et Uus-Meremaale edendatakse. Nad eeldavad, aga kas on ka juba näha nagu märke, et hakkab midagi seal taastama või need kahjud, mis on kunagi tehtud mingite otsustega. Need tõmbuvad vaikselt tagasi. On ikka ja kas või seesama kiivide teema, siiski on seal praegu lootust ja mitmed muud linnu- ja loomaliigid on tegelikult ikkagi päris hästi praegu stabiliseerunud. Nii et ma usun küll, et nad ikkagi teevad seal seda tööd pika perspektiiviga ja, ja teadlikult ja targalt. Aga mõned teised tööd veel, te saite nii põhjaliku ettevalmistuse inimeste päästmisest helikopterilt kauba laadimiseks läks seda kõike vaja. Üht-teist ikka läks, et et mägedes ilm On täiesti ette ennustamatu, kui mõnikord all maa peal oli ilus ja päikesepaisteline ilm, siis üleval võis olla küll lumetorme ja, ja seda me seal nägime küll ja, ja mina ikka sain ka oma nii-öelda onni piirkonnast inimesi taga otsida, nii et selles mõttes läks ühtteist vaja küll kõike, õnneks mitte, aga siiski. Kui palju inimesed, ütleme, mujalt tulnud rändurid, seda maad ja seda loodust mõistavad hoida, või esineb ka seal sellist asja visatakse prügi maha, ei hoolita, sellest lihtsalt käiakse, aastatakse üle. Väga puhas ja ilus oli Uus-Meremaa ja ma usun, et kohalike eeskuju just oli see, mis ikkagi väljastpoolt tulnud inimesi ka innustes ja ja motiveeris. Ja rahvusparkides oli hästi selgelt näha seda, et mida üks inimene ees teeb, seda teevad teised järele. Nii et kui keegi kuskil esimesena midagi tekitas mingit prügi, siis kohe kõik järgmised panid järele. Et meie instruktor ütles ka, et kolm asja on, mida me peame alati meeles pidama nendest kolmest asjast üks oli see, mida tema ütles ka inglise keeles öelduna hoid, šiipmentality, mis tähendab seda, et väldi siis nii-öelda lambakarjamentaliteeti, mis tähendab täpselt seda, et ära tee seda, mida teised on ette teinud vaid mõtle oma peaga. Hästi tihti oli see, et kui kuskilt oli rada lõigatud üks inimene läks kohe läksid kõik järgmised järgi mis tegelikult võis olla ohtlik või kahjulik loodusele. Või siis näiteks tõsisematest teemadest ka ikkagi sellel ajal, kui mina seal tööl olin, oli üks surmajuhtum ka mäetipus oli viimased lumelaigud vastu suve ja keegi oli ees lasknud sealt lihtsalt liugu ja läks ka keegi järgmine kohe sinna liugu laskma, aga tal olid väga libedad, mägede püksid jalas ja ta ei suutnud ennast enam peatada, seal kiire lume peale lendas pidi kividesse. Tegelikult saigi surma. Nii et selle koha pealt ikkagi, see jääb mulle küll eluks ajaks meelde, et ei ole mõtet teha seda, mida teised ees on teinud, vaid tuleb oma peaga mõelda. Milline see rahvuspark on või kuidas sa seda kirjeldaksid kogu seda parki, mis on tõenäoliselt väga suur Ja ja neid parken üle Uus-Meremaa hästi palju ja need inimesed, kes sinna rändama lähevad, hästi tihti käivadki neid parke mööda. Nii et, et meie park oli tuntud oma kolme vulkaani poolest ja ta on selles mõttes haruldane, et seal üks osa sellest pargist kuulub kohalikule moori hõimule. Ja need maoori hõimu liikmed siiamaani käivad seal. Hot Spring on selle allika nimi mudaallikas, milles nad käivad oma inimesi ravimas ja toovad sealt toovad sealt vett haigetele ja veavad ka tänapäevani neid haigeid inimesi sinna üles ja, ja panevad nad sinna tervendavas hallikas, et nad terveks saaksid. Nii et see on olnud nende pühapaik pikki aegu. Ja see rahvuspark ongi alguse saanud sellest, et Mauri valitseja, kui sinna tulid juba ja inglased ja inimesed siis väljastpoolt siis oli oht, et see maa võetakse neilt ära Mauridelt ja müüakse tükkidena maha. Ja see valitseja moori kuningas nägi, et ainus võimalus seda maad koos hoida, päästa on ta rahvuspargiks nii öelda kinkida tervikuna ja hoida teda ühes tükis, nii et ta need kolm vulkaani kinkis nii-öelda riigile, et nad koos püsiksid ja ta ei oleks tükkideks jaotatud. Nii et ma arvan, et selleks tarkmoori kuningas, kes tegelikult nii selle maa hoidis nende hõimule kui ka kogu sellele rahvale tervikuna Aga kui palju sa nendega kokku puutusid maa võrdini näiteks? Minu jaoks mooride teema oli seal Uus-Meremaal üksuke elavamaid toredamaid, et mu kohalikud sõbrad olid suures osas moorid ja, ja ma tunnen ennast väga privilegeerituna, et ma sellest maailmast osa sain. Neid on seal praegu 10 12 protsenti järele jäänud. Aga samamoodi ma loodan, et nad ikkagi on praegu pigem kasvu ja tõusuteel. Mauride identiteedi tugevdamise ja keele õppimisega, kultuuri tundmisega tegeletakse praegu väga aktiivselt. Mulle meenutas see natuke meie setu kultuuri, et ma tõmbasin kohati oma peas võib-olla liiga julgedki paralleele sellega, et minu arvates meie nii-öelda setu kultuur, mis oli vahepealsetel aegadel üsna segunemas ja ära kadumas, on nüüd kõike viimased paarkümmend aastat saanud hoogu juurde. Ja ma arvan, et kasvab järjest ja ma tunnen selle üle siirast rõõmust. Ma ise olen ka sealtkandist pärit. Samamoodi maoori kultuur oli tõusuteel. Milline nende elulaad välja näeb või selline igapäevaelu? Neid moore, kes on linnas ja ikkagi suhteliselt nii-öelda integreerunud ja kelle puhul isegi väga ei ole eristatav, et et kas ja kuidas ta oma neid igapäevatraditsioone järgiv. Aga on kindlad külapiirkondi, kus hoitakse oma traditsioone väga elavalt elus ja see on ikkagi see looduslähedane eluviis, kõige olulisem mäed on väga-väga tähtsad Mauridele. Kui nende kokkusaamised on, nad ühe kõnetavad või sõna võtavad, siis nad alati esimese asjana tervitavad oma mäge. Nii et selles mõttes minu jaoks ka selline mägedes elamine oli ka üks osa sihuke moori kultuurist. Et looduslähedane elustiil, kuidas sa nendega tuttavaks said, kuidas nad sind omaks võtsid? Mitmed moorid töötasid seal meie organisatsioonis, et ma sain nendega tuttavaks. Ja siis ma lihtsalt, kuna minul oli huvi ja nendel tegelikult oli õnneks ka aega ja tahtmist mulle oma kultuuri ja keelt jagada siis lihtsalt mu paar sõpra võtsidki mind kaasa enda hõimu juurde oma kodudesse käisime metsas ja mägedes koos ringi. Üks mu sõpradest oli selline keel, vanaema oli olnud nende hõimutervendaja, nii et tema käis kogus palju taimi ja õpetas mulle hästi palju just nendest ravimtaimedest raviviisidest, nii et, et see oli minu jaoks ka hästi tore ja huvitav osa. Aga kuidas nad ennast tunnevad Uus-Meremaal üldse, nemad nagu põlisrahvad seal jah, ja siis on mingi kari, kes on sisse tulnud, on ära võtnud, elavad linnades, tunnevad nad ennast hästi selles mõttes, et nad on eneseväärikuse säilitanud nari nendega ei ole juhtunud nii nagu võib-olla mõndade indiaani hõimudega Ameerikas. Ma nii vähese ajaga ei ole tõenäoliselt päris õige inimene ütlema, kuidas asjad tegelikult on. Mina kohtasin täiesti äärmusest äärmusesse suhtumisi. Ma kohtasin Maure, kes ütlesid, et jah, see meie maa ja teised siin on tulnud hiljem on meie külalised ja me lubame neil siin olla. Ja ma kohtasin ka nii-öelda valgeid inimegi inimesi, kes ütlesid, et mauride püsimine siin on veel viimase nelja-viiekümne või järgmise nelja-viie-kümne aasta teema ja olgu õnnelikud, et me neil siin üldse olla laseme nagunii, nad on lähiaastatel välja suremas. Mõlemad olid minu jaoks sellised väga äärmuslikud äärmuslikud seisukohad. Aga mina ise usun ja loodan küll, et et tegelikult mõlemalt poolt riiklikul tasandil ja mauride poolt tehakse praegu tööd selle nimel, et et leida tasakaal. Ja ma arvan, et nad on heal ja õigel teel hetkel, et tegelikult valitsuse tasandil arvestatakse mahuridega väga ja koolides maoori, keele ja kultuuri õppe sees ja nii edasi. Nii, ja nad ise on uhked, et nad on paarid. Need, kellega mina suhtlesin, olid tõeliselt uhked ja väärikad moorid. Ja ma pean neist inimestena väga-väga palju. See oli siis näide maoori muusikast ja jõuamegi nüüd teise sihtkohani, milleks oli Merjam sul Keenia ja töötasid sa siis seal ühes väikeses santi külas. Üks mu sõpradest oli seal juba varem olnud ja kohtunud kohalikega, kes olid oma kodukülla tagasi läinud pärast õpinguid linnas ja ülikoolis ja tahtsid oma koduküla heaks midagi teha. Ja üks minu sõpradest oli siis nendega koos otsa lahti teinud ja aidanud neil välja mõelda, et kuidas seda oma kodupiirkonda ja küla võiks edendada. Ja siis ta tuli vahepeal Eestisse tagasi ja uuesti Keeniasse minnes kutsus oma sõpru kaasa, kuna minul olid parasjagu äramineku mõtet. Ühe asja, ma tahtsin Uus-Meremaa nii-öelda ilusale ja helgele kogemusele midagi sellist realistlikumad ja täiesti teistsugust juurde. Siis sobis mulle väga hästi, ma tundsin, et ma tahaksin seal ka kaasa aidata. No kuidas sul õnnestus seal midagi muuta, sest me oleme harjunud Aafrikast mõtlema, et seal on vaesed riigid, seal on aids, seal on harimatus, seal on naiste õigustega probleeme ja seal on laste õigustega samamoodi probleeme. Milline see koht oli koos ja sattusid ja mis sulle seal, mis pilt avanes? No olgem ausad, kõik need probleemid, mis siin üles loetletud, said, seal ikkagi tegelikult ka olid ja mida kauem me seal olime, seda, seda nähtavamad nad olid, et alguses ikkagi tõenäoliselt oli natuke selline nii-öelda külalise tunne. Aga kui ma seal juba mitmed kuud olin olnud, siis pilt ikkagi oli selline, et mingitel hetkedel mis siin salata, tuli ka masendus peale. Aga siiski. Ma leian, et kui, kui nendes riikides teha kohalikega koostööd, seal seda ma ei pea õigeks, et, et kuskile minna öelda, et vot mina nüüd tean, kuidas asjad õigesti käivad ja nii peaks tegema siis need asjad ei toimi. Ja, ja miks mina just tahtsingi minna sinna külla oligi sellepärast et seal kohalikud ise näitasid initsiatiivi üles ja meie oleme need, kes läksid neile. Mitte niimoodi, et meie läheme, ütleme kuidas peaks tegema, aga mis nad tahtsid teha seal nad tahtsid just eriti oma külalapsi aidata, seal piirkonnas oli aidsihaigete protsent väga suur ja palju lapsi, kellel polnud vanemaid. Või siis oli üks vanematest ainult vanavanemad ja, ja nad tahtsid aidata nendel peredel ja lastel just toime tulla. Ja kuna mina olen tegelenud singaharidusega, siis minu kindel tahtmine, soov oligi seal ka tegeleda just laste kooliharidusega. Nii et mina valisin endale selle töövaldkonna, et ma leidsin koos kohalike abiga või üritasime kaardistada neid lapsi, kellel vanemad ei ole, kes koolis ei käi ja proovisime aidata neil kooli jõuda. Kust te nad leidsite käisimegi mööda küla ringi ja ja meil olid nii-öelda meie kohaliku organisatsiooni inimesed, kes meid peredesse viisid ja siis me tegime koostööd ka koolidega naabritega proovisime mitmetest allikatest nii-öelda kontrollida, et me leiaks ikkagi õiged lapsed, kes päriselt ka ei saaks ise muidu kooli mindud ja rääkisime nendega pereliikmetega. Ja siis. Me tegime koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ega Eestis organisatsiooniga Mondo, kes leiab toetajaid lastele ja siis viisime kokku abivajajad, lapsed, toetajad, ja see on selles mõttes niisugune jätkusuutlik ettevõtmine, et et inimesed, kes siin Eestis või mujal valivad ühe lapse välja, nad aitavad seda last kuni kooli lõpuni. Need, need igal aastal maksavad kindla summa selle lapse kooli rahadeks, need kaduma, midagi kuskilt ei lähe, otse organisatsioon siis maksab selle lapse eest ja ta saab koolivormi, tähendab koolitoidujalanõud ja koolivahendit terveks aastaks. Aga kus ta muidu elab, kui ta on näiteks orb, üldiselt ikkagi need lapsed kõik kuhugi kuulusid selles mõttes, et pered olid seal suured, naabrite vanavanemate juurde kuhugi ikkagi üldiselt need kõik, kui need lapsed kuulusid, aga ka seal juhtus päris palju seda, et lapsed küll tahtsid kooli minna, aga näiteks tihti pereisa, eriti kasuisa ei pidanud seda vajalikuks, leidsid, et nad võiksid ikkagi parem kodus tööd teha, eriti tüdrukute puhul. Ikkagi väga-väga suur vaheli Nendel, kes olid koolis käinud kas või mõnedki aastaid ja nendel, kes üldse ei olnud. Et ma usun, et kui seal üldse miski aitab siis kooliharidus on see, mis seal ma arvan, olukorda paremaks teeb siis siis need lapsed suureks saades saavad iseendiga hakkama, aitavad jälle järgmisi inimesi. Mitte neid ei pea aitama. Nii et ma tõesti usun küll siiralt sinisilmselt hariduse jõusse seal seal ilma nurgas ka. Aga kui palju on takistavaks asjaoluks seal näiteks see, et vanemad võib-olla ei taha last kooli panna, sest siis ta hakkab tahtma midagi muud kui nende harjumuspärane elulaad ja võib-olla ka uskumused. Ja, ja seda vastu oleme seal, kohtasime ka sest tihti juhtus ka näiteks nii, et tõesti siis kui laps on saanud koolihariduse, tahtis ta minna edasi linna ja, ja tööd leidma jätab võib-olla maha siis tõesti selle elustiili, põlluharimise ja nii edasi, mida tema vanemad on heaks õigeks pidanud. Nii et see tekitas seal põlvkondadevahelisi konflikte küll täitsa nõus. Aga kuidas teid seal vaadati? Tõenäoliselt erineva pilguga, sest osad, kes vaatasid, et te tulite appi aitajate ja teised, kes vaatasid, tulete nüüd meie elu, laadisin rikkuma, rääkima, mis on õige. Jah, ja ma hästi proovisin vältida teadlikult seda, et ma ütlen, kuidas peaks asju tegema. Ma proovisin hoida suu kinni, täpselt nii kaua, kuni minuti küsitud, et kuidas seda või toda teha, et igal pool, kus ma rändan või käin, ma tunnen, et ma olen külaline ja mina ikkagi pean järgima kohalikke tavasid. Nii et selle koha pealt ma proovin küll ja proovisin ka seal mitte rikkuda neid aastasadade pikkuseid traditsioone, samastumine läksid ikkagi otseselt vastuollu minu mingite elementaarsete põhimõtetega alates sellest, et lapsed peavad tegema kõige raskemaid töid lisaks koolis käimisele ja ja mis mulle väga hinge läks, oli see, kui ikkagi lapsel ei olnud kooli viia kooliraha, kuidas sellest ikkagi sõna otseses mõttes peksa anti. Et need olid minu jaoks niuksed, inimlikult väga rasked hetked. Et ma sain aru, et mina siin otseselt väljakujunenud traditsioon ei muuda. Ja samas mulle ei mahtunud pähe, kuidas haritud koolijuhid saavad vaesuse eest anda lapsele lihtsalt kere peale. Et need hetked olid päris keerulised. Aga kuidas nendest hetkedest ütleme sina, Mirjam, seal välja tulid, kas, aga vahel sekkusid ja läksid kohalike konflikti. Või suutsid säilitada selle, et noh, hea küll seal, teie elu, teie ise teate. Ma olin rõõmus selle üle, et meil haritud ja nooremate kohalikega oli selleteemalisi jutuajamisi ka. Et see on arusaadav, et kui nemad on kasvanud üles niimoodi, et nii käivadki asjad, siis see nende jaoks ongi reaalsus. Samas noorem põlvkond, kes ise oli koolis käinud ja ka juba kõrgkoolis nemad tahtsid seda muuta ja nemad said aru, et see ei ole, et see peamaailmas nii olema, et et lapsed teevad kõige raskemaid töid. Ja neil täiskasvanutele on õigus neile kere peale anda, kui neil ei ole raha või kui nende vanematel ei ole raha. Nii et ma usun, et samm-sammult, aga siiski siiski muutuvad ka need keerulised asjad seal ühiskonnas. Ja meil on saate pealkirjaks, on mõistes ilma ja inimesi ja sinul on poole aasta see ajavahe sees kaks nii vastastikust kogemust, nagu seda on Uus-Meremaa ja nagu seda on geenikui, sa nüüd võrdleksite neid inimesi. No võtame Uus-Meremaa pärisasukad moorid ja siis väike küla seal Keenias. Kui suur on nende vahe, rääkimata veel sellest, et meie elulaadiga mõtlesid sa selle peale, kui sa lõpuks siia tagasi jõudsid, et milline, kui kirev see maailm on ja kui segane. Mõtlesin ja ma kuidagi olengi jõudnud järjest lähemale sellele, et et pealtnäha tunduvad eri paigad esimese hooga väga erinevad. Ja mida kauem sa seal oled, seda rohkem sa mõistad, et mingi inimlik olemus on tegelikult igal pool täpselt sarnane. Et inimesi oma erinevustes on igal pool ja on, on häid ja halbu kogemusi igas riigis. Samamoodi Keenias oli väga-väga toredaid inimesi ja mitu lähedast sõpra, kellest ma puudust tunnen ja kellega ma suhtlen. Et ei saa ka öelda, et seal oleksid olnud nii selline ohtlik, lubamatu, et et ei, ma arvan, et inimesed on igal pool ikkagi inimesed ja ja oma hirmude rõõmudega, oma lähedaste hoidmist ja tõekspidamistega on tegelikult inimesed. Lõpptulemus on igal pool ühesugused. Aga mis siis teeb mõne paiga õnnelikumaks ja teise mitte nii õnnelikuks mis on nagu see, mis on kuskil valesti ja mida nagu peaksid siis kohalikud ise muutuma, kuigi me vist seda öelda ei tohiks nagu ometi sinna noh, vabatahtlike läheb. Kes siis tulevad, räägivad, mismoodi need lood seal on olnud ja ja võib-olla ei oskagi alati aidata või. Võib-olla see õnnelik õnnetu olemine meie perspektiivis ka on teistsugune kui kohalike endi arvates. Et võib-olla meie siin mingite riikide peale mõeldes teeme järeldusi, et nad on kõik hirmus. Aga see ei pruugi üldse nii olla. Mina nägis Elsa Keenias õnne ja ma nägin selle inimesi, kes olid rõõmsad ja õnnelikud praeguses hetkes. Ega ma mõtlen siin mõnele heaoluriigile, kus enne kooliminekut juba hakatakse mõtlema oma pensionisammastele ja kindlustama oma elu ja nii edasi ja hetkes elamiste õnnelik olemist on nii vähe siis ma bla mingitel hetkedel jõuan ise ka selleni, et et ma ei tea, kas meil on õigus öelda, et need inimesed, kes elavad Keenias või mõnes vaeses Aasia piirkonnas või nii edasi, et nad on õnnetumad kui meie. Ma ei ole selles kindel. Ometi me vahel peame ennast nagu neist targemaks, et me läheme ja räägime, näitame, kuidas asjad peaksid käima. Jah, aga ma arvan, et see ei ole päris nii, ma arvan, et me ei ole neist targemad. Et võib-olla meil on midagi rohkem. Aga selle selle võrra jälle on midagi neil rohkem, mida meil ei ole. Ja ma arvan, et üks asi, miks vabatahtlikuks minnakse ja miks igatsetakse ongi aru saada ja just ka sellest, et et mis on see, mis teeb sealseid inimesi õnnelikuks, ilma et neil oleks seda, mis meil on ilma nende materiaalsete tagatiste ja kõige muuta ka, et inimesed, kellega mina olen rääkinud vabatahtlikkusest ja kes on läinud. Nad on just olnud väsinud ja tüdinud sellest, et Meil siin tahetakse kõike rohkem ja tegelikult ikkagi ei olnud õnnelikud. Nii et eks see oli üks minu küsimus ka. Saite sellele vastuse? Jah, iseenda jaoks sain küll. Ja ma ikkagi olen ka hästi seda meelt. Kui nüüd kõiki neid kogemusi võrrelda Eestiga, siis kas tark inimene on öelnud, et ringi reisides ja teisi kultuure tundma õppides õpitakse tegelikult lõpptulemusena tundma hoopis iseennast? Ma arvan, et inimesed käivadki ringi sellepärast, et et iseennast tundma õppida. Kui palju sul on veel praegu Maryam sidemeid Uus-Meremaal elavate oma sõprade-tuttavatega samamoodi Keenias? Ma hoian ikka suhet, suhteid ja Uus-Meremaaga on see ilmselgelt selles mõttes kergem, et et sealsed tuttavad kasutavad rohkem arvutit, telefoni, Skype'i, aga minu jaoks on oluline, kui mingid suhted loomulikult onne püsivad ja sealsed sõbrad plaanivad. Võimalik, et siia Euroopasse ka külla tulla mingil hetkel, nii et ma arvan, et, et ma näen neid veel. Jaa, Keenia sõpradega olen ma ka hoidnud sidet arvutis küll vähem Nad väga palju seda kasutada ei saa. Aga seda erilisemad on näiteks mõned kirjad, mis ma olen sealt saanud käsitsi kirjutatud kuskile rebitud paberilehele, teades, et võib-olla see on ainuke paber, mis seal kodus olnud on. Need on minu jaoks ka olnud väga erilised päevad, kui ma olen saanud sealsete sõpradega sidet hoida ja ma olen ise vastu ka kirjutanud, et see nõuab kannatlikkust, aga aga on võimalik. See tasakaal, et sa ei hakkaks neid haletsema arutult, vaid et sa oleksid neile nagu sõber ja et nemad ei vaataks sinu poole, kui näiteks Keenia poolne valge jumala poole, kes tuleb ja lahendab kõik probleemid. See oli sealse keeruline koht küll, et mitte lasta endal tekkida seda tunnet, et käid ringi nagu kahejalgne valge hoiupõrsas, et kõik üritavad sind raputada, et sealt midagi pudeneks. Et seda suhtumist kohati natuke oli, et kõik lootsid, et et nii, nüüd mina olen see, keda, keda sa võtad ja aitad. Ma ei andnud seal kellelegi selle aja jooksul mitte kordagi raha. Ja olgem ausad, mul ei olnud seda ka väga ülearu. Ma otsustasin kindlalt, et ma panustan oma teadmiste, oma oskuste, oma kogemustega. Mitte midagi sellist materiaalset mulle anda ei ole ja ma ei anna põhimõtteliselt, sest ma ei suuda vahet teha, kus on õige seda kasutada ja kus mitte, kelle jaoks? Muidugi seal aitasime kõikide esmaabivahenditega ja meil oli ka meil oli ka oma ressursse, mida me saime koolitarveteks ja vormideks ja kõigeks muuks kasutada, aga nii, et ma oleks kellelegi raha andnud, seda me ei teinud. Aga kui sa nüüd võrdled Uus-Meremaad ja keemiat, siis kummas andsid sina rohkem ja kummas said sina rohkem vastu, kas saab üldse niimoodi, kata? Ma arvan, et ma andsin, sain mõlemas riigis kuigi factalised kergem, muidugi oli Uus-Meremaal just selle turvalisuse ja, ja ohutuse koha pealt, et Keenias ikkagi oli kogu aeg see tunne, et sa ise vastutad iseenda oma turvalisuse eest, et seal tuli ohtlikke olukordi ette. Jah, tuli küll. Aga ma ei kartnud ma selles mõttes ikkagi ma arvan, et kartmine on selline liiga suur energiakulu ja juba ikkagi kodust välja minna, siis sa pead olema valmis selleks, et ootamatusi juhtub. Aga pidevalt karta ja hirmul olla, sellel ei ole mõtet. Tuleb lihtsalt teha kõik võimalik, mida sa ise saad oma turvalisuse heaks teha ja nii ongi. See kehtib ka siis reiside puhul ja kindlasti. Aga see kehtib ka Eestis kodus olemise puhul. Ma arvan, et juhtuda võib häid ja halbu asju ka siin. No kui sa nüüd poole aastaga tegid sellise aja ja, ja ilma rännaku ära, sa tulid Eestisse tagasi, kui palju sellest kogemusest oled sa saanud nüüd siin näiteks kaitseliidu noorteinstruktorina meie noortele edasi anda või mida sa oled neile nagu õpetanud sul seda vaja läinud seda kogemust lisaks sellele, et sa oled iseenda jaoks midagi teada saanud, aastanud. Ja ma olen esiteks leidnud siin Eestis toredaid vabatahtlike, kellega ma olen suhelnud ja kogemusi jaganud, aga ma olen oma sõpruskonnas oma oma noortele erinevatele noortegruppidele ka käinud, oma kogemusi jagamas, nii et ma väga loodan, et see on ka aidanud neil mingit pidi maailma võib-olla avaramalt ja laiemalt mõista. Mul on palju pilte, muusikat, videosid ma hea meelega olen, olen neid jaganud ja ma leian, et kui ise ei saa minna, siis teiste kogemused ja teiste nii-öelda koju toodud hetked on ka need, mis võib-olla natuke avardavad maailma. No kui sa istud kodus vahel ja mõtled, et Uus-Meremaa peale, mis pilt sulle siis silmad ette tuleb ja, ja teistpidi, kui sa mõtled geeni peale, mis on siis esimene pilt, mis tuleb Uus-Meremaal on mõeldud, siis meil tuleb ikkagi meie parke, mäed meelde. Nii et, et selline rikkalik loodus tuleb mul sealt meelde. Ja Keeniast tuleb koduköögis lõkke ümberistumine ja see kogukondlik elu, mis seal ümber kogu aeg käis, ühe asjana kindlasti. Et selle koha pealt nad ei olnud üldse erinevad, et selline nii-öelda inimsuhet väärtustamine ja, ja koosolemine oli see, mis näiteks nii nii Keenias kui kui mauride juures minu jaoks nagu selline muljetavaldav oli, ma arvan, et see on see, millest meie oleme juba tasapisi ilma jäänud, et meie pered elavad kõik eraldi. Meil ei ole sellist igapäevast suhtlemist läbikäimist sellesama köögi ja lõkkekohaga rääkides. Kui mulle alguses tundus Keenias üldse tundub valgele inimesele või üldse, ma arvan, Aafrika riikides hästi palju ebaökonoomset. Kui neil oli kolm tuleaset ja nad tegid tavaliselt õhtusöögiks, mis oli siis söögiaeg nad tegid mitut erinevat süüa, siis mina ei saanud alguses aru, kuidas saab nii ebaökonoomselt süüa teha, et hakkad selle ühel tule asemel mitut erinevat sööma, midagi tegema ja see võtab tunde ja tunde. Õhtusöögi tegemine võis vabalt, et võtta neli, viis tundi. Ja ma alguses üritasin kõiki tagant kiirustada ja, ja ikkagi teha kolm lõket üles ja teha tunni ajaga seesama söök valmis. Ja ma ei saanud aru, miks nad nagu ei taha või miks nad kuidagi sellele vastu on. Lõpuks ma sain aru, et sa võtaks ära kogu selle suhtlemise ja, ja perekonna ja külanaiste kooskäimise aja ja koha. Ja see lihtsalt ongi see, mis annab nende sellisele päevale sellise jume, see õhtune aeg, kui tulevad töölt koju ja koolist koju ja lõkke ümber tehakse süüa, siis see ongi see, mis tugevdab nende peresuhteid, mis hoiab nende pered koos kuigi mugav oleks istuda ja vaadata televiisorit soluutselt. Nii et ma tundsin sellest tagasi tulles puudust, et nii Uus-Meremaal kui kui Keenias osati väärtustada seda, et inimesed tulevad kokku ja jagavad oma päevatöid, tegemisi, mõtteid ei ole, et igaüks tahab oma arvutiga oma tuppa ja ja siis ongi lõpp. Et inimsuhete väärtustamine tuli minu jaoks nendest mõlemast kogemusest väga selgelt välja. Nii et võib tulla aeg, kus sealt hakkavad inimesed tulema siia, meile vabatahtlikeks, et õpetada meile, kuidas inimsuhteid hoida. Ja ma loodan, et mulle jäi see õppetund nendest riikidest küll külge, et minu jaoks ka oma lähedaste või sõpradega kuskil koosistumine, lugude rääkimine, oma elukogemuste või kasvõi päevahetkede jagamine on küll see, mis nendest kahest kohast ma loodan, et mulle külge sisse jäi. See oli siis Mirjami lugu. Minu nimi on Krista taim ja saata aitas kokku panna viivitanud. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.