Tänane vanamuusikatund keskendub inglise renessanssmuusika kõige silmatorkavamalt fenomenile Madrigalile. Madrigaliku žanri peetakse eriti iseloomulikuks Itaalia kõrgrenessansssile. Seal on see sündinud ja sealt ka maailma rändama läinud inglise Madrigalon itaalia omaga võrreldes üsna erinev. Ta on valdavalt salmi laul ja alati sugugi mitte nii tumedates toonides, nagu on seda läbi põimunud surma ja armastuse motiividest. Kubisev itaalia Madrikal iseloomulikuks jooneks on siin refräänis korduv Falla la ja üsna optimistlik meeleolu. Kuigi nagu tänanegi tund näitab, leidub ka inglise Madrigalide seas küllalt näiteid inimhinge teiste afektide kannatuste valu ja leinameisterlikkust kujutamisest. Saate alguses kõlas Toomas Trumkinsti tollel ajal ülipopulaarset pasteraalset temaatikat kasutav sissides Seppetz Queen, kus tüüpiline Falla refrään seal on hästi esile tuli nüüd aga näide märksa pingestatumast väljendusest. John Benneti kuulas, võib Maynays nutke mu silmad. On hämmastav, et inglise Madrigali kuldaeg vältab vaid paar aastakümmet, kuid selles suuremas perspektiivis üsna lühikese aja jooksul on siiski loodud hulgaliselt surematuid teoseid. Inglise ilmaliku laulu õitseaeg saabus hiljem kui mujal Euroopas Kuueteistkümnendal sajandi lõpus ja vältas kuni seitsmeteistkümnenda pandi päris alguseni. Enamus Madrikkali kogumikust, mis meil tänapäeval kasutada on, pärinevad just seitsmeteistkümnenda pandi esimestest aastatest. Inglise Madriga oli esimene suurkuju, olid Soomas mooli, kes lisaks kergekaalulistele Madrigalidele lõiga lihtsamaid teoseid, mille žanri nimetused balleti Kanssonet olid otseselt üle võetud Mandri-Euroopast. Tänapäeval on mooli Madrigalidest tuntumat kahtlemata armastust ülistavad Eiprilli silmaministris Fess ja Mirackilus laovs, vunding. Vihjasin juba saate alguses sellele, kui populaarsed olid Madrigali hiilgeajal sümbolite rikkad pasteraalsed stseenid, kus kohtame aina selliseid nimesid nagu hämarillis, Miltes, orjana, floora, fillis, Yana ja Aurora. Selle traditsiooni tausta uurimine on lausa iseseisva kahtlemata ülipõneva töö teema. Loodetavasti oskab kuulaja neid tegelasi märgata. John Vilbi imekaunis Madrigal kius suid ame rullis väljendab kahetsust, mida tunneb kaunist Amerilisest lahkuma sunnitud armastaja. Kuid samas mooli oma meisterlikkusele vaatamata ei alati truuks mänglevale ja kerge kaalulisele väljenduslaadile, siis john Vilbi helikeelend märksa komplitseeritum. Samas on aga temagi Madrigalite tasakaalukad ning ilma selliste Puurseteta, milliseid võib leida itaalia Madrigalides, eriti Karla Chez valda ning tema kaasaegsete juures. Selles suhtes on inglise Madrigalistidest kõige väljendusrikkama ja dramaatilisemalt käekirjaga Soomas vilks ning selle vahe toob kohe esile meistriteoste võrdlus. Esmalt kõlab John Vilbi kaunis kontrollitud ja rahulik Madrikal droon suid naid millele järgneb ekspressiivne tunduvalt emotsionaalsem teost oma suvilksi sulest. Õuke vilt dispätsmi. Me oleme nüüdseks kuulanud juba mitme 16. sajandi lõpumeistri Madrikale, teeme aga hetkeks kõrval põikega veidi varasema laulustiili poole, mis võrdselt itaalia Madrigaliga inglise Madrigalile teed rajas. Kuigi kohe kõlav anonüümne neljahäälne laul, madaam ta Moore on pärit 16. esimesest poolest kuningas Henry kaheksanda valitsusajast ja päris Madrigaliks seda pidada ei saa, võib sajandi lõpus kulmineerunud tendentse jälgida ka juba selles teoses. Asjatundjad on laulu pidanud oma perioodi väljapaistvamaks vokaalmuusika näiteks. Teine näide kuningas Henry kaheksanda aegsest vokaalmuusikast on pärit märksa kergemast žanrist, kus tänapäevale tundmatu autor pole pead vaevanud kompositsiooni tehniliste peensustega vaid ainult põhitähelepanu pööranud karakterite väljatoomisele. Laulus, millel lõbus Pealkiri heitrolli lolli lõu on neid kaks talutüdruk ja tolle ligi tikub aadlimees. Ei. Suuda möödunudaastane ja ma ei suuda seda sla. Lasti edaspidi. Me vaatasime ju Treiusa alles windows kaheksa. Hamba. Osco. Et me siiani oleme kuulanud eranditult A capella muusikat, siis nüüd vahele ka näide sellest, kuidas võisid koos eksisteerida inimhääled ja instrumendid. Saatega laulu on Inglismaal mõistagi alati tuntud. Pealegi polnud esituskoosseis kunagi selgelt määratletud, mistõttu Pille võis lauluhäältele lisada oma suva ja parema heaks. Nägemise järgi. Kuulame illustratsiooniks kahte kontrastsed lühiteost. Esimene On lüüriline Saibuerremmeidel, kus lauluhäältele on lisatud kaks plokkflööti ja lauto. Teine näide on tantsuline rõõmsameelne lasti Mei, kus vokaalile sekundeerivat Krummhorn, Tulczyyan ja kaks säkk Patti. Te näete, meetri. Üsna küüniline. Tesla sinine. Kuueteistkümnenda sajandi inglise muusika on erakordselt rikkalik ja seetõttu ei piisa ühest tunnist, et anda põhjalikumat ülevaadet Madrikkalist ning selles sugulasžanritest. Kuulasime täna näiteid sellistelt heliloojatelt nagu saamas Smuuli John pennid John Vilbijat Soomas Trumkins. Lähemalt tutvustamist vajab aga veel terve hulk heliloojaid väljapaistvatest näiteks John Fame, Toomas Foodse ja Orlando Gibbons. Tänased kaks viimast näidet püüavad veel kahele meistrile valgust heita. Kõigepealt kõlab William Chnishi veetlev Robin ja seejärel John Woody ilmsete itaalia mõjudega Kamseyblinaid, millega saate autor ka kõikidele lahketele kuulajatele head ööd soovib.