Me istume praegu, kuidas seda kohta õieti nimetatakse, see on siis Harku mõisahoone. Eks fuajee ja neid on tal fuajee ja, ja nüüd on ta siis kohandatud üheks mugavamaks nurgaks. Kus siis inimesed lähevad vahepeal oodata siin mõnikord, kui on saalis niuksed üritused ja on püütud jääda niimoodi, et siin ikka olla mugavalt saaks. Teie aime Raudsepp, kes te olete Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia Instituudi nooremteadur aga ühtlasi ka Harku külanõukogu rahvasaadik, tähendab kõik see, mis Harkuga seotud on teile siis nagu südamelähedane või mõni mõiste ja elate Kaju siin? Jah, nii ta on. Kuidas teie, Harkud iseloomustate, mis teie kodukoht on? Harku esiteks ta on aga üldiselt valdav osa sellest ümbrust on väga tasane küllaltki lage paepealne pinnasega, kuid peab ütlema, et siin taimestik on huvita rikkalikum minu meelest kui Lõuna-Eesti taimestik. Muidugi põhistab see lubjarikkas mullastiku. Näiteks leidub selliseid taimi, mida igal pool ei ole üks taim. Ladina keeles on ta ta Siforafrutiku osa on täitsa laadne taim siin, keda leidub Euroopas ainult Harku külanõukogu, Keila ja Vasalemma külanõukogu piiris ja siis Ölandil ja Gotlandil mujal Euroopas teda ei leidu Siberis küllalt suurtel laiadel aladel, see on poolpõõsas taim veidi puitunud kollaste õitega ja kasvab loopealsetel. Ja ta on väga visa ja vastupidav taim. Peab ütlema, et lisan veel kui kadakas sest ta kevadistel aegadel, kui paepealsele mullale jääb seisma vesi. Ta peab vastu sellele seisvale veel ja kuigi suurem osa puid hukkuvad sellistes tingimustes ja suvel põuaga, kui muld, kuivab Paet mõni läbi peab see taim ka vastu. Ja lõikul uuemad uurimused näitavad, see taim kuulub esmase taimekoosluse hulka. See tähendab jääajast saadik on see taim püsinud nii, et seal on küllaltki unikaalne taimkattega kohti, leidub meie küla piiris. Kas siit võib järeldada, et olgugi, et Harku on üsna Tallinna külje all ja võib öelda juba, et linn matab nagu selle vana koha? Et siin on siis veel kohti, kus inimese elutegevus ei ole loodusele erilist mõju avaldanud. Leidub küll paistab, just ongi niimoodi. Ka neid alasid, kus ühes põõsasmarana leidub, on kahjuks ka ikka maaparandustööde käigus. Neid pindasid küllaltki palju hävitatud. Aga see keskne koht on alles ja seon. Metsanduse ministeeriumis juures olev looduskaitse valitsus on ikka võtnud ka kaitse alla, aga ta nii palju tugev taimed näiteks kui kari loomakesed, kui ma teda pealt latvu söövad. Ega ta sellepärast ei hävi, kui vanas elusson, kus me istume. Vähemalt 200 aastat. Harku Harku mõisahoone praegu eksperimentaalbioloogia eksperimentaalbioloogia instituudi peahoone? No kodaalianud muidugi jah, oma käe- ja näo järgi ja seda küll, aga siin on siiski ruum veel, kus on Liivi sõja lõpp, mulle all on kohta on tehtud rahuleping alla kirjutatud. 1710 nüüd Liivi sõja lõppu, rahuleping on selles hoones alla kirjutatud. Nüüd on siin kahekorruseline. Peamiselt on siin Instituudi administratiivruumid ja ka mõningad laboratooriumid ja kabinetid ja saal. Üheks vaatamisväärsuseks mitte ainult Harku lastele. On siin, teie dendropark on tõesti teie Mariaksel, olete selle pargiga hästi kursis, kui vana see park on, kus me praegu oleme? 19-l sajandil on see park rajatud nii et ta väga vanaaiale. 1830.-st kuni 1896. aastani oli ta Ungern-Sternbergide käes. Ja vaat sel ajal on see suur park rajatud. See oli üks väga niiskle kunstimaitsega inimene katses, et mina leian, et see park on niisugustel niisugusel tasemel oma rajamise poolest, nagu on Leningradi ümbrusse Paavlaski park ja ja tema on rajatud Läns akt või niukse maastiku pargina. Siin ei ole nishi korrapäraseid, alleesi, pöetud põõsaid, seda pole olnudki. Ta on rajatud maastiku pargina. Kõik need keerajad käivad vastavalt maastikule. Ma iseenda kohta ütlen, et mina olen lihtsalt armunud mehe parki, kui võib öelda, et võib-olla võid olla armunud millegisse niisugusesse. Mina olen sellepärast, et kui mina käin Eestis ringi ja vaatan kõiki parke siin või seal ikka võrdlen meie pargiga. Vot tema on rajatud siis niimoodi, et puudun grupis, mõtlesin peahoone ees, näete. Paremal pool on grupp, suurelehised, pärnad, teisel pool siin on grupp kuuski. Vaat seal pärnade kõrval on grupp elupuud. Puudegruppide vahel on avarad väljakud, rohelised väljakud. Ja need puudegrupid on paigutanud tatud lehe stiku värvuse järgi. Näete, siin on maja otsast, on üks niisugune suur pikk, 300 meetrit lagendik. Ja see lagendik on kõik ümber piiratud puude gruppidega. Üsna heleda rohelised vahtrad, siis on saared kuused ja kõik nad on erilehestiku värvusega ja nad on ilusad igal aastaajal ja see pilt veel muutub vastavalt päeva vältel ka vastavalt päikesele. Kustpoolt on päike ja kuhu langevad varjud edasi, seda praegu siit ei ole. Näha. On valged männid. Ta on Ameerika päritoluga taim. Et tal on ise on mänd, pikaokkaline mänd, mänd, aga kuusekäbitaoline käbi, pikk niisugune käbi tiigi servas, seal on üks punalehine pöökpuu. Meie pargis on Eesti territooriumil Eesti parkidest kõik kõige kõrgem mägivaher. See on niisugune 20 meetri kõrgune ja kahe alaline. See tiik on muidugi kaevatud, siin on ju pääsküla raba ja pääsküla raba praegu toidabki meie tiiki tan välja kaevatud. Ja see muda ja muld, mis sealt välja kaevati. Nendest on rajatud, vaatlesin neli saart. Ja nendel saartel ka praegu, iga aasta on siin palju parte. Sellel pargile on ka mitu omapära, näete praegu jah, orav jookseb, imepisike tore orav. Ja mis loomi siin pargis on? Teiseks, vaat siinsamas näete hirve sõim, kus talvel metsamehed siin hirvi toidavad ja niimoodi hirved käivad jäneseid muidugi põdrad, põdrad, hirved, jänesed ja muidugi oravad. Ai, seesama orav, mis siin praegu jookseb. Ma arvan, et see on meie, meie Miki, kes käib meile sinna akna peale toitu nurumas ja tema on niivõrd meie töötajatel ära hellitatud, et ta teeb täpselt vahet custom, küpsist toodud kas on kaleviküpsis või on kulinal küpsis ja tema kasutab ainult kulinari küpsiseid. Aga Kalevi küpsised matab ära. Räägime siis. Võib-olla ta praegu tuligi vaatama, siin, tundis, sõid ära, jah, ei tema, tema tunneb äärt pidi ja keda praegu ta käis muidugi vaid vaatamas paari meetri kauguselt uudistamas ja nähtavasti üldse sellest Harku. Pargist, nüüd on ametlik nimetus, eks ole, ja temast oleks siis rohkem rääkida, rohkem üldse tähelepanu juhtida. Et nii kena, tore paik keset seda kõrgemat paepealsed kallas siin olemas olla. Jah, ja tulema siia just nii nagu ette valmistatud, väga peene maitsega aednik on seda mõtelnud ja planeerinud ja selle kohani kauniks muutnud. Et vot seda inimese tegevuse ja seda mõtet. Täiesti arusaadav, et inimesed on ka siin, kes te siin töötate, instituudis väga looduslähedased, selle tõttu. Ja niisugune ilus loodus ümbrustama ju kasvatab inimest, aga see ei ole. Ei ole juhuslik, et kirjanduses niisugune osa siiski pühendatakse. Looduse kirjeldusele. Kui rahvasaadik te siis võite öelda ka, kui lai üldse on Harku külanõukogu territoorium missugused paigad sinna alla veel kuuluvad peale Harku küladena näiteks Seilonena Külasid on siin küllaltki palju ja ulatub ranna mõisani peadmise maa valdajaks ongi siin peamiselt ranna sovhoos ja siis mõningad üksikud väiksemad pindalaga asutused nagu meie Eksperimentaalbioloogia instituut ja siis saue sovhoosist üks väike osa. Ja kuni siis rannamõisa ümbrus sanmaastik juba huvitavam just selle pankranniku klindi poolest. Väga huvitav küla on siin Türisalu küla. Türisalu küla võib lugeda tema vanuseks juba 700 aastat kuid kahjuks on ta praegu ja antud välja suvila ja aianduskooperatiivi tele. Kuid selle küla ajalugu oleks väärinud küll seda, et küla oleks säilitatud tema kohta ma tean niimoodi, sellest kirjutas keegi jurist. Ta ise on oma pärimuste järgi veel selle küla asutajate järeltulija. Ja see külon olnud eraldatud üks 600 aastat niimoodi ühelt poolt on ühel palunud meri lõuna ja kagu pool on olnud järv ja teised ida pool küljes on paksud metsad, tamme ja kasemetsad, kus on hundid ja karud sees olnud. Ja küla asutajateks on olnud kaks venda, keeru ja Hinn, kes on tulnud üle mere, leidnud seal koha elamiseks, asutanud sinna küla, nende järeltulijad on asutanud uued talud ja niimoodi on küla tekkinud alles kolm aastat tagasi. Ranna sovhoos andis selle küla aianduskooperatiivide kruntideks ja nüüd nagu on see küla alles lagunenud. Rolf on seal loomulikult alles, ongi praegu on nimelt see väina parun von Stackelberg oli ostnud siis uuesti pärast, kui tallideldab, ära müüdud, ostis uuesti tagasi kolm talu. Nende nimed olid liivakarud tooma ja Lauri ja hakkas ehitama sinna võidusõiduhobuste kasvandust. Kuid ta oli jäänud kulutanud ära seal miljon tsaariaegset rubla, jäänud pankrotti, vinnid võlgades ja põgenenud sealt. Aga sellele samale tallimüüridele on ehitatud praegu toiduainete ministeeriumi töötajate puhkebaas. Ja siis, mis säilinud on, on säilinud, on veel nende talude nimed, nimelt sedasama keeru Hinn kes 700 aastat tagasi tulid sinna nimed on säilinud veel siiamaale. See on huvitav, need siiski ajaloos säilib ka kõige kauem ikka nimi ja sõnahooned ja kõik on juba ammugi kadunud. Ja seal on pärimuste järgi veel meres neli suurt kivi, millel on huvitavad nimed ja need on ka seotud kõigi sündmustega. Ühe kivini nark kaeralaevakivi, kuhu oli siis laev otsa sõitnud kaeralastiga hülgekivil olevat hülged käinud kitsa menna kivilt kaudu Levad saanud kitsaid mereni ja siiagi vilt oli rohkesti kalu saadud. Ja need kivid on praegu seal näha. Kõrgelt pangalt vaadates paistavad üsna väikesed, aga päris rannikult veretult paistavad üsna suured kivid olevat. Nüüd tuleb välja, et Harku ei olegi nii väike kohake või tal on ka maa-ala, tal on ajalugu. Siin on rahulepingud alla kirjutatud. Aga kes on need Harku inimesed tänapäeval? Kas nad töötavad kõik Harkus või on nüüd nad nagu kuidas öelda, linnastunud linn neelab ära Harku. Ongi niimoodi suur osa Harkus elavaid kodanikke sõidavad linna tööle, sest ta on väga linna ligidal, 12 kilomeetrit, ainult on siin koht ja ka veel kaugemalt ka väänast käivad inimesed linna tööle. Harkus on saue sovhoosis üks osakond kus kohalikud inimesed töötavad meil oma instituudis, osa elab ka kohapeal, töötad siin, kuid paljud enamus meie töötajatest tuleb linnast siia tööle ja palju kohalikke, kes meie majades keelavad, sõidavad hommikul linna, nii et bussiliiklus on mõlemas suunas koormatud. Linna ligiduses tingib sellist olukorda. Teie Loore Ruhnu ja Ilmar Ruhnu, olete elanud siin Harkus hästi kaua aega, mitu aastat kokku tuleb, see tuleb juba üle 22 aasta? Muidugi, Aarne, seda sai ka Wismiks aasta. Enne seda oli meil järvega tegemist juba aastast. 1953.-st alates on meil soovi kõigil suvedel oli järvega tegemist elatega järve kaldal. Tänane ilm ei ole põrmugi järvel olemas, ilm, tuul üsna üsna korralik, aga ega siin lainet päris kõrgele helisest. See on niisugune suhteline asi mere peal, see laine ei ole midagi, aga järvel ja nende riistadega, millega meil siin järvel sõidetakse, on seal laine vahest päriski suur. Aga tänane on niisugune, võiks öelda nii keskmine võib-olla kaldal isegi kala püüda. Kui te järvega nii kaua kursis olete olnud paarkümmend aastat, siis kuidas teie, teie mõlemad, näiteks iseloomustate järve just nagu oma järve juba, eks ole? Oleme ise muutunud nende aastate jooksul ja samuti on ka järv palju muutunud. Midagi siin ilmas ei püsi paigal. No nende nende aastate jooksul on isegi see järve kallas väga palju muutunud siin ütleme, sellesama kohapealgi, kus me seisame, siin olid suuri puid, onni aga praegu pole siin näha mitte ühtegi puud. Ja need puud, mis olid seal meie baasi ees, tähendab, seisavad need olid tükk maad järve sees, nüüd on nad juba maa peale tulnud, nii palju oleme suutnud järve täita siit. Et nii-öelda seda baasi territooriumi rohkem ilustada ja kaunistada ja. Kui teie siia tulite, siia elama tulite. Ja siis oli Järvita justkui maa keskel, ega suuri linnamaju näha kusagil ei olnud, aga nüüd ükskõik, kust sa vaatad, Õismäe paistab sulle otse otse kätte, justkui oleksid need suured majad siinsamas. Ja Mustamäe ei seganud veel kuigi palju, aga see Õismäe on tõesti nii, et nisuke tunne on, et keset suurt linna elame. Ja see linn on kõik tulnud aastate jooksul siia meie juurde. Harku järve kasvatatakse ju üldse väga mitmeks otstarbeks. Sina sportlasena, siin on ka niisugused pühapäeva kalamehed. Siin purjetatakse valgeid purjeid on alati terve järv täis, eriti pühapäeviti. Siin on veemootorisport, mis see veel on? Oi, siin on palju, siin on toimunud tegevus õhus vee peal kui ka vee all. Aastal 58 üheksa olid talvel meil siin purilendureid. Ja siis olid nad õhus samal aegselt talvelt on jääpurjetajad, on jääl, vee peal, toimus põhiline tegevus, aerutamine, sõudmine ja nii edasi. Ja samuti ka vee all on isegi akvalangistid on proovinud siin oma võistlusi läbi viia vee all? Muidugi ei õigustanud, kuna järve vee läbipaistvus on väga halb. No siis olid siin isegi vahepeal kiiruisutajad, kiiruisutamise võistlused viidi siin läbi veel ja oli kohe suur täismõõtudes kiiruisutamise rada, võisin. Kalane kedagi, mõlemad ei ole asi puhustusel kalapüüki, siis mina ei ole siin Harku järvest veel ühtegi kala õngega välja püüdnud. Kala said kätte küll, aga no see ei olnud õngerohked. Meie olimegi kalad. Aga neid kalaneio teil ikka on siin ikka näha järvel küll, mis nemad räägivad? Kalamehi on veel muidugi, neid on ka nüüd harrastaja, nagu öelda neid pühapäeva kalamehi on ka vähemaks jäänud, kuna kalasaak on kesisemaks muutunud aastate jooksul. Missis järvega juhtunud on. Eks inimeste elutegevus, mida lähemale ta tuleb, seda rohkem ta mõju avaldab meloodusele. See on paratamatus. No nüüd on siia Õismäe poole tehtud hästi avar liivarand, suvel, kui päike lõõskas, on rahvast päris palju. Ja kuhu see Õismäe inimene ikka läheb, kui tuleb siia oma oma randa, Harku järve randa? Aga ega see vesi polegi nii päris ilus, puhas ja ega ta ei meelita suplema karist. Kas te sageli käite? Käesoleval suvel ei käinud järves ühtegi korda. Ja siiski tähendas sunniviisil kevadel siiski natukene iga kevade käidike sunni möödunud aastal ka sunniviisil käisin muidugi siis ikka täiesti kohe sees. Ilm on soe ja väga ilus, on küll, aga aga vesi ei Emilyt. Kas teil on mõni salasoov oma järvele? Eks salasoove on ikka. Kõige salajasem soov, on see, et saaks järv üks kord puhtaks, saaksin korralik. Kult ujuda. Praegu ütlesite küll, et teil on siin ilus ja üsna vaikne olla. Aga kuulaja praegu võib küll mõista, et vaikus on nähtavasti suhteline ja kui ilm ennast ikka sinna tuulise poole kisub ja siis on müra ikka küll puud Järvia. Ja seda praegu on, tuulutame lõunast, kuid aega läänest üks korralik sügistuul ikka tuleb, mis mere peal on täielikult torr. Siis on siin ka selline mini tormikeneik olemas. Silla tuhata, vahalsin, lammutab ära ja kui vesi on kõrge, tõstab isegi kaldale. Ja siis ikka mühiseb ja kohiseb ka omajagu. Tahtsin seda öelda, et see see looduse torm ja mühin ja see on väga meeldiv igatahes kuulata, palju meeldivam kui kõrvalkorterist mingi džässmuusik. Nii et see, see rohkem pigem nagu rahustab inimest ja, ja närve rahustab et torm ei ole kunagi, ongi niisugune väga paha asi. Nüüd siis hakkas nii tugevasti vihma sadama et meie kõnelused väljas ei, ei tule kõne allagi, nagu öeldakse. Ja vihm on niivõrd pidev praegu lõpule ja aru saada, et istume autos Harku järve kaldal. Ja püüame selgeks saada, kui vana on Harku järv. Veljo Ranniku, palun. Seal on praegu vihmahall ja vahu harjaline. Järv on tegelikult üsna noor. Ta on merest eraldunud aastat 6000 tagasi. Ta on laguun oma olemuselt ja paraku ka juba vanakene sest need merest eraldavat maa lahed üsna kiirelt saavad täisi ka vananevad, maastuvad, kasvavad kinni, nii me leiame ju neid, soostunud Lõukaid soostunud laguuni paljudel meie randadel. No siin on ta veel päris mõnusa Jevee peegliga, vett on üle 1,6 ruutkilomeetreid. Aga sügavust on tal vaevalt kaks pool meetrit ja sedagi ainult sügavamates kohtades. Praeguni vaba vett, head vaba vett nomeetregu on. Ja juba praegu on järv reguleeritud. Ta ei ole enam päris looduslikus seisus. Järve väljavoolule on ehitatud regulaator paisregulaator, mis mõnevõrra hoiab siis järve veetaset kõrgemal. Kui seda ei oleks, siis pool meetrit järgi hõljuvat muda pisut ja ongi järve põhimeie. Peame arvestama, et põhjarannikul maa kerkiv kerkiv üle kahe millimeetri aastas ja kõik need just äsja ideoloogilises mõttes äsja see on siis paar-kolm-neli 1000 aastat merest eraldunud ulg lahed muutuvad järvedeks lõpuks taasmaaks üsna üsna lühikese aja jooksul. Kui ma käisin Harku sõudebaasis, siis sealsed alalised elanikud vähemalt juba paarkümmend aastat. Need ütlesid, et järvel on omad probleemid ja suured probleemid ja võib öelda, et, Järve probleem on terve Harku probleem? No mitte ainult tarkus on juba Tallinna probleem, sest ennem tõepoolest Harku järv oli põldude keskel selline vaikus järvekene külade kadaka küla ja, ja Haabersti küla tagamaadel. Kuskil kaugemal läksid unised maanteed, puhkerajoon rannamõisa, teine siis pisut elavam maantee Keila poole ja ainult üksikud klubi hooned või suvilat siin järve kaldal puude harjus olid, ümberringi olid lausa põllumaad, aga nüüd on ju linn astunud otse järve kaldale ja linlased on järvekalda vallutanud, nii et ta on muutunud nüüd juba linna probleemiks. Ja kui me ei oleks täna nii vihmaselt siin istunud, oleksime läinud kindlasti palju jalutama. Ja noh, suvel igaüks teab, mida kujutab endast Õismäealune Harku järve rand, see on oma kaheksa-üheksa 1000 inimest ja ilmaga nad kõik siis jalgupidi vees või sel kitsal kitsal rannaribal niiviisi seal põõsaste vahel või äsjaloodud klaasil päevitamas. Kui me ei suuda inimese käe ja mõttega siia vahele segada, seda järve noorendada või tema kiiret vananemist peatada siis me jääme ilma hinnalisest puhkealast, rääkimata siis kala järvest, rääkimata siis sellisest mõnusast, sõudmise kohast ja isegi vihkutus või allikast. Ka need põllud, mis siin veel säilunud on, vajavad vihmutamisi, liivased põllud ka selleks on Harku järv vajalik. Mida teha, mil moel saab inimene aidata Harku järves? Harku järve voolab rida väikseid osakesi mõned neist Harku pargi poolt, kus on juba väljakujunenud elamurajoonid mõned neist ranna sovhoosi poolt, kus on üksjagu tööstuski põllumajanduslikku tootmist ja eks need paratamatult toovad endaga kaasa toitaineid, toovad ka reoaineid ja need omakorda on soodustanud Harku järve eutrofeerumist. Vesise vananeb ja küllaltki tagasipöördumatult hakkab vohama vetikas, hiljem need jäägid moodustavad muuda err mudastub praegu mingil määral tõesti mootosportlased, kes siin harjunud oma paatidega ujuvad, isegi järve heas seisundis naereerivad nad nagu töötavad vett läbi ja, ja löövad vette hapnikku. Noh, see on muidugi nii ajutine nähtus. Igal juhul suutma jõuda selleni, et me need heitveed ja põllumajanduse poolt rikastatud veed juhime Arko järvest mööda. Sellega vähendame kahtlemata järve valgala niigi, kes teab, kui suur just ei ole, palju neid metsi ja maitsen linna kõrval nüüd veel palgale moodustavad linna kanaliseeritud osalejat ära lõigatud. Nüüd tuleb siis see viimanegi ära lõigata Harku suunalt, juhtida linna kollektoritesse. Ja siis me suudame jätta järve nii-öelda mingil merel oma pead. Ja siis võib eeldada, et me suudame pidurdada herr eutrofeerumist ja mõneks ajaks meil ikkagi säilub ja peale selle, kuivõrd ta juba praegu reguleeritud, eks neid süsteeme on võimalik veelgi parandada, täiendada hiljem võib-olla veelgi, annad järve pisut pisut tõsta, ilma et oleks kahju ümbritsevatele maadele või õigupoolest linnale, sest linn poolkaares juba läheneb järvele. Ja Ta jääb meile kauaks linna sisejärveks. Ja nüüdki on imetore vaade siitki Harku puude alt järveäärsete puude alt linna vaatame. Hall valge sein, klaasipindadega astub järve äärde, palju seal vahedki ja nüüd need elustavad punased vertikaali kõrghooneteni madalamate hoonete keskel, see on ilus panoraam. Noh, eks see kõik linnastab selle maastiku muidugi päris veti vastuda heitustega ei saa. Ja Eesti projektil on Harku järve kalakujundamiseks planeeritud küllaltki huvitav ja küllaltki ulatuslik planeerimisprojekt. Teda realiseeritakse osade kaupa, esimene osa on siis muidugi see kitsas maantee äärne häda lääs, Stravinski rohkem muret teeb, kui, kui puhata võimaldab. Kõigepealt luuakse haljasekraan maantee ja järve vahele, mis mingil määral mööduva transpordimüra ja siis heitgaaside tolmu kinni võtab, nagu rohkem rahu võimaldab. Ja tasapisi, ilmselt tuleb ka taanduda põllumajandusel järve põhjapoolsetel randadel. Praegu on seal põllud suhteliselt järve ääres, need tuleb viia ka mingil määral tahapoole vääre haljastust täiendada, jätkata ja nii muutub siis kogu järve perimeeter paraku puhkemaaks. Praegu ta ei ole veel igal pool selleks, sobib nagu läbitabki. Noh, ainsad, kes küll igale poole juurde pääsevad, on kalamehed ja nende radu järveäärsetes kõrkjates on igal pool. Ja mis nii eriti tore on isegi täna välja vaadata siit autost. Linn on inimeste maa ja nagu ei oleks siin kohta metsloomadele lindudele. Kuid ometi siin ju jahti ei peeta ja inimesed on, suhtuvad korrektselt kuidagi siin loodusesse, parkid, partidesse ja metspardid ujuvad meile otse linna, sujuvad siin siin meie enda silme all roo vahel, sest mujal kaugemal on ju jahimaad. See näitab seda, et ta on üks tore. Suure linna ääremaal ja poolelt juba linna keskel. Kust Harku on oma nime saanud? Harku nimi on väga vana, on juba õis soome ajast, Harku tähendab soome keeles suurt kivi panka ja oma olemuselt tegelikult sellele vasta, park asub kõrgel paekivi pangale ja see nimi on juba üks, 100 või 200 aastat enne ajaarvamist pandud. Ja kuna sellest ajast on päritud rohkesti teadaolevat kultusekivid väikeste laukestega ja nüüd on päritud ka esimesest sajandist enne ajaarvamist, nii et võib arvata, et need inimesed, kes need lahukesed nendel kultuse kihistesse hõõrusid et need on ka meie Harkule nime pannud nüüd kultusekive, on üsna rohkesti neid meie külanõukogu piirkonnas praegu teada 55. Ja isegi meil vabariigi kõige suurem rühm asub meie küla piires kütke külas. Seal on vähemalt 17 kivi nii vahetult üksteise ligidal ja võib arvata, kus on ikka selliseid muistiseid rohkesti koos, et seal on ka muinasajal olnud asustus tihedam. Aga siin, kus me praegu juttu ajame, tavaliselt kui Harkust räägitakse, siis mõeldakse, kas seda mõisa, kus te asute või Harku järve. Jah, ARK on küllalt laita, hakkab peale juba Harku järve juurest siis on üks Harku küla, mis asub Harku järve lõunapoolsel küljel ja see on ka huvitav küla, seal on säilinud veel selline arhailised kiviaiad, teed ja puud ja need majade sinna varjunud puude alla. Ja need on veel igivanast ajast need kivi taradi aiad ja sealt läheb läbi ojakene, millel on väikesed kaarjad, sillad, need olid väga ilus küla. Selliseid kiviaiad on nüüd meil vabaõhumuuseumis, aga seal on need päris loomulikult ja täiesti külje all, see on nagu esimene Harku küla, siis tuleb edasi. Ebasitseb Harku mõis, kus me praegu oleme see piirkond siis edasi on Harku haigla. Nüüd ta on küllaltki lai jalaga üldiselt mõistetakse sedasama kohta, kus meil siin oleme põhiliselt Harku südamega. Kuna ma tean, et teie kodukoht Harku ei ole kuigi kaua teele kodukohaks, kas te mujal elada tahaksite, vahetaksite Harkud millegi muu vastu? Nüüd on siin, ma olen vähemalt töötanud siin instituudis 15 aastat, siis juba nii palju harjunud ja enam ei ole ka ise kuigi noor. Ei, ma ei arva, et ma kuhugi mujale tahaksin minna. Mis on see, mis on täiesti erinev teistest paikadest? Aga ikkagi need lagedad, vahepealsed mäed sest siin ka me asume niukse kõrgemal kohal ja sinu laadituulinevad seise loomusta parkut. Ükskõik mis suunast tuul puhub, siis siin on see tuulaadi tuge. See on kaheks tunnus, aga no meil on siin suur park. Park pakub välja varju meie hoonetele, aga kui hoonete juures veidi kõrvale minna, seal lageda tuuletõmbe käes. Mida te õhtuti teete? Need? Kelle kodukohaks on Harku? Te ütlesite juba linnas, käite teatris? Talvel loomulikult on loodus niivõrd kena suusatada, pole kaugele vaja minna. Jah, suusateed on meil toredad talveõhtut, kui oledki nii et kui ruumis on töö, siis kui hädavajalikuks ring teha? Suusateedel, mis on juba siin, sportlased üsna aeglaselt ajavad need suusateed ja see on, kas Arcus elut, õhtune ajaviitmine tule, tuulega jalutamine nagu kõne alla ja järelikult endaga tööd ka inimestel niipalju, et nagu vaba aega vähemalt perenaised ei tunne, palju just jääkski üle. Mida te soovitaksite nendele, kas Harkut üldse elule soovitaksin tulla matkale? Harku, Harku parki sinul väga liikide rikas ja muidugi kaugemale ka minna, kindlasti vaadata ära need põõsasmarana alad, mille keskne koht väänas ja seal tõli nõmme järve ümbruses. Ja soovitav on just jalgrattamatk, mitte autoga bussiga. Järve ääres nähtavasti on igaüks käinud, sinna lihtsalt ei olegi mõtet soovitada minna. Jah, järvest sõita edasi Arko karjääripangast ülesse ja seda lagedat tee äärt kahelt poolt Paldiski maanteed võib vaadata ja siis kuhu tee pöördub sisse pöörata ja vaadata just suvist loodust. Sügisel sügisel argu parki parki värvid muutuvad ilusaks, vahtrad punaseks, kollaseks rohelise taustal.