Vaid ka meelekaare, nii läheb nina. Tere, muusika, kuulajad, tänane muusikasaade eikellegimaa pakub teile meile kuulata laulunumbreid ja muusikalisi kelmus tükkisilt prantsuse, portugali, hispaania, inglise, itaalia ja vene keeles. Lugusid laulab üksinda ja koos rahvusvahelise sõpruskonnaga hispaania, prantsuse muusik ja rännuhimuline maailmakodanik manu Chao. Mina olen eikellelegi, ma kodanik Tiit Kuznetsov mokša järgmise soolonumbri kohta öelda eeltutvustuseks järgmist. Kui melanhoolia muusikas võib-olla majesteetlik ja kui nukrus saab ehk olla kuninglik, siis on manu Chao järgmine ei kellelegi avalik pala nimega miiniagalera üx kuninglikult kurb kaunis pala igatahes manu Chao Miina galera. Täiesti kuuldava, kergelt klõpsuga pandi ennist telefonitoru hargile. Sõbrameeste ja naiste poolt jäetud sõnumid manu, Chao automaatvastajale on avalik, ometigi saavad avalikustatud ja jäänud ilmarahvale kuulata heliplaatide pääl mine, molutsioon on välja andnud. Millest kõigest võiks nagu järeldada, et maailmakodanik Polutsiaal ei olegi ilma rahva eest midagi varjata. Ja võib-olla sedagi justkui, et manu Chao ei peaks olema ilma rahva jaoks saladuseks, sest oma elus tal nii-öelda saladuste idee kummatigi Osamale ilma rahvas on manu Chadele muusikat avastanud ja taasavastanud pikapeale ja pikema aja jooksul päris mitu korda. Aastatuhande vahetusel ühel ja teisel pool seda piiri paar aastat siia ja sinnapoole hakkas ilma rahvas molutšaod taas tähele panemata toda rännuhimulist maailmakodanikumeest, kes 2001. aastal ilmutas üliväga populaarse värvika kena kollaasliku kena õhulise Holgiliku kõlaga Albumi Esperanza. Paar aastat, õigemini kolm enne toda, aga seesugune heliplaadi, mis kandis nime Klandestino need Kell populaarmuusikaline mälu, pikem maitsemise pisut iseäralikku mäletasid ehk tolle aja peale sedagi, et 1980.-te keskpaigast kuni 1990.-te süda aastateni oli manu Chao kaasa mängijaks juht hääleks väga suurepärases segaverelised maailmakodanikest koosnevas grupis nimega Manoneegra ansamblis, mida Prantsusmaa populaarmuusikast kõneldes on tol perioodil väljastpoolt Prantsusmaalgi nimetatud vaatelt lausa kallide paremaks poprokkgrupiks. Veidras oli manu Chao kõrval mängimas nii tema lihane vend, samuti hispaania päritolu mees kui Pollisid põhja-aafriklasi ning lisaks trobikond muusikuid, kes leiti üles lausa Pariisi metroost, siis, kui grupi kokkuseadmise aeg kätte jõudis. Veera grupp elas läbi võrdlemisi kummalise karjääri. Ilma kuulsust laias padumenu mõttes ei tulnud. Värvikas karjäär viis neid mitmesugustele välisreisidele, iseäranis manu. Chao ühte eelistatumad maailma nurka Lõuna-Ameerikas isegi ja juhtus sedagi. Segavereline ansambel valiti prantsuse kultuuriministeeriumilt poolt Prantsusmaa kultuurisaadikuix tuuri tegema. Kultuuris. Läti kultuuri viidi iseäranis ühel 1992. aastal nüüd juba prantsuse populaarmuusikas legendiks saanud kontserttuuril. Kui laeva pääl purjetades reietades käidi ümber Lõuna-Ameerika otsa anti kontserte, kõigist sadamaid sealtsamast laeva pealt pardale ehitatud kontserdilavalt ning aeg-ajalt külastati raadio- ja telestuudioid. Oli punkarliku mõtteviisiga anarhistide maine, siis ei jäetud neid ühes Argentiina telekanali saates teps mitte rahule enne kui neil tuli umbes korda mitu küsitud küsimust. Aga mis asi see t Alarhistmika on, mida ta teie mõttes tähendab ja kui siis kultuurisaadikud Prantsusmaalt asja küsimuse ja vastuse ilmestamiseks tere stuudio Bilbastel isegi peksid, siis arvatavasti ei jäänud enam kellelgi kahtlust. Mis tähendab anarhist manaleega mõttes. Missuguse grupiga on tegemist, aga muusika oli yhe muusikali tuline ja muusikali tihtipeale rohmakama ja pidurdamatu moega, kui seda manu Chao aastatuhande vahetuse sooloalbumid prantsuse grupi Manoneegra koos manu. Chao kah, tuletame meelde. Järgnevalt. 1990.-te süda aastatel, kui Prantsusmaal Väärt puuk anarhistide folkgrupp mehega tasapisi laiali hajus ja manu Chaost jäi üksinda mööda maailma rändav mees muutus Manotsioon no tegelikult kahel jalal ringi käivaks elu ja muusika kroonikuks. Kaasa kahtlemata väike kapitaalmahutus, enam-vähem maksimum, milleks ta võimeline oli, kuid ostis enesele kaheksa realise helisalvestusmasina sellega koos ringi rännates küll meritsi til maitsi, küll päris üksinda koos sugulaste, sõprade, oma lihase isagi seltsis võttis mahutšao salvestada kõike, mida hing ihkas ja mis piisavalt värvikas ja vahva, tundus. Värvikate vahvad sai kokku aasta jooksul tuhandeid tunde salvestisi. Seal oli nii muusikat kui tänavate melu erinevatest Euroopa, Lõuna-Ameerika kantidest oli muusikat, oli rahvahulkade käratsemist, poliitilistele kogunemistele, protesti aktsioonidel, olimalutsioon, Walesi laule, mõned ainult kildudena fragmentidena olemas. Ometigi kui tollest lõpuks moodustus kokku tiheda tihedas stuudios õelumise käigus helirežissööri produtsendile nooled Ongi abiga kolmveerandtunnine erialbum Klandes die aastaks 1998, siis hakkaski, andes tiin ohtu salapärase ja salatsema nimega plaat tasakesi tiksuma inimeste meeltes. Suusõnal levis kuuldus selle plaadi headusest tegelikult mööda mainima tundeid isegi niivõrd, et vööd infrääns tolle plaadi väljaandja sai rahva hulkadelt tungivaid nõudvaid soove sealtmailt, kus plaat, või levinud, et antagu see välja koheselt, sest inimestele meeldib, meeldis sedavõrd, et seesugune eriskummalisi, aga mis looga ja üldse mitte popmuusika peavoolu sihtiv heliüllitis kleidis järgneva kolme aasta jooksul vähemasti kaks pool kuni kolm miljonit andunud ostjate kuulajat üle terve maailma. Ja siis aastaks 2001 oli käes aeg järjeks oma kiiremaks kui mitte värvikamaks albumiks nimega Esperanza. Hernevustatu revus päästu, mustast. Regustele. Kus ta räägib reaalelust taastuv Me ostame taastuv see, kus, Me, kus me, kus, Me. Nagu tähelepanelik ei kellelegi, kuulaja on juba kellelegi oma muusikat kuulates ehk märganud, pole vahel sugugi kerge vahet teha manu Chao sulgkerge kõlaga unenäolaulude vahel. Väga kerge on küll nende laulude keskel end unustada ja üldse mitte arugi saada, kui mitu lugu mees meile vahepeal mesikeel kõrva puhus. Viimati oli neid järjepanu just nagu kolm. Ehkki eelviimatine oli peaaegu äravahetamiseni sarnane eelviimasega. Seesuguseid vigureid viska monotša loomuldasa jala tasa. Küll rändavad mõned motiivid kitarrikäigud pudemete ühest laulust teise, sama plaati pidi vahelga albumilt albumile ja sestap rändavad ka mööda tänast eikellegimaad ühest kohast teise-kolmandasse. Järgmist mesiviisi on ehk veidi kergem ära tunda mõnede teiste seast, aga vahest ainult selle poolest, et ei laula seda manu Chao ise vaid võluva häälne moleerija. Katkematu hooga Riinis Manutsiaad, olles ansambli neegra palas 1910.-te algusest kohanimesid nagu Barcelona ja Arizona ja tundub tagantjärele küll, et mees ei teinud seda mugavuse pärast, vaid pigem leidis ta juba tollal oma iseäraliku loogika järgi sugulust lähedust paikade vahel, mis geograafiliselt võivad üksteisest olla maakera pääl kaunikesti kaugel. Aga lähendanud on ta neid üksteisele, neid erinevaid geograafilisi punkte ja muusikakultuure ka päris otseselt jõuliselt maailma rebilannates külmaizzi meritsi laevadel, kuma kahe jala peal raudsetel rööbastel kuis tahes, muidu. Meiega ansambli manu Chao soolo-d ei olnud iseloomust, et täiesti ise voolulisest juhustest ja juhtumistest pikitud eluviisist ei pruugi konti ega meeltmööda olla kahtlemata kõigile muusikuile ja vahel tundub, et molutsioon imestab isegi seesuguse õnne üle, et talle tuntud seda elu elada ja teha muusikat, mis talle meeldib ja leida hulgaliselt kuulajaid, kellele see muusika meeldib. Vahel unistama tõelisusest, mõnikord ärkvelolekust, näen muld, nende ridadega algab järgmine pala pühendatud popmaarile mister Mobi. Hoolduseid lõngal rased. Proksiimaest asioon, Esperanza järgmine jaam, lootus, eks tõishi grupp mis tahes keeles seda nõndaviisi nimetada, ikka tuleb välja manu Chao teise sooloalbumi Esperanza pealiskiri olevat küll nigelam vananenud helialbum ühelt Madriidi metroojaamalt ja eks jääb ainult kadestada Modriidlasi, kellest mõni mõnel marsruudil sõites võib seesugust asi asja reproduktorist kuulda. Järgneja lootus, emotsioon eneselootused tunduvad olevat seotud mitte tingimata materiaalsete hüvedega. Ehkki väidab küll ja seda väites üks terve mõistusega muusikuid, kelle intervjuusid ja kunagi lugenud olen. Et rahal pole muud väärtust kui võimalus aega kokku hoida. Sest lennukipiletid jah, väike mugav korter Barcelonas kahtlemata. Majakene viirus ei tee ka paha, aga sealt edasi ei oskagi manu Chao enda sõnutsi oma kogunenud kauka jaoks mingit erilist rakendust leida. Muusikat küll võimaldab nii aja kokkuhoid kui ressursi olemasolu ikka juurde teha ning 2001. aasta Albumi Esperanza ilmumise järel kuulutas molutsioon vaid. Tegelikult on tal materjali vähemalt kolme järgmise plaadi jaoks. Millal, kui tihedasti, mismoodi need küll leti valgele ja kuulaja kõrvades jõuavad näitab edasine aeg. Meie läheme edasi senikaua, kui see saade veel võimaldab. Manutsiooja monomeiega muusikaga. Ka meil oli muusikasaade ei kellelegi milles armastusväärseks anarhistid ja andeka maailmakodanikumuusikat mängitud hakkab otsakorrale jõudma. Molutsioon muusika kuulamise eest kõigile kuulajale, aitäh. Aitäh, eikellelegi ma saadet kuulamast, mina olin Tiit, kus need, eks ei kellelegi ole võimalust mööda jälle samal ajal. Samas eetris järgmisel korral siis, kui on õige aeg ja me jälle kuulmiseni. Eikellelegi. Muusika.