Tere tulemast, inimesed eikellegimaa muusikasse. Tere vaatama mahefilosoofilisi helipiltisid ja kaema muusikalisi mõtisklusi, nõnda nagu neid maaliliselt kirjutanud, tanud, pintseltanud ja meisterdanud on meie ja loomulikult muidugi ilma rahva meelähex iirlane Daniel Figis. Mees on ühtpidi filosoof, teistpidi muusik, kolmat pidi ilmsesti intermeediaartist ning tema esimese kaunis pildi alumises servas mida mina esimeste seas, kes ma olen Tiit, kus need siis teile tänases kellelegi oma saates tutvustan, on noh või Pealkiri õnneseene õnnetu päev. Vaevalt seitsmendikkon tänasest kellelegi maast läbi käidud taolist helipilti iirlaselt Daniel Figiselt juba vaadatud, kuulatud viimane neist sügis hommikuselt värske klaari kõlaga, kandis ala ehk pealkirja udusireen vaid sireeni üsna sumedaid ja mitte pääle tikkuvaid võis paariminutilisest pildistuses kuulda, saba otsas pris selgesti kristall. Selgesti võib aga tunduda, et kuuleb venel higise muusikast mõjutusi mitmesuguseid, ent enamasti siiski nad lastud läbi mingi mahendava sumeda filtri. Jällegi sellegi lühikese jutukese sees sai Daniel higist nimetatud iirlaseks. Liirlusega keldi muusikaga üleüldiselt. Impressionistliku loomingus on küll aga omaette lood, mis pole teps mitte sellised, mida võiks ehk arvata oletada. Olles saanud võimaluse viltu reaalsel viisil, Daniel higistamine, seda kellelegi ma saadet küsitleda, mitmel puhul sai üles võetud seegi. Päringuotsak. Tahetud teada, kuivõrd siis iseäranis iirlaslikust või Kendiliku folkloori kõige üldisemas mõttes. Muusikaline Impressinism võiks sisaldada, vastas oli vähemalt küsija jaoks väikest viisi üllatav. See seesuguseid jälgi vastas, mister Figis ei tohiks tema heliloomingus olla kõige vähematki, vähemalt ise ta seda küll ei kahtlusta. Sest et olgu muusikaliste tegude tallermaaks olnud juba aastaid, põhiliselt tablin suuremalt jaolt Iirimaal, ehkki ulatunud on tema helid, hääled, multimeediatööd, muusikale, looming, üle väinade mere tegi kaugemale. On see kõik ainult geograafiline tõsiasi. Figis esivanemad olevat tasapisi hakanud ajama oma juuri Iirimaamulda ja kiviklibu. 19. ja 20. sajandi vahet. Tusel pärinevad hoopiski Poola majutidest. Niisiis, iirlane Daniel Figis just nagu on teistpidi justkui ka mitte. Maalisuse juurde, mis ta higise muusika juurde tundub loomuldasa kuuluvat, jõuame me ei kellelegi, ma edenedes edaspidi jälle tagasi. Praegu aga liigume edasi sinnapoole, kus järgmine ribintseldus kannab alapealkirja viisakas fassaad või kui soovite, esinduslik välimus, nii või teisiti, tema pärisnimi Danieffigis emakeeles on pliis front. Viibida Nathaniel higise muusika keskel sarnaneb kangesti viibimisega ruumis, kus hõlivad ringi nähtamatuna, aga Ta vana kellelegi teise, kellelegi võõra mälestused vunda on iseloomustanud kunagi paari aasta eest higise impressionismi helides. Briti kriitik Julian ka oli muusikaajakirjas vaiend. Kauneid Impressimistlike kirjeldusi, iseloomustusi venel, higise muusika juurde kuuluv vaikse paikapidav, vaiksem, peetud on muidugi kauneid hulganisti veel tõesti õhinal väljendatud imetlust ammuli sui jahmatust. Kõike seda on väljendanud kriitikute käed sõnas ja kirjas. Nüüdseks juba üsna hulk aastaid tundeväljenduste juures tihtipeale osale leiab märkimist aru saada, et Figise muusikas, mis otsapidi justkui nüüdiskompositsiooni kuulub on väga selge püüd meeldida kuulajale. Seda ei tehta lihtlabaselt ega mitte mingeid kõige madalamaid ja pisemaid ühisnimetajaid otsides vaid õigupoolest luues muusikat, mis kõlab orgaanilisena. Aga ometi on see ühelt poolt stuudios tohutu hulk kordi töödeldud ja filtreeritud. Ning oma kergluses ja kerguses on Tanel higise muusika kindlasti looja. Poole pealt vaadatuna tundub üsna tõsise töö viljana. Plaanilisus, mille juurde ei lubatud edaspidi tagasi pöörduda. Võib siis saada ka nüüd jutuks võetud. Kunagi paluti Daniel Figisin enesel ühesse sõnasse kokku võtta kui ta suudaks. See, mis on tema muusikas kõige olemuslikumati, kõige olulisemalt filmilkus vastasteni FX ja pole juhus, et tema korraldatud multimeedia või ütleme siis intermeediaprojekt Poison häts mõnedki aastad tagasi Dublinis kujutas enesest terve öö päev vältavat riburadapidi kulgevat kirevat rida, noh, väga erinevatest loojatest, alates filmitegijatest, videokunstnikest, heliinstallatsioonide seadjatest lihtsalt sõna- ja helikunstnikest ansamblist, mis mis tahes stiilivaldkondadest pärit, nõnda nagu kuraator Figist, neil tuli sinna valinud kaunikesti kirevat rida mööda vähemasti sädelevat rada pidi käib järgminegi higise helimaaling nimega klimmere nimetame meie siis teda siin ei kellelegi oma saates sädelejaks seegi palama pärit Figise debüütalbumilt 90.-te aastate alguses salvestatud materjalist, millest sai plaat Skipper. Minu vaene väike maja, mille sees ei ole mind mat hoolitel Housch lautmi imet kinnitab Daniel Figis talle praegu poolikuks jääva helipildi pealiskirjas. Sinna majja tuleme me jällegi tuleme selles samas saates pisut pisut hiljem me jääme siis juba pikemaks. Aga nüüd ühel teataval põhjusel on mul ettepanek Haile kuulajaile eikellegimaa vahel vahepeal ära käia, korraks ühes iseäraliku, see väga muusikasõbralikus kohvikus väga võluvas paigas. Neeme, sinna umbes kolmeks minutiks nonde minutikese sees on meil ei kellelegi ma pääl aega isekeskis mõelda, kui me soovime. Et kas selles samas kohvikus, kuhu peaaegu ühe jalaga oleme ostnud sisse meie kas sealsamas kohvikus pole kunagi viibinud unes või ilmsi juhuslikult või päris ettekavatsetult ka näiteks tänane kellelegi maalane Daniel Figis. Paide kellelegi maalased teile mängis muusikapala muusika leitud hormooni mile, tere mängis. Kuulasime mängvinuke orkestri nimelist ühendust. Pingviini kohviku orkester, võix olla mõnegi kuulaja jaoks tahtmatult vaimu kõrvakelk kerkiv võrdlusaines, kuulates ka tänase kellelegi maalase Daniel Figis muusikat. Usutles Figist selle kellelegi oma saate jaoks kaks sai muuhulgas küsitud ka seda küsimust. Katsutud õhutavad, pigistasid rääkima oma muusikalistest sugulastest, sugulashingedest ei küsitud ka otse, kas ta ehk Penlingeffeookestratada kunagi nõnda mitmeid kauneid aastaid kadunud saime Tšehhisse eestvedamisel tegutsenud ühendust. No eriti lähedaseks kaimuks ei pea heliloominguks. Kui mulle küll võib-olla ka mitte, aga igal juhul Daniel Figist seesugust sugulust salgab küll tunnistab ja et just nimelt aastal 2001 sügise poole tekkis tal kontakt siia ühisprojekti mõte, lande pingviini, kohvik, orkestri järelejäänud orkestrantidega, mõnedega, kes muusika juurest lahkunud pole veel elus püsivad ja ühisettevõtmine ilmselt aja pärast teoks saamas, ehkki higise arvates on tegemist pigem vastandite tõmbumisega, mitte lähedaste sugulaste kokkutulekuga. Uurides pikemalt pisut püüdes põhjakihtidesse tungida nende erinevuste osas, mis siis nende kõlaliselt sarnaste tegelaste vahel valitsevad arvab pigis Omalt poolt. Tema muusika on tegelikult üsnagi sünteetiline, ükskõik kui orgaaniliselt loomulikult sundimatult kuulaja kõrvas heliseks. Ta sama higise debüütalbum, Skipper, mis sellesse saatesse ohtrasti väga kaunist ainest annab lugusid mitmel puhul mängitud on ja veel mängitud saate lõpuni Ki. Mitmel puhul on õigupoolest seesuguse reaalse koostöö näidis. Higise kinnitust mööda ei ole sellel mandril peaaegu mitte ainsatki kaks pillipartiid mängitud stuudiosse rajal ja praktiliselt seda ansamblimängu, mis tundub nõnda sundimatult voolavalt ning titaalsetult radadelt ei ole kunagi reaalsuses aset leidnud. Digis enese muusikalised lemmikud küll pärinevad nii nagu see avali kõrvu elavatelt otseselt inimestelt võib seda oodata kõikvõimalikest pea valdkonnist. On seal klassikuid romantik, kuid intressionisti on seal pisut kummalise maa, aga kesktõelise kõlaga rokkansambleid tema lemmikute hulka mahuvad nii hästi proge rokkareid esseid Jenesis kui Mike õuthild. Rawell ja TPS-i ja sati ning ohtrasti muud muusikat veel sinna vahepeal. Kui aga veel kord põigata läbi kaugemale kaare pingviin kohvik orkestri juurde ja katsuda sealt leida noid ühendavaid niite Figisega, siis mäletatavasti pingviinide liider saime Jeffes kadunukene kunagi ütles, et ta kujutab oma orkestri oma kohvikumuusikat, et justkui suure suure ohtrate ruumidega kohvikuna, kus igas nurgas mängib omamoodi ja erinev muusika aga muusika nii-öelda kujuteldav maailma muusika. Vaata ta viimast mõistet, toda maailmamuusikat todadeni higis selgub ka silma otsas ei kannata. Kõrvaotsaski ei salli see, mida maailma muusikale serveeritakse, ikka toda kerget millisusega üle riputatud fancylikku biiti, toda tema ei armasta, ega ise ka ei tooda. Me läheme edasi vorsti, Tenelphigise muusikaga ei kellelegi, maa jätkub veel. Ruum ja aeg on muusikas helikunstis ilmsesti palju abstraktsemaid mõistet kui näituseks füüsikateaduses. Eriti just ruum on muusika ka puhul mitmeti mõistetav erinevalt käsitatav aeg, mis aga Daniel higise muusika ümber liigub või milles liigub tema muusika tundub olevat samamoodi tabamatu. Õieti raskesti määrata. Daniel Figise pool akustilised, pool elektroonilised orgaanilised, ent ometi suures stuudiopilte läbinud tööd kõlavad võrdlemisi ajatult. Ilmsesti ei jätnud enesest kuidagi kulunud ajast maha jäänud muljet veel üsna mitmete aastakümnetegi pärast. Mis aga nüüd ruumi puutub, siis on olemas üks kaval ruumi küsimus, mida kunagi armastasid. Kauged aimud ja kolleegid Soome muusikakriitikud, kas nad selle ise välja mõtlesid või kopeerisid samuti kusagilt, kes teab. Aga küsimus ise kõlab nii, kui teie muusika oleks kui maja. Kui kujutada ette, et muusika oleks ehitis, siis mismoodi ta ehitusi välja näeks, kuidas teda kirjeldaksite sugust küsimust on Eestimaa pealpool kolleegima, Mihkelson usinasti esitanud ja minagi seda mõnedel aastatel tal esitada aidanud ja selgust küsimustes ei küsitud võtannielfiigiseltki siidise vastuseli omamoodi iseäralik telefonis ütles, et lusikat võib ette kujutada kui arheoloogiliste väljakaevamist. Miski kaevatakse välja millegi suurema seest, kas siis urgitsetakse, nihverdatakse ja antakse sellele kuju, mis lõpuks välja kaevatakse või välja nihverdatakse. See ei olegi nagu iseenesest tähtis, on see siis poollagunenud loss või mõne aasta tagune odav üürimaja. Me tuleme tagasi nüüd sinna majja, kus me korra juba olime see maja, mis on küll Daniel Figis jama, aga kust teda parasjagu ennast diviivi maipolitel House without, init. Helikunstiline teema nimetusega tonn suli. Ta on off hädas. Üks väike on selle kellelegi, ma saate sees ses mõttes, et teema ei pärinud higise debüütplaadilt. Skipper mysql ilmus esmalt 1009 94. aastal. Hiljem on teda pisut üle vuntsitud ja remix proovitudki vaid on selle saate esmasel eetrisse mineku sügisel 2001 nõnda värske, et heliplaadil ilmutada. Teda pole veel jõutudki. Helilooja Jänese lahkel loal ja kaasabil saab siia kellegi viimasesse veerde lükitad nüüd järjestikku veel kolm teemat samasugust värsket varem avaldamata. Need on Ruus Mader ja laitagendmis ehk leti valgele jõuavad aastal 2002 Daniel higise järgmisel heliplaadil. Pahalased tänase kellelegi ma kestes selle saate alguses lõpuse keskel olevat palun iiri filosoofi, muusiku, helilooja meeli, artisti Daniel higise helipiltisid riigis ise on tunnistanud end teatavas mõttes kahepaikseks kuulutanud. Aeg-ajalt tundub talle endale, et ta on helikunstnik, kes aeg-ajalt töötab ka videovormidega. Samas on tale teistpidi tihtipeale paistnud. Pigem on ta filmilooja, kes täiesti juhuslikult on sattunud loomahelide keskele. Nõnda. See suuresti isenduslik. Pessimistlik helilooming on vallutanud täna eikellegimaa täiesti leebelt ja vägivallatult. Ja järgmine saade nädala pärast samal ajal siinsamas on täidetud teistsugusest muusikast. Ma loodan, et teil on olnud sama hea meelkohtadega nii helphigisega, eikellegimaal kui selle saate tegija. Mina olin kiit, kus need jällenägemiseni.