Tere, kellelegi maalased. Tere kuulaja, rahvas. Tänasest ei kellelgi muusikatundi suuremat osa meie päralt, olevaist viiest 50-st minutist täidab muusika, mis on pastakaga kirjutatud. Flöödi, kitarri kroonikaga on see mängitud ja ajuti vähemasti ühel puhul armsasti eesti keeles ja peaaegu et lapsemeelsena lault. Seda kõike sellepärast, et täna sai kellelgi muusika autoriks üksiti esitajaks enamasti Auni ainuesitajaks, seal heli ja pildikunstnik pastakas. Minul, kes ma olen, liikus need teiega on hea meel selles saates esitleda ja taastutvustada Eestimaa meest skandile Araabias. Kunstniku ja helikunstnikku Cramo Tederit. Viimati ja tükati ulatus ei kellelegi ma eetrisse üks serv perekonnapiltidest muusikast, mis tehtud kunstinäituse erikeskkonna disainimisega, kui nii tohib öelda. Kunstinäitus kunagi Helsingis korraldatu vaatlejatele Raamodederi maalisid ja tema kaasa Piia Lehti piltisid. Sestap siis perekonnapildid Ramon Teder ehk tänane kellelegi maalne pastakas. Lühidalt öeldes meie mehi rahvusvahelises elektroonikas elektrohipiks vahel nimetatu on ühtlasi nii väga peente helipiltide Itaalia üks pop muusikalisi vahvamaid võlumaid intressionisti eelmise ja praeguse sajandivahetuse kandis, kes eestimaalt kerkinud. No nagu perekonnapildid viitavad, ennist öeldud sai, on ta ka vees, kes mitte üksnes neid piltidega joonista, mida vaimukõrvas kuulab ja vaimusilmas Parema tahtmisega näeb. Vaid lõuendi pealt võib vaadata. Minagi, keegi liikus nest, tunnistan ka selles saates traumade trimuusikat mängides. Olles seda mõnedki aastad kuulanud, on minul tema pildid, mis lõuendi pealtnäha kõik, küll puha nägemata. Niisiis kujutava kunstniku raamatööriga kontakt puudub täiesti. Küll aga on nii minul kui ilmselt paljudel kuulajatel võimalust olnud oma kõrvaga järele katsuda kuidas Ramodyderi muusika kõlab. See, mida ta pastaka nime all teinud on enamasti ehkki ka mõnes teises ühenduses nagu näiteks kisma Mandes teiste elektroonikat, ega on pisut muud suguse muusika juures osaline olnud. Tegelikult häädki ei, kellelegimaalased ei pruugi küll mäletada, aga tegelikult on Ramon Tederi flöödimäng selles saatesarjas aastate eest kõlanud ühes pooletunnises saates, kus praeguseks ammu unustuse hõlma ära kadunud ja tartust tegutsenud. Tihti mainib populaarmuusikarühmitus nimega often, uning play, nii sai enesele korraks ei kellelegi maisi poole tunni eetriaja. Tule ahtri, nõniculeiklemedi kaunitise vool unustatud lauludes võis rooma Tederi flööti siis mõne korra kuulda. Aga kõik tuli aastate eest. Nüüd siin ja praegu on eikellegimaa täidetud Ramon Tederi muusikast. Nii sellest, mis tehtud võõraste arvutite pääl mängitud flöödielektroonika kitarriga. Järgmise pala puhul, mis üks esimesi Ramon Teder arvutisse kunagi teinud, võib arvata, et see on tehtud lausa oma äia arvuti peal 1990.-te lõpus ja selle pala nimeks on muusitsa. See armas aabitsapala, mille õigeks nimeks on küll Jaanusele pärineb pastakas poisi 2001. aasta albumilt kõrvaklapid ja kõrvaklappidest kuuldud palad ilmselt ongi need, mida enamus neist ei kellelegi maalastest, muidu headest eestlastest, kes on pastakat kuulnud, ongi pastakat, kuulad? Kõrvaklappide plaadi ilmumine sai oma pisikesele poel vaated peaaegu meediasündmuseks aga millest siis Eestimaal meediasündmust ei saa, kui räägime populaarmuusikast meedia sündmustest peaaegu et pigistatakse välja nuistki mõnedest niinimetatud plaatidest, mis bensiinijaama hinnaga ükskõik mis müügipunktides müügil on ja mis peaaegu et usuvad, et nad populaarmuusikat kujutavad pastakat Harju ümber võis näha nii pilti televisioonist lugeda kirjaridu kui kuulda raadiost todasama Jaanuse lugu, mõnda muud palagi veel ja aeg-ajalt kuulda ka pastaka tagasihoidlikult vaikset häält millest jäigi mulje, et korraks kaamerate ette tõstetuna raadiomikrofonide taha tood. Selle plaadi ilmumise puhul ei tundnud ainult teps mitte omas elemendis olevat. Sellegipoolest kirjutada jõutid olevast plaadist nii mõndagi ja kui nüüd jääd ainult väljaannete nimetuste juurde, siis üsna ülistama. Armsa jutu juures, mida Postimees arvas, nimetas, nimetades seda kõike vähimatagi tooni, varjunditeni paika Windsaldatud pilve kobaraks, mis taevasse tehtud, nii et tuul seda ära ei pühi, võttis Ekspress selle kõrval sõna ja leidis põhjust õiendada, et kõik see on üks iilisse ning mis tähelepanu kuidagi hoida ei suuda ja tegemist lohikuga, kes peaaegu et kummalisem poel oma lapsepõlve kooliaegseid teadmis paineid üle elab ja muusikasse valada. Kaks väga vastandlikku seisukohti nende vahele ilmsesti mahub ohtrasti veel. Küll aga leiti pastaka plaat olevat üks kena kuulamismaterjal nii mõneski 2001. aastalõpu populaarmuusikaülevaates aga Lolde üksikute kodumaiste kriitikate mõningate eelistuste juures on selle saate eetrisse minnes kõige värskem veel uudis, et kuue palaga vinüülplaat on pastaka nimelt ilmumas. Piiriplaadifirmamärgi Ginrikoodingse alla. Nõnda siis aastasaja 1000 vahetus peaks pastakale olema kaunisti korda läinud. Aga kõrvaklappidest, print lugude kõrval, mis võivad kuulajale tuttavad olla, võtame selles saates mängida veel edaspidigi, nii nagu saates juba ennegi. Seesuguseid pastaka pintsel, tõsi, mis kõrvaklappidest pärit ei ole pärit erinevatest aegadest ja mille jõudmine siia saatesse on küll pastaka enese lahkuse teine sest ei ole võib-olla palju neid isikuid, kes materjali, mida nad ennem avaldanud ei ole, annaksid lahkesti kuhugi muusikasaatesse kasutada ja saatejuhile endale valida, et leita, kuhu, mis sobilik on. Me leiame, et järgmiseks viieks minutiks on siia saatesse äärmiselt sobilik pala pealiskirjaga. Nüüd kukume arvutile peale. Kanasupp oli see kanasupp, mis viimati kellelgi eetris podises. Aga kanasupi retseptist mitte üksi, vaid ehk pastaka muusikalisest retseptuuris pisut pisut laiemalt tahaks selle koha peal kõnelda, sest nõnda nagu on teada, et pastaka puhul on tegemist Mulgimaa pojaga kes läbi Tartu kunstikooli oli Tallinnasse mööda laia maanteed ERKIs läinud ning sealt Soome elama ja kunsti tegema. Nõnda võib kunstilist rada ajades vähegi praegusaegset muusikat kuulnud kellelegi maalane üles leida, näiteks sellised kliendid nagu nagu tegelikult päris mundagi filmi muusikalist pastaka palades kuulda. Siin on nii kodumaist, nii Grünbergi kui Ehalat, kahtlemata on multifilmirikkust aga Olganoid. Vaikseid ja painavaid ära olemisi, nagu neid Tarkovski filmide heliribadest kunagi kuuldan võinud. Aga kahtlemata on siin oma elektrooniline vürts, mis pole ka koostiselt just kauge tollest elektroonikast, mida 1990.-te keskpaigast peale on mõningad Suur briti saareriigi nooremad tegelased nagu ehteks tundmis, kõverbusher neile pihustunud erinevates raadio eetritesse ja heliplaatide peale. Aga aeg-ajalt aeg-ajalt aeg-ajalt tundub pastakas piiluvad ka justkui läbi Tallinnfilmi heliprisma kuhugi Brasiilia poole. T4, kordan, akustilised kitarrid, pisut bosso loova või samba poole hoidva rütmistiku ja pehme kõlaga. Järgmised minutid võtavad ei kellelegi ma eetris mitte tõestada, aga vähemasti iseloomustada seda külge pastakast. Ma võtaksin nimetada pisikeste populaarminiatuursete meisterdamiseks. Riburadapidi tulevad erinevad pala erinevatest aegadest. Esimene neist on osa portreest, selle järel võlu tikrid. Kolmandana kivi ja neljandana magniši. Olenevalt sellest, kuhu kanti, kuhu poole ja kui kaugele on kellelegi kuulaja muusikaline mälu suunatud võis keegi tule ja muljetada sel teemal, seda viimaselt magniftii kuulates, millega tegemist oli või millega see sarnases ikkagi liikus, nad ei saanud peaaegu et lahtigi muljest, justkui võiks olla tegu süntesaatori pioneeri, Volter, rendi Carlosega, kes just nagu mänginuks mõnda Johann Sebastian koraaliprelüüdi tsirka kolm kuni neli korda kiiremini, kui ollakse harjunud. Tegemist oli see küll, aga tegelikult tegelik meetri jällegi tänase äravalitu pastaka Ramodedeni ühe varasema arvutipalaga. Aga mina ei keegi muljeid siia puistanud eksimisi ja läbisegi saate jooksul juba niigi. Võtkem ja tsiteerigem selle koha peal otsest allikat, pastakas, poissi ennast. Ühes Imeilis emailis on oma esimeste muusika tegemiste kohta kunstiülikooliaegadel Tallinnas võtnud mäletada järgnevat. Tsiteerin. No mul oli ka varem olnud tahtmine mussi teha ja ERKIs seal minu maaliklassi peale oli Tallinna 1000 groundi keskus Hevend, kus Dallase Zahharova äkki ollakse veel mitmed bändid, proovi tegid ja tegin seal ka kellegagi, aga ei sobinud kuidagi sihuke rokkimine siis kuhugi arvuti taha ka ei pääsenud, ega ma esialgu ja kidraga mängisin bossakaid ja nii. Ja siis, kui arvuti taha pääses, siis võttis aega, kui ma pihta sain, mismoodi arvuti mussi, proget tehtavad tsitaadi lõpp. Sellised pastakat jäävad selle loo ette. Mis järgneval aga annab päris kirja kodukino. Tal on kellegi maa, kus mänginud muusika, mille kirjutanud ja enamasti peaaegu ainuesitanud Ramodede rähk, pastakas. Meie mees rahvusvahelises populaarelektroonikas saab varsti küll päädima palaga, mis pole üksnes pastaka kirjutatud ja tema arvutiga tehtud on seda vaid osaliselt enne jäine seletust, mis talle noole lõpeks, eelneb veel üks tsitaat pastaka poisilt endalt. Ja selle tsitaadi ette, muidugi võib ju teha kuuldavaks retoorilisevõitu küsimusel noorel mehel, kes alates 1990.-te keskpaigast tsirka arvestatavalt muusikat teinud ja kannab nime pastakas, kas tal ja üdi sisu ehk tühjaks ei kipu saama? Seda ehk on liialt vara ehk küsidagi? No tegelikult, ega see pastakas pole ka päris tavaline pastakas, kui pastakas peaks kunagi tühjaks saama, siis seletage nüüd edasi pastaka enese sõnadega siis jätkustukas kustutas, teadagi pastakat ei kustuta, nii et see jääb ikkagi pastakas, mis pastakas oli Pluuto kustukas ei kustuta vildikad kah, nii et sealt vildika poole pealt, sealt võib ka kunagi veel midagi tulla. Tsitaadi lõpp. Nüüd aga viimase kommentaarid nimelt on pastaka mõneski palas nii mõneski mõjumekamas loos olnud kuulda kaugel, kaugel omal värelevat ja vahel esiplaanilegi küündivad naisvokaliisi. Enamasti tihti kuuluse Merja Marismikile. Ning tollest noorest naishäälest võib siis ei kellelegi maalastele teadust anda, siinkohal saate lõpus lõhilaste ehtama enese sõnadega, nimelt nii, et ta on üks rahutu hing, kes maalib, kirjutab ja teie videota ja vahest ka laulab pioneeri kellelegi. On pastaka ja omanismiti tehtud. Nagu pastakas kirjutab, on see Miria näituse avamise lugu tehtud Miria näituse avamiseks laulab Miria. Mina olin, liikus, need saadame kellelegi, ma jälle kuulmiseni.