Oi kõigile, kes merd igatsevad ja tema poole vaatavat. Meresaade ahoi tuleb täna Eesti tuletornide juurde. Esmalt. Üldjutud ja siis Hiiumaale vaatamist väärt on ligi poole sajandi vanune Kõpu tuletorn. Veresaade ahoi läheb Eesti veeteede ameti ja Eesti merelaevanduse eestkostel. Laulusalm ütleb, et igal majakal oma tuli. Eks ta nii vist ka ole, sest meremees tunneb igat Plinkivad tuld merel otsemat teed ära ja oskab selle järgi orienteeruda. Täna kõneleb meresaade ahoi Eesti tuletornidest veeteede ameti peadirektori asetäitja tuletorni Hüdrograafia talituse juhataja härra Vaido Kraav. Sellesama talitused tuletorniteenistuse juhataja härra Tarmo söötja, tuletorniteenistuse Põhja-Eesti osakonna juhataja härra Kaido Karu. On siis tuletornil ka oma tuli, mida ära tunda. Aga loomulikult tulede Plinkimi süsteem on spetsiaalselt valitud niisugune, et seda ei oleks võimalik segi ajada mingite teiste tulede üldfooni või ka muude taevavalgusti tuledega. Et igal majakal on kindel oma nägu, millele Eestisse esimene majakas tuli tuletorn, nii nagu me ütleme. Meie toodud andmetel oli see esimeseks tuletorniks oli Kõpu tuletorn. Tema ehitus sai alustatud 1513. aastal. Loetakse praeguseks kõige vanemaks võib öelda veteran tuletornide seas kas ainult Eestis või või on ta ka vanemaid. Üldiselt võib öelda, et on üks vanemaid üldse maailmas. Et tuletorne juba ammust ajast on merele seatud, tähendab, tal on ikka väga tähtis roll täita. Oskame lühidalt öelda, mis rolli täidavad tänapäeva tuletornid. Kuigi navigatsiooniseadmed on niivõrd head, mõnedel laevadel mitte kõikidel, siis need laevad võivad sõita ka, ilma, et nad tulevad, näeksid seda küll, jah, aga tuletorne kaptenile, esmaabiliseks ta oli, on ja jääb esmaabiliseks, need seadmed võivad olla kui moodsad, kui võimsad. Kuid need tuletornid on need kõik suuremad abilised tagavad selle põhilise mereohutuse meredel ja ookeanidel. Kui täpne meil ka ei oleks navigatsioonikohamääramistingimused muutuvadki iga aastaga täpsemaks ja täpsemaks, siis visuaalne meetod laava koha määramiseks ja pikel üheks kõige tähtsamaks ja kõige täpsemaks. Ma arvan, et vähemalt lähema 10 aasta jooksul tuletornid jäävad töötama ja nende tähtsus. Kindlasti on oluline tagada ohutut mereliiklust. Rannikumeres. Oll kõbus astume Kõpu tuletorni Paksu paekivimüüri sisse sinna sisse raiutud järsku treppi mööda kõrgemale ja kõrgemale. Teejuhiks Kõpu tuletorni juhataja Ants Päll. Siit annab ikka ronida. Seinad õhkavad külma, mis talvest siia jäänud. Kuigi väljas on juba suur kevad ja soe. Ronime kõrgele klaaskupli alla, kuhu tavaliselt kedagi ei luba. Veel paar astet ja oleme üleval. Ja siin on suur vaikus. Öelge, palun, kui kaugele siit Kõpu tuletorni taaskukli seest paistab? Kaugele praegu näeme, kuigi väike udu on. Praegu on, ütleme nii, kolm miili, aga selge ilmaga ikka jah. Saaremaa paistab, siit. Aga tuli, nähtavus on raamatu järgi 28 miili selgeima poolde Läänemerre, jah, sest ega Läänemeri ka kui palju ei ole. Ja see on nüüd üsna moodne riis siin kõrgel, kui kõrgel see tuli praegu on? Tuli on merepinnast 102 meetrit aga torn ise on 36, see koht on üldse väga kõrge koht Hiiumaal. Lääne-Eestis kõige kõrgem, mitte ainult Hiiumaale. Torni ajalugu on üsna pikk, kuidas siis alguses oli, ega siis lamp ei olnud muid asju tulnud puu halgudega tellijassida tuld, vanasti põletati, jah, oli lõke üleval ja ta ei olnudki vanasti nii kõrge, ta oli ainult see kivi osase. Hiljem on laotud see paeseinad siin kõrgust juurde ja vanasti ootamate vintsiga üles. Aga seda treppi ka ei olnud, kus ma üles tulime, seda see raiuti ka hiljem majakesse. Algul käidi väljaspoolt. Teie Kõpu tuletorni juhataja, härra Ants Päll. Hiidlane ei ole. Ei, ma tulin siia kuus aastat tagasi. Kas hiidlased võtsid neid vastu? No ma ei tea, kodakondsus on juba kodakondsus on? Nojah, need seda peab hiidlaste käest küsima ära ajanud ka ei ole, kust te seda ametit õppisite, see ei ole kuskilt. Vähemalt siis ei olnud teda kuskilt õppida. Nii töö- ja praktika, mis teid köidab siinsele Kõpu tuletorni külge võib-olla mitte ainult tulede torn, aga üldse Hiiumaal ka rahulikumalt, tükk maad kui mandriga või nagu nüüd öeldakse, turvalisem Kassin. Peene tehnika juures, no ikka omad hädad, need on juba üle 10 aasta vana ka ja ikka tasapisi omad hädad tulevad. Te ütlesite, et kunagi algselt oli see kupell ja kogu see tuletorn Prantsusmaalt toodud ja see metall osa algi praegu on? Jah, see toodi. Pariisist näitas, et 1900 Tahkuna majakas ja Risto majakas on täpselt samuti toodud sealtpoolt. Ja ta siis töötas kuni kuni aeglasti puruse suuremat Läätse klaasi kupelsin. Ja Risto olid sakslased, need puru rasked, ma siin on tegelikult sellel raudkestal näha neid arme lapitud. See kuppel oli siis nii suur, et meie oleksime siin sisse mahtunud. Me oleme küla lihtsalt ainult klaasseina taga, aga jah. Aga vanasti oli see kuppel ja külasin, vanematel meestel on need klaasi Linza tükke kodus olemas kõigil. Ja nüüd on see, see on palju väiksema ta ega valitsusjõud alla jää või mitte, jah, tänapäevasem, aga nähtavust on küll. Mis põhimõttel õieti need tuletornidele tuled töötavad, tähendab, see pirn põleb meil pidevalt, ainult see klaaskuppel käib ringi ja see anna ringi merel ei näegi seda dir pidevalt põleb nii kaugele lähed ikka seda Plinkija ja sagedus on ringi, teeb see 20 sekundiga segupeni seitse pool sekundit, siis on plink, siis on kaks pool sekundit, siis on teine think. Siis on seitse pool sekundit jälle plink ja kaks pool ja prinke. Muidu siin peavad kõik need, kas pinnad väga puhtad olema ja nojah, puhtad ja peab ikka kogu aeg seda kiirusta õhtul ikka jälgima, vool kõigub ikka siis tuleb jälgida kogu aeg. No te saate ju suurelt maantee elektrit, eks ole, jah, praegu veel siin, oi kui vaktsiin otsas ikka kõigub ja kui vool ära läheb, meil on oma alajaam siin või see diiselgeneraator. Nii et voolu pärast pimedaks ei jää. No selle Kõpu tuletorni ajalugu on kummaline kunagi ta pandi siia selleks, et meremeestele abiks olla. Aga eks ta ole ka pahandust teinud. Jah, kuidas kellegile Ungru krahv näitas, käskis ära kustutada ja tegin selle valetule sinna mere äärde. Eks ta selles mõttes olegi, pahandas 1000. Aga noh, ma arvan, et ta on palju rohkem, aitab meremehe kui kahju toomine. Kõpu tuletorn biopistiga, meremees. Ma usun küll, et teavad, sellest mööda ei pääse ja aga need ei ole jälle palju. Kes siin on käinud? Hiiu meremehed, kellaga võõrad vaevalt saavad küll, aga aga käinud päris ei ole. Praegu on siin selle klaaspinnad aga väga mõnus olla. Kevad on väljas, tuult ei tunnegi, sellepärast et läbi klaasi ei võtaks, on paks klaas ka teil seinade sentimeetrine ahnii ja muidu ei saa arugi. Tähendab, sügisel just eriti. Linnud lendavad tule peale, kui natuke õrnem oleks, siis ei oleks pidevalt parandamist. Aga palju linde hukkub siia sügisel küll tule peale. Väiksemaid ja ka suuremaid kajakaid isegi olnud ja tulevad siis nähtavuse puhul jah. Kui ikka väljas, täitsa pime ja sügisel ja ja tuli ainult paistab siis nad lendavad siia tulla peale. On teil siit ülevalt nüüd ka nendele meremeestele, kes praegu võib-olla merel on midagi soovida, mis soovitakse meretuul reedesse. Millal te põlema panete, selle? Tähendab, see on automaatika peal, kui pimedaks läheb nähtavas väravate fotosilmad sind siis ta läheb ise põlema. Leitud päike ära vajub, hommikul kustub ise ära ja aga päeval kuidas siis teie tormi üles leitakse? Päeval hea nähtavusega on ta niisama näha, see valge nagu ta on. Kaugele jah. Tulime tagasi alla maale, et Eesti tuletornide juttu edasi kõnelda. Kui vaadata neid viimast 50 aastat, mis on toimunud maailma arengutes märkama, et paljud tuletonnid, mis 10 15 20 aastat veel töötasid, olid hädavajalikud, et ohutut mereliiklust taga on käesoleval ajal juba välja lülitatud või on vähendatud oluliselt nende võimsust. Kui varem ei ole nähtaval kuskil 15 20 meremiili siis praegu piisab, kui on viis 10 meremiili. See tähendab seda, et seoses raadionavigatsioonisüsteemide arenguga, mis võimaldavad laevade määrata kohta väga suure täpsusega piisavalt suure täpsusega on tulede osatähtsus pidevalt vähenenud. Mis 10 aasta pärast toimub, seda on raske öelda, sest teaduse areng, nagu me ise teame, on väga kiire ja uued ideed. Uued tehnoloogiad on kasutusele võetud igal elualal. Kahtlemata toimkonna vikatsioonist, siin suuri muudatusi lähemate aastakümnete jooksul. Hüdrograafia tuletorniteenistus on ikkagi tihedamini seotud mitte avamerega vaid rannamerega, öeldakse niimoodi, et laeva juhtida on avaookeanil palju lihtsam, kui seda on näiteks kuskil väga-väga raskes saarestiku oludes. Hüdrograaf on niisugune mees, kes peaks laeva viima läbi ilma ühegi mere meremärgita ja sinna punkti, kuhu ta ikka on meil vaja minna. Aga see nõuab ka eriväljaõpet ja nende laevakaptenite suhtes, sellepärast et üldiselt Eesti on kogu aeg olnud mereriigiks ja meil on väga palju häid tehnikaid kaptenit. Aga just erialalt teeb nad natuke vajaga. Aga noh, ma arvan, et tulevikus lahendama ka need probleemid valmistatakse ette kolledzis juba esimene kursus. Meie erialalt ma tahtsin nii palju täiendavat seal tuletorniteenistuse osatähtsus võib olla tuletornide suhtes ja tulepaakide suhtes võib-olla nende osatähtsus tulevikus väheneb. Kuid samal ajal tõuseb poide toodrit osatähtsus, mis tähistavad otseselt laevateid ja kitsaskohti. Mida rohkem, mida paremini on uuritud merepõhi, seda rohkem saab laevateid seal ära tähistada ja seda rohkem on vaja nii tuledega poisid ilma tuledeta poisid ja toodrid, et need teid täpselt tähistada lähevad, saaksid ohutult liikuda. Senini on nende osatähtsus meie vetes suhteliselt väike olnud, kuna nagu teada, rannakülad nagu surid välja, sadamad kadusid ära, aretati välja, suretati välja veel õigem ja selle tõttu, nagu seda laevaliiklust meie rannikumeres oli ikka suhteliselt, on väga vähe väikesed kaluripaadid, mis käisid aga juba, rääkimata jahtlaevadest ja, ja suurematest kaatritest. Neid oli suhteliselt väga vähe. Aga nagu juba viimase kahe aasta praktika näitab lõbusõidu ja turismi ja muude laevade sportlaevade osatähtsus rannikumeres nende liikumisel suureneb, on viimase kahe aasta jooksul iga aastaga kahekordistunud. Ja see tendents jätkub ja selle tõttu on meil vaja mõõdistada seda meie rannikumerd, eriti mis puudutab Väinamere kanti, mis on eriti komplitseeritud põhjareljeefi ja tähistada neid alasid ja selle tõttu, mis puudutab märgistust poidega, toodritega see töö on, suurem osa sellest tööst on alles ees. Alustame suurematest tuletornidest, kui palju neid Eestis praegu plingib? Üsna raske öelda, võib-olla millalgi peame vastu võtma otsuse, mida lugeda tuletorniks tulepaagid, sest erinevatel riikidel on see arusaamine erinev, mida lugeda tuletorniks. Tule paagiks siin eristamiseks. Põhinäitaja on valgustugevus, kui on üle 10 miilise, oli endises Nõukogude liidus ja praegu Vene föderatsioonile, 10 miili oli selle piir, kui valgusjõud oli üle 10, loeti tuletorniks alla 10, meile loeti tule paagiks. Mis vahe seal on, kui torn ei olegi võib-olla konstruktsioonis ka, noh, aga tuletorni ise ja tulepaaki on ka väga erineva konstruktsiooniga. Nii et see vahe on ainult praeguses valgusjõu järgi, mida teha. Ja kui nüüd võtta selle vana klassifikatsiooni järgi, mida senini kasutati, siis peaks meil olema 48 tuletorni ja 250 tulepaaki Eesti rannikul ja saartel aga rahvusvaheliste reeglite järgi paljud riigid on võtnud omale kaheksa meremiili selleks piiriks, millest alla üle siis loetakse kas tule paagiks või tuletorniks ja ma ei oskagi täpselt öelda, mis see õige on, aga ilmselt lähemal ajal me peame otsustama siis, mida me hakkame lugema jumal tuletornidesse, tule paakideks siis, millise kauguse võtame aluseks seal, kuidas tuletornid või paagid, nimetame nad kõik ühe nimetuse alla, praegu tuletornid üksteisest näevad, kuhu need paigutatakse, mis kohtadesse, kus nad peavad olema tuletorne paigaldatakse süsteemiliselt, rahvusvaheliste nõuete kohaselt peab olema panna joon kindlustatud peaaegu 95 protsendiliselt just nende tule kaugustegevuse suhtes. See projekteerimine ja see on tegelikult väga-väga keeruline protsess. Nõukogude Liidust või Venemaal on see majakasüsteem ja kõik on üldiselt tunduvalt vananenud ja me oleme ikka päris tugevalt jäänud alla arenenud riikide maaga süsteemidele üldiselt rahvusvahelised nõuded on kõik täidetud, isegi praeguse võib nii öelda, et, et kõik olemasolevad navigatsioonimärgid, navigatsioonipaagid saaks tööle, siis on meil Eesti rannik kindlustatud navigatsiooni ohutuse tagamiseks. 110 protsendiliselt võib isegi öelda Väinameres, varemalt tuli kinnine meri sinna iga suurt kedagi lastud, aga nüüd, kui areneb edasi turism, siis loomulikult Väinameres on vaja kõik kapitaalselt läbi vaadata. Põhirõhu paneme ujumärkide paigaldamisele, sest seal on palju sellist laevateid, mis on praktiliselt ära tähistada, kus tuleb sõita, kindlat teed mööda mitte kõrvale kalduda ja nende täitmisel kasutada. Kõige lihtsam üldiselt kasutatakse liinitulesid Soomes, kus on noh, väga palju, Saaria üsna keeruline liikumine. Seal on ikka meeletult palju, neil on kokku 27000 märki. Meil on kokku umbes kui võtta siseveekogudel ka siis alla 1000 natukene kuskil 809 sajamärgi juures, nii et kui meil see laevaliiklus ikkagi areneb, siis ilmselt need märkide hulk ka suureneb, mis puudutab just neid tooteid ja väiksed poisid, kas need tuletornid ja Boydia märgid töötavad autonoomselt või peavad seal olema inimesed, me teame, et tuletornidele on ju majakavahid ja terved perede lähevad kusagil saartel, saarenukkidel poolsaare otstes ja, ja nii edasi. Nüüd on praegu, et kui võtta praegu Põhja-Eesti põld, siis Põhja-Eestis on meil üheksa tuletorni, mis töötavad tänu tänu inimestele. Võib öelda tänu nende entusiasmil ka siin ei ole, finantsiliselt ei ole kõik nii väga läbimõeldud ja kui inimest ikka saata, võtame kassale. Keri saare. See on meie, meie murelaps, nad ise, need elanikud, kes seal elavad, nad võrdlevad sedasama aiast kui sunnitööga. Lähete üheksaks kuuks ära eine mandrit Ena inimesi, sest nad, kui maa peale satud, siis ei jõua sa lihtsalt. Sul ei jätku lihtsalt sõnu, et kõigiga lihtsalt rääkida. Muidugi tekivad väiksed konfliktid. See on arusaadav, inimene ei ole täiuslik. Enamus tuletorne Põhja-Eestis on niiviisi tänu inimestele kõik praegusel hetkel on kolm tuletorni, mis on, töötavad veel meil aatomi peal, mis tähendab, vaatame veel võib-olla selles, et lahti on rahulik aatom, võib öelda, nad on radioaktiivsete elementide peal töötavad strontsium 90, see on pärandus või kuidas see on põranduseks praegu Venemaaga on kokkulepe, et nad olekski selleaastases demonteeritud ja Venemaale välja viidud. Ainuke asi on nüüd, et kuna see aasta tuli talv natuke varem peale, kui, kui seda oli eelmised aastad siis Vene pool palus seda väljaviimist edasi lükata kevadeni kui ilmastikuolud, sellepärast et talveoludes, kui on jää ja nad on ikka rasked kolme tonnised ja avamerel vaja laava peale laadida, et seda tööd natuke ohutumaks muutunud varvament kuni kevadeni, siis saavad nad veel olema meie majakates siin tuletornides Tallinn vahe madal ja Vaindloo kolm objekti. Aga kevadest loomulikult vahetame välja päikesepatareide peale päikesepatareide veel ja päris uus asi. Ja see on uus, väga uus asi, mujal maailmas on niivõrd uus, ei ole, aga meil on siin väga uus asi ja kahe viie aasta pärast, kus on vähegi võimalik, tulevad kõik päikesepatareide peale ja see omakorda näitab seda, et see süsteem tuleb automatiseeritud ja loomulikult siis meil on vaja juba väga kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste ja majakavahid kaotavad tähtsuse. Kõik läheb autonoomsele tööle üle päikesepatareiga päästame inimesed sunnitöölt seal, aga noh, ega need kõik nii hullud ei ole, siin on terve rida tule tunne, mis paiknevad looduslikult väga kena, puhas ja ligidal. Aga küsimus on selles, et kogu maailm on läinud automatiseeritud süsteemide peale üle, kuna inimese pidamine kuskil tuletornis või seal ei piisa ühest miinimum neli inimest peab töötu mees tuletornis. See on liiga kallis ja majanduslikud, see ei õigusta Eesti riik ei ole ka niivõrd rikastata, suudaks tulevikus, kui palgad hakkavad inimlikuks, muutuma üleval pidada seda personali, kes siis saartel ja üksikutel tuuled on, meil töötavad näiteks Soomes ega Rootsis ei ole juba aastakümneid ühtegi tuletorni vahti, kõik on automatiseeritud, see on meie tulevik ja meil on juba välja töötatud ka moderniseerimise programm lähemaks kaheks kuni neljaks aastaks ja me loodame, et selle aja jooksul me suudame kõik mehitatud tuletornid automatiseerida ja mitte ainult tuletornid tulepaagid osaliselt sellepärast, et päikeseenergia kasutamine mitte ainult moodne, vaid see on ka ökonoomne, sellepärast et praegu kasutatakse kui patareisid, paljudel tule paakidele, tuletornidele, nende maailmaturul hinda vaadates on 800 dollarit tükk ja neid selliseid komplekte tuleb, tuleb AK vähemalt aastast kaks korda vahetada selle meeletult kalliks. Päikesepatarei noob ühekordset kulu, aga siis ta töötab 10 15 aastat ilma igasuguse kulutada, ainult profülaktika kaks korda aastas on vaja hooldada. Ja sellega kogu töö ja kulud piirnevad ka nii et juba pooleteist aasta jooksul. Selline moderniseerimine õigustab ennast ka majanduslikult. Kas meil on aga nii palju päikest, et päikesepatarei suudad siis majakad töös hoida? Soome näite põhjal võib öelda, Soomel on ju meist mitte natuke vaid palju põhja pool ja Soomel on kõik, need tähendab energiaallikana põhiliselt kasutatud päikesepatareist. Paaril üksikul juhul on ka tuulegeneraatoreid, kuid tuulegeneraatorit ainult juhul, kui on vaja võimsamate tuletornidega tegemist, kus on rohkem energiat või. Aga see päikesepatarei töötab mitte ainult otsesele päikesevalgusele hajutatud valgusele, nii et selles tingimustes, mis meie laiustel valitsevad, tähendab, seal hajutatud valguses peaks suveajal olema piisavalt tall, talveaeg talvekuud on muidu kõige raskemat, aga kuna seal puhvriks on vahepeal akud, kasutatakse, siis valgel ajal ta laeb neid akusid ja nende akude mahtuvus peab nii suur olema talvekuude jooksul tal suudab siis kogutud energia arvel tuld toita, kuni päikeseenergiat piisavalt ei ole. Soomlastel jätkub siis ilmselt me oleme soodsates tingimustes ja ma usun, et lähema pooleteist kahe aasta jooksul me ka seda teeme. See on juba rahvusvahelise tähtsusega asi. Kui on ikka märke ei tööta ja sellepärast mingi laev või keegi sõidab karile, siis selle eest vastutab juba Eesti vabariik maailma üldse sees on muutunud, on niisuguseid ohtlikke momente olnud? Eks neid ohtlikke momente olnud siin kindlasti, aga õnneks muidugi meil reisilaevadega selliste laevade, kus on palju inimesi peal, ei ole ühtegi õnnetust viimaste aastate jooksul juhtunud. On juhtunud õlitankerite käsele väiksemate laevadega kalalaevadega, kes on sõitnud magala kinni, aga üldreeglina on siin süüdi olnud mitte meremärgistus vait, navigaatori või tüürimehe hooletus lihtsalt ei jälgita olemasolevaid märke ja nii edasi sõidetakse ja õnne peale. Ja siis kas sõidetakse kivi otsa või madalale kinni veel, nii on viimaste aastate praktika. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.