Ahoi kõigile, kes ka nüüd, kui esimesed külmad käes ikka merest lugu peavad. Meie laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel on juba trammiliikluse tihedusega. Aga veel 15 aastat tagasi käis ainult üks tol ajal ime uhke laev, Georg Ots. Täna oleme jälle Georg Otsa pardal. Neil lühikestel tundidel, kui laeva lossiti, laaditi, kui reisijad maarjaläksid ja uued peale tulid. Meres Ta läheb riigiettevõtte Tallinna sadam ja laevade tehnilise hoolduse baasi eestkostel. 15 aastat ja üles selle on Tallinna Helsingi vahel sõitnud praamlaev Georg Ots. Kunagi väga uhke, suur laev valgele, kõik imetlesid seda laeva. Kui ta esimest korda sõitma hakkas, siis olid muidugi teised ajad, kui praegu. Aga sellest ajast alates 15 ja pool aastat on selle laeva peal sõitnud. Minu jaoks Jaan Georg Ots kodu, teine kodu. Pigem ma väga hindan väga armad, mis tööte alguses. Kui ma alustasin tööd merel reisilaeval Tallinn, alustasin kajutiteenijana. Peale seda määrati mind panem, kajuti teenijaks ja ma olin esimene naine, kellele kadunud. Leemet ütles, et EW Reintal me otsustasime teha sinust ohvitseri dolla Algne otsene vahetu ülemus Peeter Kangro ütles niimoodi. Uppuja mnjaa onupoja endaadi viis mind sinna ja ütles, et need on niisugune, hakkad tegema ja kõik ja niide on tehtud. Mis usu näiteks minu ametis on reisijate vormistamine kompuutris, andmete väljavõtmine, kõigi rahvuste kindlakstegemine, kes kasutavad meie laevateenuseid. Autode arvu läheb põelised kokku, tüürimees, mitu autot, mitu meetrit tema saab vastava paberi selle kohta mina koos täna aruanded saadafaktsiidi nii Helsingi kui Tallinna poole kus on ära märgitud kõik, millise rahvuse reisijad meil on laeval, mitu neid kokku on, mitte keegi reisija, kui ta suisa, ma ei tea, miskaudu tuleb laeva pääseimaseleta laeva, et ta oleks kantud nimekirja. See on teie tööruum, kus meie praegu juttu ajame. Mõtlesin niisugune vaike, tagasihoidlik, nii nagu vist peab olema. Ja see tunduv peletav vaikne tegelikult Eva meelispaik siia tuleb Tomikul tüürimehed, tuleb ta asjaga omad inimesed, kes joovad ära tassi kohvi. Ajame juttu päevasündmustest pida, meid ootab. Mis on, mis tuleb, peame nagu väikese enne vanastiku peedeebeedeeminud gaasi on seal umbes midagi niisugust. See on kõige informeeritum paik laevas. Vaieldamatult vaieldamatult minu tööpäev algab näiteks hommikul kell kaheksa ametlikult. Kummale siin laua taga seal õpetama, pool 12 või natukene hiljem, oleneb olukorrast. Ja loomulikult see kõik on tööpäev, see on üks tööpäev. Te olete seda vahet nüüd, kui palju kordi sõitnud Tallinna ja Helsingi vahet? Oi ei ole kokku lugenud, ei ole kokku lugenud, aga seda palju on tulnud väga palju noori inimesi, väga-väga palju. Rõõm on neid näha. Nad on nooruke, see, et nad on võib-olla siis sündinud, kui mina alustasin oma meremehe teed ja miks ma ütlen, meremees minu tütre. Kui ta oli kolmeaastane, teatas lasteaias, et tema, vanaema, meremees, keegi ei uskunud, arvati, et ta teeb välja, öeldi, et noh, et võib-olla isa või onu või vend või keegi teine, ta ütleb, et ei uskuge mind, et minu vanaema, meremees ja lõpuks siis kuskilt oligi tõsi, Vanawa origi meremees ja ongi meremees. Kuidas te ennast tunnete, ega meil ei ole niisugust sõna, merenaine ei ole. Ei, ainult meremees, muide ma olen selle üle väga uhke. See inimene peab olema väga tugev. Verd ei kannata kõik ja väga palju on neid, kes on tulnud ja kes on läinud. Vähe on neid, kes on tulnud ja jäänud ja öeldakse, et meri pidavat olema nagu soo. Et mida kauem ared, seda sügavamale vajud ja nii ta on. Kui sügavale te olete vajunud? Kaugemale enam pole võimalik minna ja oma tööd kusagil määr, ma ei kujuta ette. See vahemaa on suhteliselt lühike, ega siin erilist tormi vist ei tulegi, see laev ju kannatab vist kõik. Oi ikka tuleb, aeg-ajalt tuleb, kui ka meri on, väga kuri, tuleb ja paraku ma ei ütleks, et see mõjub minule. Aga mul on kurb vaadata meie reisijaid ja meil on kombeks, et juhtkond liigub mööda laeva, jagame kotte inimestel laiali, need on kõik mööda anda, et neil on väga-väga halb, järelikult peab midagi olema viltu. Järelikult ta ei ole maapealne olukord. Minule ta ei mõju, aga ilmselt Nelie mõjub jäta päev tundma turvatunnet. Et ta ei ole jäetud üksinda oma halva enesetundega oma merehaigusega vaid meeskond. Te olete näinud nende aastate jooksul küllap väga eriskummalisi asju selle laevaga. Ja vaieldamatult üks eriskummalisemaid, võib-olla oli meie Islandi reis Reykjaviki ise väga tormine, tegin kaasale väga õnnelik. Ja tänu kapten Kollo oskuslikule juhtimisele. Me pääsesime sinna basseini, mis oli ka riskantne. Ja ainult üks tõeline Saaremaakate võib läbi teha sellise tembu. Nojah, aga keskkooli sinna minna. Kas võissis keskuga eirata? Oi, ei, kellelegi ei tulnud see pähegi. Algul ma ei teadnudki, kuhu me läheme ja muidugi kõige füüsiliselt raskem töö oli see, et pidime vabastama terve kuuenda tegi, kus elas meeskond. Need paigutati käik ümber ja need tuli teha piinlikult puhtaks. Aga reis iseenesest oli väga huvitav. Ja juba lähenemine Islandi rannikule. Meremehed seda teavad. Bändil on vana laine, on uus aine, mis tuleb vastu. Ja need kaljurahnud meres, see on unustamatu mulje. Ma olen rännanud ka peale oma Helsinki Tallinna liini. Raivo ETK lennukitega. Ja ma olen väga palju mööda maailma. Aga see karm sünge pilt, mis jäi Islandist, oli vapust. Kus siis Gorbatšov magas, puhkas? Kapteni kajutisse neljas oma Luxist, temal, Nova lukk, see tema oli seal noh, sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud. Nii et kõik me elasime ja tulime auga välja, nii et meid tänatis jäle eest. Ja muidugi tolle seal oleks Me vahetult, kui ei oleks seda Reykjaviki reisi olnud, oleksime punase vaeva peale kõik sattunud, kuna enne seda üks meie valgus põgenes, vahist läks Rootsi ja see oli tol ajal paga suur süütegu. Tänu sellele, et me auga välja tulime, tulime sealt puhtalt välja. Mis teid hoiab kinni merel ja selles laevas laevas, Georg Ots. Ma arvan küll, igal laeval on oma vaim ja ma arvan, et Georg Otsal väga hea kotermann Tammeid hoidnud ja muidugi väike osa ei ole ka meeskonnal seestid. Tänu meeskonnale on laevas muutunud väga palju, väga häid ideid on ellu viidud ja alati on võetud kuulda meeskonnas soovitusi, millisena me tahame näha oma laeva, kus võiks midagi olla, mitte kaldajat, keegi projekteerib mingi variandi vaid alati on arvestatud või juhtkonna ja otsustamisvõimelise meeskonnaliikmete arvamist. Te olete ainuke naisohvitseri? Enam ei ole, enam ei ole, oi ei. Nüüd on foorsereid naisi pea igal laeval, välja arvatud Rootsi laevad. Aga muidugi, no vot ei ole põhimere, loodus on nagu ikkagi ette näinud, et see on meesisik. Praegu meil on ju olemas turvamehed ja neid on koguni kaks ja nad lahutavad kaaklejaid ja viivad neid kartserisse ja ja teevad kõikvõimalikke ja, ja, ja ilma selleta ma ei tule toime, aga paremate aegadel meil ei olnud jabur, see oli ainukene, kes siis vahendaski, tülid ja mina võin öelda, et ma olen ka mitmel korral taplevate meeste hulka läinud, kus see on olnud käigus isegi noad, bussid, rusikat, Eesti rääkimata, juma pole raasuga karta mitte kunagi. Ma näen, et nad taplevad või tee või ei tea mida toimuda. Aga muide, vat kaklevia purjus naisterahvas on kole nähtus. Jah, hullem kui mees ja miks ma ei tea. Ma ei oska öelda, aga, aga ma pole kunagi saanud hüüa üheltki mehelt. Aga väga mitmel korral naistelt. Miks see on agressiivne, ei tea, agressiivne mees, kuuletub, naine, mitte nüri peaks rahustama. Ei, no kui inimene on pruukinud liigasjade hundijala vett, siis tal kaob, viimane aruraas on võetud riidest lõplikult lahti ja ja male vahele sekkunud, mis on minu kohus olnud, aitad selle inimese? Ja nii ja naa, mitmel korral on olnud juhuseid, et naine jälle ülejoonena on püüdnud ennast üles puua, on õigel ajal appi jõutud. Näed juba, et ta läheb kajutisse, lähete jälgima, võtate Cavara võtme, siis sim, muud varianti ei ole, kui tuleb vahetult, kui ta kohe ja vahest isegi jõuga. Nojah, teil neid kohti laevas on, kus seda hundijala vett saab hästi pruukida. Ja, aga praegu pole see enam probleem, maal on ta veel odavam ja kuna nüüd võivad päevareisi, et tuua gaase täisnormi siis on tihtilugu niimoodi, et see, mis on ülearu ostetud, juuakse ja norm, viiakse kaasa, aga see ülearune norm ka ülearune juba siis ikka nii palju teda ütlemisi on tarkade jook. Kui suur teie pere on? Mul on kaks last, kolm lapselast, abikaasa, mehe ema, minu vanemad on kahjuks surnud, isa oli 14 ja pool aastat Siberis. Ja nüüd tuleb niimoodi välja, et kui ma ühel päeval lõpetan oma meretegevuse, mis ma loodan, et ei ole enam väga kaugel, siis minust saab maainimene, kuna ma sain tagasi oma sünnitänu, ma olin kolmene, kui olin sunnitud ära tulema. Ja nüüd riisimete ja varemete peale väetud uuesti kodus ja püha kohus, seal on teinud tööd minu vanavanemad, minu vanemad. Ja nüüd ta naeratas, käinud 50 aastat ringi ja nüüd mina leian, et nad pean jätkama. Aga proua Evi Reinthal, te olite Siberis ja siis Mina ei olnud, ei olnud, meid, peideti ära. Meid viidi, meid oli ainult kiis ja ema oli õnneks lõpetanud koos põllumajandusministriga kooli ja Saile gaasid tööd, aga see oli aeg, kus ta ei võinud ilmuda alad edele, EKi nii mõõdet Ärex, naabritallu. Ja vanaema veenis meid kolme last aknast mööda ette, meid näeks. Kerge ei ole olnud. Aga noh, ega pole kusagil öeldud kerge olema. Mis teid aga siis alguses merele tõmbas? Teete juhus, minuga koos töötas üks proua kelle abikaasa oli finantsosakonna juhataja kaevandust ja kahjuks ta suri väga noorelt. Ja minu kolleeg teadis, et mul on väga raske majanduslik olukord. Ja ta ütles, et mine ole paar aastat merel ja nii ma kaheksast eks tulingi, kui oleks keegi öelnud mulle tol ajal, et ma siia tulen, jää näen. Ma poleks eluilmas uskunud, mitte kunagi, aga nii ta suri. Te sattusite alguses vist omapärasesse kollektiivi. Ma mõtlen, kadunud kapten Lemettit ja see kollektiiv, mis Tallinna veel sõitis. Ja, ja ma pean ütlema teile, et see oli teatud määral monoliit. Kokkuhoid on, me olime ainuke väike laevuke, kes oli Sillana päismaa ja Eesti vahel Ja see oli imepisike laev, mis seisab praegu Paljassaare seal sadamas. Ja ja kõige kummaline oligi minu tütre pulmade ajal. 14 september oli kohutav torm, tekkis küsimus, kas läheb, lubatakse välja või mitte. Aga kapten Leemedki, see oli autoriteetne, väga auväärne igati minu arust parim kapten, mida võib-olla laevanduses ja tööloa. Ja me tulime, me olime rohkem vee all kui vee peal. Aga kohale jõudsime. Tütre pulmad ja otse pulmajärgne päev jälle tööle. Nii et see pisik on veres, kas nüüd teie lastest ja lastelastest mõniga mere poole vaatab? Ei, mul on tüütele kaks tüüta, nemad ilmselt ei vaata veel mitte midagi ei mere ega maa poole. Nad on veel nii väikesed, aga minu tütrepoeg teab, et tema on oma vanavanavanemate talu pärija. Ja ta valmistub selleks tahab minna põllumajanduse Akadeemiasse. Praegu ta korralikud kombainid aktorit oskab arutada, lahti panna kinni mehhaanik number üks. 14. Teda on õpetatud, et ta on sunnitud olema juures, et ta tahab. Kõige olulisem on see, tahab teha. Kui tulla nüüd sellesama laeva Georg Ots juurde, siin on kogu aeg niisugune mühin ja ja müra, ventilaatorid töötavad, aga see on täiesti loomulik. Olete nii ära harjunud, Davist ei kuulegi seda. Teate, kõige hullem on see, et ma kuule, isegi tormi. Ma ei tunneta Dormegi, kõik ütlevad toiku kõiku, boiku kõigu, mina vaatan, mingit huvitav, see kõigub. Nii et mul on vedanud, et loodus on andnud mulle sellise reaktsiooni, et ma ei, ei tunneta ja ma ei näe vaeva selle juures. Alles täna tulite Helsingist ja ütlesite, et eile olid jälle õppused, et pidevalt on õppused, õppused, et osata käituda avariiolukorras. Ja see on väga vajalik. On väga vajalik, et inimene oskaks kõigis olukordades säilitada külma verd, et ta ei oleks kunagi ükskõikne. Sest viimasena lahkuvad laevalt meeskonna liikmed ja eriti juhtkond. Praegu tuleb väga palju uusi inimesi. Neile tuleb edasi anda oma kogemused, et nad oleksid huvitatud, et nad saaksid aru, mida tähendab meri. See ei ole naljaasi. Ja mitte kunagi ükski meremees, kui ta läheb ka pikale reisile lühikesele reisile ei või kunagi öelda, et jaa, minu tunne on kindel minu laevakindel ta peab seda uskuma, aga meelt peab austama.