Eikellegimaa. Nõnda siis õdusat õhtupoolikut kõigile rahvavaenlane on kohal, on minul, Kiiklus, nutsin, hääl meedetada ei kellelegi. Alguses võib tunduda, et on käimas eetrihäired, aga eeter ei ole hävitade kellelegi iialgi, sest kõigi eeter on eikellegimaal ja eeter võib ainult olla, et kanaleid on korraga liiga palju. Teeme siis vahet ja võtame järjekorras ette. Galal raadiumi, oma kuulate on raadiokanal number kaks, see kanal, mida me kuulame, vaatame, järgnevad kolm pool minutit on kalal number null. Ei ole veel rahvavaenlane kadunud kuhugi. Voyaabeibe Me mõtlesime ott number null, kuulame raadiokanaleid number kaks ja tegeleme siin rahvavaenlase publikenemiga. Nemad olid need, kelle nimi välja lõueti tänase kellelegi alguses ja nemad, võin ma hääl meelel kinnitada, jäävad selle tänase meeleolumuusikatunni sisse mängima, oma muusikat, deklameerima rütmiliselt tegema kunstilist müra, mängima äärmised, avangard, pistliku koega popmuusikat kohati selle saate lõpuni. Ehk rahvavaenlane on võib-olla et kõige olulisem grupp senises selle stiiliajaloos üldse. Sestpeale, kui selle grupi mitmed olulisemad tüübid 80.-te alguses New Yorgis Long Islandil kokku said. Need olid ühelt poolt shokli, eks publikenemi müra ja helikirurgia eest hoolt kandvaid mänedžere produtsente. Cheakti põhiline tegelemine vaata selles rühmas. Hiljem liitus lõiv sest sellele on Darlikenemi vist nüüdseks 96. aastaga andeks oma ametliku kommertsliku ärilise muusikalise tegevuse lõpetanud. Väga tagasivaade kulub igal juhul ära ja seda võib teha ükskõik näolisest tuulikenemi väärib seda, ilma, et peaks olema keegi neist jälle vangikongi läinud või sealt välja tundne keegi oma mõnda esimest juubelit pidamas. Esimesed helijäljed, kui kuulata nende albumeid algavad 1987.-st aastast. Niisiis, kui võtta esimene album ja selle esimene pala, siis nooruke Pablikene aastal 87 kõlasin nõnna. Endiselt oleme me koos rahvavaenlasega eikellegimaal. Endiselt on grupp, kes mängib muusikat oblikenemi, mitte küll praegu, need helid tulevad pühalt Athose mäelt ja miks nad sealt tulevad, läbi kelle ja kuis moodi, seda ei hakka küll selles saates pikemalt seletama, ehk on põhjust kunagi, teinekord aga värgitseedeklaneerimine kiire kõnelemine hoogsas machina muusika rütmis see kõik kuulub Pablikenemine mõne erandiga ehk selle saate lõpus. Tituleerides kõige olulisemaks grupiks rokkmuusika ajaloos saab silmas peetud ikkagi kõigepealt seda, et suuresti olid nemad, need mitte, kes seda asja küll alustasid, võivad tuulidel kellelegi. Ma ei mäleta, kas või sellestki, kes ei ole räpifännid ise, kui siinsamas on kunagi tundega mängitud näppi ühe kaasaegse räpi esimese grupilajast mõõtsime lusikat. Olime Kiidras oma 87. aasta debüütalbum viimastes lugudes. Plaadi sabaotsa pool kõlab kangesti minimalistlikult, võib-olla trimitiivsedki tänase päeva kõrvale ja kangesti sarnaselt nende kaasaegse Räkidelis varaste gruppidega. Aga kõik need albumid, mis tulid vidina järgi, ei teeks muuhulgas back ja sealt edasi poole. Nii hästi terve black book võib Snandi val. 84. aastal seisis nende viimaseks stuudioalbumiks jäänud ja võib-olla et viimseks albumiks jääbki jussike, nagu messid. Kõik need viisid seda helikirurgiat ja ümberkäimiskunstilise müraga peaaegu et iga järjest uuele tasemele või vähemalt hoidsid nad seda, mida nad olid saavutanud. Olulised olid nad sellegipoolest, et vaatamata sellele, et neilgi olid oma eelkäijad just nemad olid suuresti vastutavad ja olgu nemad kui kiidetud selle eest, et nemad tegid räpiga sedasama, mida olid biitlid, Nylan rokkmuusikaga või ma arvan, kindlasti vandus Souliga publikule suuresti see kamp, kes tõestas, et räpp Hildkondlikust uulitsa muusiku muusika staatusest üle saada ja suuta olla midagi sellist, mida nimetatakse kunstivormiks. Variety viimased jäljed oblikenemist aastast 94 oled samalt niussikendava messide albumilt kus mustad mehed nagu publikeneni teadupärast ju all kõnelevad sellest, et valge mehe taevas paradiis musta mehe võrgu ja sellest, kuidas mõnedki inimesed mustrist kaasa arvatud, pusivad joosta vastu aja kulgu. Imeilus, kas pole vähemasti viimane lõik ja tegelikult ka kõigi millegi maiste mõõdupuude järgi kogu see kosmosele väike audiomüra draama, mis publiku huvipoolse ette kantud pärit nende 94. aasta võib-olla et viimseks jäävadki albumilt jussike laoles. Rääkides räpist, toritus räpiga kõrvusena muusika tuleb ilmselt tunnistada sedagi, et jõhkkon kuldavad kuuldajategi hulgas neid, kelle meelest räpimuusika ei ole seal, mis kokku sobivad teemal arvatavasti primitiivne nende jaoks, kelle arust muusika kahtlemata on täiesti tobedavõitu teema. Aga kummaliselt kombel hoiavad sellest arvamusest kinni veel praegugi ülbet 90.-te teisel poolel. Muusikud, lusikad ise, mitte loomulikud räpp, muusikud, vaid mitmesugused muud muusikud, kes on kindlad, et nemad küll, kui ta on, aga räpimehed, muusikud ei ole mitte räppmuusika, sedasama moodigi ei ole muusika. Kõige fundamentaalsemad, seda küll jutumärkides vastuväited räti muusikalisusele on õigupoolest tuntud ja lihtlabased kesed. Sest muusik, kes on muusik konverentsina rahalises mõttes, kes mängib pilli või laulab arvab kahtlemata, et seegis räppi teeb teksti paneb ja kaablit keerutab, tema ei mängi pilli ega ei laula mitte. Sedasama narval isegi lukud, sellised tuntud džässitegelased, kellel ometi räpiga peaks teatavaid kokkupuutepunkte olema, kuna ühest musta muusika puust juurest mõlemad on võrsunud. No näituseks kõiksugu kõiksugu kõiksugustiilide esindajate albumitele kaasa teinud ning oma nime all üsnagi kuulus ja edukas jazzi staar olev Bradford marssays saksofonist Stingigi plaatide peale tema ju mänginud on ka, sai ikka Pablikene albumil on kutsutud kunagi mängimas soolot ühte konkreetsesse lukku ja marsaalisse sellega loomingut hakkama, aga pöördudes tagasi sellelt muusikaliselt kolla Borats, tegelikult oli ta ikkagi veidi häiritud ja tunnistas, et publikenemiga oli küll lihtne koostööd teha. Need olid toredad kutid olnud. Aga läbi oli nendega aga hea ikkagi selle poolest, et oblik minemi ei käinud ilmakuulsa saksofonistiga marsaalile pinna peale, et nemad, oblikenemi mehed, ka muusikud, nad olid tunnistanud, et nemad tavalises mõttes muusikud ei ole ja tõepoolest ega ühene üsna traditsioonilist džässi auses pidavale saksofonist-ile. See mürgel, mida publik korraldab muusikana, ei pruugi näida osalisena mitmel puhul üllatunud sellest, missuguseid hormoone, hoiaid, milliste meloodiatega publikenemi kokku pani, kui tavamates harmoonias meloodias rääkida andis ning leidis, et publikutüübid olla seda õnnelikumad olnud stuudios, mida tavapäratu malt Nende kokku seatud mikstuur kõlas. Mis need puutub, aga sellesse, et räpp võiks music olla, siis see, kes tahab, et autoriteedid oleks kindlasti seda kusagil kirjutanud. Viimasele hiljuti on mulle näppu hakanud artikkel, kus nimelt sel teemal juttu tehakse ja just nimelt muidu Pablikenemist mitmekümnel leheküljel väga soliidses väljaandes üldsegi mitte populaarmuusikaga tegelevas ajakirjas hoopiski ajakirjas etnomusikolooge. 95. aasta kevade ja suvenumbris. Kel huvi, võib seda vaadata ja köitis klassikalise koolitusega muusik võib seda uurida, sest seal Nendel samadel mitmekümnetel lehekülgedel võetakse nii palju kui see võimalik olla traditsioonilist näele rotatsiooni, kasutades üksipulgi nii mõnigi publikenemi lugu või salm ja näidatakse ära, kui peenelt see tegelikult kõik on kokku pandud. Aga selle teenuse nii andis publikuna vill tegelikult veel jõuda kui hakata lugema sellest 87.-st aastast, mil ilmus nende debüütalbum. Ja ehkki sealt kuulatud üks lugu, mis kuigivõrd kesisena ka praegusele kõrval ei tundunudki, ma arvan, vähemalt nii. Ja siis on seal ka teistsuguseid lugusid, mis, mis tõepoolest koosnevad põhilisest põhiliselt üsna lihtsakesest rütmid Räkist ja sinna peale deklareeritud tekstist, mis teinekord ei jõuagi lõpule, sest teksti on olnud väga-väga palju. Aga ennem Oll heliinseneril. Või olgem täpsed produtsendil helipuldi taga stuudios kannatus otsa lõppenud. Lihtsalt selle loo maha hajutanud tekkida sellest lihtsakesest kreatiivselt käest. Genemist ehk lihtsasti priojektiivsest võib siingi kohal rääkida pigem. Nende enda mõõdupuude järgi. Pavlik elemi lambavald on lugu, milles tükike tuleb. Kirid sappa ehk jäätmevedajale rahanumber üks ehk Pablikene oma loo ka 94.-st aastast siin ei kellelegi. Pablikene Rüütel oli kellelegi ma tunni lõpuni, tänases saates ongi neist juttu nende muusikat seal mängitud. Ja mis nüüd selles räpi teemal heietamist räpist rääkida küll niivõrd mitme kandi pealt ja ükskõik mis kontekstis Erigioossess seoses muusikali siiski kahtlemata nagu enne sai, piiratud. Võib-olla kellelgi ei olegi puhul, loomulikult tulevad kõik need küljed mängu see kivi tapehk järele jätmise loobumise lugu käis ikka kõigi nende olluste ja eluviiside kohta, mis oligi, kes õiged, mõtlevad ja väga poliitiline räppgrupp kahtlemata. Ja kes hoolib alati selle eest, et inimene saaks oma elu võimalikult tervislikult võimalikult vanema ja väärika eani välja elatud. Eks nad ikka hoolitsevad ja kamandasid tolleski loos kõiki õdesid-vendi Edava õigetel elama. Praktiliselt samal teemal ergunegi. 88. aasta plaanitud teeks Mess meelest hooldas back, nagu ise on nats. Meised sealgi räägitakse ikka sellest samast tervislikest eluviisidest, mitte lausa kulturismis diaspordist, aga, aga sellest, et õpita kohooldagu, targad jäägu kõiksugu asju gaasisse, söödaga. Just nimelt veel üks äärmiselt oluline tüüp lisaks nendele kahele, kelle deklavaatori häält see tähendab, laiv Cheaktiil jääks, nendele on kolmas äärmiselt oluline vees olnud just mikseripuldi taga Scraczyya tundaabli keerutaja ehk Tiidjei teemine, eks kelle nime tuletatakse rahvale meelde, vähemalt tehti seda sel ajal, kui see grupp siis oli igal publikuna kontserdil ning peaaegu igal paadil, nii nagu räpimehed ikka räägivad endast kõva häälega, et meetodrata, kes nad on ja miks nad all koos teiste grupiliikmete nimedega hõigatakse uhkesti, väljaga, teemiaid, eksini tunned eksmees, kes siis kõneleb oma kätega, kui kasutada nimetust soolikenemi debüütplaadil. See kirjastama kätega kõneleb, seda saab kohe otse-eetris varsti tükkhaaval kuuldud ja omaette kunst, ütleme jällegi, on seegi. Jook Tolikenemi 90. aasta võib-olla Jerva black lanudki lugu koguni hinge lugu, mis käis edetabelis sky mitte just väga kõrgel kohal, aga ikkagi esimese 100 hulgas ära ja minnes Räpiti, aga sellest, kuidas poliis ei ole tingimata mitte see institutsioon, mis arvatiivnest avitab. Eks ilmselt olnud just nimelt ka see lugu, neid arvatavaid inspireerijaid, ütleme kes Eestimaalgi kahvanäoliste räppi tegijate hulgas kes samal teemal on katsunud räppida ja mis on neile kindlasti kunagi kõvasti muljet avaldanud ja seatanud selle idee saanudki, et poliisi pihta tuleb ikka alati seda sõna rahet külvata, ükskõik mida siis hoolitseda meditsiiniga parasjagu teevad hääd või halba. Tolleks ajaks 90.-ks aastaks oli publiku enelaga juhtunud seda testi kolmandat vahepeal oli nende ridades olnud. Oma ametinimeks oli informatsiooniminister. Informatsioon, mida Kristus jagas, oli loomulikult suuresti kokkukäiv, heas kooskõlas sellega, mida chakti kui Pablikene peaideoloog muidugi propageeris. Ja nad olid loomulikult tanud, ründavad läbi koguma, hoolitseda edaspidigi tolle plaadi ilmumist üsna üsna mitmete endast heledamat rasside, rahvuste ja etniliste gruppide vastu, aga Griffini sõna võtnud eriti kurjasti, 99. aastal Washington Postile antud intervjuus. See, mida ta seal telehuultel asi haises kangesti ja kahtlaselt antisemitismi järele ning Pablikene ei jõudnudki seda enam Saarida, et see midagi rehv ütles, nii see tähendas hoopiski toda, teist, kolmandat ja mitte midagi, mitte niivõrd vaenulikku ja ägedat. Grif löödi kambast minema, ilmselt tahvli kereni oli selleks sunnitud. Ja 91. aastal tuligi otsaga järgmine Pablikene kauamängiv. Siis juba vahepeal kardeti, et grupp läheb juba tollel ajal korraks oli Cartat laiali küll äriliste kakluste, küll nende nõndanimetatud muusikaliste meelsuste pärast. 92. aastal oligi just nagu augutäiteks välja astud. Kogumikalbum koletist missis entaali kõneleja puhul ei saa öelda sellest, et korjati kokku vanad singlite b-pooled ja topiti ühele albumile. Oled tõsist vaeva sellega, kuidas ise ümber miksida, umbes nagu kunagi. Kraftwerk on teinud sama trikki ära vana materjal ja anda sellele toorest uus välimus ja ja võib-olla et pisut paremgi sisu igal juhul, kui nende lugude algversioonide puhul oli üks lugusid sealt võetist lossis, kombilatsioonilt, ehk siis Pletist missis ei tähendagi küll muudkui suurimad möödalasust. Eneseiroonia on kahtlemata albumi nimeski. Geto, oh my back. Ma ei mängi eTwarris õuna, eks publikenemi kümnetest ja kümnetest poliitilise alatooniga väga võitluslikest räpp deklaratsioonidest ehitus on küll mõneti omapärane, sest lugu on see salvestus. Kummaline ja Kaarma on tehtud kunagi 92. aasta tuuril, mis ja katset, kust, nagu see versioon pärit leidis aset Šveitsis. Deklaatoritest, keda chakti propagandistid, agitaatorid, organisaatorid ja musta rahva õiguste eest võitleja. Ja ausalt öeldes, kui noore musta rahva iideri kõrval on peetud Pavlik Enemy kojast narriks, Vaiatsiks veenerdajaks. Igale plaadile jagus paar sellist tõsisemat sooloetteastet. Kui tõsine on siin õige sõna tarvitada? Vastus selliste veidrustega, kusjuures ühes noos kinnitades, et ega ta päris hull ei olegi üle 194. aasta tollel viimasel albumil Yoshikonna Olessis näiv tõsiselt või naljaga oleks nalja tegemas või tõtt rääkima ja kinnitamasid tema mõistusega ja vaimse tervisega on kõik korras. Lühike ja innustav esines chaktii tav samal Šveitsi tuuril. Seal luges ta üles päris mitmeid nimesid, kellest kindlasti mitmed ja ilmselt isegi kõik räppi sõpradele antutavad tegemisteni räpp artistidega. Selle nimekirja algupool oli ka mõningaid selliseid, kellel, Lõiv soovitas kuhugi kaugele puu taha, kui pehmelt öelda ära kolida. Võeti see nimekiri osa sellest, mina, Olikenemi on kirjanud kõigi oma albumit ümbriste kaantele kuhugi sinna, kui kõik lugude pealkirjad on juba matki lauludel üles loetud. Ajakiri, kus chakti teeb oma, kummardas alati kõigile nendele, kes on käinud nende ees, kes käivad koos Nendega kes tõotavad tulla peale neid kõigile tublidele ratturitele. Sellestki ajakirjas, mis oli sedapuhku küll lühikesele kontserdile ette loetud, võis kuulda Romney Jerzy nime ning Randy emsi jääb nüüd lõpetama seda publikenerile. Rahvavaenlasele pühendatud räpi saadeti kellelegi maalt sest just nimelt alliansi arvab chaktii todasama Paulikenem ideoloogiline liider, kes need grupi hajudes ilmselt tegeletud üha rohkem organisaatorid tööga annab välja ajakirju ja paneb püsti räppi organisatsioon Nonii, mis muusikat toetaks. Ongi siin on nimelt nii, et publik, inimene oma eelkäijaks, ilma kelleta neid ilmselt poleks saanud. Siit tuleb Landeemsi rokk-box ja eikellegimaa tuleb jälle nädala pärast.