Head sõbrad advendiajal kogunetakse kuskile metsa, kus mõni kuusk, mille külge saab panna küünlaid ja kus on metsloomade teed mille äärde saab panna neile pisut toitu. Ja siis ise olla lõkke juures ja tunda, kuidas seest ja väljas kõik soojaks läheb. Ja ette see alati toimub kuskil, mitte linnas, vaid linna ümber, siis sel aastal Tallinna looduskaitse selts, Harju Matkaklubi ja Tallinna matkaklubi on tulnud külla kuus salu valda. Aga ikkagi, lugupeetud vallavanem, annab mulle andeks ma, et esmalt annaksin sõna Tallinna looduskaitse seltsi esindajale, palun. Kallis looduserahvas ilm olla andnud neile ja meele. Ja ma usun, et siin me saame veeta aega mõnusasti. Meile esinevad siin päkapikud, kes seal meil kaasa tulnud linnast tondirabakoolist ja kohalikud koolilapsed. Meil on veel külalisi, kes etlevad ja toovad oma sõnumi teile tänase päeva puhul. Ja saame ka sooja teed maitsta. Soovin kõikidele mõnusat tuju ja tänan. Kui lubate, siis ma annaksin nüüd küll sõna kohaliku maaperemeestele, kelle juures me täna kõik külalised oleme, palun. Mul on hea meel tervitada siin Kuusalu valla Louise mändide all. Tõsi küll, siin paistab ka üksikuid kuuski. Aga just männid on see, mis on meie valla firmamärk, männid ja mererand. Mul on hea meel tõdeda, et nii paljud linnainimesed ei ole selles kiirel jõulude-eelsel ajal seadnud oma sammusid laupäevasel päeval üldse mitte Stockmanni Tallinna kaubamajja et üksteisele jõulukinke osta ja 11 jõulukinkidega üle trumbata vaid tulnud hoopis siia metsa lõkke äärde et ennast siis vabalt ja mõnusalt tunda ning metsloomadele ka ehk mõne mõne toidupalukest poetada. Seda kingitust, mis meil tänasest päevast mälestustesse jääb ei saa keegi meilt ära võtta. Veel kord, tere tulemast siia, Kuusalu valda. Ja nüüd ma tahaks öelda sena tule tegijatele matkajat esindajale. No kõigepealt tervitus nendele, kes on suvatsenud nii vara ärgata, selleks ajaks juba siia metsa vahele jõuda. Punkt üks punkt kaks tahaks rääkida jõulueelsest ajast ja jõuluvanadest. Vaadake nii matkajat kui loodusesõprade ja loodusearmastajad, nendel suhe ja üldse inimkonnal ongi suhe metsa ja loodusega umbes nii, nagu suhe jõuluvanaga tahavad kogu aeg kinke saada, aga ise eriti midagi selleks, kui lubavad ainult head ja viksida olla. Nii et kui ütleme tuhandeid aastaid või miljoneid aastaid, me oleme näiteks oma energeetilisi varusid nii-öelda kogunud nüüd paarikümne põlvkonna jooksul tahame need peaaegu ära kulutada ja oleme ärevil, et mis edasi saab. Kui oleme nii-öelda metsa vahel, kus on nagu siis jõuluvana maa, sealt käime marju korjamas, käime seeni korjamas. Aga millega me täna me siis seda jõuluvana, sellega veame prügi metsa alla ja prahti ja vaat meie nagu see parem osa matkajat. Loodusekaitsjad, kes siin on, need nagu seda ei tee, aga kahjuks on. Suuremal osal inimestel on niisugune komme, et nad seda jõuluvanaandi tahavad küll saada, aga ise ennast ei taha siis nii-öelda pailapsed olla ja hoida seda jõuluvana või loodust või metsamaad niisugusena, nagu ta peaks olema, nagu ta oleks selle inimkonnale kõige kasulikum. Niisugune on minu arvamus siis metsas. Ja ma arvan, et enamikel teil on ka midagi taolist, nii et veel kord tervitanud. Soovin edu. Nii ma tahaks nüüd ja et kõigil, kel on kaasas porgandeid ja heinatoosid ja veidi vilja ja midagi niisugust, et me viiksime need metsloomadele. Asi on selles, et ega metsloomad elavad ära, aga ilma meie hooleta on elanud tuhandeid aastaid, aga ikkagi soe tunne, kui me saame neile natukene elu kergemaks teha, karmi talve ootel, mis nagunii tulemas, see on. Nii et mul on nüüd niisugune ettepanek, kõigepealt viigem oma metsloomade toidud sinna maja juurde, seal on kohad täitsa olemas. Ja teiseks kell on kaasas nüüd oma küünlad, paneme nad siia ühele suurele kuusele tasapisi põlema või siia selle kuuse alla lumele põlema, et me oleme ka metsas küünlad iseenda jaoks süüdanud. Palun. Muidu võib maha panna. Nonii te panite nii ilusa porgand ja kahju, ei ma pool võtsin omale ka veel, panin niivõrd magusad porgandid, jänese kindlasti hea meelega. Lapsed on juba siia toonud ja ma paneelid uurikaid viledega karduka söövad, söövad, miks ei söö ka? Metssead kartulipõllu üles, pööravad siis ikka kartuli. Ja siis saavad puhta suuda ja oleks toonud kaselehti ka, aga või kaseoksi, aga ma proovisin kõik need v sealt okste küljest ära omale raviks peapesuveeks ja ei olnud ühtegi oksa tuua enam oleks hea meelega, isegi toitlesin kaks suurt kamalutäit. Nii, paistab, et porgandid on jah, väga nii-öelda popimad, ma arvan, lähetena, oi, kapsast, mida sinul sul on varutud? Nii kaalika, ahaa, aga siia maha, siin on jahimeeste niisugune. Metsloomadele ehitatud mitte lihtne söödasõim, vaid kohe söödamaja. Siin on suured vihad, on duši all ja sõimes on siin heina ja nüüd pannakse pisematest ja suurematest okestest siia kapsalehti ja juurikaid ja ja see kaalikas lendas siia heide peale ja nüüd on ilus kirju nagu pidulik peolaud, värvi on palju, kõige ilusam, värviline herilased, punased. Temal vist täna meil kõige väiksem metsa tuli, ma ei tea. Jutt nagu suuremat tegid hobustega tulema, tahtis hobuseid vaatama tulla, aga need ei ole vist kindel. Nii et mehed. Üks pikem ja üks madalam küünal pandud väikse puule ka veel panin ühe. Et oleks ikka rõõmu, seda valguse rõõmu, et jää, varsti hakkab jälle valgemaks minema, lisaks kiiremini valgus tuleks. Aga sobivad küll siia lume peale ja lume sisse ja kaua-kaua jäävad särama. Siin vaatan, kuidas siin on ümber lapsed ilusti pannud, siin üks neiuke, kellel on põsed punasemaks. Päkapiku müts siin värskes õhus läinud. Nii niukene sind kallutab tahi ligemale juba põlevale küünlad ja nüüd on viis küünalt nagu üks tähtsin kuuse all lume peal, teiste kõrval veel tuleb üks tüdruk paneb kohe vaasikese, sees on siis suur punane küünal. Paistab, et jõuluvana tuli vahepeal kohale ja su kott on seljas. Peame kasid maksma laste ja isade-emade ja vanaisade vanaemade vahelt jõuluvanale lähemale. Kuulsin, et tegid ikka hirmsat kisa, üritasin sind natuke Avada, kuidagi ei õnnestunud lapsi metsas sellepärast ja kõike suur rõõm ka olla korraga suure metsa all, ega siin linnas igal pool niux metsa võtta ei ole. Ühe korra linnas, no ei ole, lund ei ole, aga siin ilus valge lumi, tore vaadata, kui ilusti seal õpivad, lapsed on kogunenud. Siin nüüd õige ka on, kus nad pärit ja, ja mida nad teha oskavad, oi, nemad oskavad kohutavalt palju asju teha ja mina arvan nii, et kui nüüd jõuluvana tahab õige nii kohe ära katsuda, mis me teha oskame, kutsub välja praegu Kuusalu lapsed koos lapsed, kus on ja mida nad teha oskavad? Ja nii nagu ikka kombeks, et jõuluvanale peaka luuletusi tugevneb peolt me teame ja on meie lapsed ka õppinud mõned luuletused ja turge, luuletuste lugejad, kus te olete? Sellel väikesel saarel pole maja, ei kaevu. Selliste väikesest saarest möödub harva laevu sellel väikesel saarel. Talvel kuhjub rüsi. Kivisel klibu üksikpihlakas püsib, eksid, pihlakas püsib. Tuulte tujusid, trotsib, lendab linnuke siia saarelt pesapuud otsib peagi pihlapuust, pesalehed annavad varju talvel. Linnud nokivad linnud pihlaka, punaseid marju. Seal oli ilus luuletus, kas sa kohe julgenud üksinda seda niisama lugeda paberikappi või? Ei olnud aega üldse pähe õppida, igatahes tore luuletus ja palun, siin on sulle üks ilus raamat. Kas oskab keegi veel mõne ilusa luuletuse lugeda? Palun? Lumine vaikus mihkel õhkede valguses silmadki veel viidus keegi otse mu nina eest põõsasse liides, keegi saputas sähmakalon mulle pähe isegi raksatas lõbusalt hääl, endal kähe keegi pesapuul hoolega kallist kasukat, Harjev lumine vaikus, rääki erisus, midagi varjab. See oli ka üks hästi vahva luuletus ja kaks raamatut selle eest. Palun, selles oled sina endale ja seda võtsin lugeda. Kallis jõuluvana veel on külla sulle siia tulnud metsa ja sellest toredast päevast mõnedes ma Kuusalu päkapikud, Kuusalu valla kahe kooli päkapikud saavad luuletusi. Ei, nendel on natuke teine kava. Nüüd kõikide pilgud pöörduvad sellest lõkkeringist välja, sest seal need päkapikud on rivistuvad ja juba samm on sees. Kohe siis näeme lähemalt ja kuuleme, mis edasi juhtub. Valgesse vatti on peidetud siis, kellel purgike, kellel midagi muud seal on, kas herned sees teevad kõrinat. Ja nüüd siis lähme ligemale, kuuleme, kuidas need sammud siin vastu lund kamat söövad ja mis siin kõik toimub. See on tõesti ilus rühmad. Müüd visati kohe arhist, pepu peale, jalad püsti ja, ja niimoodi lume peal mängitakse rivi jälle sirgeks ja ulatakse nii nagu selles vanuses suisa sobib. Kaameramehel on kohe teguvat jõuda rivi ette ja kõike siis haarata objektiivises. Tore, et nad on nii nobedad. Nii rõõmsate nägudega, nad nii tahavad kõike seda teha. Ja see jõuab ka siis vaatajateni neile, kes siin kuuskede all on ja oma ühisringi jõuluküünlad metsas peavad. Siin üks päkapikk, kandikuga käib ringi, mida sa kõike pakud ja laadi kamme, siis pakun vahvleid ja käitumine annab. Nii tore pakku siis kõigile siis seal see värviline väikene kingitus, mida saab paberist lahti harutada ja suhu pista, aitäh sulle. Kas tunned õhtut, kuhu vaikib tuul? Ja kogu ilm käib muinasjuturadu kus kauge inglilaulu taevalt toob maale imepehme lumesadu. Siis on kui lõhnaks Betlema hein ja kostuks lapsele unastavat nuttu ja nägu rutaks karjased jõust, nüüdne läve ette vestma, jõulujuttu. Sel õhtul jõuluime ette koos vaikselt kummardame küünlavalgel. Ja nagu üks sõime kohal täht, lööb headus helendama igal valgel. Ja ma soovingi kõigi Kuusalu koolilaste ja õpetajate poolt siis seda headust ja rõõmsat meelt jätkuks kõigile. See oli üks väga tore luuletaja, palun. Teile on siis jõuluvana poolt kingitus vist meie rahvuskivist on ja läbi kaasaknakese karbis paistab küünlaalus, nii et väga ilus, aitäh. Öelge palun, kes te ise olete ja kes need tublid lapsed on, kes nii lustiga kõike teevad? Mina minu nimi on Saima Merivoo ja mina olen ise siin Kuusalus kasvanud ja selle kooli lõpetaja ja jälle tagasi tulnud ja nüüd käivad mu lapsed siin koolis. Ja need lapsed, kes luuletusi lugesid, olid Kuusalu keskkoolist ja kes tantsisid, olid ka Kolga ja Kuusalu lapsed tähendab meie valla koolide lapsed. Nemad käivad meie uue ilusa rahvamaja juures iili koolis ja seal on siis liikumisõpetuse tundides või üks siis õpetustest, mida nad saavad ja neid juhendab õpetaja Maie Moltone. Kui on eestvedajad, siis lapsed tulevad ju järel tulevad. Ja kui seda enam kui nüüd on meil uus ilus maja. Nii et jah, ja maja peab olema, kus tunniplaani järgi õpitakse, tööd tehakse ja ja selleks, et laul või tants tuleks ilusti välja, tuleb vahel ka higi valada. Aga ka see peokoht, looduslik ei ole siin riietehoidu vaja. Ei ole siin saali üüri vaja maksta porgantikene kaasa või kaalikas metsloomade jõululaud kaetud ja, ja siin seda vastastikust elevust juuda, läheb meisse ja jääb meisse ja kasvab koos meiega. Ja siin on pedagoogilise teene väga suur, nii et veel kord kummastustel. Mikrofonimees tuli siia, pani mulle, ega Aleksander annusest matkamehest mööda minna ei saa, ka, tema on lõkke üles pannud ja küünlad vanimale teeraja peal, et ära ei eksiks ja nüüd on siis tee, tulin mitut marki sinine, ühtegi poepakendit tee tegemise juurde ei ole, meil on jah, siin on pärnaõie vaarikavarre ja melissitee on meil. Laevu siin jagatakse vaarikavart. Nelige teisel pool lõket, kuulge, osa naisi võtavad juba teist korda, nii et nojah, tänapäeval on kõik ühe ja lehed, et võtsid ka tavaliselt ikka mitu korda, aga nüüd hakkavad naised ka mitu korda võtma. Raha, ja kus see maa asub ka siis nüüd tondiraba koolis asub ka üks väike päkapikumaa sealt esi tähendab eri tollel tegid selge ei no ma olen pikaldase mõtlemisega ka midagi juht tasapisi kohale ka. Nii, kas veel midagi oskate? Oskama olla head lapsed, sõnakuulelikud abivalmid, meelitame kooli, oma kalleid lapsi, vanemaid ja meil on väga toredad õpetajad. Millest see tuleb, et tondirabalapsed on alati kohal, on siis hilissügisene mändide istutamine seal Lasnamäe servas või või nüüd siit 40 kilomeetri kaugusel poole metsas kokkusaamine. Ma arvan see, et me saame tulla koos välja lastega ja lapsevanemad tulevad meiega loodusesse. Meie seal kivide vahel elame ja kasvame ja väljas käia ei ole meil ju kusagil. Nii et meil on täielik elamus sõita välja ja olla teiste inimestega koos minemata. Kallis jõuluvana ja, ja, ja kõik kallid inimesed ja kallid lapsed. Ma toon teile südamlikud tervitused Draamateatri näitlejate poolt ja soovin teile kogu südamest toredat jõulupühi ja head vana-aasta õhtut veel. Ma räägin teinud oma jõululaupäevast. Jõululaupäev algas meil nii, et isa tõi jõulukuuse ja ema Ta hakkas panema leiba ahju, vana reheahju ja siis ta pani kapsalehed alla ja poolis sinna peale. Leivad kõige esmalt pani väikeseid kaapekakku, mida nimetatakse sinna pani rasvatükid sisse, see oli väga maitsev ja siis voolista niisuguse sea moodi leiva seda nimetada vaadati jõuluorid kaks, see jõuluorikas, see pidi olema kogu pühade ajal läbi laual, seda ei tohtinud mitte keegi puutuda. See oli jõuluõhtul, see oli vana-aasta õhtul ja uue aasta pull viidise orikas siis loomade kätte jaganud ja ära ja see pidi tähendama head loomaõnne. Kui oli juba siis jõulukuusk toas, siis me hakkasime jõulupuud ehtima. Lapsed, kuulake, kuidas meie eestisime jõulupuud, teie ehita nüüd teistmoodi. Me meil isa oli toonud pikad kompvekid, panime siis sidusime kompvekid sabapidi kuuse otsa ja siis panime kuuse otsa. Väikesed need õunad, sibulõunad, kõige väiksemad õunad. Ja siis panime vatitükid ja siis oli traadist keeratud niisugused küünlaalused, kus seal küünal seisab ja seal olid siis männikäbid otsas. Kui see kuusk oli ärahellitatud, siis läks kirikussesõit. Vaat siis meid oli nii palju lapsi me peres oli üheksa last ja saaniga sõita ei saanud ja siis me läksime, sõitsime reega ja ree peale, pani siis isat fresva, teda nimetati Kreslaski, oli pulkadega niimoodi, mis, mis hoidis inimesed ree peal koos, hoidis lapsed koos ja siis ema tõi ilusad saanitekid, mässisid, et siis siis läks kirikussesõit, kui Hageri kirik hakkas paistma. Küll see oli tore, see oli, säras kõik valguse käes ja kirikusse sees siis ei tuntud üldse kirikus ei olnud ahjusega sooja ei olnud, kirik oli külm ja siis need küünlavalgus ja, ja hingeõhk kõik hajus seal nende kirikupeal, see oli niivõrd südamelähedane. Kirikust äraminek toimus aga nii, et kõik kihutasid üheteisest mööda. Meil oli vana hobune, kata saali p ja tema oli kaelais, tema ei jõudnud mitte kellegist mööda minna, isa sudis külvee peal ohjatega ta ei raatsinud, katab lüüa. Tema ei saanud mööda, aga juhtus siis ükskord niimoodi, et meie naabrimees, kännu Kustas sõitis mööda pehme ilus lumi oli, ilus päev oli ja nii kui me olime terve see laste karri kõik hunnikus maas, seal aga nalja oli, kui palju keegi haiget ei saanud, Lõbu oli mis hirmus ja kui koju jõudsime, siis hakkasime seapead sööma ja verikäkki ja verivorst ja kõike ja siis tõi isa õletuppa ja laotas need siis põrandale ja siis seal läks alles möll. Siis mängiti seal igasuguseid kingsepa veesilma välja tarkamis ja kiisapüüdmist ja igasuguseid mänge. Meie lastega mängisime iga hommikuni, teised vanemad inimesed läksid voodisse magama, aga meie mängisime hommikuni ja veel järgmisega päeva. Sest et järgmisel päeval külalisi ei käinud, oli vaikus. Nii umbes nii oli minu jõuluõhtu. Kuusk. Jälgides? Pilveriba. Avad uljust merre? Idast veetsid mahutama. Tõsi, nii kirju kavaga ja sundimatu õhkkonnas see loodusesõprade kokkusaamine Kuusalu männiku väikeses kuusikus. Alus süüdatud lõkke ümber kulges Veljo Ranniku dirigent, järgmisel said sõna Tallinna looduskaitse seltsi esindaja Einar Kivimäe vallavanem Enn Kirsmann. Luuletusi lugesid ja laulsid koolilapsed Lasnamäelt, Kuusalust ja Kolgast, samuti Harju ja Tallinna matkajad. Maiustused olid aktsiaseltsilt Marmitan. Veljo Ranniku paluka veidi vabandada Kuusalu rahva ees, et buss kiriku platsilt liialt täpselt metsa edasi sõitis, mistõttu mõnedki huvitatud ei leidnud omapäi peoplatsi enam üles. Mikrofonimees metsas oli Toivo Makk. Järgmine keskkonna hoiaku saade on juba uuel aastal kuulmiseni.