Eesti sõduritund. Esimesel veebruaril saab 80 viieseks kolonel Rudolf Pruus üks väheseid eelmise eesti aja sõjakooli ohvitsere, kes veel rivis. Selle põlvkonna Eesti ohvitseridele oli määratud käia läbi katsumuste kadalipu vaadata käed taskus, pealt eesti okupeerimist, Kanda kolme vormi rindel pihta saada ja ellu jäädes tutvuda sõjavangilaagri või surmalaagri või mõlemaga. Juubil eelset juttu alustades küsigem siis nii. Ega te ei ole kunagi kahetsenud oma elukutsevalikut, ei ole, ei ole, sõjakooli me ei ole, ei ole, ei ole. Mis aastal detandile läksid 34. aastal 34, juba 34009 34. Miks te selle valiku tegite? Vot selle kohta ma olen alati ütelnud, et mitte Aadeelisest seisuga vaid majanduslikust seisukohast, mõisal oli puus last, kuus last. Kriisiaeg kolmekümnendatel aastatel. Ja, ja kui mina oleks neid koju läinud, veel vanem õde õppis, vanem vend õppis ülikoolis ja oleks ma läinud, ma ei oleks saanud taskurahagi sealt isage ja siis ma otsustasin siis, kui tekkis võimalus jääda sõjakooli pärast aspirandi kursuse lõpetamist, jääda sõjakooli edasi õppima tegevväe, ehk nagu öeldi kaadriohvitseriks kaadriohvitserid. Ja loomulikult isa oli muidugi täielikult vasta, sõitsin Tartusse, ütlesin, et vot mul on selline soov, isa, üldse ei tule kõne alla. Askuma talle siis välja ladusin kõik need majanduslikud, sellised asjad, et kui ma ikkagi kusagile õppima lähen ja nii edasi. Ega ma tühjade taskutega ei taha ka ringi käia ja nii edasi saida ikkagi pehmeks rääkida. Ja siis ta nõustus ja siis jäingi. Sellise esimene 35. aasta uue ohvitseride ettevalmistamise süsteemi loomine kaks aastat Portupi aspirandi pärast aspirandi kursuse lõpetamist väeosades praktikal said seal hea olid, esimene aasta olid jaoülemana praktikant jaoülemana, teine aasta praktikant rühmavanemana ja siis tulid kõik jälle, kes siis saivad korraliku Atestatsiooni, sõidad seal väeosas tulivalt sõjakooli tagasi ja hakkasime siis hakkas siis neljas aasta ohvitseride klassis, kus siis anti siis lõppude lõpuks, kus oli põhiline taktika, taktika ja veel kord muidugi ka sõjaajalugu ja nii edasi ja nii edasi. Kui suur tung sõjakooli oli neil aastatel, Tomb, oli nii, igatahes oli 48 meest kohe esimene sats oli 48 meest, kes jäid edasi õppima. Ja, ja nagu hiljem selgus, kui me siis lõpetasime, see oli 38. aastal, lõpetasime siis 39. aastal, mul on see presidendi käskkiri veel olemas, kus meid ülendati lipnikutest juba nooremleitnandid teks järgmine pärast lõpetamist esimesel vabariigi aastapäeva. Sest kui me ohvitseri klassi astusime, siis ülendati meid lipnikuteks. Ma mäletan veel, kindral Reek oli sealjuures veel kui Sveitsis ülendati lipnikuks, eks, ja ja siis pärast seda, kui me siis lõpetasime lõpetamisel oli siis Laidoner kindral Laidoner oli meid õnnitlemas. Mul on üks pilt isegi veel, kus ta mu kätt surub parasjagu, nii et kahjatsenud ma ei ole, et ma ole, läksin ja huvitav, kuhu on saatus paisanud teie lennukaaslased, kas teil on ülevaade olemas, mis selle lennumeestest on saanud? Ülevaade on mul ainult selle, vot mis selle härra nimi oli, kes tegi selle raamatu. Shalov. Jah, Vello Salo, Shalo, vot see raamat Eesti ohvitserid kaadriohvitseride ära. Nii et ja teateid onule, järelejäänud on igatahes väga vähe, väga vähesed see nimekiri langenute ja nii-ütelda kadunud. Telli mägi on igatahes suurem. Jah, sest 34 ja lõpetasid 38 38, neli aastat. Kas lõpetamise ajal te oletasid võisite valetada, et meil tõepoolest tuleb ka lahingutegevusest osa võtta? Sellist mõtet tookord nagu ei tekkinudki, ei tekkinudki, et nüüd oli kaunis kindel iseseisvuse aeg oli, paistis nii ja ja, aga vot siis loomulikult, kui see 40. järsk selline lugu juhtus. Et me meile sunniti nii-ütelda peale sellised asjad vastu võtma, mis tegelikult meie iseseisvust täiesti riivas, siis oli ju loomulikult. Ja enamus neist meestest 41 lahingutegevuse käigus, kas tuli tuli, langes? See oli, no see oli niisugune möll, sest meid ilma erilise väljaõpetajalt Petseripolku formeeriti, pandi veel venelasi juure sinna ja no ei olnud koostööd olemaski. Ja vot sellises segaduses see oli õudne, mis seal oligi, see käis rullis meid üle, jood täielikult, järgnes sõjavangilaager sara, samal ajal, mis tõenäoliselt ei kestnud kuigi kaua. Jällegi minul kestis ta kaua, sellepärast et sakslased saksa keelt oskajatest meestest moodustas grupi et teda välja õpetada, nagu ma hiljem aru sain, kui ma juba olin seal selle supi sees. Aru sain, et taheti meid langevarjurite eks välja õpetada, tagalasse paisata ja kuna me vene keelt enam-vähem oskasime, aga selle peale ütlesin mina kategooriliselt eitasin ja, ja selle tõttu me olime ma alles. Märtsis 42 sain sõjavangist vabaks Eestisse tagasi ja aga siis kohe jälle uus munder selga. Nojah, seda seda muidugi alguses võtsin naise ja 42. aastal. Ja siis läks rindele ja alguses Minskisse ühe kaitsepataljoni juurde, mis oli moodustatud valgevenelastest, aga meie eesti ohvitseride juhtimisel ja meid siis komplekteeriti sinna ja seal ma olin aasta aega siis, kui nad hakkasid laiali jooksma, partisanide juurde juba üle minema, need valgevenelased siis oli läbi ja ma tulin siis kodumaal korraks tagasi ja siis sealt siis kohe siis heidelaagrisse. Leegioni. Alguses esiteks puhastasime natukene seda suurt Roossoni seda partisanide riiki seal. Ja siis pärast seda sel ajal siis jusseneedelial tuli see läbimurre ja meitsis paisati sellel läbimurde likvideerimiseks ja olime siis talvitasime siiski need alles veebruaris tulime siis Narva alla veebruaris 1940 44 ja kuidas see kodumaale tulek oli? Inimesi oli vapustav ja vaimustav ja kõik ja igatahes, kui meid seal maha laeti seal Toila jaamas laeti meid maha ja marisse sisse oma, siis ma olin juba sain, sain ülenduse kapteniks ja ühtlasi ka kinnitati mind pataljoni ülemaks, sest vahepeal oli seal neemel, all oli kapten, palk oli saanud haavata ja mind määrati siis mees, pataljoniülem 46. rügemendi teise pataljoni ja teise pataljoni ülem. Ja seal oli siis Toilas rosinate riigistada ja siis pidasime eile enda arvates sellise vaimustava kõne, et nüüd oleme lõppude lõpuks kodumaale alliansi, laulsime seda laulu, seda Eestimaa, mu isamaa, no kus eriti see viimane lõpusalm on ju, sobis sinna juurde väga hästi. Ja siis läksimegi, võtsime üle sakslastelt, selle lõigu tiriti külal põhiliselt riigiküla natuke ringi külast lõuna poole natukene põhja poole, vot see osa siis määrati mulle meie pataljonile. Kuidas seal olukord oli, sakslased taganenud Leningradi alt ja ja, ja no need olid jube, neil oli ju kaks seda sillapead olid, üks oli riigiküla juures ja teine oli Siiversi kalmistu juures ja veps küla, vot see koht seal. Sakslased olid moraalselt läbi, kui läksin kaevikutes, sakslased olid seal kahurid, näiteks neid eelvaatlejad olid sakslased, ajasin nendega juttu, kõikidel oli niimoodi, et lõid käega täpselt täpselt, sest nad saivad kirju kodumaalt. Meie kodu on hävitatud, pommitad tandil kõik siuksed, asjad, niisugused asjad, need võiksid meil ju nii-ütelda, moraaliviisid nullini. Nii, aga meie mehed, meie mehed, Me pidasime igatahes noh, näiteks vabariigi aastapäevaks tegime kingituse. Ja meie pataljon likvideeris selle riigiküla sillapea. Seal isegi saksa kindral tuli sinna ja õnnitles meid. Ja siis kuidas see likvideerimine õieti oli, algas, see puhastamine algas põhja poolt. Moodustasime kuuendast kompaniist, mille ülemaks oli leitnant hunt sellest kompaniist ühe 20 mehelise grupi Eli veebel Männiku juhtimisel ja need, kes kõigepealt anti siis selle silla peale. Torm tuli ettevalmistusi dist, suurtükituli. Põhilised relvad olid, granaadid, visati granaat, kaevikusse, oodati ära see lõhkemise moment ja siis mehed hüppasid järele sealt ümber käänaku ja sealt jälle uuesti. Ühesõnaga, rullimise meetodil. Nii. Ja ainult lõuna poolt oli siis teine pataljoni rügemendi teine pataljon hoidis siis selle oma valve all ja et nad sealt kusagilt üle jää, nad püüdsid põgeneda, aga siis sai ka kohe jälle jääle anda turmtuld ja lõhkus selle jääääre, nii et vähesed, kes sealt üle saivad ja 24.-ks veebruariks plats maha ja oli õhtuks kella viieks, oli, oli plats puhtaks, hakkas juba pime. Oligi, poolpime juba, kui see lõppes, siis tuli siis raudristide sadu tuli ja tuli esimese klassi anti männikule ta tema sai esimese ja teise klassi korraga, siis tal ei olnud teist klassidel rinnas. Siis mina sain siis selle esimese klassi teine klassi oma, mul oli juba Minskist saadud juba seal, ma sain esimese ülenduse, sain nooremleitnandi leitnandiks ja siis Narva alla jõudmisel sain siis leid nendest kapteniks. Mitu korda haavata saite sõja? Üks kord, ainult. Üksainukene kord oli kuskohal, see oligi. Selles samases pärast seda metskülal milli neljandal märtsil. Kuidas see juhtus? Päevane see küllaltki suurte kaotustega. Lahing oli. Võtsin oma kompaniiülemat kokku, et nüüd ette minna, vaadata, kuidas nüüd järgmine päev seda edasi tungiv, sest me olime jõudnud küll Narva jõeni, aga Veldi see sillapea ei olnud veel üldse eriti puudutada saanud. Miinipildujaid oli neil ju tohutult palju tohutult ja põhilised väljalangemise tulidki miinipilde kildude kildude haaval mitte eriti rasked. Aga ikkagi rivist välja viimine. Ja läheme nüüd mööda seda, seda sedasamast võsastiku lääme ja. Kompanii ülematega järsku vasakult poolt liik kuulid valang ja tabas minu jalgu kaks jalga korraga üks läbi jalalabajala, teine läbi. Sääre sääreluu, luu, purustustega köit ja nii edasi, nii niitis maha, niitis maha, kukkusin maha. Saatsime siis kohe tagasi, tulge, telk, telk selle riidega, tulgu mehed tulgu viigu mind ära siit ja ja siis oli mu süda läbi, sellega. Kuigi Eva korda Halliame taba. Tuju rindel Kiiuuekas loo laulane armsamal ma. Oota kallima ootas. Millal tule neid? See oli siis, kui kohta siis. Sa oli Leila Säälik ja saame eeldisid mul. Et karda, armastasin siin. Anna anda elule teist korda enam ei tee. Olen punkari või? Kaugelt närv issand. Millal tule näide? See võitlus Velvinda oota kallimaga tasa. Kaugelt värvitanzin, millal tule neid ju ma. So võitlust võlvil. Kuidas te iseloomustaksite eesti meest sõdurina sõjamehena lahingumehena viie, viie palli süsteemis, kõva viiega? Eesti sõdur teises maailmasõjas näitas ennast igal juhul, vähemalt need mehed, kellega minul oli tegemist seisid kindlalt oma vahipostil. Ei, ei olnud selliseid sõrme ära lõikamised, etüüd saada, rindelt minema ja nii edasi. Niisuguseid asju ei olnud, ei olnud Eesti sõdur. Eriti just siin siin Narva rindel all, Narva rindel. Mina olen igatahes kindlalt veendunud, et me oleks pidanud vastu hakkama. Mina selliseid kaotuseid ei oleks olnud suuremad, kui nad nüüd olid. Saatus oleks samasugune meil olnud võib-olla ja kõik nii edasi ja nii edasi, aga vähemalt me ei ole maailma ees, ei oleks meie vabatahtlikult läinud Nõukogude Liidu rüppe. Vabariigina vaid oleks vallutatud. Teeme nüüd veel lühidalt kokku võtta, kui pikka aega teil õnnestus kanda taasloodud Eesti kaitseväefarmis? Kaks aastat ja vormi võin ma kanda tänapäevane ja muuseas sest eruohvitser võib kanda pidulikudel juhtudel ja nii edasi ja nii edasi võib tema kanda ainult tal on üks väike paelakene on temal siin-seal õlaku väljaku peal juures. Nii et ma olin, ma olin, ma ütlen, et see see, et ma sain teenida veelgi see kaks aastat ja neli kuud sain teenida. Tegelikult ja nüüd võta ohvitseride seltskondlikku testüritustest osa. See teeb mulle igatahes, tegi mulle ja teeb mulle rõõmu. Nii kõneles kolonel Pruus, kelle 85. sünnipäev tuleb esimesel veebruaril. Õnnitleme. Jaanuarikuu tõi sõduritunnile kutse tulla jälgima Utria dessandi mälestusretke mille korraldajaks on Vaivara vallavalitsus ja Erna selts. Tänavu kolmandat korda. Vabadussõjas viis Utrial randunud Eesti merejalaväe ja Soome vabatahtlike lahinguretk Narva vabastamiseni. Punavägi taandus paanikas. Admiral Pitka kirjutab sellest oma mälestustes. Vangid teadsid kõnelda, et terve diviis inglise musti vägesid maale olevat toodud. Põgened olevat oma silmaga neid koledaid raudkübaraid kandvaid musti inimese sööjaid näinud. See arvamine ei olnud mitte tuulest võetud, sest nii hästi dessantvägi kui laevamehed olid tõesti määrdunud-pesemata ja paistsid eemalt tõepoolest, kui neegrid välja. Kuna laevas kivi seega segamini asusivad. Utria dessandi mälestusretkest võttis osa 16 neljaliikmelist võistkonda. Start anti kell üks öösi. Kui sõduri tunni toimetaja neid lõuna paiku sinimägedel kohtas, oli kiirmarsil läbitud kilomeetreid paigaldatud miine, ületatud jõge ja sooritatud esmaabi andmise katsed. Kuna võistlejaid segada ei sobinud, jäime kõrvaltvaatajaks koos teistegi kiibitsejatega. No juba praegu siinse püssilaskudega kajas koguse mäekülg. Sa mõtled, kui siin need tuhanded mehed paugutasid? Siin ikka täitsa kõmin, kohanejad. Erna retke arengust linnuaastasest toredasti öelnud selle Utria dessandi saatus on tõenäoliselt täpselt samamoodi üks üks korralik rahvusvaheline üritus, aga sedakorda ma arvan, et mitte enam kümneaastase arengu tagajärjel või kuskil mingi noh, veel üks kolm-neli aastat mitte rohkem sisenda, samasugune tõsiseltvõetav arvata, et siin on rahvusvaheline seltskond juba kohal, noh siis on ta juba kindlasti sisend, aga juba nii kaugele jõudnud, sisemiselt areneda, ta kõigiti tõsine, kõigiti tõsine tasemel ja hästi läbi. Ma arvan küll, et see on niisugune asi, mis hakkab toimuma. Mitte mingit põhjust ei oleks vastupidist arvata. Ei ole. See pidi olema kahvli joana, kivide Kaheteistkümnenda kivitee, mis on looduskaitse all. Ja siin koguse mäenõlv on ka looduskaitse all. Tuleb välja, et siin on palju selliseid taimi ja, ja veel mitme mitmesuguseid asju, mida me veel ei teadnud. Keelasid ära aega andnud rahulikult katega nendel aegadel. Ära. Ei olda. Nii kaua aega olnud kuuma kohv. Kaks minutit. Iga mitmest pauk pihta läheb minema igaüks, iga lask. Kas lähebki? Võiks öelda, et suurem osa läheb, aga eks inimesed on väsinud ja mängib oma osa. Kell üks oli start. Jah, 12 tundi üle 12 tunni, juba häälekandjast. Relvaga võib see toiming, mis toimub ainult laskesektorisse ei tohi olla relvaga pööramist kuskile poole tagatud ohutus. Nüüd oleme tulejoonel. Tartu naiskodukaitsja naiskodukaitsjad. Kusid rada üles, läheb sealtpoolt vist? Jah. Ahah, aitäh, aga see paik mõjub võimsalt talvel, mida, et see paik mõjub võimsalt. Meri on siinsamas, nööp paistab ja kolme kilomeetri. Seega puperdab Ameerika maastikuautoga, lugesin jah. On küll neljarattavedu, aga me tulime siis nii kergelt üle, et me ei vajutise kaevikusse sisse. Siit jookseb kaadik läbi. Räägivad, et nad selle tuka nurgas Salovi Soodoni punker, et kui ta oli sealt välja tulnud, et jäänud miinide kukkumise alla ja surmaga, tegelikult versioon ei ole päris õige. Mida see vile märkis, et meil on siin peidetud kuus kontrollpunkti nad peavad väga lühikese ajaga selle üles leidma, aeg. Aeg on nagu nende kasuks. Mida kiiremini leiavad, seda paremad on kui lühikese ajaga. No maksimum kolm minutit. Maksja. Kuidas seekord mulje on, sellest retkest? Külmem kui varem. Ja võistlejatele on asi keerulisem, keerulisem, füüsiliselt ta ei ole nagu raske, aga tundub, et inimesed ei ole harjunud, suusatavad, tuleb rohkem trenni teha. Teil on nimekiri käes, loeme need kõik üles, kes sisaldub vägeva häälega Tallinna maleva. Nõmme maleva andeks, üksik-sidepataljon, kaitsejõudude peastaap, kaitseliidu Jõgeva malev, Eesti piirivalve õppekeskus, kaitseliidu Sakala malev, kaitseliidu Tartu malev, naiskodukaitse, Tartu rent, kond kaitsmises, Harju malev, kaitseliidu Lääne malev, jõhvi, üksik-päästekompanii, kaitseliidu Järva malev, kaitseliidu Viru malev, kaitseliidu Võrumaa malev, luurepataljon ja tagalapataljon, kaitseväes väeosasid kaitseliidus. Me ei suuda, kohtunik on vähem, ei suuda nagu kõiki vastu võtta, töökoormus on suur. Mida vähem me ei saa palka selle eest ühiskondlikel alustel, seda ja lihtsalt, me ei suuda nii palju niuke vastu võtta. Tahtjaid on tegelikult kindlasti rohkem, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Ja aeg on ka piiratud ja külmad ilmad, me ei taha neid mitu päeva siin jooksutada. Lõpuks luba küsinud, kes on need meie, kes jõuab meie? Põhimõtteliselt Erna selts ja nende liikmed ja siis kohaliku maleva esindajad siin. Vaivara mehed, Vaivara mehed jah. Koostöös väga väike seltskond on meil siin see koormus suur, palju ja Soome külalised on ka meil abiks Soome rahuvalvajad, näha oli jah, soome vormisin kusagil esimest korda, püüaks selle asja viia vaikselt, rahvusvaheliseks vaikselt aha nad on, siis, võiks öelda luure luureretkel jah, mida see endast kujutab? Retke peakorraldaja leitnant Rätsep meelised jah. Ega algatas selle tegelikult mitte meie, vaid vaid Vaivara vald Vaivara vald koos muinsuskaitsega. Ja nemad siis arvasid, et selle nagu tehniliselt võiksime läbi viia nagu meie keeenno selts kellel on kogemused sellest ajast, siis me olemegi seda teinud. On nüüd kolmas aasta, kaasalööjaid jätkub, jah, ukse taga järjekord. Soomlased on Erna selts, elupõlised partnerid. Ja me oleme praeguse seisuga võtnud endal mõttesse, et kahe-kolme aasta pärast tahaksime sellest võistlusest kujundada ka siin rahvusvahelise võistluse, nii nagu on Erna retk. Ja seda rahvusvahelist siis saada, siis me oleme kaasa toonud juba praegult. Soome rahukohtunikud. Kes siis siin nüüd meiega koos ühiselt hakkavad arendama hädavõistlust edasi juba radan, tundub võrdlemisi raske, seekord oli. Ja ega lihtsalt seda ei ole. Utria dessantretke võitjad selgusid 20 tundi hiljem Narva-Jõesuus. Esikohale tuli Tartu kaitseliidu meeskond, teine oli tagalapataljon ja kolmas Harju kaitseliit. Raske võistluse katkestasid kaitseliidu Viru ja Sakala maleva võistkonnad. Vapralt pidasid lõpuni vastu aga Tartu naiskodukaitse neiud. Nähes neid palgi abil jõge ületamas, olevat keegi Vaivara mees öelnud. Sellise naisega mina küll ei abielluks, selline lööb silma pilgutamata maha, kui miski ei meeldi. Nii vähemalt väidab ajaleht põhjarannik. Tsiviliseeritud rahvastel on kombeks austada oma sõdades langenuid jäädvustades nende mälestuse. Seega olen lugenud esimese lause raamatust, mille esitlus leidis aset läinud nädalal kaitseministeeriumis. Raamat kannab kaanel kirja. Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid Hannes Walter ja Tiina Toiakond pühendanud teose meie isadele teise vabadussõja sõduritele. Või siis on selle raamatu mõte. Selle raamatu mõte. Riigikaitse oli, selles mõttes on mul siin sissejuhatuses ka väljendatud ja see mõte on selline, et esiteks meie ajaloos on palju vaieldavaid kahemõttelisi sündmusi kaasa arvatud teine maailmasõda. Meie ajaloos on üks ühemõtteline ja mitte vaieldav sündmus. See on Eesti vabadussõda kus Eesti sõjavägi võitles Eesti vormis Eesti lipu all Eesti riigi eest, mis kõige ilusam ja armsam ka võitis. Vabadussõjas langenud ohvitserid on viimase 1000 aasta Eesti suurim ja tähtsaim eliit. Ja kui tuleb kord nende meeste aeg, kes praegu siin mundris seisak Ja asetatakse küsimus, kas ära joosta, mis on iga loodusliku olengi esimene normaalne reaktsioon enesealal instik. Või surub enesealalhoiu instinkt maha jääda paigale ja võib-olla surnud. Siis ma loodan, et sellest raamatust saab olema kasu. Et teha rahvuse ja riigi jaoks õige otsus. Ennast eitab otsust. Selles raamatus on kõige vanemohvitser, kes nimetatud noorem kui mina praegu. Ma olen 40 847 ja sealsele saamatuseks valad. Valdav enamus on alla 25-ni. Vallalised noored mehed, kes ei ole tegelikult veel elu näinud. Ja kui plageerida võin tsiteerida Richard rohtu siis nemad tundsid kõige suuremat armastust, kui. Armastus Eesti vastu. Ma loodan, et see raamat on mälestusmärk neile meestele. Mul on väga hea meel, et juba enne tänast esitust paar päeva sain ma paksi meie kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülemalt, kus oli palutud väga suur kogus 100 raamatut õppeasutuste raamatukogule punase tulistatud õpitaks noortele ohvitseridele. Ma arvan, et see on väga õige otsus. Ma arvan, et seda on väga vaja.