Tere, head inimesed, muusikahuvilised helikunsti kuulajad seda puhkusel eikellegimaal esitleme ja kuulame minimalistliku maja muusikat. Minimalistliku maja muusika autoriks arhitektiks ülesehitajaks on briti Haustilist mässaju Herbert Herbert esimene heri konstruktsioon kannab nimetust sõltuvuse tiksu. Tegelikult mitmeti mõistetava sõltuvuse teema laulab, kes Kohk taraid muusikamasinaid võluvalt inimkeelseks. Danish tsiliano. Minu nimi on Tiit, kus need me kuulame, teeme saadet. Stiilne ja maitsekas, need olevat säärased sõnad, mis ei pidavat praegusajal iseäranis muusika iseloomustamise koha pealt enam mitte midagi ütlema. Mingit sisu sisaldama. Nõndaviisi väidetud eesti keel siiski ajakirjasõnas juba mõnda aega, aga võeta pahaks võib anda, kui heaks ma söandaksin, väita küll, et Märtin härberti maja, muusika, Maicrohous, Haust stiil, muusika, vokaal-instrumentaalne on nimelt nii hästi maitsekas kui hästi stiilne heli kunstiline popintelligents valades järje järele jätmatult lausa igast palast vastu ühest teise. Matthew Herbert nimelt ei püüa kuulajat alahinnata ja ka klubi inimest ei taha ta lihtlabaselt rütmi kolega täristades uimaseks lasta. No ikka ja tunde peenus. Detailitäpsus on Herberti muusikas praktiliselt alati kohal olevad väärtused. Ja lisaks veel otse loomulikult Tanisid kuldaväärt vokaal, lõtke, pehme, naiselik, paindlik ja peale tükkimatu. Arvatavasti on õigus neil, kes ütlevad, et Herbert võimeti Herbert või lihtsalt Herbert vihmaultil väidiaboy mis nime all ta ka esine avastab ise argisusest. Olge head ja teeb seda teistelegi kuuldavaks. Seesugune kammerlik kaunidus oli sündinud õigupoolest inimese ja masina äärmiselt täppistundeliselt koostööst. Maslow, Herberti maja muusika, olgu ta siis tõepoolest tantsuline Tultaval määral või seesugune kammerliku Noktuurse kõlaga leiab toitu ühelt poolt üsna argistest keskkonna kõladest või siis kahtlemata teistegi loojate muusikast sõltleri masinat abil. Ja see nüüd toobki mängudele teise poole tänapäevase muusika tipptehnoloogia, mida kasutades Matthew Herbert suudab ometi oma helikunstis olla nõnda intiimne ja tõepoolest otseses mõttes kodule väga paljud mõist rütmistatud krõbinaid, krabinaist, maginaist, kõigest sellest, mida praegusel ajal nimetaks, ühesõnaga kõik on pärit sealt, kust muusikalist, millest mitte kõik mehed, naised keps ei otsi. 1998. aasta Herbert Raude House ütlesime oma pealkirjas välja kust muusika pärineb ikka kodust omast moest. Üks nendest, tolle plaadipaladest nimega hinda kitsi oligi tegelikult köögis kokku keedetud. Tõsi küll, kõikvõimalikud helinäited on Herberti puhul läbi lastud lihtsatest helifiltritest ja kuidas ta kahvli klõbina pannil rasvas ärina või mis tahes maksatused ukse kiuksud, kodused hääled nõnda pehme balletiga muusikaks muundab ei ole ta kahtlemata puht tehniliselt otseselt reetnud. Küll aga on ta öelnud näituseks nõnda. Ma olen avatud nõnda paljudele vigadele kui vähegi võimalik mis tahes esimesel pilgul efektina tunduv helikirjuks, võib-olla terve Haanjas, eks ma võtan selle vea, orkestreerinud arranžeerinud seda ning sellest veast saab ühe pala piires reeglipära. Tsitaadi lõpp seesuguse mõtteviisi juures teravama taibuga muusikakriitikud osutanud sellelegi, et taoline Herberti vigasid armastav justkui mõtteviis. Mulle meenub väga hästi kunagisi eksistentsiaalkirjaniku Samuel Becketti elulise soovituse ehk aforismiga. Eksi veel kord eksi paremini Herbert tal eksituste kaudnu leidnud närviliselt elegantse muusika loomismeetodi meil üheks juhiseks, küll aga see või tema salasooviks seda muusikat tehes jäädvustada helidesse enesele armsaid inimesi. Nüüd, mil tänasest ei kellelegi muusika, tunnistan, kulunud peaaegu kolmandik on ilusasti õige aeg. Intiimse masinamuusika, suurmeistri mässi, Herbert Ta on ta teada üht-teist tõsieluliste factioloogilistki. Aeg, mil mässas Herbert masimesed, muusikalised salvestused tehtud sai. 1990.-te aastate keskpaik. Kohe varsti alustas muusikukarjääri mitme nime all karjäär küll esialgu poolmärkamatult või siis märgataval määral üksnes elektroonilise ja tantsulise muusikaringkondades. Nimed, nagu õnnistki on paar korda mainitud, olid nii hästi lihtsalt Herbert kui vihma. Din doktor rokit veidia voi 1910.-te tagumisest poolest või täpsemini 1996. aasta jõulukuust. Võttis häält teha nõnda kaunist ja võluvalt Herbert ei plaatidel. Tanysee Palo, kelle lauldud Herverti laule kuuleb selleski saates ohtrasti. Hervelt enese muusikaline taust või vundament oli kujunenud usinasti koorilaulu õppimisest ja kontrabassi harjutamisest. Nõnda taastatele teismelisena aastatuhande vahetuseks kui Herberti hõrku ja intiimset elektroonikat oli kriitilistes ringkondades mõlemal pool suurt lompi. Kui rääkida inglisekeelsest maailmast hindama hakatud üsna usinasti hakkas Herbert oma teadmisi täiendama, tutvuma Chessiliku klaverimängu põhialustega, sealt edasi anda oma heliplaatidel, iseäranis sellel albumil, mille nimeks paadil function millelt üks pala peagi jälle eetrisse pääseb võtnud organiseerida ka puhkpillid. Ja tegelikult küll toetub ta tolle albumi muusikast tugevasti ka kaasmuusikutele, kes niinimetatud päris pillisid ehk reaalinstrumente mängivad kõige selle Herveti elektrit, kroonilise rütmi ja helikunsti keskel. Need, kes antud lugudes ses praegugi käivitunud juba annavad tooni, on bassist, pliin trummar poolt korvis Tanisitsiaalo kahtlemata tuleb mõne aja pärast jälle eetrisse mooru häälega ning paljude puhkpillide mängija kaadranseeria Pieter Vrait. See pala praegu kannab nimetust umbes sellel ajal iga päev. Maitsekas mõnumalashingi tak ei kuulu küll päriselt mässucharberti. Ütleme siis nii, et igilohetamate viiside hulka, sest see pole lihtviisiliselt harjutatud. Laulis esitas seda omal ajal härberti kaasmaalastest koosnev grupp Moloku ent seesugusel kujul nagu ennist, ei kellelegi. Ma pole ka menu, palasingid päkaalati kõlanud. Tegemist oli Herverti, nagu ta seda nimetab, maitseka tahab miksida. Ja teiste menumuusikute elektrood rikute loodu ümber tegijaks ümber Aran seeriaks on Herbert olnud 90.-te teisest poolest peale agarasti oodatud ja kõvasti kutsutud ja palutud. Ümber teinud On ta omagi varasemaid palasid ja üks näide nime all vihmautin võtab aja pärast. Ei kellelegi ma eetri tavanimega seoses, aga tasub mainida Herberti muusika tegemise kontserdi andmise viiside juures see sugustki külge, mis, mis antud salvestise puhul eikellegimaa eetris päriselt välja ei paista, aga mainimist väärib. Nimelt on intiimne elektroonik Herbert mis tahes nimede all siis aga eriti nimetatav reidi uisk Mountin võtnud klubi lavalaudadel korraldada seesuguseid tasteid, mille juures improvisatsiooniline külg elektroonika lahingu kasutusel olnud sedavõrd määravad, et riskimoment on olnud äärmiselt suur. Sest Herbert on ilmselt olnud üliväga põnev ja närvekõditav, jälgida laval tiirlemas erinevate klahvpillide vahel. Samas jooga valmistamas sämplimas kõikvõimalikke helisid ja neid sealsamas masinavärki tuusika tehnikasse sisse võtmas ja siis tõepoolest kontsert olukorras seal kohapeal kombineerimas kogu aeg riskides sellega, et välja kukub tühipaljast tohuvabohu. Aga nagu öeldud, uss maantee nime all seesuguseid tegusid teinuna ei ole meie võimelised seda praegu eetrisse tooma. Piirduda tuleb siiski salvestuse mitte Ferbeti lemmiksiga eikellegimaal. Uss Mountin ja bana nimega aerossaud. Seesugune salongi Chessilikult sume öö muusikapala nagu viimati kuuldud läest biit ei anna justkui ühtpidi alustki hakata kõnelema värsketest elektroonilisest klubi biitidest. Tegemist oli justkui pigem kammerlik Chess palaga. Aga kõnelda elektroonistest värsketest klubi viitidest on inglismanni mässu Herberti puhul ikkagi alust. Seda märganud mitmed terava kõrvalised inimesed, need, kes muusikat kommenteerivad, populaarmuusikas kuulamisväärseid huvitavaid ilminguid leiavad. Ning nõnda siis 2001.-ks aasta suvekuudel võttis ära avaldada oma programmilise artikli teemal Maicrohhous ehk mikromaja või minimalistlik maja muusika. Briti kriitik Philipp Serbial, kes toda mikromaja nimelist stiili oli propageerinud ja vaikselt hellitanud oma kirjas kõlas juba paar aastat ennemgi mikromaja juures leidis mister Bern. On tegemist muusika uue oluliseeriminguga, mis võla klassikalise Chicago Hausiga teed nimelt seda, et taandab selle kolmeks põhiliseks elemendiks jätab järele üksnes lappi rütmis kreti vaikuse ja hingestatuse kingistatusest masinamuusika puhul kõnelda on tihtipeale just nagu kohatu. Aga kõnelda hingestatud masina muusikast, intiimsest elektroonikast mässib Herbert puhul on äärmiselt kohale, nagu on näidanud selle kellelegi, ma saate paljud eelnevat valad. Arvatavasti ilmestab seda kaunisti järgnegi lugu taas Tanis. Võime ja võimalus luua muusikat on ühtpidi justkui taeva kingitus, nagu privileeg on arvanud, Herbert aga lisab ta, sammas muusika ei tohiks olla privileeg, eks selles mõttes, et on ühtedele kättesaadav ja teistele mitte lihtsalt sel põhjusel, et ühtedel pole, aga teistel on need 10 naelsterlingit näituseks maksta mõne heliplaadi eest. Tsitaadi lõpp. Muusika püüdis teha neile, kes vähegi soovisid, kuuldavaks kätte saada tavaks, kellega meetri vahendusel Herberti muusikat tagasihoidlikus mahus. Mina, lindid, kus need jääme jälle kuulmiseni.