Joonase nimi on nüüdseks ehk kõigile tuttavaks saanud, ehkki küll paljud veel ei tunne täpselt seda piiblilugu, kus tegelane pärit on. Äsja kõlas Joonase muusikaline märk ning see oli sissejuhatuseks saatele milles teeme põgusa tagasivaate kontserditurneele Soomes ja Rootsis. Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine peituv sõnum viidi nelja suurde kontserdisaali. Jötebori uude ooperimajja, Malme kontserti Maya Stockholmi kontserdimajja ja Helsingisse Finlandia talasse. Oratooriumi aluseks on piiblilugu prohvet Joona, sest see on jutustus prohvet-ist, kes tõrgub jumala käske täitmast ja püüab põgeneda. Joonas sattub jumala meelepaha alla ning ta heidetakse merre, kus muinasjutuline hammasvaal ta neelab. Joonas veedab seal kolm päeva ja palub jumalalt armu. Prohvetit andestatakse ning ta saab ülesande kuulutada võimsa niinive hävingut. Seekord Joonas kuuletub, tema ennustus kohutab niinive elanikke ning paneb nad pattu kahetsema. Nõnda on näidatud, et jumala armulikus ei piirdu ainult ühe väljavalitud rahvaga vaid ta annab armu kapaganatele, kui need kahetsevad kurja. Selline lugu on aluseks Tobiase oratooriumile. Kuid tegelikult on teose ideeks hoopis laiem ja üldisem probleem. Konflikt kurjust ja ülekohut sümboliseerivad miinive ja väikese hulga õiglaste ja kannatajate vahel. Tobiase enda poolt kombineeritud piiblitekstidele loodud jõuline ja väljendusrikas teos sisaldab sügavat ja mitte plaanilist filosoofiat. See filosoofia, mis avaneb ühelt poolt läbi valitud piiblitekstide vormub selge piiriliseks Tobiase emotsionaalses muusikas kirglikkus paluvas, patukahetsuse vas, aga mõnikord ka hävingut kuulutavas ja loomulikult andestavas. Sellest teosest vaatab meile vastu tobias ise oma vaimusuuruses oma ideaalide, iseloomujoonte ja tunnetega. Küllap lõida muusikat just nendele teemadele, mis talle kõige hingelähedasemad olid. Tobias on ise öelnud, kuigi selle aine kujutamise viis seni oratooriumi loojaid eemale tõrjunud. Seda enam pean ma nimelt kunsti ülesandeks ühest vastupanijatest algolusest midagi luua liiati veel sarnasest kaljumürakas kui Joonase iseloom. Kas ei ole siin mitte just tänuväärt ülesanne dramaatilisele heliloojale psühholoogiliselt kõik astmed ära tähendada, sellest kõnelemata, et ainega deklaratiivses mõttes pakub küllap tobias oma tormaka iseloomu ja dramaatilise muusika tunnetusega tekitas usaldamatust nii mõneski tema rahutu vaimud siis kogu aeg enamat ning oli oma ajast kaugel ees. Kas ei tundu tänagi, et paljudeni veel ei jõua, tema sõnum? Õnneks on see sõnum Joonase näol siiski jõudnud päris paljude inimesteni ning tunginud sügavale südamesse. Päev-päevalt süveneb mulje äsja lõppenud kontserdireisist ning vastvalminud plaati kuulates sooviks ikka ja jälle neid hetki tagasi. Alles praegu hakkab selgima tunne, et toimus tõesti midagi erakordset. Nendes suurtes kontserdisaalides hoidsime kuulajatena hinge kinni pidades pöialt, et kõik hästi läheks. Olime õnnelikud, et muusikud end väsimusest lahti raputasid ning oma tõelist professionaalsust aga veel enam usku esitatava muusika võimu tõestasid. Seejärel olime õnnelikud, et saalis istuvad inimesed end sellele avasid, teose omaks võtsid ning seda tunnustasid. Ja küllap on neistki nüüd juba kasvanud tagantjärele mõistmine sõnumi sügavusest sest köidab ju see muusika algul ala meloodilisused ja kõlajõuga. Sisuline mitteplaanilisus aga vajab süvenemist ja järelemõtlemist ning uuesti kuulamistki. Oratoorium Joonase lähetamine on kirjutatud viiele solistile, kahelisega koorile, lastekoorile, suurele orkestrikoosseisule ja orelile. Maestro Neeme Järvi vahetas lastekooripoistekoori vastu välja ning tundub, et see sobib helilooja taotlustega päris hästi. Teos koosneb 38-st numbrist, mis moodustavad viis pilti koos proloogiga. Teose kirjutamist alustas Tubjas arvatavasti Tartus elades 1908. aastal. Sügisel asus ta elama Leipzigis ja seal õpetas ta samal aastal oratooriumi esialgsel kujul. Esiettekanne toimus 1909. aastal 26. novembril Leipzigis Andrease kirikus ning nagu teada, kukkus läbi. Seda on põhjendatud liiga väikese ettekandekoosseisuga lühikese ettevalmistusajaga teose kõrge raskusastmega ja oskamatu dirigeerimisega tobias enda poolt. Samas on nüüd ju kõigile ka teada nimeka saksa oratooriumi ajaloo uurija Gretsmari kõrge hinnang teosele. Tänu sellele sai tobias kutse Saksamaa kõrgemasse muusikaõppeasutusse, kus ta kaks aastat hiljem kinnitati professoriks ja kellena ta töötas surmani. Tobiase meistriteos jõudis Rootsi ja Soome kontserdisaalidesse ainult tänu meie muusikute entusiasmil. Terve aasta oli oratooriumikooriga teinud tihedat tööd Toomas kapten. Tänu sellele jättis koor publikule kõikjal unustamatu mälestuse. Eelkõige kõlajõu ja kompaktsusega. Stabiilsusega paistis silma Lydia Rahula poolt juhendatav Tallinna poistekoor. Tundus, et kõige vapramalt talusid kahepäevast kehvades tingimustes reisi just poisid. Kuid sedasama väsimust reetsid hoopis rohkem koorus müstikkuse läbipaistvad osad mida esitasid Eesti filharmoonia kammerkoorilauljad. Kuid neile tuli ruttu appi pikaajaline reisi ja enese kokkuvõtmise kogemus. Jötebori ettekandest meenub esmalt Taimo Toomast, kelle Joonase roll oli haaravalt dramaatiline ja nüansirikas. Järgmisel kolmel kontserdil laulis seda partiid Raimo Lauka ja ta tegi seda kõrgel professionaalsel tasemel. Oli väga põnev jälgida, kuidas laulja teoses iga korraga järjest rohkem sisse elas ning pidevalt uusi varjundeid leidis. Võrdväärseks partneriks talle oli Austria tenor Peter Swanson. Ning kontserdireisi lõpus tunnistasid mõlemad, et nelja ettekande jooksul avastasid nad sellest muusikast veel palju uut ning peavad praegu neid partiisid huvitavaks osaks oma repertuaaris. Meie solistid Pille Lill, Urve Tauts ja Mati Palm näitasid, et ei jää alla rahvusvahelisest tasemest. Esitusele andis palju juurde Pille Lille avatud, siiras ja energiline väljenduslaad. Elamuslik oli ka Urve Tauts professionaalne ja sügavalt läbitunnetatud musitseerimine. Kahjuks ei pruukinud kuulaja kahel esimesel kontserdil aru saada, et selles teoses soleerib ka Ines Maidre orelil. Kuna Jötebori uues ooperimajas ja maailma kontserdimajas puudusid vastavad õige pillid alles Stockholmis ja Helsingis, pääses ka see osa oratooriumist mõjule. Kõik neli korda kõlas Tobiase oratoorium uhkelt ja suurejooneliselt ning võitis endale seistes aplodeerima publiku. Nende ovatsioonide eest võlgneme eelkõige tänu maestro Neeme Järvile, kes pole kunagi kahelnud teose väärtuses ja kes taas ei jäta jonni ning on kindlalt otsustanud Joonase viia Euroopasse Venemaale ja mujalegi. Ja loomulikult võlgneme tänu Vardo Rumessen neile, kes on läbi töötanud partituuri ja tänu kellele seda muusikat üldse võimalik esitada, on. Tänu temale on see kõik olemas siin maailmas üldse tema korrastanud, tema ainult ja ainult korrastanud ja korrastanud ja põhjalikult ümber kirjutanud isiklikult iga noodi isiklikult, iga partituuri noodi oma käega, pluss veel muid asju veel. See on üks suur fanaatik muusikafanaatik ja Eesti, Eesti fanaatik, ma ütleksin, see on inimene, kes on eesti kunstil eesti muusikale Jaka poliitikale palju andnud. Sellepärast tähendab tema põhimõtted on vähemalt õiged. Et seda väikest eesti rahva rahvad rahvast ja tema kunsti välja viia maailma selleks on vaja võidelda, see ei ole mitte lihtne asi. Ja et me nii kaugele oleme jõudnud, oleks võib-olla kaugele jõudnud, oleks paremini organiseeritud tuur tunne. Sellepärast et paistab, et, et nende rahadega niisuguste sõida võimaluste juures isegi oleks ka võinud Kiilis ära käia, Oslos ja Kopenhaagenis igal pool. Teisest küljest vaatad jälle, et võib-olla natuke palju olnud, see on ikkagi küllaltki tülikas asi niimoodi reisida ringi ja väga raske ja väsitav. Ja niuksed. Täitsa kangelased, eesti koorid ja orkestrid, kes seda kõik on nõus tegema ja läbi viima. Aga vist peab tegema, seepärast meie väike rahvas vajab esitlemist. Me oleme miljon, ei ole teisi võimalusi. Esiteks peab olema teos, millega seda teed, teiseks on vaja raha, et kuidas seda kõike välja viia. Nüüd on teos olevas raha saime, aga mis edasi saab, see on üks suur küsimus, sellepärast et, et nagu ma rääkisin siin. Aivar Määr, tema on üks uus organisatsiooni esimees, nüüd hästi kontserdisse, tema vastab, et ja ta väga ei, ei poolda seda, et see Joonas ikas Joonasega kogu aeg käib ikka midagi muud ka teha ja tal on võib-olla mõnes mõttes õige, mõtlesid limina, midagi muud ei oska juhatada, mina õppisin selle tüki ära, mina juhatada seda tükki ja mina jään seda tükki juhatama muudkui keemia selle tükiga, sest rahvas, maailm ei tea seda. Ja meil on haruldane tooriumi koor, see on haruldane koosseis, seda niimoodi ettekande, nagu see on isegi nendes kohtades, kus me käisime seal igal pool oli. Standin komisjonis, ovatsioonid, kõik said aru, et seal midagi suurt toimub. Mitte ühesõnaga, seda oleks vaja laiemas mastaabis teha. Ja üks vabadus on kõik teha selleks, et sellest rääkida ja seda head, et heliplaadid on väljas. Heliplaatide kaudu saab ka palju ka nüüd. Aga ma usun siiski, et seda raha võiks ka leida ju ka võib-olla meil endal Eesti inimesed võiksid seda leida, aga kas eestlane tunneb, tunneb ennast alaväärsena natuke või ta arvab, et ta ei pea oma selliseid teoseid esitama. Kindlasti on ka niisugune tendents juures, et paljud paljud kunstnikud ja muusikud ja inimesed arvavad, et oh, mis me nüüd selle Tabja, selle vana asjaga niimoodi käima, et meil on moodsad ja uut ja huvitavat meile moodsate uut ja huvitavat ka olemas. Muidugi tugineti tüüri ja mängime Pärti ja on teisigi noori, väga andekaid inimesi, keda peaks tutvustama. Ruumi veel siin, et seda saaks edaspidigi teha aega küll. Ja seoses uue ajaga, uue olukorraga praegult, onju, siiski teised võimalused ja, ja vabam liikude vabam käia, vabam kontakti luua. Nii et meil on nende jaoks võimalus, aga vanade ja heliloojate eest ei hoolitse keegi eriti. Sest see toregoonil vanade helile teest fanaatikud olemas, kes sellega tegelevad ja ja see on suur asi selle Tobiase välja. Aga kuidas teie üldse ise Joonasega esimest korda kohtusite või kuidas te üldse selle olete välja toonud? No eks Rumessen on ikka pidevalt rääkinud, kuule sellest ja partituurid on ju mul kogu aeg olnud käepärast ja ja ma olen neid ettekandeid kuulnud. Nii Peeter Lilje kui kreemeri ettekandes ja intide pealt ja Jelse tundub niimoodi, et üks teos on ühe teose saab huvitavamaks teha, kui ta on. Interpretatsiooni kaudu muidugi on olemas avastajad, kes oskavad algusest võtta välja EDIT oli väga tore avastaja, kes võttis seda ja tegi selle esimese ettekande. Treeneriga tegi selle umbes samamoodi järgi isegi natukene veel välja peetumate tempodega. Ja mina pidin siis võtnud kätte ja tegema selle. Minul on niisugune tunne, et pean seda ümber vaatama natukene, et teha kompaktsemaks ja, ja elavamaks ja aktiivsemaks, sest on kaks erinevat teooriat olemas, ühed on väga kinni partituuris ja kõik, mida helilooja on kirjutanud. Ja jälgida täpselt seda, mida helilooja on kirjutanud, ütleme tempodi osas ja kõik teised dirigendid, võib-olla ja interpreedid on need, kes annavad omalt poolt, katsuvad aidata, et asi oleks huvitavam ja asi võidaks. Siis peab natukene heliloojana ärkvid üled ümber vaatama ja läbi uurima, et asi oleks põnevam. Nooti ma võtsin selle riskijama peale, et me teeme natuke teisiti ja, ja me lühendasime sellega esimese ettekande pikkust ja teose intensiivsust. Et see asi on palju mõjuvam, ütleme nii publikule kui ka ettekandjale endale ka. Nii et see tuli mul läbi tehase töö ja läbi mõelda põhjalikult ja kui sa lähed proovile juba, sa pead täpselt teadma, mida sa tahad. Et mitte jääda, teeme nüüd näha, kas tuleb välja või ei tule välja, peab niimoodi välja tulema ja kõik ja, ja kuna niuksed, head solistid ja koorid ja, ja koosseis on siis orkester, siis saab seda teha. Mõnel pool ei saa teha kvaliteedist kuskil lagi tuleb, vastu ei saa enam, eks ole. Aga see on muidugi haruldane, niisugune oratooriumikoor on olemas ja oratoorium Corp peab jääma ükskõik mis hinna eest, peab jääma nii, nagu ta on ja see koosseis on olemas, praegu see on suur töö ära tehtud. Eestis peab olema niisugune, oratooriumi vormil pole kunagistes olnud, isegi raadiokoor oli küll olemas, aga ei olnud niisugusel tasemel. Meeskoor oli, oli haruldase tasemega oma ettekoor, angoora, oratooriumikoor, kunagi olnud Eestis korraliku Nii kulges turnee tõusujoones, paljud hindasid parimaks Stockholmi kontserti, mis elamuslikus mõttes võis ju ka nii olla. Ometi tundus, et professionaalne tipphetk sündis Helsingis Finlandia talulaval. Oratoorium kulges katkematu liinina. Solistid esitasid oma partiisid veendunumalt kui enne ja sügava mulje jätsid orkestripillide soolod mis süvenenult ja kaunilt põimusid koori faktuuriga. Suure õnnestumise märk oli seegi, et Helsingi publik suudeti üles kütta. Et nii võis juhtuda. Rootsi linnades oli üsna usutav, kuid Helsingi külma kuulajat haarata oli võrreldamatult raskem. Joonase reisi eel kahtlesid paljud, kes teose väärtuses, kes projektiga mõttetuses kes interpretatsiooni õigsuses ja kell oli lihtsalt rahast kahju. Tegelikult otsustasid need 10 päeva. Kõik interpretatsioon on saanud suurima tunnustuse nii esitajate kui ka kuulajate poolt. Teose hindasid geniaalseks Rootsi ja Soome professionaalsemad asjatundjad ning väärtuslik tunnustus on seegi, et plaadifirma piss peab äsja valminud CDd väga õnnestunuks. Seega toimunud on meistriteose taassünd ning selle hindamatu väärtus peaks paljukordselt korvama. Projektile kulutatud rahasummad. Lõppenud kontserdireis polnud küljest selline, nagu algselt plaanitud kuid täitis oma eesmärgi. Nüüd on alanud pöördumatu protsess, huvi Joonase lähetamise vastan tärganud ning edaspidiste kontserdireiside korraldamine Euroopas ja Venemaale muutub järjest tõepärasemaks. Jääb vaid loota, et leiduks häid asjaajajaid. Kuid eelkõige on vaja rahva ja riigi tuge ning mõistmist, sest kõike seda on tehtud ju meie endi jaoks.