Jeruusalemma lahing Liivimaa peeti maha Tallinna külje all liivaluidete 11. septembril 1560. aastal. Tallinna Mustpeade vennaskonna 10 langenud liikme mälestuseks tegi Lambert Klandorf aasta hiljem mälestusmaali, mis on väljas Kikendi käkkis eesti vanim. Praegu veel algupärasel asukohal olev monument on Tallinnas Marta tänaval ja see on pühendatud Jeruusalemma lahingukangelasele. Plaasius, hoog Kreevele Jeruusalemma lahingust, eelloost ja tähtsusest, räägib professor Jüri Kivimäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Ma hea meelega moraliseeriksin ajaloolaste üle ja ka iseenda üle, sest mul on väga hästi meeles, kui kui minu õpetaja Julius Madisson juhtis Tartu Ülikoolis keskaja loengu tähelepanu. Itaalia sõdades Missis väldasid 1494 kuni 1559 oli üks väga tähtis lahing. Ja kui asjale lähemale minna, siis lahing seisnes selles ühel kitsa silla peal põrkasid kaks vaenurühma, kuhu ja ratsamehed ei mahtunud ära, üks neist kukkus vette koos hobusega ja võib-olla teine kaad, äärmisel juhul kaks meest uppusid. Aga tapetud ei saanud. Nüüd see lahing on läinud ajalukku tänu sellele, et tuntud itaalia maalikunstnikud selle suureks maalisid. Ja kui ma nüüd võtsin ka ette Eesti ajaloo kronoloogia ja selle üle vaatasin, siis leidsin, et tule taevas Jeruusalemma lahingut ei olegi olemas Eesti ajaloo kronoloogias. Et kas see on ka tegemist sellega, et ma kuskil läinud sajandi viimasel pooleteistaastal kirjutasin selle ja avaldasin teema lahing Jeruusalemma mäed, aga aastal 1500 kuuske. Ja nüüd siis selle tõttu ta on nagu suur saaks, äkki ei olegi lahingut? See on nüüd esimene küsimus, et ajaloolased ja ajalookirjutamine ongi selline kummaline asi, et me ju kõike ka näiteks libima sõdade ajaloost ei ole läbi kirjutanud ja neid neid on, üksiksündmusi on vägagi palju, teiselt poolt, aga kui me juba räägime sõjast, siis igasugune hea kuulaja, haritud ja vähem haritud kuulaja tahab teada, et sõjas on ometi ju lahingud. Mis siis toimub, kui me räägime sõjast? Me räägime küll igasugustest kummalistest, inimestest, jõhkrustest ja kõigest muust aga me peame rääkima ka sõjast, kui relvad kärisevad. Ja loomulikult on võib-olla tänapäeva inimese haridus nii auklikuks läinud, et see ei ole muidugi mitte teise maailmasõja nii-öelda aegset kuulsaks kinos kuulsaks maalitud Pearl Harbori õhurünnakud või esimese maailmasõja-le pühendatud filmides kohutavat kaitsekraavi lahingud Boris ja veres vaid see on hoopis teistmoodi sõda ja kas mõni lahing ongi päris lahing, nii et kui me eesti keeles ütleme, et lahing Jeruusalemma mäe taga, ma tulen selle juurde tagasi, siis lahing võib-olla ka võib-olla väiksema tähendusega sõna, nadu kähmlus. Aga siin on ka veel teisi võõrsõnu, millest natukene hiljem. Nüüd see lahing Jeruusalemma, aga mis ei ole minu ristitud sellisel kujul on tegelikult tuntuks kirjutatud läbi Tallinna Mustpeade ajaloo. Või õigemini ta on lahing, mis on, on jäänud Tallinna vanemasse ajalukku. Ja vaatamata sellele, et vene ajal Tallinna ajaloo esimeses köites sellist lahingut ei ole sest loomulikult venevastased toonid tuli sealt välja retušida ja, ja võimalikult vähe näidata neid asju, kuid kui me läheme näiteks Mustpeade ajaloo saksakeelsete raamatute juurde, siis muidugi see lahing on olemas nüüd 1560.-ks aastaks, võib-olla ma enne seda selle juurde tulekut veel natukene mustpeadest kommenteeriksin seda, et meil on tegemist küll mustade ajaloo ühe suurema laenguga, kuid see ei ole ainult Mustpeade lahing venelastega selle juurde ka hiljem tagasi. Aga mispärast mustpead, sest praegu on jälle väga popiks saanud meedias siis äkki nagu sõjameestena esile tulevad, sest meil on tegemist ju sugugi mitte mingisuguse värvatud sõjameeste üksusega, vaid tegemist on kaupmeestega. Või õieti kaubasellidega. Noorte meestega, aga mitte ainult noorte meestega, sest kui üks mustpea on 53 aastat vana näiteks ja ta ei ole veel naist võtnud ega oma vennaskonnast lahkunud, siis jääb ta muidugi igavesti nooreks, eks ole. Ja nii et mustpeadega alguslugu on natuke keeruline õieti me ju ei tea, kas nad olid need, kes tulid Liivimaale kunagi kaupmeestena, kellel oli kaasas või on nad siiski mingil moel sõdalased olnud täitnud kahte funktsiooni algusest peale. Mustpead, no ta on muidugi tänu sellele, et nende kaitsepühakuks kujuneb. Millal täpselt me seda ka ei tea, Püha Mauritius, väga naljakas, siin karmil külmal põhjamaal on Püha Mauritius pühak, kaitsepühakuks pühakuna on teda Lõuna-Prantsusmaal võrdlemise soojeme ikkagi peaks olema eestist teda austatud, pärit on ta hoopis Põhja-Aafrikast, kus ta kristlaste leegionis võitles ristiusu eest. Ja nüüd äkki Krahus päine moorapea, nagu teda tuntakse eesti rahvakeeles, nüüd on äkida Mustpeade kaitsepühak. Kust ja millal, ega me seda täpselt kunagi teada ei saa, teiselt poolt Mustpeade ei ole mitte ainult talli mustpeadest, me teame ainult kolm sõna allikaid, selleks oleks musta, et olid ka Narvas, aga nad kuulusid oma sõsarorganisatsioonina, kuid tänapäeval öelda siiski tegelikult Tallinna Mustpeade vennaskonda. Ja lisaks sellele oli mustpäid ka mitmel pool Liivimaa linnustes või lossides, kuidas, kuidas öelda näiteks Haapsalus Saare-Lääne piiskop juures? Neid ei nimetata otsesõnu alati mustpeadeks, vaid nimetatakse kalli vendadeks saksa keelest all püüda. Ja kus ja millal need kaks haru erinesid ja kas nad erinesid üldse mega päris täpselt ei tea. Tegemist on siis ju Eestis või Tallinnas või Tallinna ajaloos nii-öelda tegelikult kaupmeeste sellidega Noorte kaupmeestega, kes tulevad välismaalt, aga ei pruugi pärast ainult olla nii-öelda rändkaupmehed. Saksamaalt, kes siin ajutiselt peatuvad või pikemalt peatuvad, võivad olla ka kohalikud pärast ta muutub naguniisuguseks seltskondlikuks organisatsiooniks vennaskonnaks, millel on olemas oma religioosne tähendus, millel on oma seltskondlik tähendus selles mõttes, et ta muutub kohaks, kus noored sellid kokku saavad. Ta muutub kohaks, kus noored sellid tõenäoliselt leidsid ajutiselt ka öömaja, nii et tal on niisugune hotelli või ütleme siis tänapäeval hosteli tähendus kui nad kaugelt maalt tulevad ja pärast muutub ta kaupmehe karjääri. Tegemist on muidugi sakslastega, eestlasi, siin me ei leia kaupmehe karjääri esimese astmega, kõigepealt mustpea, siis karjäär, siis abielu, siis maja omand ja siis suure gildi liige ja suurest pildist liikuda, siis kõige kõrgem karjäär liigub Tallinna raekoosseisu. Ja, ja siis oled juba nii-öelda sele, elad nii-öelda seda mõnusat elu, mis peaks olema siis rikkusel põhinev, aga kõik need on natuke legendaarsed arusaamad. Nii et siin on mustpead muidugi olemas. Nüüd kus ja millal saavad mustpeadest äkki sõdalased, me päris täpselt ei tea, arvatakse, et juba esimeses Liivimaa sõjas venelastega 1000 501503 on Tallinn saatnud välja oma salga. 1500 kahekümnendatel aastatel on mustpead muidugi rohkem tegevat selles, et nad kuskil on ja ka kui üldse 16. sajandi esimesel poolel nad on, on papagoilaskmise juurest nad sõidavad ratsa ja neil on üks huvitav rituaal. Nad lähevad Eskordina vastu võtma Tallinna linnamüüride taha, kui linna külastab maaisand. Liivimaa ordumeister. Eskorditakse Liivimaa ordumeister linna, seal tekivad juba pinged, sellepärast seda au tahtsid endale võtta ka Harju-Viru aadlikud. Liivimaa ordumeister. Kui ma ei saanud, ei olnud, mida Tallinna maaisand, vaid ka ja Põhja-Eesti Harju-Virumaa üle. Nii et siin muidugi on teada, Nad on omavahel natuke trüginud. Kui ordumeister prügeneid 1535. aastal Tallinna tuli, siis, siis juhtus pärast üks arusaamatus, mis lõppes rüütliturniiriga Tallinna Raekoja platsil. See kuulus lugu ja selles loos on teada, et üks neist, kes võitlesid, kes tegelikult harju aadlimehe hobuse seljast maha lükkas, oli tegelikult must pea. Hea küll, talid Narvast pärit, aga ta kuulus Mustpeade vennaskonda. Niisiis nüüd tekib küsimus, et kui juba ratsahobuse seljas sõita, siis peavad olema ka mingeid Rüütli oskused või relvakäsitlus oskused ja siin me oleme praegu natukene kitsid. Ei tea täpselt, kui palju neil jah, mõne must peainventari son relvi olnud, millal nad harjutasid, kas nad olid valmis, nüüd läheme siis aastasse tagasi 1557.-sse aastasse, seal huvitav, et seal just vahetult Liivimaasõja eelõhtul on, on mustpead muutunud kuidagi aktiivseks. Tallinna raad eeldab ja ootab, et neist tahaks niisugune sõjasalk, mis toetab. Tallinna raad on hädas. 1558. aastal tuleb värvata palgasõdureid välismaalt ei ole oma sõjaväge sellisel kujul linnal välja panna ja ainukene seltskond, kes võib seda sõjaväefunktsiooni täita, on, siis ütleme siiski mitte nüüd 54 aastased noored mehed, vaid ikka päris noored, kaupmehe sellid. Ja need hammust pead. Nii et siin on nüüd kaks niisugust rühma, ühelt poolt linna värvatud palgasõdurid linna rae poolt, teiselt poolt mustpead ja muidugi kõik vabatahtlikud, kes tahtsid seoste, sest me kujutame ette nüüd selle 1558. üheksanda ja 1560. aasta Tallinna täis siiski tegelikult põgenike, siin on aadlimehi, siin on talupoegi, kuidas nad kõik siia ära mahtusid. Täiesti omaette küsimus, aga me peame seda visiooni kindlalt sellest visioonist kinni pidama, et saada aru, mis tegelikult juhtus nüüd mustpeadega niuksed, kummalised asjad, mustad tegid äri ja saatsid Narva sõjavarustust, mille poole Narva laat pöördus nende poole. Aga sellest mingit abi olnud Narva langes mais 1558, siis see sõjavarustus seal, mis seal oli, langes ka tegelikult tegelikult piss venelaste kätte. Nüüd kas neil olid mingisugune sõjavarustus endil ka olemas, seda pärast sellel kuulsal Lambert Klandorfi epitaabil tuleb nagu välja ja see ei saanud olla niimoodi, et eelmisel päeval mindi poodi ja osteti sõjavarustus, et me läheme nagu Tartu suusamaratonile, et meil on siis varustus olemas, see pidi neil varem olema. Seal on neil kiivrid, seal on neil rinnakilbid, mõõgad, seal on neil veel käega aidsed, neil on, on väiksemad relvad. Aga selle juurde natuke hiljem, nüüd selles mõttes me võime nimetada jah, et, et Tallinna Mustpeade olid valmis kõrvuti palgasõduritega minema lahingusse nüüd, mis siis tegelikult oli 1560.-ks aastaks kujunenud? Ütleksin lihtsas labases maamehe keeles. Sant aasta Liivimaa sõjas. 1559. aasta vaherahu oli küll andnud nagu mingisuguse hingetõmbekuid, seda ei jätkunud kauaks. 1560. aasta on paha igatepidi. Selles mõttes, et juba veebruaril langeb venelaste kätte Liivimaa idapiiri üks tähtsamaid kindlusi Mariemburg ehk praegu Läti alal olev Aluksne. Sellega oli Liivimaa idapiir eriti Läti alal, nagu on nagu avatud Mariemburg oli alati nagu võti, mis hoidis seda kinni, aga sellesse teiselt poolt, et need suuremad sündmused langevad paraku siiski augustisse. Ja nii tore, kui see ka oleks rääkida, aga ma libisen sellest üles, on kuulus härgmäe lahing, teine august 1560. Seda peetakse jällegi tavalistes Liivimaa ajalugudes ja tavaliselt selleks pöördepunktiks, sest seal saab Liivimaa orduvägi ordu marssal Filipp Shal fon belli juhtimisel hävitavalt lüüa. See on siis 500 meest, läheb venelastele kallale ja kõik ajalooraamatud on siin üksteise pealt maha kirjutanud, et see oli Liivimaa ordu viimane välilahing. Nii et ordu vägedest enam otse pärast seda palju ei räägita. No ma ei taha sellega päris nõus olla, aga see oli nüüd härgmäe või tähendab härgmäe lähedal koomuli väljal peetud lahing. Vähe sellest, venelaste sissetung, uus sõjaline ohvensiiv 1560. aastal oli nüüd seotud kolme suurema suurema plaaniga. Ja sellest kirjutab väga hästi kroonik Balthasar Russo. No põhiline küsimus, mis muidugi Eesti ala puudutab, siin on Viljandi pallutamine, teine võti peetud tegelikult ta eesti ala ordu valduste kõige tugevamaks kindluseks, kõige tugevamaks ordulinnus, eks. Ja tõepoolest 21. augustil 1560 Viljandil langeb linn ja linnus alistuvad. See on üsna maagiline sündmus selles mõttes, et ka nüüd seal sees olnud vana ordumeister Sõrstjanberg langeb venelastele vangi. Ta viiakse koos lähikondsetega ja teiste vangidega Venemaale ta Moskvas vangis ja see on nüüd omamoodi keeruline aeg, mis nüüd edasi saab? Viljandi Alt jagunesid väed Vene väed mitmes suunas, on ka üldiselt teada, üks osa peab minema Paide alla Paidet võtma ja teine osa vägesid. Tõenäoliselt liigub Allan nüüd halda Läänemaale. Ja see on üks keeruline aeg, sest kuidas nüüd ütleme tähendab ja, ja tõenäoliselt see, see mõte Läänemaale minekust oli tegelikult selles, et tulla mingisuguse rüüsteretkega. Tähendab, see ei olnud nii-öelda sõjaline vallutused me võtta, et venelased peavad vallutama ilmtingimata kohe Pärnoja, siis haapsalu ja siis liikuma tagasi, neil oli moona retk. See olukord 1560. aastal, kui ma nüüd nüüd venelased hetkeks rahule jätan, teravneb veel selle tõttu, et aprillis oli Kuressaares maabunud noorukene Holsteini hertsog ja Taani kuninga vend hertsog Magnus. Ja tema asus nüüd üle võtma oma valdusi Saare- ja Läänemaal samal aastal. Ja no selles mõttes tekib küsimus, et mis siis saab, laguneb laiali see riik ühelt poolt ja mis saab ka Tallinnast, tuleme tagasi selle peale, et meid huvitatud vist 60 Tallinn. See on ka parasjagu keeruline. Ordumeister Gerhard Kettler, kes oli 1560. aasta aprilli lõpus ja mai alguses Tallinnas olnud ütleb ei ole midagi, ma annan toetust. Aga midagi Hitler sai toetada, ta toob appi mitte ju enam kuskilt mingeid vanu orduvägede riismeid, vaid poolakaid. Poolakate tulek Tallinna on keeruline küsimus, võib-olla ma olen liiga palju lugenud Balthasar Russowid, kes oli väga tugevasti poola vastane, aga sellel on ka teatud niisugused usulised eripärad, kontsessionaalselt vastuolud, ütleme viisakas keeles. See tähendab seda, et meil on tegemist siiski Tallinna puhul ju ametlikult evangeeliumi usku üle läinud linnaga luterlikuga. Ja teiselt poolt tulevad nüüd poolakad. Vaatamata kõigele muidugi Kettleri lootused, et suuri Poola vägesid tuua, Tallinna need õnneks küll luhtusid. Aga olukord oli halb. Nüüd 30. mail oligi nii, et Tallinna bürgermeister Peppersaks saatis raehärrad Mustpeade juurde läbi rääkima, et kuulge, Mustpead võiksid siiski olla meiega solidaarsed ja meid aidata. Ja linnakodanikud olevat pakkunud ka, et kui teil vaja on, siis võib-olla hobuseid saate. Ja teiselt poolt tähendas see mustpead ei olnud väga vaimustatud lubadusi andma, sest et nad pidid sel juhul kaitsma linna. Nüüd ei ole enam puhtalt alllinna kaitsmisest lugu, vaid Tallinna kaitsmisest, lugu ka seda, kes olid Toompeal Toompeal, oli nüüd siis ordumeistripalgasõdureid, seal oli mõisamehi. Ta on siis aadlimeestest noortest aadlimeestest koosnenud mehed, kelle eesotsas olid ja mõtleme, ütleme siiski juba Harju-Viru vasallkonna või peaksime juba rääkima rüütelkonna juhtidest. Nii et sellisel kujul. Me jõuame, jõuamegi nüüd lähemale sellesse olukorda, mis on 1560. aasta septembri alguses. Nii et Viljandi on läinud, Paide õnneks jääb pidama, see on omamoodi pikk lugu, miks Paidet ei suudetud, venelased ei suutnud vallutada, see oli vanemas saksa ajalookirjanduses üks kuulsamaid peatükke, Jasper fon, Holden Pokumi papp per võitlus venelaste vastu. Liivimaa viimane Rüütel, Liivimaa viimane, Rüütel täpselt nii teda on tituleeritud, kuid mis oli selle moraal? Moraal oli see, et sealt ei vabanenud Vene väed, kes oleksid tulnud Tallinna alla. Seega ei olnud plaanis Tallinnat vallutada 1560. aasta septembris, järelikult ei olnud venelastel plaanis ka mingisugust lahingut pidada. Ja siin ongi nii, et, et ainult kurjad ajaloolased, kes mõtlevad lahinguid välja. Nii läheme siis tagasi sinna 1560. aasta juunis. Kui siis venelased olid rüüstanud, arvatakse 16000 meest, aga kõiki neid arve ei saa uskuda Harjumaal. Siis läksid nad tagasi ja peamiselt on muidugi tegemist rüüstesõjaga ikkagi ainult üksi. Nüüd, kui Viljandi langes ja tulema tagasi sinna Russovi nende kolme rühma juurde, tähendab, et üks läks siis paide alla piiras Paide, siis üks salk läks septembri algul Läänemaale ja kolmas salk, mis meid praegu ei huvita, see pidi minema siis Võnnu ja Volmeri peale tähendab Läti alale. Kui menüüd Paidet piirava Vene väe maha võtame, et nad on sinna kinni jäänud, siis järelikult võis Tallinnat ohustada üksnes sama Läänemaale suundunud salk. Aga see oli rüüstamis salk ja neil ei ole mingeid piiramissuurtükke ega ega raskerelvastust kaasas. Kui suur see võis olla? Johan Rener kroonik mainib kuskil juhuslikult, et see võis olla umbes 600 meheline. Aga igal juhul Vene ratsaväega on tegemist. Nad liikusid väga kiiresti, mida ma päris hästi ei saa aru, kuidas hästi võimalik, sest et kolmandal septembril on rüüstatud Vana-Pärnut. Seejärel põletati maha Audru ja Sauga. Ja ridamisi Läänemaa mõisu. Reneri teatel olevat ka Haapsalut rüüstatud, kui palju? Päris kindlad ei ole. Ja Läänemaalt liikunud vene vägi suures röövsaagi ja paljude vangidega, kui palju jällegi me ei tea Harjumaale. Nüüd me hakkame teadma, sest, et Tallinna külje alla Harku mõisa tulid need venelaste ratsasalk kohale kuskil kas siis 10. septembri hilisõhtul 1560 või äärmisel juhul järgmisel päeval vastu hommikut ja kroonikates teadetest 11. septembri lahingu kohta, mis siis nüüd järgneb, jääb üldiselt selline mulje, et Tallinna omad olid teadlikud. Et venelased on Harkus. Ega see arkuses nii kaugele ei olnud. Ja siit me teame, mis edasi juhtus. Ja me oleme selles mõttes väga õnnelikus olukorras, et meil on lausa kolm erinevat allikat. Ma alustaksin kõige esimesest ja teen ühe väikese üle üleslugemise sellest, see on Tallinna Mustpeade vennaskonna kroonikalaadne allikas. Nõndanimetatud Tenkelbu originaal ei asu praegu Eestis kuigi Mustpeade arhiivi, Tallinna Mustpeade arhiivi suurem osa on Tallinna linnaarhiivi valduses. Aga see on praegu Hamburgis. See on võib-olla kõige autentsem kaasaegne allikas ja see on järgmine. Aastal 1560 11. septembril tuli venelane 6000 mehega näete, üks null on juba juurde pandud Läänemaalt ja tahtis Tallinna all Jeruusalemma mäe tagant Ülemiste veski suunas minna. Sama päeva hommikutundidel langesid neile linnast peale 250 ratsa ja 500 jalameest. See on ka ütleme nii, et 6000 ja siis 750. Sealhulgas olid kodanikud ja sellid ning läksid neile esmalt Liiva luidetesse umbes ühe miili kaugusel siit kallale. Kust siit tähendab Tallinnast Tallinna linnast Is alllinnast? Nii, kus siis meie omad saksa keeles on sõna Riderliss tähendab rüüterlikult või vapralt või kangelaslikult mõlemad. Vanasti ma tõlkisin ta rüüterlikult, aga parem oleks vist vapralt kangelaslikult vaenlasega lahingut lõid ja kokku põrkasid ning nende eelväge enamalt jaolt lõid. Ahaa, pange tähele, eelväest on juttu, mitte päris väest. Nii et paljud venelased lahinguväljale maha jäid. Kui aga venelaste peavägi meie omade peale tuli ja olgugi et viimased end kangelaslikult ka kaitsesid, tõmbusid meie sõjasulased tagasi sohu, järelikult kuskil peab olema soo. Mõelge nüüd siis umbes, hakake juba vaimusilmas ette valmistama Kristiines linnaosas ringi käima, kus võis soo olla. Nii pidid ratsamehed koos kodanike ja sellidega end tagasi linna tõmbama. Nii arusaadav, nad lähevad tagasi, mispeale nad mitu korda end uuesti kogusid ja jälle venelastele kallale läksid järele Haabersti linnaväravad ja läki uuesti. Ning paljud neist tapsid ja kui neile enam kodanikke ja sellega koos üle läinud sulastega koos lipp konnaga linnast kuni Jeruusalemma appi tahtsid tulla siis pööras venelane end ära. Ja talle oli teekond Ülemiste veski suunas takistatud. Niisiis pidi ta ette võtma teise tee Jörgen treideni mõisa. See on väga huvitav niisugune kirjeldus, aga sellest ainuüksi ei piisa, nüüd mustad kirjutavad oma kroonikas, et selles kokkupõrkes said otsa järgmised Mustpeade sellidest kes kangelaslikult vaenlase vastu võideldes surid. Jumal olgu neil armulik. Olderman tartust Hermen partetzen, Joachim Frow, silmaarst, meister Hans Siimon kooning, Kert vita sel Hans Holden, Baltar, Krüger, Hinrich, poldefiin partelt, Haber, Land Asmus, Russo, hantslerinkuusen ja kodanikest härral ütleb on hoitan Tallinna raehärra Martin Klein, Schmitt plaasis, Ogre Jahanscalits. No nimed, mis ütlevad meile niimoodi üles lugeda, õige õige vähe. Järgmisega vaatame, vaatame, mis kirjutab Balthasar Russo. Ja pange hästi tähele, Balthasar Russo, kui nii palju, kui me tema elulugu usume, ei olnud sel momendil mitte Tallinnas üles kirjutamas, mis juhtus, vaid tuli Saksamaalt tagasi alles hiljem. Nii mida ta kasutas, me päris täpselt ei tea, aga tema kirjeldus on järgmine. Sellesama väega, millega siis tema, see tähendab venelane Läänemaalt jälle tagasi tuli lasi ta end ka Tallinnal näidata ja asus, et esiteks Harku mõisa poolteise miili teekonna kaugusele linnast laagrisse. No me kõik, kujutame ette, kui kaugele Harku on Tallinnast, nii et see ei ole, see on hästi aru saada. Siis tungisid tallinlased nii aadlimehed kui mitte aadlikud, raehärrad, kodanikud, kaupmehe sellid, sõjasulased ja lihtne rahvas. Pange tähele, lihtne rahvas ka üheskoos ratsa ja jalahommikul vara linnast välja võtsid kaks välisuurtükki kaasa selle arvamusega, et vaenlasele ootamatult kallale tungida. Ja kui nad umbes kolmveerandi teekonna kaugusel linnast ühe salga peale tungisid, kes röövitud loomi pidi ära ajama, lõid nad päris paljud sellest samast salgast maha ja kogu röövsaagi, mida nad Läänemaalt olid toonud. Mida oli mõni 1000 veist, kujutage ette, mõni 1000 veist koos mõnede vangidega, võtsid neilt ära ja lasid linna ajada. Ma kujutan ette, et 2000 veis linnaajamine Tallinna linna väravates, see on omaette ettekujutamine. Siis seadsid teised venelased end laagris, kus laagris Harkus muidugi peagi valmis ja läksid taas tallinlaste kallale ja taplasid üksteisega. Tallinlased pidid aga venelaste suure hulga tõttu taganema lootes sõja sulastalt ja jalameestelt abi. Kes taha olid jäänud abi saada, tähendab nii nime kujutame ette, et mingi seltskond Madistab venelastega ja teised on maha jäänud. Kui aga sõjasulased ja jalamehed nägid, et mõisamehed jalga lasid see tähendab, et need on, kes on hobuste seljas on tagasi löödud, põgenesid ka nemad põõsastesse ja rägastikku, kuhu keegi sai ja jätsid maha välisuurtükid, mille venelane koos raehobustega, kes ees olid minema viisid. Venelasele oleks tookord võinud suurt kahju teha, kui oleks ette vaadatud ja siis loetakse üles, kes langesid Hruštšovi Kroonikas. Seal on ka aadlimehed Johan Fungaalen, Jürgen von Ungern ja Laurence järemis. Siis loetakse üles Tallinna härra Lüdke, fonoitan üks kodanik, plaasia soo Crewe. Aga mustpäid nimeliselt ei ole. Niisiis venelased olevat öelnud russovõi, niisugune moraal, tema niuke moraalijutlustaja mõnikord tuleb aru saada, ta oli pastor ikkagi. Et aga kuna see väikese ratsasalk oli nii hästi vastu pannud, siis olid venelased selle üle imestanud ja öelnud. Huvitav, kust sa seda teada said? Et tallinlased peavad hullud või viinast päris täis olema, et nad nii vähese rahvaga nii suurele väele vastu hakkavad röössoagi julgevad ära võtta. Siis otsinud venelased oma surnud üles viisid ümberkaudsetes külades põletasid külad kos surnukehadega ära ning läksid paidesse teise väesalga juurde. Hrušov lõpetab siin. Kolmas vees. Ja kolmas on Johan Remmer, kes usutavalt istus neil päevadel, kui lahingut peeti hoopis Pärnus. Aga ta oli vähemalt hästi informeeritud orduvägede poolt. Ta oli nimelt Pärnu ordu linduses ordukontuuri kirjutaja sekretär. Läänemaalt tulid venelased Harjumaale ja nii siis poolteist miili Tallinnast Harku mõisa. Seal asusid nad laagrisse. Siis tungisid ratsanikud, sulased, kodanikud ja kaupmees olid hommikul vara linnast välja koos kahe Falco netiga. Need on need suurtükid ja lõid maha 600 neist venelastest, kes koos saagiga edasi liikusid, päästsid niisiis palju neitsid ja prouasid. Kes olid Haapsalus Läänemaalt pulmas vangi võetud, väga huvitav fakt. Isenesest lisatud said seejuures kogu ära võetud karja tagasi, seda oli 1000 tüki ringis. Nii. Nüüd pooleteisttuhandest või mitmest 1000-st on saanud juba 1000 veist, aga isegi 1000 veiseajamine Tallinna väravatest sisse ületab minu ettekujutuse piirid. Sulased jätnud suurtükid maha ning hakkasid rüüstama. See on väga huvitav. Siis tulid teised venelased laagrist, nende peale lõid tallinlastest 60 meest ratsanike sulastast ja mittesakslastest maha röövisid kaks valdkonnetti koos raehobustega, kes seal ees käisid nuia ja loetakse jälle üles langenud ning lõpetab Karener sellega, et venelasi jäänud üsna palju maha. Need surnud, otsitud, üles viidud ümberkaudsetes külades põletasid ära ning sealt liikusid venelased edasi Paide alla. Nii siit võiks lõpetada, et ma julgen oletada, et nii Reneri kui ka Russovi kirjeldused, aga eriti Russovi kirjeldused aga pidi olema veel midagi, mida ma päris täpselt ei tea, mis tänaseni ei ole säilinud, siis seal liiga palju ühtelangevaid seiku. Aga see on see, mida me siis teame kolmest allikast. Järgmises saates me saame siis teada, kuidas täpselt lahing käis veel kord, aga kui venelased tegelikult ei mõelnudki Tallinna ründamise peale selle ajahetkel, kui oluline, siis ikkagi see mustpeade vastu. Coli lauda ei ole vastuhakk, vaid ta on selles mõttes et Eesti ajaloo suurim õnnetus on see, suuri võidukaid lahinguid on ajalukku liiga vähe kirjutatud, enamasti on ikka kaotused olnud. Ja selles mõttes ka siin 1560. aasta, seevastu haak on iseenesest muidugi väga märkimisväärne, sest ta on jõudemonstratsioon. Ja jõudemonstratsioon mitte selles mõttes, et see ei ole mitte nagu trooja piiramine, kus ka on selliseid samasuguseid. Tõenäoliselt oli samasuguseid vastuhakke välja tungimisi aga ikkagi näide, et ei tasu taliga torkima. See sellise pretsedendi maine loomine oli väga-väga oluline, sellepärast et kui nüüd mõelda, et, et Liivimaa suurtest linnadest jäid Liivima sõdades vallutamata kaks pealinn Riia ja Tallinn või no need, neid oli võimalik vallutada jutumärkides nii-öelda seestpoolt selles mõttes, et need riikliku allaandmisega uue võimu alla minekuga mis mõlema puhul juhtub, aga mitte sõjaliselt. Nii et selles mõttes ta oli, oli kindlasti pretsedendi loomine. Nädala pärast saame siis teada, kas oli siis ikkagi lahing Jeruusalemma mäed aga Tallinna külje all või mitte. Samuti saame teada kahest olulisest kultuurimälestistest, Mustpeade epitafist ja Marta tänava ristist kodulehel näitame nende piltidega ja märkmelahingust saate leiate arhiivist. Ja nüüd siis see kuulus lugu, millele professor Jüri Kivimäe viitas saate alguses. Selle loo on Balthasar Russo kirja pannud järgmiselt. Aastal 1536 küünlapäeval ratsutas Herman von Rügeni uhkesti Tallinna sisse, kus talle truudust vannutati. Ja kui meister võõrusel raekojas viibis, oleks peaaegu suur õnnetus juhtunud aadlikude ja kodanikude vahel. Üks aadlimees ja keegi kaubasell tahtsid meistri auks turul turniiri pidada ning kui kaubasell aadlimehe hobuse seljast maha torkas, siis pahandas see teisi aadlikke üliväga et üks kaupmees maa vürsti ja teiste seisuste pealtvaatamisel peaks võiduhinna pärima. Nad lasksid sellepärast pahusõnu langeda, millest seevõrra suur riid ja tüli aadli ning kodanikud ja nende kaaslaste vahel tekkis. Et nad oma mõõgad tupest tõmbasid ja ainult lausa kisa kuulda oli. Meister raekojas nõudis käega ja sõnaga rahu, heitis oma kübara peast ja leiva laualt käratseva rahva sekka, et neid niiviisi vaigistada. Aga kõik see ei aidanud midagi. Gildi toad ja õllepoed pandi ka kiiresti kinni, et need, kes sees olid, ei tuleks välja ega suurendaks kisa ja kära. Lõpuks rahustatise mürgel härra Toomas tegezzaki linnapea poolt, kes oli lugupeetud mees. Kuulmiseni nädala pärast.