Õdusat õhtu jätku kujundavalt kortmatud kuulajad, siin palun raadiumisel õrgaks, eetris on ka õelani muusikasaade, mis on nime poolest eikellegimaa ja minagi siis mina juttu räägin, olen mina, Corest, Tiit Kuznetsov. Sedasama ei kellelegi tabel siin, kuhu teiegi. Head kuulajad, olete lahkesti teretulnud. Järgnevaks tunniks on täna nimelt niisugused lood, et mõned asjalood on täpipealt samamoodi, nagu nemad siin neljapäeviti selle samal ajal alati on olnud, aga mõned teise asjalood on jällegi teistsuguseid, sootuks kui kunagi varem. Moodi on nimelt see, et kellelegi ma sisaldab ikka tund aega muusikat teisiti mood jalaga too, et täna on meil ja kui teie jääte samale lainele meiega, siis varsti ka teil pluus üle päev kuulsid õieti bluus saab olema leebe iva ongi, pluus üleb. Mis plusse? Kohe ütlen. Ma küll kõigepealt ütlemis pluss ei ole see pluus ei ole suureruuduline, punase-musta-halli-rohelise kirjuline grunge, särk, mis käib kampsuni peale ja püksist välja. Ei, see pluus, mis meil täna on, see on selline pluus, mis on rohkem nagu sinkjatooni ühtaegu. Nii hele kui tumedatooniline, selline pluus, mis, kui tema juba üle päeva on, siis ei seda enam peast ära saagi. See pluus võib olla vana, aga samas nagu nad räägivad ikka ja alati uus. See pluus on häälse pluus on ehtne, see pluus. Pluus, see pluus, see muusika, mida tänases saates kuuleb ja millest ma juba jupp aega imepidi räägingi. See ongi see luks. Aeg toas virguda, hääd kuulajad. Igaks asjaks on mõistagi oma aeg on aega antud, nagu kirjutatud, on pusi käsakkel mõtiskleda ja aeg antud vaimul virgel ärgata ning aeg hinge väristada ja Haabuda nõndasamuti. On aeg selleks, et haavasid lakkuda, tõvele Raumit, leida valule leevendust, hingele kergendust, otsida. Pluus, sajandipikkune, arhailine, ühtviisi vana ja uus muusikavorm on pakkunud kõiki neid võimalusi hingevärina, eks ülendamisteks. Ja milleks kõigeks veel või siis peaaegu sajandipikkuse ajaperioodi vältel. Mul on mitu põlvkonda bluus, muusikuid ning kõige legendaarsemaid kõige suuremaid vägevamaid tuntumaid, kuulsamaid ning üheks mitte küll kõige vanemast põlvkonnast esindajaks, sest kõigest kõige vanemast põlvkonnast üleval me kunagi tund aega ei kellelegi maad pühendanud Robert Johnsonile järgmisest põlvkonnast samast põlvest, kust pärit madin, mootors klathinghokis. Tegelikult ka piibi king, olin Ulf, on pärit tänane kellelegi maalne joulu, rihmunker. Mille mängimisetatsiooni Huckeris Hukrist tehtavas muusikasaates, olgu see siis lühike või pikk, päris kindlasti läbi ei saa olla Huckeri 40.-te aastate lõpul kirjutatud ja mitut puhku Talle menu toonud pala pubi children. Ohtrasti salapära just nagu ei millestki ehk teisiti öeldes maksimaalne mõju minimaalsete muusikaliste vahenditega seletamatult lootiline, oma vaoshoitus, esivaikses ometi võimas ja vägagi väge täis lugu. Huukri seitsme viienda sünnipäeva paiku ilmunud 1995. aasta albumilt chill out. Tavalisi põlu on seal veelgi ning taolisi äärmiselt džungli Huckerlikke palu leiab tema peaaegu 60 aasta pikkuse muusiku karjääri vältel väga erinevatelt salvestistelt ohtrasti. Muidugi tähendab John Lie Huckeri ainult seda tasast jalatatsu peaaegu sosinal Movinal lauldud vokaali ning üsna väheste variatsiooni nendega justkui napid lapi napi kitarrimängustiili. Narmakamaid liha, himulisemaid, lugusid, soni, hukkari, kuuekümneaastase salvestuskarjääri sees, mõnda neist saab edaspidi ka kuulatada. Kõigepealt me ootame ka ette võrrelda, sest ei ole palju artist, kes võiksid esitada või pakkuda välja üht ja sama pala kahes või rohkemas erinevas versioonis, kusjuures nende versioonide vahel salvestusaegade vahel võib-olla 40 aastat ja rohkemgi jokrit leiab mitmeid seesuguseid näiteid ja esimene selline väike paarisrakend meil siin eikellegimaal täna on pala nimega seal imeja. Esimene versioon oli aastast 1989 John Lie Huckeri vägagi menukalt Kambeka albumilt nimega hiilev. Teine varasem 41 aastat varasem 48.-st aastast samuti John Lie Huckeri ja tema bändi esitatuna, seesama salme. Kaunikesti ennemuistse näoga vala oli 1948. aasta salvestus džungli hulkuri loosse olime samanimeline pala tunduvalt uuemad versioonis kõlas enne seda. Ning too varem kõlanud, aga tunduvalt hilisem lugu on pärit Oliveri Jonny Huckeri albumeid siiralt 89. aasta plaanikus koos džungli Cooperiga tegi kaasa terve plejaad erinevaid küll pluusist, loomulikult, kuid sama hästi kantrist mitmesugusest etnilise värvinguga popmuusikastiilidest pärit kuulsusi, suuremaid ja vähemaid. Lasin vaid George vara kuud, see, mis järele jäänud kuulsast valgest pluusi grupist Kell hiit meilgi mänginud Robert Gray ning hoopiski Peeveni vuhiseva tonaalsusega populaarmuusikat gruplas loobus ning samuti naislauljat laborirotid, kes tuntud hästi bluusi kantriringkondades osa nendest suurustest ja kuulsustest, kes tollel ravitseja nimelisel albumil kaasa mängisid. Doltravitši albumilt saab kuulatud veel nii mõnigi palasest plaat, mille Carlos Santana õhutusel just nimelt seesugusena ja suuresti ka seesuguse seltskonna osavõtul hukkel 89. aastal avaldas, sisaldab mitmeid geni lugusid, mis on ühtviisi vastuvõetavad nimetati, nimetagem seda siis nii massipublikule kui ka võrdlemisi hõrgud bluusigurmaanidele. Peagi-peagi tulebki tulevat albumit, veel üks lugu, meelde tuleb samamoodi nagu ta eelmine kõrvutus paarisrakendis tollesama pala ühe varasema versiooniga. Nüüd rändame minevikku poolt oleviku juurde, teistpidi kui eelne palal Aimin, muud, mis 51. aastal juba olid John Lie Huckeri jaoks päris paras hitt ning mille eest ta 89. aastal 89. aasta esituse eest duetti eest koos poni väikiga sai kogunisti Grammy auhinna. Kuidagi mõnusalt ja koduselt pealt kuulda just päris lihtsasti kõlav ja päris kindlasti läbinisti lihahimulik duett. Mainin muud laulmas selle loo viimasena kõlanud 89. aasta versiooni salvestuse aegu peaaegu 70 aastane džungli Huuker ja temast ligi kolm aastakümmet maakesem lauljanna puunumbreid. Nagu öeldud, sai, et 89. aasta ehitustest Grammy auhinna pluusi kategoorias Johnny Huukrit on tunnustanud eeskujuna ja nende loomingut mõjutanud jõuna nii hästi kuuendate aastate briti rokkbluusi põlvkond. Mitmed järgmised bluusitegijad, nagu kasvõi too hiileri matki tunnistust annab oma osavõtjate esindatuse poolest. Aga nüüd võiks küsida ka vastupidi. Samas sellist loojat, eriti sellist bluusmuusikat, keda ka džungli Huuker kas need tingimata eeskujuks peaks, kelle poole tema lugupidavalt kummardab? See on õhuke, nagu öeldud, oma stiili poolest on võrdlemisi iseäralik kuju, ei ole neid, kes teda suudaksid päris täpselt jäljendada ja pole päris kindlasti vähemalt leitud ühte allikat üht tegijat bluusivaldkonnas John Lie, Huckeri ise margiks. Ometi on üks konkreetne lugu, mille suhtes džungli Hucker pole olnud kiidusõnadega kitsi. Mariootersi niisiis punkari põlvkonnaga, reaalsuse pala, maimude Uuekik. Varsti kuulame versioonis 1956. Selle kohta on seal nihuke sulanud. Ajal, kui ta seda pala kuulas ja sellest muutuvast IŽ võetud oli, ei olnud ta enam nurka algaja. Sest John Lie Huckeri alustas poolprofessionaalse muusikuna tegelikult juba varateismelise seas. 30.-te aastate keskel. Viiendate aastate keskel oli ta ka juba tuntud tegija Ma omaette kuulsus ning madin mootorissile alt üles vaadata, tingimata polnud tal tegelikult põhjust. On küll aga öelnud, et lugu on eriti iseäralik selle poolest, et selles laulab Mariooters äärmise veendumusega täielik õigus, aga sellest, kuidas tema, Monio ja mis asi on muidu sellest veidi hiljem. Tema monsieur töötab vägevasti ja täistuuridel. Hüva, seletage nüüd südamises, Emmotšib, loodan väga erinevaid tähendusi, ta on pisut petlik Joffenism mõne meelemürgi kohta morfiin muideks kutsutud. Samamoodi võib muidu tähistada inimese kaitsvat haldjat, heategijat, õnnetähte või miks mitte ka tema loomingulist väge. Hucker ütlebki, et nii paljud eriti bluusmuusikud on laulnud sellest samast masinast sellest, kuidas nende Mozio müstiliselt müttab ja kõvasti väge täis on. Ometi pole asjaolud nõnda mitte. Madiootesse loo puhul vöökin John Lie Huckeri arvates need asjad täpselt paigas. Ja nüüd selle seletuse lõpetuseks LUGU Manivaators Kotma muidu koekin aastal 1956. Vumia Jaan lugu aastast 1960 Heather Chivarialt, John Lie Huckeri palast Hukerdanane kellelegi maalane veteran, kelle muusikat mitmeid pluusi versioone, mitmeid pale mitmes erinevas versioonis mängib tänane heegelnegi maak. See oli üks briti värvikaid esindajaid tolles rock pluusil ruumis kuuekümnendatel aastatel, kui valgem Inglismaal. Noorsugu leidis äkitselt äkitselt, et Ameerika maine bluusmuusika, mida müstilised mustad mehed tegid nende hingele kuidagi kõige lähedasem ja kõige enam inspiratsiooni pakkuv Heatheri äärmiselt esinduslik grupp Briti saartel lolle buumi aegu sellegipoolest, et selle koosseisus jõudsid küll erinevatel perioodidel mängida nii hästi Eric Clapton, Jimmy Page, hiljem Led Zeppelini tegijat, olles samas teades jäänukitest. Mõningat aega, mängis selles grupiski tehnik. Seal Huuker esituses on üks neid Tolumisel Huckeri jaoks olnud läbilööginumber nii hästi üheksakümnendatel aastatel kui ka esimest korda 60.-te aastate alguses. Nüüd tuleb veel soni Hucker sedakorda juba ise laulmas-mängimas 60.-te aastate salvestusel 1964 vasta anni. Laupäev on pal anima. See oli nüüd sedasorti näide, mis võiks olla kõige lähem, kõige lähem asi Blu silmas. Kui rääkis enne Huuckerist, siis mida temaga kõrvutuseks leida? Mängi Launeri Loit, morfokins, voodi džungli Huckeriga peaaegu et ühe põlvkonna mees, ehkki seal nihukest kaheksas olen siiski sündinud. Kelle hääl kahtlemata ei ole äravahetamiseni Huuskari tumeda sügava mõminaga vaid meenutas pigem Bob Dylanit, kindlasti Hopkins toa laulja mõneris üsna palju üle, nagu ta mitmetel bluus muusikutel mõjutusi kunagi korjanud Hopkinsi 47. aasta pala kuuman off toimunud on ehk viitab, see on õhukele selles suhtes küll, et nihukeriga Hopkinsi kitarristi nii erinev kui temaga ei ole lubatud teinekord tungijaile mingil seletamatul põhjusel jääda ühe akordi peale istuma, teab, kui kauaks ajaks said väikesi variatsioone ja kohendades nii nagu parasjagu inspiratsioon seda ette ütleb. Bluusivormi tule traditsioonilist ülesehitust mängija, laulja vajadustele vastavaks. Hobus Jevgeni Huuker käisid aegade paaris rakendina, küll nimetati neid tihtipeale koos viiendate aastate alguses, kui Ameerika oma muusikaäri erialaajakiri Billboard hakkas tähele panema, et lõunaosariikidest Mississippist Texasest pärit bluusi tegijate muusika hakkab järjest edukam müüri artikkel mitte ainult enam endistes traditsioonilistes keskustes nagu neurliinuid Allasujat antavaid lei. Vaid usinasti ostjaid leidus ka loomulikult juba Chicagos mist neljakümnete aastate keskpaik oli muutunud elektrilise bluusi kantsiks vaid kujuneski suurlinnades, nagu näiteks New Yorgis. John Huckeri laitnud grupid said need kaks, mida tolle lõunaosariikide bluusmuusika heledamat esindajatena tihtipeale koos nimetati. Edasi mööda kümnendeid tulles tänapäevale järjest järjest lähemal. Ma olen ja meenutame vaid seda, et John Lie Huckeri rohkem kui 60 aasta pikkuse muusikukarjääri jooksul pole kõik kümnendid loomulikult olnud vennad, ammugi mitte õed. Viiendate kuuendate aastate edu kuuendat aastat tema suuresti tingitud ka noorte Euroopa rokkmuusikute bluusivaimustusest, mis Ameerikasse tagasi mõjus. Sel moel ärgitas Ameerika mitte ainult mustanahalist, vaid ka vaid ka kahvatuma nahavärviga elanikkonda pluusi tähele panema. Katuma selle vihikust. Oli suhteliselt edukas aeg. Seitsmendat aasta algupoolel leidus veel sul nihukeryl esinemispaiku tänuväärset publikut muidugi palju Euroopas leidus veel ka Ameerikas bluusifestivalidel, folkfestivalidel, džässiüritustel. Real suutis nagu veel mitmeid kordi salvestada. Salvestused muutusid järjest halvemaks 10.-te aastate lõpupoole ning 80.-te alguses oli John Lie Huckeri nimega uusi heliplaate oodata kuulajatel tarvis. Juba päris päris pikkade vaheaegadega, mil ilmus harva. Tulek, oli 80.-te aastate lõpupoole Don Carlos Santana õudsel salvestatud albumiga hiiler. Ent meie kuuleme ära nüüd veel ühe pala 95. aasta plaadilt nii nagu hiileri nimele algumgi ja sellele järgneb mister laki mudeli järgi kokku pandud plaadilt, mis nagu eespool juba korra diileri kohta öeldud oli piisavalt mokka mööda nii arvukale, kuulajaskonnale kui üsna peenemaitseline hõrk ka bluusigurmaanidele. Plaadi chill out, nimilugu chill out. Vaat chill lautisena nimipala soleerimas Karlsson Ta on üks paljudest kuulsustest partneritest, soni Huckeri juubeli 75. aasta sünnipäeva paiku ilmunud 95. aasta allurit ukral ühes oma viimastest intervjuudest maininud, et ta ei saa päriselt aru, kui inimesed nimetavad teda geeniuseks. John Lie, Huckeri ei tea, mis või kes on geenius. Aga ühte asja teada selles on ta päris kindel, et ei ole olnud kedagi teist, kelle muusika kõlaks nii nagu tema oma ja arvatavasti ei tule ka kedagi teist, kelle muusika oleks tema omaga võrreldav. Ehk oli sarnane kunagi temaga Huckeri enda arvates ainult üks mees, see oli kunagi tema kasuisaks talle väiksest peast kitarri õpetas. See on üks neid väheseid, kuid kes praegu veel vanematest põlludest elavate kirjas ning kes mitte lihtsalt ei tule kenasti toime ja ei esita nauditavat muusikat, et vaid kes on üks neid väheseid bluus muusikuid, kes on päris kindlasti miljonär mitmekordselt. Aga seda annet ei anna rahaga mõõta. Võib-olla, et on senini Huukarist rõõmu veel mitmeid aastaid, sellele maksab pöialt pidada ja üks asi, mis kindel, ei kellelegi ma, muusika on nädala pärast teistsuguse valikuga eetris, täpselt siinsamas kohas ja siin samal ajal. Mina, lindid, kus need Teiega on veel mõned minutid nihuke.