Oh, oi, kõigile keskkonna nüüd suure suve palaval päeval merest lahti ei saa. Meresaade ahoi läheb riigiettevõtte Tallinna sadam eestkostel. Täna meenutame. ESTO päevade algust ja relt ning püüame selgust tuua, miks paljudes paikades vetelpäästet enam pole. Eestlanna tegelaskond Stockholmist jõudis Tallinna suurel valgel laeval ja teda läksid merele tervitama mitu alust. Esimereassotsiatsiooni president Sulev Roosma käisid ka merel käsite vastas sellel suurel valgel laeval. Nii et selles oli palju sümboolset ja. See mõte tervitada koju tulijaid merelt tekkis möödunud aastal ja on hea meel, et ESTO päevade staap võttis selle väga heatahtlikult vastu, kusjuures meil oli roosa unistus, selleks ajaks dokid ära Suur Tõll ja Eestimaa kõige vanema Laurikul koos meie lugupeetud muusikameestega, see tervitas ande lipule tavat number üks, kahjuks aga siiski Eestimaa rahakott seda dokimist ei vedanud välja ja Tõll pidi oma taadi pilguga jälgima seda ilu siis kaldalt ja juba Suurupi väinas tervitas meeskooriga Tallinna linnalaev Kalev. Seda ilusat merekaunitari kapten Olev Roosma juhtimisel ja ehkki jah, oli hoiatatud, et ta peaks või peatuma, kuid tihe graafik ja vastuvõtmise suur rituaal nõudes siiski laevatäie käiguga sõitmist, kuid laeva raadios siis kapten Roosma andis Silja Line'i kaptenile edasi tervitused. Meie mees tervitab lauluga ja palume meie tervitused Tallinna linnatervitused anda edasi siis kogu laevaperele. Ja viis miili hiljem tuli reidile Eestimaa esimene sõjalaev Sulev ja tema pardal üle 100 muusiku, Eesti piirivalve orkester ja tehnikaülikooli meeskoor, kellega seob meid juba mitmekümneaastane suur sõprus ja ma võin ütelda seda vähemalt kõigile meile, kes me pardal olime ja samuti laevaperele oli see ikkagi suur elamus, kui laulupeo võeti, siis me kodutulijad vastu ja muidugi oli tunda, et et laeval olid olnud tormise tööd suurte karnevalidega ja mitte kõigil ei jätkunud jõudu kahel jalal olla, aga need, kes olid, olid pisarateni liigutatud ja mütside lendamist lehvitamist oli nii nagu suurel laulupeol, nii tudengite poolt laevale kui siis ka laevalt meie sõjalaevale. Nii et ma mõtlen, et kõigile mereinimestele ja muusikasõpradele ise sügavam meelde, sest oli imevaikne hommik. Tallinn oli nii puhas, nii valge ja jah ja ilus need, et ma mõtlen, et selline merede tervitus võiks jääda lausa traditsiooniks ka tulevastel nõustel suurtel kohtumistel heade inimeste vahel. Meresaade hoi hüüab täna appi appi ülekantud tähenduses, sest kummaline küll, aga Eestis enam ei tegutsegi, vetelpäästekuidas siis tegelikult siis nii. Siin on koos kaks daami mereturismi assotsiatsiooni tegevdirektor proua Helle hallika ja vetelpäästja, Rõngu vetelpäästeosakonna juhataja proua Helgi luttavaid. Te olete muidugi mõlemat eri nurga alt huvitatud, et vetelpääste oleksitel vees joon sellest loomulikult huvitatud, kuid milles on siis küsimus? Küsimus on selles, et oli alles selle nädala alguses, esmaspäeval kui leidis aset juhus kus inimene kadus ära küll supelrannas, aga see oli ühe meie külalissadama läheduses ja kuna telefoni kuskilt mujalt ei olnud võimalik leida, siis tuldi abi otsima sinna. Ja sadamarahvas hakkas otsima telefoninumbreid, mille kaudu leida abi, päästjaid olemas on, see oli lohusalus. Ja kui siis pöörduti ühel telefoninumbril, teisel telefoninumbril, mis jagati välja talvel, jagas välja seda tegelikult vetelpääste koos piirivalveameti merepäästekeskusega. See paberileht anti ka meile eelmisel sügisel, mille me siis, kui autoriteetsed andmed panime oma materjalidesse, mis on läinud nüüd tervesse Euroopasse laiali ja selgus, et tõepoolest hilisemast juttude järgi ei ole jäänud Eestimaa randades vetelpäästet rohkem kui ainult viide punkti üks on siis lohusalust natuke väga kaugel, see on Ruhnus siis tegutsetakse Saaremaal järve rannas, tegutsetakse Hiiumaal, Kärdlas, Sillamäel ja sellega vist nende punktide loetelu. Lõpebki oli probleem ka sellega, et kuna päästeameti kohuseks peaks olema nüüd siis inimeste päästmine suundades siis Harjumaa päästeametis soovitati helistada Keila päästeametisse ja Keilal tulnud sinna abi võimalik välja saata, kas neil puuduvad vahendid või milles on probleem, ei ole ma tänaseks veel selgust saanud. Ja seetõttu hakkasime me siis nüüd nii vetelpäästeühingu abiga kui ka päästeameti abiga seda asja uuesti üles võtma, sest Eestis ei ole mitte kehtivat päästeseadust, vaid on tuletõrje päästeseadus. Ja kui seda seadust tehti, siis selle juures me püüdsime seadusetegijate tähelepanu juhtida sellele, et on selline piirkond rannikul mis On rannaliivast kuni viie meetri sopaadini. See jäi eikellegimaaks ja nii ta on siiamaani ja nüüd hakkame me tõepoolest appi hüüdma, sest ei ole instantsi, kes oleks sellel alal kohustatud inimelu päästma. No kuidas niisugune seis on siis tegelikult juhtunud? Probleem iseenesest on teravametki andis vabariigi valitsus vetelpäästeteenistusele ülalpidamisrahad ka 96.-ks aastaks. Summad on eraldatud ka Harju maavalitsusele. Harjumaale valitsusega on väga palju Harju vetelpäästeühing kirjavahetust pidanud ja suusõnalisi koosistumisi, kuid siiani on kõik tulemusteta jäänud. Näiteks praegu on valveta Vääna-Jõesuu ja Klooga supelrand. Supelrandades on väga palju rahvast, suplevad lapsed ja seal juhtub ka väga palju traumasid. Kuna ka supelrannaujumist koha põhjadel puhastamata ja supelranna keegi midagi ei korista, kõik on rämpsu täis klaasikilde, siis inimesi on kümneid, iga päev vetelpäästes palumaks abi endised vetelpäästjad, siis, kes seal nüüd on vabatahtlikult ilma töötasuta, neile palka ei maksta, valvavad lihtsalt riigi poolt kunagi ehitatud hooneid, et neid ära ei lammutatakse, põlema ei pandaks, siis need ikkagi aitavad, aga nüüdseks neil ka lõppenud juba kõik sidevahendid ja steriliseerimise ained otsa. Nüüd ongi palvel, et kõiges randa lähevad nendesse kahte randa võtku endale vahendid kaasa, sest vetelpääste neid enam ei ole. Probleemiks on ikkagi jah jäänud see, et maavalitsus nähtavasti ei tunneta seda vastutust, mis neil praeguse kehtiva päästeseadusega pandud on. Tõesti, tekib küsimus, et kes siis lõppude lõpuks ikkagi peab turvalisuse tagama supelrandades? Ma sain sellest aru, kui riik oleks likvideerinud vetelpäästeteenistuse, mis omal ajal 40 aastat tagasi moodustati ja missugune ta on olnud ka tänase päevani riigieelarvel. Kas asi selge olnud, aga ometi seda tehtud ei ole ja mingid ametnikud nüüd otsustavad, et inimeste turvalisust pole enam tarvis tagada, see ei ole ainult probleem. Vääna-Jõesuu supelrannas ja Kloogal see probleem praegu ka juba Haapsalus. Haapsalus on küll praegu päästeamet rakendanud sinna mõned noormehed ajutiselt supelranda, paralepa randa tööle, aga Haapsalus vajatakse ju aastaringselt vetelpäästjate abi. Kuna seal toimub ikkagi paatidega kalapüük, siis jääteed ikka igal aastal vaja korras hoida ja kontrollida. Ja kui midagi on, siis vetelpäästjad on esimesed, kes, kes ikkagi appi lähevad. See on nüüd üks aspekt, millest me räägime, et peaks olema randades valve väljas, teine on ka see, et millegipärast Eestimaal ma olen seda pidevalt korranud ei rääkinud, et inimese elu ei ole veel väärtustatud ja talle lihtsalt ei ole määratud hinda. Lühidalt öeldes, meil inimese elu ei maksa mitte midagi. Kahjuks seda ei mõtle ka veel need instantsid, need juhid, kes ka selle eest hea seisma peaksid. Näiteks arvatakse, nii et noh, mis see vetelpääste teeametis ikka ei ole, et võtame tööle paar-kolm noormeest suveks, et küll nad seal hakkama saavad ja keegi mitte keegi ei ole nendest vetelpääste tegelikku olemusse tunginud. Vaadatakse, et seal hea olla, päike paistab, paadiga saab sõita, supelda saab ka nii palju, kui kulub. Aga tegelikult vetelpäästja peab olema ikkagi väga füüsiliselt hästi arenenud, ta peab oskama suurepäraselt ujuda. Ta peab olema julge, tegutsema ja just nimelt oskuslikult tegutsema. Sest ette mina võin seda öelda oma 40 aasta praktika jooksul on ikka nii olnud, ettevetelpäästjaks sobivad ikkagi vähesed. Nad tulevad tööle, küll annavad avaldused ja töötavad võib-olla ärapäevani, kui neil on vaja anda abiohtu sattunud. Ja siis tekibki tõrge, kui nähakse Lees apterabelevad inimest. Vetelpäästja ei ole oma oskustes kindel ja ta lihtsalt ei julge appi minna. Või siis on ka selliseid juhuseid olnud, kus noored on tööle tulnud ja kui nad on kokku puutunud esimese uppumisohus oli aga, või siis kupu ja elustamisega siis nad jalamaid lahkuvad töölt ja ütlevad jah, mulle see ei sobi. Räägitakse, et riik on vaene, aga vetelpäästjate talletatud rahad olid ka ju väga väikesed. Sest et vetelpäästeteenistuse töötajad töötavad praegu alla miinimumpalga ja nad sugugi ei nurise, sest nad teevad ikkagi minu arust ka täna vägada tänuväärset tööd. Näiteks sellel suvelgi on uppumisest päästetud 26 inimest ja kõik nad on põhiliselt lapsed ja noored inimesed, kes on ühiskonnale tagasi antud rikkus minu arusaamise, olgu siis vetelpäästeteenistus ükskõik missuguse süsteemi alluvuses, aga ei saa niisugust asja olla, et supelrannad jäetakse tühjaks ja need vetelpäästetöötajad nimetatakse ümber teiste nimetustega, nendele antakse täitmiskohustus. Nii nagu tänapäeval on tekkinud väga kiired veesõidukid, skuutrid, mille peale võib pääseda igaüks, kelle rahakott lubab tal seda osta. Need inimesed on absoluutselt välja õpeta, isegi sel aastal on õnnetusi nendega juba toimunud, siis samamoodi on meil tekkinud klass inimesi, kes ei jaksa osta meil ka juba mootorpaate. Täpselt samuti lähevad sinna peale väga väikese välja õppe ja teadmistepagasiga inimesed purjetajatest meie omadest ma eriti ei taha rääkida, sest purjetajate väljaõpe on meil siiski veel jätkuvalt tasemel. Ja jahi rooli ei tohiks teoreetiliselt pääseda mitte ükski võitja, välja ei peaks pääsema ükski inimene, kellel ei ole sellealast väljaõpet. Jahid mootorpaadid, voodrid lähevad vete ikkagi rannikult, lähevad vette suurematest sadamatest, väiksematest sadamatest sadamates, mis on nagu nüüd klassifitseeritud ikkagi sadamaks olemas väljasõitude raamatud, kuhu peaks igaüks, kes sealt välja läheb sisse märkima selle, et tema välja läks, et ta on merel. Tähendab, ja sadamakapten teab, kellel on need dokumendid, jahid, kaatrid, mootorpaadid peavad olema sadamasse registreeritud ja ka seal peab olema teada selle omaniku kvalifikatsioon. Kuid need samad Scootrid võivad minna igast neeme nukast igalt poolt. Ja seda nad ka teevad ja neid ei reguleeri. Nende väljaminekut ei kontrolli absoluutselt mitte keegi kusjuures ei taha me seda kontrolli mitte kontroll rolli pärast ja tegevuse piiramiseks, vaid just nimelt inimeste ohutuse tagamiseks. See on suur asi. Eesti on ühinenud küll IMO konventsiooniga mis puudutab suuri laevu, elukutselise meremehi, mitte amatööre, mitte neid lõvimeremehi, kes omast vabast tahtest ja mitte raha teenimise eesmärgil ei käi merel, vaid käivad seal puhkamas, käivad vaba aega veetmas. Ja me olemegi hirmul nüüd nende inimeste pärast, et kui nemad satuvad vaat Eesti sisemerre, nagu öeldi mulle merepäästeteenistusest ja nende tegevuspiirkond ei ulatu, aga Eestis praktiliselt on terve meri sisemeri siis olemegi eikellegimaal, nii nagu selle tuletõrje- ja päästeseaduse ettevalmistamisel me kartsime, et juhtub nii. On ta juhtunud. Ja kui ma nüüd vestlesin päästeametist härra Timbergiga, siis arvas ta, et nüüd uue päästeseaduse ettevalmistamisel me oma ettepanekutega siiski võiksime nende poole pöörduda. Neid asju peaks läbi arutama ja ma usun, et koostöös nüüd piirivalveameti merepäästeteenistusega koostöös päästeameti ja koostöös vetelpäästega siiski leitakse see variant, et inimesed Eesti sisemerel on ka Ohtu sattumisel päästmisele. Ele jäänud vetelpäästeteenistused nagu Narvas, Lääne-Virumaal ja need on mereäärsed, siis Pärnu ja Haapsalu on siis päästeameti alluvuses. Nüüd selle aasta esimesest jaanuarist, osa neist kolm-neli aastat tagasi. Pärnu rannas on praegu vetelpäästeteenistus olemas, aga teistes randades on neid ikkagi väga vähe. Üks inimene, kaks inimene, neil on ka seal lisaks veele tuletõrje kohustused. Ja neid ei saa enam sisuliselt vetelpäästjaks pidada. Näiteks kallaste sammuks inimene sellest uppus. Nädala alguses üks kaheksa-aastane laps. Mustvee vetelpäästeteenistus likvideeriti täielikult. Tee mustri vetelpäästejaam andis abi pidevalt Peipsil, paatide, kohtu sattunuile ja jääl viibinuile. Meil on veel vetelpäästeteenistus veel olemas, Ida-Virumaal, see tähendab Toila supelrannas ja supelrannas, aga seal muidugi suvine teenistus peaks igal juhul nendesse randadesse, mis ka praegu päästeameti juures on vetelpäästeteenistus taastatama. Seda me oleme kogu aeg rääkinud, hoolimata sellest, kelle valitsemisalas ta siis on. Mina olen nende viimase viie aasta jooksul kogenud seda, et minu meelest tundub juba, et see on täiesti sihikindel poliitika, likvideerib keerida töötavaid institutsioone, asutusi, firmasid, noh, riiklike just nimelt teisi ei saada niimoodi likvideerida sest nad lihtsalt likvideeritakse ja siis sinna kohale jääb täiesti tühi koht, sellepärast et uued organisatsioonid ei suuda lihtsalt neid funktsioone täita või see oli juba koos töötanud kollektiiv, inimesed, kes tunnevad, teavad seda tööd tulevad kõrvalt teiste ambitsioonidega isikud ja nii jäävadki paraku väga paljud alad, mis on olnud kaetud spetsialistidega täiesti katteta. Ja väike teade nendele, kes meremeheks tahavad saada. Eesti merehariduskeskuse ametikool kuulutab välja täiendava vastuvõtupõhikooli lõpetaja jaile laevamehaaniku noorem madrus külmutusseadmete masinist erialale. Merekool asub Tallinnas Västriku tänav kuus murd 10. Infotelefon on 655 27 56. Tere tulemast. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.