50 aastat tagasi toodi teie pere siia pääsküla jaama taha ja pandi vagunitesse. Kui palju teid oli? Neid oli kolm õde, isa, kaks venda, üks nendest vendadest eraldati teise vagunisse, nagu need mehedki eraldati. Ja teda enam kunagi ei näinud. Isa, ema, kõik ema oli surnud, meil neid me olime ilma emata. Isa elas meiega kuni 57. aastani. Ventsuri ennem seal, kuna tallinnas kopsuhaige, siis seal ei see uuesti haigustel lahti. See oli seal. Aga see yks vend, selle kohta saime teada, et on 42. aastal maha lastud. Raadiku töö elasid nii, nagu te ütlesite, Rahumäel mängudena. Mis siis teie süü, nõndanimetatud süü siis tegelikult oli arvata, varsti oli, päris kindlasti oli vend, kes oli kriminaalpolitseis see, kes maha lasti, siis kui meile järgi tuldi, siis kõigepealt küsiti teda, mina lõpetasin just kooli, teised õed olid veel nooremad, alles koolilapsed endale siit küll, et midagi on. Mul oli kord ta kaitses, mitte seda riiki sele, ta oli oma oma kaduma. Töötas nüüd on muidugi siin. Pääsküla jaamas männid suured, siis olid need väikesed. Kuidas see välja nägi, tol ajal 50 aastat tagasi? Seda ma ei mäleta sellest, minu rajoon oli mängudenaga sealt vaguniakendest, meie ei näinud midagi, ainult sinna pool jama poole oli meil uks lahti, sealt me käisime vett toomas, aga siis ikka vaata vajuha lahonda. Vaivohonne õigi trati meile, kui palju tuli lagunes. Minu meelest oli neid 26 inimest vaguni nendesse pealt tuntumad nimed olid Laretei vanaisa ja vanaema, sele Käbi Laretei vanaisa ja vanaema Sergo. Õdedega olid noored inimesed, mis peast läbi käis. Kõigepealt meid kinni võeti, siis oli niisugune tunne, et tuleb üks lõpp, lihtsalt. Ei asend arvata, et niisugust teed ei asend endale ette kujutada. Vagunis olles ei osanud ka veel midagi mõelda. Nutsime. Nüüd on see pikk tee veel ära käidud, olete tagasi jõudnud? Paljud on Siberisse jäänud. Mida te täna mõtlete nüüd, 50 aastat hiljem selle sama koha pealt, kus TT Siberisse algas, mõtlen õudusega sellele. Kell on viis pärast lõunat. Studia, sajad inimesed on tulnud pääsküla jaama taha männituka äärde. Hetke pärast avatakse siin Nõmme küüditamise rongi mälestustähis. Ahastuste rongid läksid pisaratekoormaga. Tuhandete kauged hauad kisendavad ajaloost, kirjutas Nõmmekas Leida Karindi. Mälestustähis on lihtne rist tahukaks raiutud maakivi kannab rasket raudteerööbast, mis piikidega pärjatud kivil on tekst. Siit algas 14. juunil 1941. aastal. Nõmmelaste tee Siberisse. Mälestustähise autor on skulptor Tõnu Maarandi. Selle maadligi, ent sitke mälestustähise õnnistab dioloogia magister Voldemar Ilja. Siberi teele saadetud mälestussamba jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Ja tuletagu see meile aina meelde seda teed, mis on meile seadnud õnnistegija Jeesus Kristus, mina olen tee ja tõde ja elu. Aamen. Mälestusmärgi avamisel kõnelesid nõmmenõunik Jüri Jõgeva ajaloolane Mart Laar ja lapsena küüditatud Heido Ots. Mälestustähise ümbrus on lillede ja küünlatulede sees. Nüüd ei seisa siin pääsküla jaamas loomavagunid inimeste jaoks. Ent tulnukad, ainult ühe keele oskajad, kes siin kivi ümber uudistavad ei saa siiani aru, mis siin toimub. Mida eestlased mõtlevad. Ja oht selle traagilise kordumises kaob alles siis, kui Eestil on oma riik.