Terekest tõesti kõigile tere kuulama meeletult meeleolu, muusikat, millega küla koostitavad meid ei kellelegi maalasi selles saates sedapuhku. Lase kandid. Piiterist võib eetrilinnast või pühast Peetri linnast Sankt Peterburgist ehk linnast, mis kunagi oli Leningrad. Olen endistviisi Tiit, kus need siit maalt jätkavi kellelegi maad nüüd üks paljudest tänastest esinejatest, eks paljudest nimedest messertšups. Kuuldud messer Chibs oli üks päris parajast sületäiest loomingulistest kollektiividest, sealt endisest Leningradist, endisest biitrist, pühast Peetri linnast, Sankt Peterburist, kes postitavad meid tänasel eikellegimaal. Nii hästi Taavi sürrealismi intelligentse Kitši pop muusikalise pöörasuse ja multifilmilik vinger pussitamisega. Teised, kes nimetamist väärivad ja mitmel puhul mainitud saates ka edaspidi saavad messer Frau Müller ja mitmed sõsarkollektiivid, tegelikult nagu Nostleja, Frau Müller, Nasser Jobs ja noosiks Jups ja plasteks kriis, paks, aga samuti mini biki Kiss Kiss Bang Bang ning nende nimede ja projektide keskel enamalt jaolt kahekesi tegutsevad Petrina härrad, oledki Tarkini olekostroof, kusjuures Gazpringi tarkusena on üleüldiselt asja juures rohkem asjaline, kui kas panin kostrov. Ehkki järgnevalt on eetri, pärib ala, mis põhiliselt kostroovi tehtud ja mis, mis on üks vana lugu vanast ajast ja suisa muinasjutuline seal Huttavitš laul oleko Stroomi väljaandes. Nüüd, mil muistse Hothawitši laulu hoog on just värskelt maha käinud võiks olla tegelikult meil mahti hinge tõmmata ja välja hingata ning välja hingates mõnevõrra teadvustada pisut pisut rohkem selle kohta, mis meil parasjagu käimas on. Siin ja praegu ei kellelegi oma saates. Selles saates tunnistan ausalt ette suuresti ettekujutusi, aimduse oletusi ja muljeid. Mis ei tähenda küll, et faktilist materjali selle esinejate kobara ja muusikute paarinkitarkingustrov kohta liig vähe oleks. Ent see faktipeod täis on kohati katkendlik, ehk nagu füüsikud ütlevad diskreetne ja päris mitmeti tõlgendatav. Üldiselt on selle saatemuusikas tegemist ühe ilmsesti veel pikalt edasi kestva looga kus ühest 990.-te aastate üsna kurja kõlaga kitarri ansamblist saab pärandiaastatuhande vahetuseks ühtäkki täiskäigul pidurdamatult töötav multifilmi helivabrik. Mis seal vahepeal sündis? Ehk vastupeegeldusi nendest faktidest ja oletustest saab kommenteerivasse sõnasse saatesse juurde tulema. Nüüd aga, olles pisut hinge tõmmatud. Lähme edasi mööda halli detsembrit koos grupiga, kes nimetab end sedapuhku järgnevas kahes baaslooži klõps. Viimati poprocki meeleoludes muusikaminiatuur nimepidi. Veronika hommik oli küllalt kergelt kuule kui ülejäänud meeleolud seal mõnu muusika selles saates siiani ja selleks konkreetsed põhjused, sest et me oleme loomingulise kollektiivi messer Frau Müller, noosik Jups või Nostle frau Müller, mis kõik need teised nimed veel on? Muusikalist edenemist muutumist järgnenud selles saates vastupidises järjekorras ajas tahapoole minnes. Viimatine nali, mis võis tunduda pisut kohmaka mägentsakam kui eelnenud ei olnudki ehk tegelikult ninali väga midagi. Tegelikult oli see väga nooruke hea poolest ansambel Messar Frau Müller, just nimelt seesuguse nimega grupp, kus Orsandolekitarkin koos kolme semuga mängis valdavalt teistlaadset muusikat laulusid, mis oma koredalt kõralt hoid sugugi mitte nii popid kui viimati kuuldud miniatuur vaid tihtipeale üsna väga tigedad kahe-kolmeminutilised, adrenaliin, puhtsatused, millede keskelt kostev vaevaliselt aga vihaselt kostev inimhääl. See kuulus Tiimasin veniikinime vahelduvalt vene ja inglise keeles, väljendas oma väsimatult ja üleüldist rahulolematust inimestele maailma ja selle korraldusega, kusjuures milles Tiimasimine liiki säilitas kähistus, võõras võis parimal juhul aru saada oletamisi ja ainult laulu pealkirjade järgi põhiliselt. Üliväga harvad hetked Nendes Messeri varasematest 900 üheksakümnendates arvestustes lubavad kuigivõrd ette aimata seda heli, muusika, multivabriku kõla, mis hiljem aastatuhande vahetuseks saabuda Messeri ajalugu, tolle kvartetti rukkile. Ajalugu oli ühtpidi lootustandev, siis kergelt lootust võttev ja lõppkokkuvõttes isegi kohati traagiline messer Flow Müller leidis segasemad vabamate aegade saabudes 1990.-te alguses oma väikese publiku Hamburgi linnas. Seal, kus biitlidki noorest põlvest kõvasti trenni tegid ja loendamatuid tunde väikestes klubides mängisid. Ilmselt olid need rohkem punkinikud klubid, kuhu messer Frau Müller sattus jama pisikese publiku enesele. Südamesoojenduseks, lõi rabiitrinime tagasi pöördudes tollasesse Leningradi. Juhtus lõpuks sedagi, et ansambli liikmed üksteise järel tasapisigrupist lahkuma kippusid ning mõned lahkumise järel elust lahkusid, nagu tolle grupi toonane bassimängija Ilja Kuusik, kes väidetavasti sattus noaotsa biitri Leningradi Peterburi kurjedel tänavatel külla kollekitarkin. Perekonnanime puhul võib pisut kahelda, kas või õigemini on, sest tema mängis kitarri selles ansamblis. Võttis edendada seda Messeri ja Mülleri kõla hoopis teises laadis sest väidetavalt olevat algpäevadel seda bändi tehes tundub muusikalises mõttes teatavat ahistust piiratust ja tahtnud muudesse stiilidest välja murda. Välja murdeid tuleb sellest vaadates kõikvõimalikku kummalisse kummalisse kitsi ja meeleolu muusikasse veel korduvalt. Aga nüüd meenutuseks Messeri vanemast ajast ehk noorest põlvest veel üks pala vanemast ajast nimega kollane kohvrike, nende keeli Zolteyczyma Danchick. Sedalaadi töötlust ja selle töötluse aluseks oli Šostakovitši võrdlemisi sünge teemaline sümfooniline meloodia. Võib ju erinevatest vaatenurkadest nimetada nii ja teistviisi. Kindlasti leidub olekitarkini olekus proovi kodulinnas Sankt-Peterburis endises Leningradis küllalt elanikkonna grupeeringuid, rääkimata siis venelast tervenisti. Kellele taoline Šostakovitši töötlus tunduks vähemasti pühaduse rüvetamisena? Ei kellelegi tavalise muusikalise vaatenurga alt ei ole tegemist ilmselt küll rohkem millegi muu kui messer Frau, Mülleri moslja, Frau Mülleri messer, Chupsi ja kõigi nende teiste loominguliste kollektiivide eestvedajate rikkumatu, muretuse ja kerge meelega. Seda jätkub siia kellelegi. Ma olen nüüd pikka aega järgemisi tegijad, ikka needsamad põhilised kitarkine kostrov. Ehkki kui vaadata plaadiümbriseid, siis võiks uskuda, justkui oleks tegemist järgnevalt kolmes erinevas ost kolme erineva ehitajaga. Esiteks see, mis juba hoogu kogub, all kiskis päi päid. Sealt edasi noorik Chibs ja siis juba Mess niux. Olekus Trophy olekitarki teevad südi täiesti jumet kat olme ja ulmemuusikat eelkõige ilmselt kuulajaile, kes nii nagu nad isegi on veendunud, et tulevik jõudis kätte juba 40 aastat tagasi. Et tulevik on tegelikult juba ammu ära olnud. Nõnda on kirjutanud plaadile tsensioonides inglisekeelne kriitiken Onling, tegeledes Messotšupsi messe frau Mülleri anoreksia muusikaga briti ajakirja maie veergudel 2001. aasta kevadel. No üsna väike retsensioonike raekojad kiitev igal juhul tunnustage tähele paneb, on üks, mitte ilmselt väga paljudest välismaistest tähelepanu osutustest Hamburgist kaugemale ma mõtlen. Mida siia mässanud Chupsi, Nostleja Frau Mülleri muusikale on uue aastatuhande alguses osutatud? Genhollingis osutab külga Ma lühidalt sonis sellelegi, et kitarkine kostrov näivad tihtipeale eelistavad, sest nad tulevad ida poolt lääne dekadentliku kapitalistliku kult tuuri elementisid, millest isegi lääne inimesed ise enamasti eemale ehmatav. Nõnda arvab Genhollimis, aga mitte üksnes kultuurilisest prügist ei tee meeleolukat, lahutus, muusikat, kastrohvligitarki. Eks nad tegelev tihtipeale ka otsesemalt või kaudsemalt lääneliku popkultuuri mitmete ikoonidega, nagu näiteks järgnevas palas, kus noorik niux meile kuulutab, et Elvis on üles tõusnud. Kostroovi jäägitarkini viimane vala tuli esineja nime alt lasteks, kriis, paks, kandis nimetust prooviruum või proovikamber või testimisega ümber testruum, oli ta originaalpealkiri kitarkina kostrov oma muusikas. Ma arvan, et kõiges selles kerge muusika kaleidoskoobis, mis hoogsalt keerelnud, on tänasele kellelegi aeg-ajalt püritavad välja helikilde, millede puhul võrdlus mingi muu varem ja mujalt kuuldud materjaliga on iseenesest väga kerge keelele ja meelele tulema. Ja miks mitte, ei võikski neid nimetada juba sellesse ütleski kõlanud palade põhjal näiteks Peetri labitsikaato failiks või, või sealseks, kohalikuks paskaal kommelaks või Korneeliseks või stock hauseni Ookmaniks. Miks ka mitte? Kitarkin ise on küll erinevatel perioodidel antud intervjuudes maininud oma isiklikke Meelis muusikute hulgas näiteks efeks tunni või ka selliseid kurjemaid gruppe nagu ministri või Prodigy. Nii või naa ei salga kitarkina. Paljudes nendes vaadates võib väga kergesti kuulda tosinate teiste vastupeegeldusi ja mõõnad et nõndanimetatud originaalsus kui seesugune ei olevat neile ülim eesmärk. Tihtipeale nad muidugi eriplaadiümbriste ka ei reeda, väga meelsasti. Mitmete nende töötluste algallikaid lähevad neist vaikides mööda, aga ilmselt too originaalsuse võimatuse väide õigustab siis nende enda silmis seesugust mahavaikimist mitugi elementi järgnevast pikemast paast, mis kinnitab, et mehed on nõnda pehmekesed jäävad samuti mõistatuseks. Tänases ei kellelegi oma saates säranud, palun Helendanud kiiranud meelelahutusmuusikaline kitsi kunst, mida on meile pakkunud Peterburi linna poisid kitarkinja kostrov väärib ilmselt mitmesuguseid võrdlusi ja erineva kuulaja kõrvades võib tekitada erinevaid assotsiatsioone, olen võib-olla mõnigi nuriseks, aga võib-olla mõnigi tundis rõõmu selle muusikaga esmakohtumise üle. Ma ei tea, mida on need kaks meest selles saates oma muusikaga või oma paljudel plaatidelt tõestanud aga arvatavasti üks neist asjust võiks olla nii, nagu nad teevad seda otsesõnu kaaslauljanna abiga. Viimases järgnevalt kuuldavale tulevas palas on see, et kaks korda kaks võib vahepeal tõesti võrdne viiega. Mina olin Tiit, kus need saareni kellelegi ma kohtume jälle.