Sa raadiokuulajad, kes päev on jälle käes, laupäev ja täna on siis siis ju üheskoostöö tegemise lust, siis usutavasti raadiod mängivad ja, ja järgmise tunni aja jooksul püüame olla sõnas emotsionaalselt toeks, pakkudes välja väga huvitava teema, mis viimase nädala jooksul on Eesti ajakirjanduses väga palju vahtu tekitanud, kas tekitanud, sellepärast et teema puudutab iseennast ehk siis ajakirjandust või mõnel muul suuremal põhjusel loodetavasti saame kuidagi ka saate tunnikese sees sellele selgust poolt ja vastu on saate pealkiri, Urmas Vaino on kutsunud koos toimetaja maris Sandriga kaks külalist ja külalised on Sandra Jõgeva kunstnike kolumnisti, Anniki tikkerpuu, sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja ja ma usun, et te olete juba vaikselt kaasa mõeldes läbi hammustanud. Jah, me räägime täna ajakirjandusest ajakirjanduse piiridest ja küsimus nii-öelda, kas küsimus, mis peaks siis olema meie nii-öelda poolt ja vastuvaidluse saates sõnastatud, et mõelda siis kas ei või jah, kas kollane meedia sealt edasi ajakirjandus kitsama laiemalt on laste teemadesse toomisel liiale läinud? Sandra selles mõttes, nii nagu sa ise tunnistasid ka endale ootamatult asusid sa oma arvamusloos, mis ilmus Delfis kaitsma Kroonikat, öeldes, et et Birgit varjunil ei ole nagu rääkida väga palju millestki, et kroonika ei ole mingeid õigusi, mingeid seaduslikke. Kuna ma ei keskendunud sellele, vaid pigem ma enda jaoks üllatuseks jah, kaitsesin kroonikat ja tõin välja mõnes mõttes praeguse olukorra groteski, kus inimesed, kes on nii-öelda avaliku elu tegelased, nii-öelda kuulsused, on ennem needsamad inimesed, kes nüüd ähvardavad kroonikat kohtusse kaevata mitte ainult Erika Salumäe ja Birgit varjund, vaid näiteks Kurikuulus, Anna-Maria Galojan. Et need inimesed on end väga mitmes mõttes varem võib-olla isegi varasematel aastatel tükk aega tagasi, nagu Erika Salumäe end väga intiimsest küljest sellele samale Kroonikale üldse kollasele meediale nii-öelda avanud. Et mulle tundub see mõnevõrra silmakirjalik liigutus minna äkki nende vastu sõtta nende väljaannete vastu. Kes päris täpselt kursis ei ole, ma veel mõned faktid, räägin siia juurde. Esimese astme kohus mõistis Peegid varjunile, kes on siis superstaari saate osaline 10000 eurot ehk viis protsenti ajakirja kroonika käibest. Kuna väljaanne kirjutas laulja ja tema endise elukaaslase tülist alaealise poja jagamisel ja, ja, ja Mart Luik jälle ütles, et kes on siis ajakirjade kirjastuse juht, ütles, et nad kindlasti kaovad kohtuotsuse edasi. Ja küsimus niivõrd ei ole välja mõistetud summas. Vaitsvaid Mart Luik, ma saan aru, mõtleb enam-vähem samamoodi. Sandra kui sina ja leiab, et, et Birgit varjuna on nii-öelda selle rongi pealt ammu maas, kus ta võiks väita, et temast selliseid lugusid ilmutada ei tohi. On teine külaline Anniki tikkerpuu. Teie peate tegelema sellega väga konkreetselt, et kaitsta laste õigusi ja laste õigused, see on, see on sotsiaalministeeriumis teie teema, kui palju te näete seda, et Eestis tegelikult on laste õigused meedia kontekstis ajakirjanduse kontekstis rikutud? Neid laste õiguste teemat meedias olema ju tegelikult päris palju aastaid juba rääkinud ja paraku Need juhtumid, mis kerkivad ühel või teisel viisil meediasse esile, annavad veelgi rohkem põhjust jällegi tulla selle juurde tagasi, kuidas meedia siis lapsi eksam eksponeerib ja kuivõrd need lapse õigused meedias rikutud, et kahetsusväärselt, et aeg-ajalt lapsed jäävad hammasrataste vahele, kui täiskasvanud ise oma eraelu meedias presenteerivad, et antud juhtumi puhul sama lugu, et kui inimesed oma eraelu meediasse toovad, siis tegelikult tuleb igal hetkel mõelda ka selle üle kuidas see mõjutab nende lapsi. Mis mõju see võib omada nendele ja selles osas kõige parem lastekaitse, nagu Me alati väljendame, algab igast inimesest endast, igast lapsevanemast ja igast täiskasvanust, kes lastega kokku puutuvad. Nii et selles osas ei saa kunagi öelda, et ainult üks või teine osapool on need, kes lapse õigusi rikkuvad. Lapse õiguste rikkumine võib tekkida erinevate osapoolte nii-öelda negatiivses koostöös. No aga ma tänan selle konkreetselt Birgit varjumi loo, mis, mis on tänu kohtuotsusele nüüd ikkagi ju selles mõttes avalik lugu, et meil on põhjustada seda kaasust aluseks võtta, kuidas rääkida sellest, milline see meie ühiskond saab olema kas varjun kuidagi noh, nii-öelda võitis selles mõttes kohtus ka kohut ennast arvestades seda, milline on tema loo ajalugu kui intensiivselt, kui hasartselt on ta rääkinud sünnitamisest oma lapsest varem siis ühel hetkel lugu, mis talle ei meeldinud Laste huvidest lähtudes ma arvan, et ei ole kõige targem konkreetset kaasust detailideni lahti harutada. Loomulikult, kui juhtum on juba tähendab üle ei saa. Kas see tähendab kohe seda, et me hakkaks uuesti nende samade laste õigusi? Põhimõtteliselt see tähendab küll seda, et kui me väga detailselt räägime nüüd sellest juhtumist, siis võib tuua nendele lastele uuesti selle juhtumi korduva meediasse toomises võib tekitada lisatraumasid aga paraku antud juhtumeid, kui nad juba on meedias, nad tekitavad diskussiooni, nii et sellest me ei pääse üle ega ümber. Põhimõtteliselt, kui rääkida üldistest printsiipidest, siis nagu ajakirjanduseetikakoodeks ütleb, et vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse üle üldjuhul ei tohiks kajastada. Ja see paraku on nii, et need protsessid enamasti on väga keerulised ja vanemad väga sageli, kui nad vaidlevad selle üle, kelle juurde laps jääb pärast lahutust näiteks enamasti mõtle sellele, mis on selle lapse huvisel keskmes ja ma ei räägi siinjuures meediast, aga ka eraelulistes muudes aspektides ei mõelda sageli sellele, mis lapse huvi on. Et kui vanemad on konfliktis, laps on ju selle kõige keskmes, lapse vajadus on tegelikult omada mõlemat vanemat samavõrdselt ja omada nendega kontakte ja suhteid. Ja kui vanemad oma vaidlustega omavahel hakkama ei saa ja nad lähevad selle selle vaidlusega meediasse, siis loomulikult võimendab tegelikult selle lapse kannatust selle kõige keskmes veelgi, nii et see laps kannatab nii või teisiti, kui vanemad lahutavad, aga kui me toome selle avalikkuse ette, siis lapse huvidest ei ole mitte üks teps. Nii et see, kas asjaga minna kohtusse või mitte, ei olegi võib-olla niivõrd oluline, kuivõrd see, et tegelikult on vajalik ühiskonnas laiemalt arutleda selle üle, et millisel hetkel me tõepoolest võtame täiskasvanutena vastutus selle eest, et me lapsi ei tooks oma konfliktide vaidlust eraelulist skandaalide keskmesse. No kui me võtame praegu on nädalavahetus sellel nädalavahetuse või siis nädalalehed, mis nädalavahetuse eel ilmuvad selleks, et laupäeval, pühapäeval, selsamal hetkel, kus me siin praegu räägime neid neid lehti ajakirju sirvida, siis ma olen peaaegu veendunud tegemata nagu sellist monitooringut. Et umbes leiaksime 10 erinevat lugu 10-st erinevast perekonnast 10-st erinevast täiskasvanust, kes muuhulgas moel või teisel räägivad ka oma lastest. Ja tõenäoliselt 10-l sellel samal juhul ei ole lapsevanem küsinud oma lapse käest, sageli ei olegi vastust oodata, eks ju, teistel juhtudel teistel juhtudel noh, võib-olla ei olegi vist märganud seda, kas, kas need on kõik laste õigustele Ei kindlasti mitte, et see ei tähenda sugugi, et lastest üldse võiks rääkida, vaid lapsed ise võiks meedias rääkida või arvamust avaldada, et laps nagu igaüks nagu iga teine ühiskonna liige, on loomulikult õigustatud ju oma arvamust avaldama ja meil täiskasvanutel on kohustus Kased ära kuulata. Ja kui inimesed meedias oma lastest räägivad, siis oluline on kontekst, mis kontekstis seda tehakse. Kui tegemist on kriitilise juhtumiga konfliktiga mingi delikaatse eraelulise sündmusega, siis tuleks alati mõelda sellele, kas on tark tuua oma laps meediast samamoodi avalikkuse ette, et väga hästi ütles ühel konverentsil üks esineja, kes ütles, et iga kord, kui ta oma last meediasse toote tasuks mõelda sellele, et milline on see mõju sellele lapsele, kui ta saab teismeliseks kohtumisele oma boyfriend veidi Frendiga ja too guugeldab teda ja vaatab tema tausta. Et millist mõju võiks selle juhtumi avaldamine või tema eraelulise sündmuse avaldamine meedias mõjuda temale siis, et kas poiss, kellega ta kohtama läheb, tahab temaga edasi käia või mitte. Ehk siis alati tuleks mõelda sellele võimalikule tagajärjele, et kui ma mingi kriitilise loo keskmes tõepoolest oma lapsed ka siia sisse toon, millist mõju see võiks neile avaldada. Ja loomulikult, kui see on vajalik, siis võiks lastega seda enne arutada ja lastelt küsida. Mida sa arvad, kui ma selle loo näiteks meedias avaldanud? Kui palju, kas Eestisse toovad nii-öelda siis avaliku elu tegelased või noh, ma ei tea, Eestis ei ole võib-olla väga head sellist sõnal üldmäärati mulle vähemalt ei meenuse kohe inglise keeles väljendatakse seda saagasse leeblitiivseteks. Et sest noh, nad ei ole päris avaliku elu tegelased, tuntust toovad oma lapsi. Kas lapsed on selles kontekstis ära kasutatud, Sandra, et kas, kas neid tuuakse liiga sageli mängu? Ma ei tea, aga noh, kui siin räägiti, me räägime paarist viimase nädala juhtimist, eks ole, aga minu meelest on samas liinis palju hullem. Selline hoopis teistsugune saate formaat, kõikvõimalikud saated, kus näidatakse vaeseid inimesi ja noh, näidatakse vaesust, viletsust, tavaliselt on need mitme lapsega peret. Räägitakse väga detailselt nende Logalaste terviseprobleemidest, kogu perekonna finantsprobleemidest, vanemate eraelulistes asjades noh näiteks nagu vist rääkimata lood, kodutunne mind isiklikult mõnevõrra šokeeriski oli, jõulude ajal olin ma vanemate juures ja jõulude ajal vaadatakse telekat minu meelest küll mitmelt kanalilt ühte tüüpi saateid, kus minnakse kuhugi väga vaeste inimeste juurde ja räägitakse nende viletsusest, näidatakse nende lapsi ning antakse neile siis ma ei tea, natuke toiduabi, humanitaarabi ma ei tea, annetustena korjatud barbisid. Mul isiklikult tekkis küll küsimus, kas, kas see on eetiline, et kas sellist vaesust ja viletsust nii avalikult presenteerida, et sa pead laskma ennast sellisel kujul kogu eesti rahvale pühade ajal või ka mitte pühade alga muudes saadetes iganädalaselt näitama selleks, et saada kast kuivaineid, kasutatud barbi. No selle juures võib küsida, et kas, kas need olid spetsiaalselt otsitud väga vaesest perekonnast, võib-olla ongi üldine Eesti pilt, et astud igasse teise perekonda sisse ja sa näed midagi. Need olid otsituduaalset perekonnad ja see oli heategevus nii-öelda, et noh, ma ei ole päris kindel, kas heategevust näiteks peab tegema niimoodi, et seda inimest meedias nii avalikult alasti kiskuma. Et see, et kas mõni Eesti kuulsus räägib oma lastest võib-olla oma abielulahutusest tundub mulle isegi leebem asi, selle kõrval ja vähem alarmeeriv Kui ma võin siia vahele lisada, et siis tegelikult ongi oluline silmas pidada, et meil on väga erineva meedia teadlikkusega inimesi et avaliku elu tegelastelt meeldume tegelikult suuremat meediateadlikkust, kui nad lähevad juba avalikkuse ette ise, siis tegelikult nad peavad sellega arvestama, et nende suhtes on suurem tähelepanu. Samamoodi nad peavad arvestama sellega, et nende lasteaia nende pere suunas võib see tähelepanu olla suurem valmistades oma lapsed siis selleks ette. Aga see, millest Sandra praegu räägib, on väga sageli tegemist nende peredega, kelle meedia kompetentsi üldine sotsiaalne kompetents on väiksem ja need pered taolistesse jaota formaatide, suure tõenäosusega nemad just sinna satuvadki, sest saate formaat seab juba need piirid ja raamid ette, et avaliku elu tegelase kuju tõenäoliselt ei minda remonti tegema. Nii et nii et selles mõttes siin tuleb juba arvestada tegelikult ka meedial sellega, et nende saateformaatide puhul väga sageli me räägime sotsiaalset klientidest ei räägi ainult peredest, kes vajavad abi. Aga me räägime inimestest, kes ei oska ise selle abiga sageli toime tulla. Et kodutunde saate puhul näiteks on ju sageli olnud ka seda, et inimesed saavad nagu hetkeks selle ühe tühimiku täidetud, saavad ühe toa remonditud. Aga kas see kõik on seda väärt, et kogu see nende eraelu kogunenud toimetulek, mis sageli on kehvapoolne ja võib-olla ka mingisugused nõrgad vanemlikud või sotsiaalsed kompetentsid, tuuakse avalikkuse ette, kas see on kõike seda väärt, et me saame ühe selle toa nüüd kordadel? Kas sotsiaalministeeriumi osakonna juhataja ütles, et sa oled siin, rikutakse seadust, late õigusi, ütleme, võtame? Laste õiguste rikkumisi on nende saadete puhul olnud näha küll ja veel ja mitte ainult kodutunde saate puhul siin olnud eelnevaid saateid naistevahetusest muudest rääkimata, samamoodi, mis puudutab erinevaid heategevuslikku heategevuslikke ettevõtmisi, kus on kogutud näiteks vaesuses olevatele peredele siin toiduained ja riideabi ja minnakse neile koju, siis seda jagama ja näidatakse sealjuures kõike seda, kuidas need siis tegelikult elavad. Et sellisel juhul isegi enamasti mõelda sellele, mis juhtub nende lastega, kui nad järgmisel päeval näiteks kooli lähevad. Et kuidas, milline on see mõju nendele ja kas lapsed tahavad, et nende elu sellisena tõepoolest kogu Eesti rahva ees näidata. Aga mulle tundub, et siin on nagu kaks või noh, ilmselt siin ongi kaks asja, üks on see mida, mida Anniki sa nimetasid, et see on see teadlikkuse lõks, eks ju, et erinevad lood natukene, need on pisut erinevad lood, ehkki ma möönan seda, et soov oma oma lapsi näidata jällegi needsamad selle avaliku elu tegelased loovad nii-öelda seda kujutluste trendi. Kui nad räägivad oma lastest, siis loomulikult vähe väiksema meedia teadlikkuse puhul tarbitakse särav arusaamiseni, et nii käibki, et tulebki näidata, tulebki olla, olla võiks ju lõpuni siiras, aga need on erinevad lood siiski, eks ju. Nüüd on kindlasti erinevad lood ja samamoodi me võime ju rääkida, et ka teatud avaliku elu tegelaste puhul võib-olla meedia teadlikkus suhteliselt nõrk, et kui sa juba võtad selle vastutuse, et sa lähed ise meediasse ja viid oma eraelu meediasse, siis tegelikult sa pead võtma selle vastutuse ka, et meedia tunneb su vastu edaspidi ka huvi. Kas kas see on meedia vastutus, kas see on meedia vastutus, kui, kui niisama selle võtame sellesama jälle kohtuasjaloo. Kui ema on otsustanud rääkida ühel hetkel sünnitusest on otsustanud rääkida oma lapsest ja järgmisel hetkel ta leiab, et nüüd ei ole tema lapsest õigesti räägitud, kas see on meedia vastu? Lapse õiguste ja lapse huvidest vastutame tegelikult me kõik, et kui see ema ühel hetkel ei suuda võtta seda vastutust ise selle eest, et mõelda kõik, need sammud ei tagajärjed ette, ta kahjustab ise oma last või eraelu sellega siis küsimus on see, millise otsuse teeb ajakirjanik, kas ta selle loo viib meediasse või mitte olles teadlik sellest, et see võib kahjustada selle lapse huve või ta teeb seda ikkagi mingitel erinevatel põhjustel. Minu meelest seda Birgit varjani loo puhul unustatakse ära see, et see artikkel, mille pärast tuli kohtuprotsess, mille Birgit varjun võitis siis et see artikkel ei keskendunud absoluutselt lapse hooldusele, vaid Birgit varjuni kohta, kes oli juba korduvalt rääkinud oma üksikema staatusest lahkuminekust elukaaslasest endiselt elukaaslaselt. Birgit varjuni endine elukaaslane, otsustas avada oma suu ja öelda kroonika vahendusel inimestele Birgit varjun pettis teda, et rõhk ei olnud antud juhul tegelikult lapsele, et see oli nende eraeluline teema, et kui palju see oli lapse õiguste rikkumine, ma ise ei ole juriidilise haridusega, ma ei oska seda kommenteerida, aga minu meelest noh, rõhk oli tegelikult teise koha peal, et inimene, kellele meeldis rääkida oma eraelust, kes mõnes mõttes ka sai palju meedia kõlapinda oma avameelsusele, ta ei suutnud välja kannatada seda, et ka teine pool ütles, mis ta arvas, ta ütles seda mõnevõrra lihtsa koheliselt. Aga, ja no ma ei ole tegelikult Birgit varini meedia kuvandi arengut niimoodi jälginud, et ma arvan, et ta oli ka nagu selline lihtsakoeline maatüdruk, kes kes rääkis kõige Sa pead olema ja ta oli selline mina, ma ütlen ka, et selles mõttes ka see saade võib ju kuuluda asja alla, mida saab hiljem hageda, nii et et mitte tekitada saatejuhile siinkohal meediakanaleid. Probleem, ma võin öelda. Seda, milline mulle tundub, et Mirgid varjani meediakuvand on näiteks minu silmis, et ma arvan, et et noh, ma mäletan vist Ta on mu lemmiksaates õhtusöök viiele, kus ta veeris paberilt menüüd ja ütles, et risoto, aga kas see oli midagi riisiga või? Et tegu ei ole ilmselgelt väga erudeeritud Sofi softikeeritud tüvi ja ja noh, nagu ma nagu aru, nagu ma aru sain, et ka tema, eks elukaaslane oli mõnevõrra sarnane tüüp ja võib-olla need mõlemad olidki nagu sellised kogenematud ja naiivsed. Seoses suhtlemi suhtlemisega meediaga. Annika, kuidas, kuidas peaks ajakiri või kuidas see nagu selektsioon läks käima, mis see mõttemudel peaks olema? Iga ajakirjanik peaks tõesti mõtlema selle samas kohtuma minemise skeemi läbi, et kui ma, kui ma nüüd mul on olemas see informatsioon, mis on mulle esitatud, mis on mulle ära räägitud, kas ta peaks tõesti hakkama mõtlema, et kui ta 20 aasta pärast läheb kunagi kellelegiga kusagil kohtama, et kas siis see, mida ma nüüd praegu, mida ma panen adekvaatselt kirja, mida ema või isa mulle rääkis, et kas et kas sellisele lapsele meeldib või mitte? See asi ei olegi, pigem mitte selles, kas sellele lapsele meeldib või mitte, et ajakirjanike puhul ilmselt võiks teadlikkus olla lihtsalt piisavalt suur, et seda kohta võiks kaaluda. Et loomulikult ei saa öelda, et igas juhtumis, kus laps on nagu seotud, et nüüd seda ei saa meedias avaldada selle tõttu, et seal võib-olla laste õiguste rikkumisega tegemist et loomulikult lõpuni peensusteni ei pruugi seda ajakirjanike ära tunda. Aga vähemalt ajakirjanik näeb, et need inimesed, kes seda lugu tulevad, nüüd meediasse rääkima, mis on väga eraeluline ja seal keskmes on lapsed. Ja loomulikult kui eriti siis, kui tegemist on konfliktisituatsiooniga, kus on ka laps, on kuidagi seotud selle looga, et nagu selle eelmise näite puhul tegelikult lapsele seotud läbivaidlusega, mis puudutas hooldusõigust, et seetõttu laps oli sinna sisse juba toodud, et see asi selles osas lapse ümber käis. Nii et ajakirjanikukoht võiks olla lihtsalt kaaluda seda sellel hetkel, kui see info temani jõuab. Kas see juhtum nüüd võib-olla seda masti, mis tegelikult kvalifitseerub sinna, et need täiskasvanud ise ei tea, mida nad teevad ja see laps tegelikult on see, kes kõige selle sees kannatada või et ajakirjanik võiks seda endalt vähemalt küsida. Et see oleks võib-olla kõige elementaarsem, mida te ja teine asi on loomulikult meil on ju ajakirjanduseetikakoodeks, mis seab teatavad piirid ja raamid, mida saab võtta eeskujuks, mida peakski ajakirjanik võtma, teedilist ajakirjandus tagada? Teine pool on muidugi see, et see lapse õiguste asi on võib-olla spetsiifilisem, kui praegune ajakirjanduseetikakoodeks kajastab. Et oleme siin ka erinevate meediaekspertide ja laste õiguste esindajatega rääkinud, et võib-olla on tarvilik teha eraldi juhis selle osas, kuidas lasteteemasid kajastada meedias täiendavalt siis ajakirjanduseetikakoodeksile juurde. Et ehk siis ennekõike on see luu võimalikud professionaalset ajakirjandust, et ja tagada inimeste õiguste kaitse ja sealjuures mitte unustada seda, et tegelikult lastel on õigus omamoodi ka arvamust avaldada meedias. Et küsimus on lihtsalt kaalutlemisi teadlikkuses, kuidas me seda teeme. Ja ka informeeritud nõusolekus inimeste puhul, kes tulevad meediasse oma sõnumeid edastama. Kuidas sulle tundub, kas need reeglid peaksid olema kuidagi karmimalt reguleeritud, konkreetselt mingite karistustega tähistatud või tegelikult mitte? Ma ei ole kunagi olnud karistusi pooldav inimene, et ennekõike me peame rääkima ühiskondlikust kokkuleppest ja meedia eneseregulatsiooni, ometigi see peaks olema, et inimesed lepivad omavahel kokku, kuidas me neid asju kajastame selliselt, et keegi ei saaks viga. No ma teen täiesti käiguvahetuse, aga, aga ma usun, et püsida teemas. Ma usun, piisab, võib-olla guugeldada üks viis-kuus minutit ja me leiame vähemalt 10 blogi, mis on kirjutatud lapsest, kes sündimise hetkest on väga hästi avalikkuse ees nii-öelda dokumenteeritud ja dateeritud on räägitud, kuidas, mis hetkel ta oli tõbine, kuidas tal mingid asjad arsti juures läksid kuidas ta arstil võib olla sülle pissis ja kõik nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, sellised asjad seal lapsed. Ja see on lapse õiguse rikkumine ja see on, tõenäoliselt on need lapsevanemad, kes seda teevad. Ja see on see pool, kus inimesed lihtsalt ei mõtle, et et mida ma teen sellega, kui ma toon oma lapseealised on tavaliselt seesama, et me toome diagnoosid, räägime millised haigused, laps on läbi põdenud ja laps ei saa selles osas kaasa rääkida, kas ta tahab, et tema kohta sellised andmed saaksid avaldatud ja teatud hetkedest alates seda võib rääkida isikuandmete rikkumiseks, loomulikult, kui me töötleme isikuandmeid. Vanemate puhul on see keerulisem, sellepärast et erinevad õigusaktid samamoodi kinnitavad, et seadusliku esindaja loal on võimalik neid andmeid avaldada. Nii et tegelikult kõige baasilisemalt me räägime siiski inimeste teadlikkusest, mida me teeme ja lapsevanemate teadlikkuses, sellest, milliseid andmeid nad ise oma laste kohta välja annavad, et ka nende lugude puhul siin lugesin neid artikleid läbi, et siin on ka samamoodi räägitud lastehaigustest, mida keegi läbi põdenud. Et iseenesest see on juba see pool, et inimene ise rikub oma lapse õigusi ja siin on see koht, kus võib-olla tõepoolest ajakirjanik ei saa enam midagi teha, kui inimene otsustab sellise meediasse tuua. Ainuke kuhu see piir võiks nagu tõmmatud saada, mis asjad need on, mida ei peaks üks lapsevanem rääkima oma oma lapse kohta? Lapsevanem ei peaks kindlasti rääkima oma lapse kohta tema erinevaid meditsiinilisi näidustusi, näiteks kui see kuidagimoodi ei too sellele lapsele kasu. Kasu siin on olnud erinevaid näiteid, näiteks sellistest vanematest, kes on läinud meediasse selleks, et koguda raha, kui lapsel on väga tõsine südamerike näiteks Eestis ei ole võimalik seda operatsiooni sooritada, sest nad on läinud ajakirjanduse ette, paludes abi, et inimesed aitaksid neid rahaliselt ja läbi meedia, siis nad on tõepoolest võib-olla selle raha kogunud laps on saanud operatsiooni Soomes või mõnes teises riigis. Sageli need vanemad ei mõtle ja sellele ette, et kui nad juba on andnud meedia kätte nii-öelda selle lapse diagnoosi ja selle elu, need on saanud abi, et siis tegelikult meedia tuleb hiljem uuesti nende juurde tagasi ja küsib, et kuidas teil nüüd läheb, siis meil on see õigus olemas. Loomulikult on meedial see õigus, me ei saa öelda, et meedial ei ole õigus kajastada sündmuseid. Küsimus on see, et kuidas kajastada, sest et see on halb või vale. Ma ei arva, et see on vale, et inimesed lähevad ja paluvad abi meedia vahendusel. See inimene lihtsalt peab sellega arvestama, et kui ma seda juba teen, kui ma annan oma eraelu juba meedia kätesse, siis tegelikult see on avalik ja meedia võib uuesti selle juurde tagasi tulla, et see on inimese teadlikkuse koht, mida ta peab mõtlema, enne, kui ta seda läheb meedias avaldama. Võib-olla see südameoperatsioon on rohkem väärt kui see võimalik. Kahju, et aasta pärast tuleb õhtulehe ajalik ajakirjanikele külla ja küsib, kuidas läheb. Suureneb kahju, ei olegi nii suur, et minu meelest need on sellised leebed juhtumid, et ajakirjanduse ja avaliku või üldsuse tähelepanu on ikkagi positiivset laadi. Positiivne see, mida ma üritasin öelda, on lihtsalt see, et sageli need inimesed on pärast häiritud sellest meedia tähelepanust. Et nad võiksid selleks lihtsalt valmis olla, et kui nad seda juba teevad ja loomulikult see kasu on palju suurem, kui laps saab terveks soovitud. Aga kas ta ei peaks lihtsalt meediata minema kaebama, et nüüd me ei taha enam, et te tulete meie eraelu avaldama, et siis see inimene on juba ise seda teinud, et tegelikult avaliku elu tegelastega on sama lugu, et kui me juba anname selle loo meedias, siis me peame olema selleks valmis, mis pärast saab, et me peame oma lapsi piisavalt ise selleks näiteks ette valmistama, et laps läheb samamoodi, mis siis juhtub, et praeguse lugu nüüd ilmus, et kuidas me reageerime ja lastega see osa on samamoodi kodus läbi arutada, et lapsed ei peaks ise sattuma olukorda, et nad peavad oma vanemate kaitseks näiteks meedias välja astuma. No see lugu nüüd viitas juba järgmisele loole, kus kus kroonika ja räägime täna kahe loo põhjal lausa kroonikast kroonikal, võib-olla see, see noh, tasakaalu leidmine oli nagu keerulisem, mis paneb muide küsima, et kui vana siis laps ikkagi on, et me teame, et Nad on nooreks, peetakse Euroopa seaduste järgi kuni lausa 26 aastast, et mis hetkel saab ühest lapsest täiskasvanu, ehkki ta bioloogilises mõttes jääb vanemalapseks ju elu elu lõpuni, eks ju. Õiguslikus raamistikus me räägime, et laps on kuni kaheksateistaastane isik ehk siis alla kaheksateistaastased on kõik lapsed. Pärakas pärast seda, siis võib öelda, et näed, jättis oma lapsed ilma vanemliku hooleta. Kas see, kas see nii-öelda on, on indulgents, kui need lapsed on saanud 19 ja näiteks 22? See on juba see pool, mis jääb puhtalt meediaeetika ja inimeste enda eetika ja vastutustunde küsimustesse, siis me ei saa rääkida lapse õiguste rikkumisest enam, kui me räägime täisealistest isikutest. Et see on see piir, mida, mida me vaatame, kus täiskasvanu on koostatud lapse huvidest ise seisma rohkem kui kui inimene on juba täisealine. Et see ei tähenda seda, et see inimene ei pruugi kahju saada, kui nema selliseid andmeid meedias ikkagi tuuakse. Ehk siis lugu, millele ma siis viitan, on, on, on seotud siis kahe kahe inimese eluga kusagil Eestis kaugemale ehk siis Hispaanias ja, ja, ja, ja, ja kus siis, kus siis ka nii-öelda ühe poole info põhjal kokku pandud pilt andis siis loo osaliste arvates moonutatud, moonutatud kokkuvõte, kas see hetk, kus lapsed hakkavad oma vanemaid kaitsma, kas see, kas see on ju ka tegelikult selles mõttes erakorraline, et, et kas siin, kas siin ka kuidagi mingid mingid õigused selles kontekstis muutuvad? Et antud juhtumi puhul ma saan aru, et me räägimegi täisealistest lastest juba need, kes võtavadki teadliku vastuse selle vastutuse selles osas, mida nad teevad. Et loomulikult siin on jällegi inimeste meediapädevused on erinevad ja, ja kui nüüd mitte sellest juhtumist rääkida ka laiemalt, et juhul, kui tekib selline olukord, et lapsed tunnevad vajadust oma vanemaid minna meedias kaitsma ja juhul, kui nad näiteks on alaealised, siis küsimus on lihtsalt selles, et tegelikult on vaja peres need asjad läbi arutada. Et kui see juhtum tuleb, see kriis kogu perele, et tõenäoliselt tuleb ootamatult ja, ja lapsed tunnevad ennast väga häirituna ja kõigest sellest, et siis tuleks mõelda, kas on tark nüüd see, et laps läheb ise meedias seda rääkima või me saame need olukorrad kuidagi teisiti lahendada. Saame tegema, kas see on kuidagi ajakirjandusele indulgents, et, et neid lugusid ju loetakse, inimesed tahavad neid lugeda, Cligitakse, kommenteeritakse suure heameelega vahetevahel või noh, ütleme võib-olla see suurem mass isegi kirub seda lugu. Aga olles selle enne läbi lugenud, mõistes juba pealkirjast, mis sealt enam-vähem saadavaid Minu meelest me oleme elanud iseseisvas Eesti vabariigis üle 20 aasta, umbes sama kaua on meil olnud ka nii-öelda kollane ajakirjandus ja need inimesed, näiteks Eerika Salumäe on teinud nii-öelda koostööd kollase ajakirjandusega juba väga-väga tükk aega, ta on olnud äärmiselt avameelne. Uduselt meeles, et kunagi oli kroonikast peaaegu et järjelugu, kus Erika Salumäe lahkas oma just purunenud suhet või abielu. Et noh, mis on täna juba mitu korda välja öeldud, et väga raske on poolselt neid suhtlemisreegleid ka meedia ka muuta, et seni oled olnud südant puistab ja avameelne ja üks hetk paneb käe ette, et nüüd aitab. Ja ma arvan, et selliseid lugusid Eesti meedias igasuguses kollases meedias, et on tekkinud uus paar, ilmub iga nädal väga mitu tükki. Ma arvan, et teoreetiliselt oleks võimalik iga kord Kohtuprotsess juhul kui sa ei vasta tõele ja isegi kui see vastab tõele et ma ei ole kindel, kas see asi on nii traagiline. See üks, üks kroonika esikaane lugu, et Erika Salumäe väidetavalt lesbi linna elukaaslane ja ma arvan isiklikult, et see protsess oleks ka naeruväärne, juhul kui sellel lool oleks tõepõhi all. Et sellisel juhul ma arvan, et saadaks ka nagu väga vale või väga taunitavat skandaali selle kangelanna poolt ma tean, et juhul kui sellel lool on tõepõhi, mida ma loomulikult ei tea Kas see ei ole tunnusmärk nagu sellest samast, et me peamegi seda ajakirjandust väga oluliseks ja mida me nimetame kollaseks ajakirjanduseks, reageerimegi kogu aeg, nii nagu tegemist oleks piibli järjekordse uue ilmumisega, kus kõik vähemalt osade inimeste arvates, eks ju, suurema osa tekstist peaks olema tõde, tõde ja ainult tõde, ehk ehk see reaktsioon iseenesest väärtustab selle ilmunud materjali sisu. No samamoodi muidu näited, no ma spetsiaalselt, kui see Erika Salumäe skandaal algas, ma lihtsalt vaatasin selle pilguga, et kõikvõimalikke kollase-poolseid väljaandeid, mis netist kättesaadavad, et mis inimesi veel paari pandi ja muuhulgas üks Eestis tuntud naiskokk pandi mari vist mingi näitleja-lavastajaga ja ma kuulsin melistalt sõpradelt, et see pole absoluutselt tõsi, näiteks aga et nad olid lihtsalt ahel Kino esilinastusel koos, aga sellest ei järgnenud koka poolt kohtu case, eks ole. Et ma ei tea, ma ei ole kindel, miks mu väga muljet avaldanud raamat on Rootsi kirjaniku Göran haagi praktiline kõnekunst, kus ta põhimõtteliselt võtab lähtepunktiks vanade kreeklaste ja roomlaste oraatori, kunsti ja mõnes mõttes toob selle tänapäeva, analüüsib nii-öelda kuulsuste poliitikute, muide tuntud inimeste meediaga suhtlemist. Siis nagu vana oma vanakreeka väidetavalt väga kõrgel tasemel on moderaatori kunstivõtmed ja ta toob sel ajal välja oma raamatus kõranhaad, et üks asi, mida ei tohi teha, on nii-öelda vahele järgmise puhul, mis iganes see on, süüdistada meediat, ajakirjanik, et neid ei tohi rünnata, et sa oled juba arvatavasti alguses kaotanud. Tõenäoliselt. Selle konkreetse loo puhul tekkiski küsimus sellises üldises heas tavas ja meedias, et olles lugenud ka erinevaid arvamusavaldusi, siin tekitati ka õhku küsimus, et kuivõrd inimese seksuaalse sättumuse avaldamine just sellisel oletuslikul baasil tegelikult on eetiline, et ma saan aru, et siin on olnud ka selline mõneti vaikiv kokkulepe meedia inimeste seas, et see on see teema, mida tegelikult oleduslikult tõstatama hakata, et see ületas ka teatud ajakirjanike endi arvates mingeid Et see situatsioon oli uue ukse avamine See oli uue ukse avamine, mis mõneti ei lähe kokku tavaka, et iseenesest me ju räägime soolisest võrdõiguslikkuse eest sellest, et kõikidel inimestel on õigus olla täpselt selline, nagu ta on homoseksuaalsest sättumusest, et küsimus on see, et mis on siin see nüüd eriline uudis, mida nagu esile tuua, teine pool on selle asja juures loomulikult Sandra märkis see, kuidas inimesed reageerivad selle sellistele uudistele. Et see on minu valik, kuidas ma reageerin, et kas ma lähen selle looga kaasa, kas ma hakkan sotsiaalmeediasse tooma mingisuguseid kommentaare, teadaolevalt sotsiaalmeedias kommentaaride esitamine, avaliku see, et nii või teisiti varem või hiljem ehk siis tark reageerimine selliste kriitiliste sündmuste puhul on ka eriti oluline. Loomulikult, kui inimene tunneb, et õigusi on rikutud, on kõikidel, demokraatliku ühiskonna liikmetel õigus minna kohtusse. Et me ei saa kunagi öelda, et kas see on õige või vale, see on inimese enda otsus. Minul tekkis see küsimus, et kas antud juhul oli siiski tegemist kas see ajend Salumäe lubas roningi kohtusse anda, et kas see ajend oli siiski selles, et teda nimetati lesbiks või kahtlustati, et tal on lehtiline suhet, kui oleks väidetud, et tal on suhe mingisuguse enam-vähem tuntud Eesti või ka mitte eesti mehega, et kas ta oleks olnud sama vihane. Ja mulle tundub see mõnes mõttes kahetsusväärne, eriti õudne oleks sellisel juhul, kui ta oleks lesbi, mida ma loomulikult ei saa teada ainult mõttemäng, et kui ta oleks lesbi, oleks lausa traagiline, sellepärast et Anni Arro ei anna kroonikat kohtusse, kui väidetakse, et on mingi näitlejaga paaris. Kas kas siin on mingi selline perede õigus ka olemas? Laste ja perede osakonna juhatajalt on hea küsida selles kontekstis. Ma räägin ennekõike ikkagi inimõigustest laiemalt, et pereõigust sellisena kuskil ei käsitleta, et me laste õigustest räägime ikkagi ennekõike läbi selle, et laps ise vähema elukogemusega ei suuda alati iseenda eest seista, sest tal ei ole kõiki teadmisi, mis on täiskasvanul samamoodi kõigi eelnevate elukogemust, mille pinnalt me ju sageli täiskasvanute teeme otsuseid. Kas me läheme meediasse, mida me teeme, kellega me koos elame? Laps seda sageli ju ise ei teadvusta sellisel määral just oma vähesema elukogemuse tõttu, aga aga täiskasvanute puhul me räägime ikkagi teadlikest otsustest, mida me oma eluga teeme. Annikaga kas see hetk tagasi eelmise jutu juurde naastes, et kas see, kui praktika on olnud selline, et me ei räägi seksuaalsest sättumusest, kas see iseenesest ei olegi ukse võti või, või nii-öelda põhjus, miks, miks Eestis seda teemat nagu väga ei mõistet sellepärast et see kõik on kuidagi kusagil eemal, me sellest ei räägi. Me ei räägi inimeste puhul, kelle puhul sellest võiks rääkida, mistõttu tundubki see kuidagi natukene selline salajane ja, ja, ja, ja hirmutav ja kohutav, eks ju, et, et et erinev vaate, mille nii-öelda seksuaalse sättumuse osas kuidagi kuidagi sealt iseenesest tekitabki negatiivseid reaktsioone kohal. Ma ei ole küll soolise võrdõiguslikkuse ekspert, aga aga see, mida ma enne ei mõtlesin, ei olnud mitte see, et me ei peaks rääkima seksuaalsetest hättumustest, et inimestel on erinevad valikud ja inimestel on endal õigus ju tulla välja selle infoga, kui nad soovivad seda avalikustada, näidates seda kui normaalset osa oma elust ükskõik siis, kellega nad parasjagu koos elavad. Küsimus on selles, et kas me toome selle ette nii-öelda negatiivses kontekstis või kuulujutuskandaali kontekstis, siis see asi muutub juba teistsuguseks, et et selle toomine eraldi välja, et nüüd keegi, võib-olla homoseksuaalsee oletus, mida see annab, see räägib pigem mitte tolerantsetest isikutest mitte sellest, et me diskuteerime meedia sellest, et millised on erinevate inimeste õigused. See läheb sellest konteksti. Juba välja, minu meelest väidetava lesbipaari nii-öelda paljastamine ei ole oma olemuselt erinev sellest, et mõni muu tuntud inimene pannakse kellelegi vastust soolisega paari suht meelevaldselt ja seda tehakse kogu tehase kogu aeg, just mina, mina siiski arvan, et valus moment sellele samale Erika Salumäe äärmiselt avameelne oma eraelu suhtes varasemalt ja kellel on ka ma arvan sellepärast raske sinna piire tõmmata, et nüüd ei tohi kroonika temast kirjutada, et ma kardan, et see valus moment oli siiski väidetava lesbisuhte väidetu paljastamine. Mida võib teha, ühesõnaga selle loogika järgi, kui me paneme inimesi nii-öelda paari esikaantel nii-öelda küsimärgiga, kas see on nii, eks ju kogu aeg ja ja keegi ei, ei nurise selles olukorras. Üldiselt üldiselt jah, nagu mingit teravat reaktsiooni nende lugude kangelastest kangelastest järgnev. Kas see on nüüd räägitud? Erinevad väga erinevad arvajad. Priit Hõbemägi on öelnud, et see on kuidagi matši ajakirjanduse küsimus ja, ja kui mulle meenub õigesti Ahto lobjakas on öelnud, et kollane ajakirjandus on käitunud ilma sotsiaalse närvita nagu, nagu pornotööstus nendes küsimustes. Kas, kas tegelikult on see lugu nii traagiline või, või peegeldab sina ajakirjandus ühiskonda ja B on tegelikult sarnane nüüd seal on selline asi, mis mulle üldiselt ei meeldi, aga, aga paratamatult tuleb ikkagi võrrelda, et see mujal maailmas käib samamoodi, et me ootame, me ootame midagi ajakirjanduselt, mida ta ei saagi üldse, mida ta ei saagi üldse olla. Ilmselt siin tulebki mõnevõrra eristada kollast ajakirjandust ja nii-öelda kvaliteetajakirjandust, et selles mõttes neid ühte patta panna. Üldnimetaja ajakirjandus on suhteliselt keeruline, et ma arvan, et me praegu oleme ka mõnevõrra ülemäära üldistanud. Et me ei saa rääkida ikkagi siin suurte päevalehtede puhul ja samas problemaatikast, kui me räägime nüüd kroonika või mõne muu kitsama kollase välja anda. Samas on Õhtulehe ja Postimehe piirid juba väga hägustunud. Jah. Nüüd nii hell ka Eesti Päevalehe suhtes, kus, kus me teame väga hästi, et see Delfi ja Eesti Päevalehe ühistöö on ikkagi rohkem rohkem kui, kui, Me iseenesest loomulikult, et kahetsusväärselt meie päevalehed muutuvad ka järjest kollasemaks, et need piirid valge ja kollase meedia vahel hakkavad hägustuma. Tulevadki sellest äkki, millest konkreetselt need piir ongi läinud, hägust meil ei olegi enam olemas, sisuliselt trükis ilmuvad nii-öelda valge taadile. Ma arvan, et see, mis meil on praegu vajaka, on pidev diskussioon selle üle, milline see kvaliteetne meedia võiks olla, mida inimesed tarbivad hea meelega kvaliteetse meediatähe all kollasele, meediale tõenäoliselt jääb alati oma sihtrühm ja ta jääb oma fookus, see on kogu maailmas nii, seda me ei saa muuta. Küsimus on selles, et et meediatarbija ise ootaks tegelikult ka kvaliteetset ajakirjandust, et meil jääks selline k analüütiline korralik fakte kajastav ajakirjandus alles ja see, mida antud juhtumid välja toovad paraku küll teatud inimeste elusid võib-olla kahjustades nad siiski loovad võimaluse diskussiooniks. Ja kõrvalt vaadates tundub puudulik see meedia enda sisene diskussioon selle üle, millised need piirid täpsemalt võiksid olla. Mida tähendab Kirjanduse eneseregulatsioon, kuivõrd ajakirjanikud seda ise jälgivad, et see kuidagi tundub, et see eetikakoodeks on küll olemas, aga keegi ei pea seda eriti millekski. Nüüd ilmselt ajale jalgu tõenäoliselt ei oleks vaja uuendada, üle vaadata ja diskuteerida selle üle, milline on koht praeguses ajakirjanduses, kellele ta kehtib. Et nagu me teame, et kroonika ja muud ajakirjad ei ole võtnud ajakirjanduseetikakoodeksit enda töö igapäevaseks aluseks, et võib-olla on ka vaja seda diskuteerida, kus need piirid jooksevad ja kellele see laieneb. Aga mina oma artiklis mainisin ka kolmandat inimest, kes ähvardab kroonika vastu kohtusse minna, kes on selline suurepärane näide, väga grotesksed meedia fenomenist, Anna-Maria Galojan. Kohtukohtus süüdi mõistetud sisuliselt kurjategija, kes peaks olema praegu vangis, kes on Londonis, Tedutamas, kelle vaimne tervis, ma arvan, et võib öelda. On kaheldav. Kes ise. Ma ütlen veel kord, see on saatekülalise seisukoht, siin rahvusringhäälingul ei ole selle arvamusega mingit pistmist. Hetkel. Ja kes igapäevaselt sealsamas sotsiaalmeedias avaldab väga räiged, väga isiklikku Clazzy, laimu, sõimu väga tuntud inimeste kohta, ta avaldab põhimõtteliselt rämedalt sõimu ja laimu nimeliselt kõigi inimeste kohta, kas on kuidagiviisi tema fenomeni suhtes sõna võtnud Eesti meedias, noh, kaasa arvatud justiitsminister, president, ent kes iganes. Et ajakirjanikud väga isiklikult. Et mulle tundub veider, et selline inimene ütleb, et tema annab kroonika kohtusse, et mul tekib küsimus, et miks keegi terakohtust ei anna, et kas tohib öelda selliseid asju inimeste kohta avalik ikkagi avalikus ruumis, ma arvan, et Facebook on vägagi avalik ruum väga nimeliselt ma väga kahtlen, kas see on okei, nii-öelda. Tõmbame kuidagi mingi mingi sellise väikese nii palju, kui seda on võimalik teha, on joone alla. Millisel hetkel, mismoodi peaks, võiks rääkida lapsest, olla laps, olla ajakirjanduses ja, ja teine pool siis eks, et kus ei võiks mida ei peaks tegema? Kindlasti lastest tuleb rääkida, peabki rääkima ja see, mida meil meedias vajaka on see, et lapsed ise saavad rohkem sõna ja saavad rääkida. Et selle puhul me muidugi räägime sellest, et see, kes last küsitleb, võiks olla vähe informeeritum, et oskab seda teha. Aga lastele tuleks anda rohkem võimalust, et seda ma tõepoolest kutsuks ajakirjanikke rohkem üles tegema, et lastel on väga häid Mida ta saaks küsida, mida see tähendab, et ajakirjanik oskaks seda teha, mismoodi laps vajab erinevaid küsimusi täiskasvanud inimesele? Oleneb muidugi lapse vanusest, aga kui me räägime näiteks noorematest lastest, et nende puhul intervjueerida, tuleb alati sellega arvestada, et lapsed võivad alati hakata rääkima hoopis millestki muust, kui tegelikult küsitakse, või nad võivad vahel oma kujutlusvõimelist lähtuvalt mingeid asju välja mõelda, et on olnud näiteks juhtumeid, mingid ajad tagasi raadiosaatest, kus räägiti isadepäevast ja kutsuti lasteaialapsed rääkima oma isadest, väga tore saade oli, lapsed nimetati nimepidi, öeldi, kust lasteaiast nad on, üks laps hakkas näiteks rääkima sellest, et kuidas isa joob õhtuti et mida ei osatud ka sel hetkel peatada, vaid sellega mindi edasi, nii et tegelikult identifitseeritakse lapsele keskmes oma perega läbi selle, et tema isa joob. Et see ei ole loomulikult lapse huvides, kui selline info ühel hetkel meediasse jõuab, et et siin on nagu tõepoolest vaja lihtsalt teada, kuidas selles olukorras käituda, et see jutt nüüd mitte lasteaia jätkuda. Aga kuidas laste integreerimine on eraldi tehnika ka spetsialistidele, kes lastega töötavad, et see ei ole lihtne. Aga, aga lastega tasub rääkida nii nagu tavaliste inimestega, et ega seal midagi väga keerulist ei ole, küsimus on lihtsalt selles, mida me meediasse pärast nii-öelda laseme. Aga see, mida ei tasuks teha laste puhul, et et ühelt poolt ajakirjanduseetikakoodeks toob tegelikult need kõige olulisemad kriitilised kohad välja, et üks pool on seesama vanemate vaidlus laste hooldusõigusega seotud küsimustes, kus tasuks olla ääretult tähelepanelik, sest sageli seal need vanemad on omavahel konfliktis, üritavad manipuleerida üksteisega, kui nad selle loo meediasse toovad. Teine pool on alaealised õigusrikkujad ja ohvrid. Et erinevad väärkohtlemise lood. See kui laps siin on olnud neid lugusid laps varastest, et tegelikult see ei ole sugugi lasteõigustes huvides saada avalikustatud meedias oma nii-öelda vägitegudega, tegelikult need lapsed enamasti vajavad abi, kui tegemist on alaealiste õigusrikkujatega, siis kuskilt otsast on täiskasvanud jätnud vajaliku abi andmata. Et need on need lood, mida tuleks kindlasti kajastada. Küsimus on siin see, kas meid käisime neid lapsi või mitte. Ehk siis alati tasub mõelda laste puhul see, et, et mis on selle loo nüüd eesmärk ja kas see aitab kuidagimoodi kaasa selle lapse elule ja heaolule või mitte, ehk siis see kaalumise koht on alati hästi oluline. Tõmbas le saatele joont alla Sandra Jõgeva, kas kollane meedia, nii nagu saate alguses küsitud sai ja sealt edasi ajakirjandus? Kitsamalt on laste teemadesse toomisel liiale läinud Eestis. Kui päris aus olla, siis mina oma artiklis ja oma seisukohtades ei ole sellele lapsed eemale keskendanudki. Et ma tunnen, et ma ei ole praegu pädev selles asjas vastama, mul puudub juriidiline haridus, ma ei ole spetsiaalselt selle pilguga jälginud, et ma olen pigem jälginud mingisuguseid muid meedia fenomen, et ma. Tar muu meedia fenomen on siis see, et, et staarid lihtsalt ei pane ise tähele, mida nad räägivad, mida nad teevad ja, ja, ja siis on pärast pahased. Lisaks sellise väga veidra, et uued meediafenomeni nagu näiteks endine jao või tulevanevang inimesed ütleme, et kuskilt ühiskonna äärealadelt, et keda võib-olla isegi mõõdutundetult kajastatakse, mõtlen endised vangid. Maal elavad vaesed, paljulapselised perekonnad, et ma arvan, et võib-olla nendele väga palju meediaruumi andmine ja mõnes mõttes nende ärakasutamine. Ma arvan, et mõnes mõttes on ühtviisi ärakasutamine nii 10 intervjuud enamuse oma elust vangis istunud intsuga kui kümnelapselise vaese maa perekonna heategevuse sildi all meediasse tirimine, et ma arvan, nende mõlemad kahe kahtlase eetilise väärtusega teod. Et ma olen pigem selliseid asju jälginud, et laste koha pealt jään vastuse võlgu. Meil on laste osas vastaja olemas. Tahtsin lihtsalt seda veel lisada siia juurde, et ma ennustaksin inimesi olema ise ka kriitilisemad selles osas, et ühelt poolt lugema meediat kriitilise pilguga mitte uskuma igat asja, mida nad iganes ajakirja või ajaleheveergudelt loevad. Et kuniks meil on neid tarbijaid, kuniks meil on neid inimesi, kes väga innukalt kodutunde saadet vaatavad ja ja elavad kaasa nende inimeste erinevatele raskustele, nii kaua, kui on sedalaadi meediat, keda huvitavad täpselt need skandaalid, nii kaua seda toodet kasutada. Ma arvan, et inimesed võiksid ise olla väga kriitilised selles osas, mida nad tarbivad. Ja, ja teisalt kutsuksin üles ka tõepoolest täiskasvanud mõtlema selle üle, mida nad oma lastele teevad, enne kui nad oma eraelu meediasse viivad. Et kas ja kuidas see võiks mõjutada ka nende lapsi. Et, et loomulikult aeg-ajalt on ilmselt neid hetki, et on vaja asi viia üles avalikkuse ette. Aga vähemalt võiks mõelda korra sellele, mida sa mu laste jaoks toob ja ajakirjanikele samamoodi. Selline oli tänane poolt joosta saade saatekülalised Anniki tikker kui sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Sandra Jõgeva kunstnike kolumnist saate toimetaja maris Sander Saadet juhtis Urmas Vaino. Ilusat laupäeva jätku, kuuleme nädala aja pärast. Ja vastu.