Tere Jeruusalemma mäeks kutsuti 16. sajandi Tallinnas seda ala, mis praegu asub Pärnu maan Te viadukti ja liivalaia tänava vahel Veerenni tänava kandis. Jeruusalemma mäe taga peeti 11. septembril 1560. aastal maha lahing Tallinna kaitsjate ja Vene vägede vahel. Kas see kõik minema praegu väitsin, vastab tõele, räägib professor Jüri Kivimäe. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, head kuulamist. Tegelikult võib-olla oleks nüüd tarvilik ära rääkida kõigepealt see, et kas siis oli lahing või ei olnud lahing või mis sõnalahing võib tähendada siin sellisel juhul. Ma püüan nüüd tuua näiteid ka teistest keeltest ja saksa keeles on, on mitmeid sünonüüme sõjaliste lahingute kohta. Eesti keel ei ole nii sõjaliselt nii arenenud keel ja need on kõik, mis on toodud siis, need on kas siis uudissõnad või on või on laenatud sõnad. Ja nii, mustpeade kroonika Stenkelbuchis kui ka Russovi kroonikas on kasutatud alamsaksakeelset verbi Shar müts või Sherm, ütlesin mida siis me eesti keelde tõlkima, lahingut lööma. Ja näiteks ka kummaline on see, et, et Karener kasutab näiteks selle kuulsa härgmäe lahingu kohta ka, mis oli siis teisel augustil 1560 Shar mütsel ja see on kummaline, et Sharm ütlusel tundub mulle siiski päris kindel ma selles ei ole, aga tundub, et ta on, on laenatud saksa keelde itaaliakeelsest sõnast Scara muutšiia mis on just niisugune väikene lahing. Ja see tähendab seda, et, et see on noh, kui kasutada selle vastu nagu mingit mingit sõnakähmlus, siis jälle ei anna seda edasi, mis tegelikult juhtus. Mis tegelikult aga juhtus ja lahing on selles mõttes nagu provotseeritud siin. Sest üks tundub küll väga, väga selge olevat terve rida detaile, esiteks, et see oli kolmapäeval, 11. septembri varahommikul aastal 1560. No me kõik kujutame ette septembri hommikuid ja meil on kasutada siin Lambert Klandorfi maalitud Mustpeade epitav mida on väga oskuslikult ja väga hästi renoveeritud. Ja ma võiksin oma jutu siin lõpetada ja paluda kõiki kuulajaid, et olge kena lunastada väike piletiraha ja minge Tallinnas Kiek in de köki vaatama ja mediteerima selle Lambert Klandorf pidafi üle, sest see on, see on üks üks imepärasemaid allikaid Tallinna vanemast ajaloost. Kuigi selle värvid on natukene aastasadade jooksul võib-olla kindlasti tumenenud. Aga ikkagi ma ei saa lahti niisugusest visioonist, et seal on kahk ja hommikuvalgus silmapiiril, nii et klamdorp on tabanud seda, seda meeleolu ja seda, seda aasta aega. Nüüd linnas muidugi teati seda. Paide oli venelaste poolt sisse piiratud, see on fakt, et Viljandi oli langenud, seda teati ja teati ka seda, et venelaste rüüstesalk Läänemaalt Harjumaa poole suundus. Mis oli, aga selle eesmärgid päris kindlad ei oldud, küllap mingid diilurid olid teatanud ka seda, et suurtükke kaasas ei ole, tähendab, piiramissuurtükke venelaste järelikult see võis olla niisugune, ainult mingisugune väikene kokkupõrge võis, võis olla mõeldud nüüd linnas oli siis, ütleme seal. Me julges 100 protsenti öelda, kui palju võis olla, 100 mehe ringis olid, olid mustpead suutelised välja panema. Sõjamehe ringis. Linnas oli umbes 280 palgasõdurit aga need nii väga efektiivsed ei olnud ja need palgasõdureid olid enamasti jalamehed, mitte ratsahobust selles. Nüüd vastaspool arku laagris. Nojaa, kaasaegsete ütlesite hindasid seda, nagu ma juba mainisin, 6000 meheliseks, aga see on kindlasti üle pakutud. Kui nüüd arvata jah, et Renner mainib, et need olnud tõesti needsamad venelased, kes vana Pärnut rüüstasid kuid saanud hiljem natuke täiendust juurde. No võib-olla tõesti, kui seal oli 600 meest, siis on ikka hästi. Nüüd vene allikatest me teame ka, et Pärnu ja Haapsalu peale saadetud salga väejuhid olid bojaar Ivan Petrovitš Jakovlev ja vürst Grigori Micherski, nii et isegi venelaste juhid on meil täpselt teada. Aga Vene allikad mingit täpsemat kirjeldust sellest, mis juhtus tol septembripäeval, Tallinna müüride all, ei ole. Nüüd võib tõesti oletada, et pärast laagrisse asumist ja lühemat peatust saatsid venelased Läänemaal kokku röövitud karja ja vangid koos väiksema salgaga kuskilt Arcus teele. Ja nagu Mustpeade kroonika kinnitab, et need siis tahtnud Jeruusalemma mäe tagant Ülemiste veski suunas minna. Sega linnast mööda minna. Ilmselt oli see tee valik täiesti paratamatu, sest et tollal Harkus Tartu suunas minevale teele jõudmiseks polnud teist võimalust lihtsalt olemas. Ja kahtlemata tuli nüüd noh, Tallinnast on võimalik mööduda mitut pidi. Me ei, see ei ole mitte tänapäevane ettekujutusega tookord ikka nad pidid varem või hiljem ütleme Pärnu poole minevast teest üle tulema. Nii et mulle sellepärast tundub, et venelastel polnud mingisugust kavatsust Tallinnat kimbutama hakata, vaid tahtsid rahulikult teatavas distantsis Tallinnast linnast mööduda lootuses, et neile midagi kurja seal juhtub. Aga Russovi kirjeldusest kroonikas tuleb aru saada, et linnast välja tungetes ilmselt loodeti minna sinna Harku suunas mis siis Harku laagri poole isegi võib-olla. Ja see ei olnud tollal ju ületamatu kaugus poolteist miili, noh, ütleme umbes mingi 11 kilomeetrit tänapäevases aga et nad kogemata sattusid peale nüüd selles venelaste eel salgale, kes siis neid röövitud karja ja, ja vange, kes Läänemaalt oli toodud ja nad satused peale liivaluidete, mis osutab muidugi Pärnu maanteele umbes miili või kolmveerandteekonna kaugusel, see oli muidugi Tallinnast välja tormanud ründajatele, ootamatus. Tähendab nii, nii heaks seda mingite piilurd jäta saatmist siiski pidada ei saa. Ütleme siis, et et mis see, mis see Tallinna väe solk siis võis olla, no Mustpeade allikas ütleb, et ründajaid oli 250 ratsanikku ja 500 jalama eest ja see tundub mulle usutav. Nüüd russo ütleb ju, et ründajate hulgas olnud aadlimehed, raehärrad, kodanikud, kaupmehe sellid, sõjasulased ja lihtrahvas. Renner ütleb pärast langenute kohta, nende hulgas olevat olnud ka talupoegi saksa keeles puuren mis on tollal enamasti eestlaste sünonüümiks. Väga harva tollases allikates öeldakse, et need olid eestlased. Aga kui on öeldud juba talupojad, siis need olid eestlased. Nii et see oli see Russovi nimetatud lihtrahvas. Nüüd Russovi kroonikast tuleb ka välja, et lahingust võtsid osaled, mõisamehed kes aga otsustaval hetkel olevat jalga lasknud või ootamatult taganenud. Ja et siin see viitab, müüd muidugi mitte alllinnast välja läinud seltskonnale, vaid hoopis Toompealt tulnud aadlimeeste ratsasalgale, kes tormas ka lahingusse. Jällegi, küsimus on selles, et kas nad omavahel koordineerisid seda, helistasid mobiiliga alllinnast Toompeale või mitte. Aga kindel on see, et see ratsasalk aadlimeestesalk seal oli, sest et kolm aadliku said surma, keda nüüd nimeliselt nimetatud. Ja viimane küsimus, mis selles lahingu puhul on veel, et mille pagana pärast seda kahte suurtükisiis veeti kaasa ja noh, see on, oletab see, viitab asjaolule, et sellega taheti ilmselt seda Harku sõjaleeri rünnata. Selleks veeti raid kaasa. See on niisugused lahinguplaan. Nüüd keerulisemaks läheb see küsimus, et kus siis õieti see esimene kokkupõrge toimus? Mustpeade kroonikas on, et, et see oli Liiva luidetesse ja lahingu lõpuosa puhul mainitakse orientiiri na linnast kuni Jeruusalemma, nii. Nüüd Harju-Viru rüütelkonna ja Tallinna raeühises kirjas hiljem neli päeva hiljem mainitakse, et lahing toimus Tallinna linna ees Jeruusalemma liivamäe juures. Seega siis peab olema kuskil mingi liivamägi, mille nimi oli Jeruusalemm. Nüüd Mustpeade epitaafil on kirjas, et lahing toimus Jeruusalemma mäed taga. Tähendab kustpoolt vaadatuna, kui me istume Tallinnas, siis saan siis kaugemale Jeruusalemma, mäest Jeruusalemma mäe asukohta, minu arust tuleks otsida kuskilt kas siis alates kuskilt sealt veereni tänavast ja Pärnu maantee vaheliselt alalt. Kunagi ma arvasin, et see on võib-olla seal, kus asub praegu Hansapanga või noh, ütleme siis Swedbanga peahoone. Aga ega ma päris kindel selles ei ole, sellepärast et kui nüüd hakata paigutama, siis tekib küsimus, et noh, et, et on kaks allikat visuaalselt. Üks allikas on Lambert Klandorfi epitaaž mille puhul on tõepoolest üks üks küngas, millel on nagu puitpeal nagu mingi väikene madal mägi kus need saavad olla sellisel juhul, kas see on siis tõesti see umbes, kas see küngas paistab välja seal, kus on Swedbanga hoone mida arheoloogid üldiselt arvavad uskuvat, et see on. Kuid sind segab mind üks, üks asjaolu, nimelt seitsmeteistkümnendast sajandist, Layla kaardil on mõned nimed peal. Me peame pea 100 protsenti uskuma neid kaarte, aga, aga ikkagi see on allikas, millest päris mööda vaadata ei saa. Ja nüüd on seal märgitud ära nõndanimetatud hukkamispaigad, Tallinna hukkamispaigad ehk võllamägi. Kui nüüd üks võllamägi asus kuskil kuskil sealsamas Swedpangahoone juuremaja peamaja juures siis see on nagu üks võimalik asukoht. Nüüd edasi on selles seitsmeteistkümnenda sajandi kaardil vahtmeistrikaardil nagu küll Jeruusalemm märgitud ja joonistatud nagu mingeid liivaluited sinna. Ja teine ära segamise võimalus, mis tegelikult ühele rootsiaegsele allikale tuginedes on hästi võimalik, on, on teine hukkamispaik, see on nimelt Tallinna Toompea hukkamispaik mis ei olnud langenud kokku allinna hukkamispaigaga. Arvatakse, et nüüd võib-olla see hukkamispaik langes Jeruusalemma kokku, nii et kõige nende kõhkluste, aga ma tahan lihtsalt osutada, me sajaprotsendilise kindlusega ei tea, kus see oli. Miks Jeruusalemma? Mina arvan, et ta on rohkem ikka Pärnu maanteelt pidi nagu allapoole ütleme, koolimaja kandis või ütleme, seal võis olla võib-olla see see küngas või liivaluited on aja jooksul kadunud käedukti juures kuskil kuskile viks viadukti juurde kipuksime pikendada, paigutama või rohkem ütleme, viaduktis linna poole. Sest seda on nimetatud nagu seda liivamäge. Liivamägi ei ole mitte midagi muud, kui need on lihtsalt liivaluited ja Pärnu maantee oli keeruline maantee tähendab see ühendustee mees lõuna poole läks, oli liivaluidete ja liivaluited muutsid mõnikord seda suunda nüüd meil on peale selle veel võimalik seal orienteerida. Kui üks orient või üks orientiir on meil Jeruusalemma mägi siis sealt allapoole jäävad siis need siis mustpeadel langenud mustpeadele paigutatud mälestustahvlit. Aga sellest natukene hiljem küsimus, miks Jeruusalemm? See ole midagi uudset? Jeruusalemma nimelisi kohti on keskajal olnud ka mujal Liivimaal. Üks selline on olnud Riia ees. Ka Pärnu puhul viitab Paul Johansen, et on olnud üks Jeruusalemma nimeline koht. See viitab ilmselt keskaegsetele palverännukohtadele. Või kas kabelite väljaspool linnu aasanud linnamüüri asunud kabelite või palvetus kohtade. Ja Jeruusalemm muidugi selles mõttes, et, et ta markeerib siis sellisel mõttes Kristuse kurba teekonda Jeruusalemma mäele. Palverändurite tavad ja rituaalid muidugi said suure tagasilöögi luterliku reformatsiooni iga ja pärast seda jääb ta siis nagu unustuse hõlma ja ma usun, et siin on ka üks põhjus, miks Jeruusalemma traditsioon nagu ära kaob igal juhul. Nii et Kristuse kannatuse teekond Jeruusalemmast kolgata mäele. Võib-olla see seletus, miks Jeruusalemma mägi sellisel kujul sai olla, aga põhiliselt oli see nagu vastamata ala puhas liiv, ta pidi olema puhas liiv, aga noh, nagu allikatest oli juttu, et seal on põõsastikku ja rägastikku tähendab ikka ilmselt ka puid, aga minu ebakindel ajaloolase visioon on, et see Pärnu maantee äärne ala, esiteks. Ta võis olla hiljem, seitsmeteistkümnendal sajandil on seal mingeid valdusi ja väikseid majakesi juba, aga seal on Rootsi aeg. Et ta oli, ta oli peaaegu asustamata ja teiseks, et seal ei olnud eriti palju ei mingit puid ega põõsaid ega suurt metsa, vaid ta oli suhteliselt suhteliselt avatud liivale ja tuultele. Miks see kõik nii oli, on omaette küsimus, sellele vastata ei oska. Nii. Mis siis sai? Nii esimene kokkupõrge pidi olema tõenäoliselt venelastega Pärnu maanteel. See on niisugune mu praegu lähtuma sellest hooletusest, nii et kui venelased nägid, et Tallinnast pääsevad, tuleb nende peale siis võisid nad tõesti taanduda Liiva luidetesse, kus siis taplus edasi kestis. Ja kõik allikad, mida sai eelnevalt räägitud, on, on üsna ühel meelel, et venelaste Elsa salk löödi peaaegu enamalt jaolt maha. Renner lisab küll, et jah, tapetud 600 venelast, ma arvan seda natuke palju. Pealegi mind häirib kogu aeg see, see arvude maagia 6060 600. See oli tüüpiline isegi veel 16. sajandi kroonikalaadsetes üleskirjutustes. Nii, mis siis sai Pärnumaalt del jäänud karja, lasid siis tallinlased linna ajada, aga see oli tõesti 1000 veist või, seda me ei tea. Linna saadeti ka venelaste käest vabastatud vangid, keda Russo ütleb, et olid mõned Rener olevat palju neitsid ja prouasid. Ja sõjasaagi ülevõtmise puhul häirib aga mind üks pisike detail, mida Rener mängib nimelt et sulased jätnud maha suurtükid ja hakanud rüüstama. Nii et noh, ma arvan, et siin võis tegemist olnud olla palgasõduritega, kes siis koos suurtükkidega lahingu kohta jõudsid siis, kui ratsamehed olid venelasi juba löönud. Ja loomulikult siin võib ka oletada, et venelaste röövsaagi hulgas oli näiteks vankritega muud kraami, mis muidugi ahvatles soomust tegema ja, ja väga loogiline, tundub sale. Nüüd, mis edasi sai, läheb hoopis keerulisemaks, sest siin on vastuolud. Kindel on see, et sellest esimesest venelaste eelsalgast jõudis keegi tagasi Harku laagrisse abiväge kutsuma. Kui kaugele aga Tallinna ratsamehed venelasi Pärnu maanteed pidi jälitasid, jääbki selgusetuks, aga siin on mõned orientiiri siiski olemas. Nüüd, kui me tuleme veel kord tagasi selle Jeruusalemma mäe, selle lahingupaiga lokaliseerimise juurde, siis selle mäe taga osutub just sellele lahingu teisele etapile, siis kui tallinlased tapluses hukkusid. Ja kõik kolm Need mälestusmärki, mis püstitati, asusid umbes poole kilomeetrise raadiusega praeguseni ütleme Pärnu maantee viadukti taga kaks ühel pool ja üksteisel pool Pärnu maanteed. Nii et need on need maamärgid, mis, mis võimaldavad siis neid, seda lahingut, võib-olla selle teise lahingu, selle põhilahingu asukohta kindlaks teha. Nüüd venelaste peasalga rünnakule ja kui suur see vaheaeg olime ka, seda ei tea. Tallinna omad muidugi vastu ei pidanud ja Russovi kroonika kirjeldus on minu meelest võrdlemisi usutav sest ta kirjutab, et tallinlased pidid ülekaaluka vaenlase eest taganema, kuid lootsid, et neist maha jäänud sõjasulased ja jalamehed neid toetavad. Nii, siin on väga selge NIPP sees. See tähendab seda, et, et selles esimeses heitluses ratsamehed jõudsid kaugele ette. Mõisamehed ütleme siis Toompea aadlilipp kond, kelle pead veriseks löödi, lasid jalga või taganesid. Sõjasulased jalamehed jätsid lahingu maha, nii-öelda põgenesid põõsastesse rägastikku või sellesse sohu või sellisesse kohta, mis seal võib olla. Ja russo teab, aga mitte Mustpeade kroonika, et kaks välisuurtükki koos ette rakendatud hobustega jäid maha. Ja tõepoolest kujutame nüüd ette seda pilti, et noh, kuus või 12 hobust vedamas suurtükimõtlemise suured liiva sees. See ei olnud eriti hea, hea soovitus selleks lahinguks, nii et need jäid venelaste saagiks. Nüüd. Järelikult võib, võib uskuda, et Tallinna Mustpeade ja kodanike ratsasalk jäeti lahingusse üksinda sest nad olid teistest nii palju ette jõudnud ja neil tuli lõpuks kaotusi kandes ka siis linna tagasi tõmbuda. Kui palju siin siis venelased maha lõid? Ratsamehi sulasid kui talupoegi, ega ma sellest päris lõpuni kindlad ei ole. Lõppfaas kui siis suurema abivägi tähendab mingisugune abivägi Tallinnast tulin, pidi uuesti välja tulema, siis venelased muutsid teed ja liikusid hoopis Jürgen treidenile kuuluva kurna mõisa suunas, tähendab, nad ei hakanud sinna ülemist otsa trügima ja lahkusid lahinguväljalt, mis siis pidada, et kas siis need, kas see on siis nüüd võidetud lahing, kaotatud lahing? Nagu heade lahingute puhul on, me päris täpselt ei tea. Aga igal juhul annab siiski see septembris 1560 Tallinna lähistel toimunud kokkupõrge välja minu meelest korraliku hiliskeskaegse lahingu lahingumõõdu. Nii et selle tõttu me võime teda nimetada Shar mütuseliks, aga väikeseks lahinguks, aga Liivimaa ajaloos on ta siiski üsna oluline sündmus. Nüüd, kui palju sai surma või langes, ega ma seda päris täpselt ei tea, jälle Mustpeade kroonika loeb nimepidi üles 10 langenud mustpead Janeli kodaniku. Üllatav on see, et need 10 langenud mustpead on täpselt üles loetud ka nimeliselt Lambert Klandorfi epitaafil. Ja võib-olla ongi huvitav see, et, et Lambert, Lamborghini epita on üks kõige kallihinnalisem allikas ja vana oli maal siis mis tegelikult näitab, mis seal siis juhtus ja kuidas see juhtus? Mustpeade puhul? On nad on väga ettenägelikult tegelased olnud, sest juba 1559. aastal olid nad ostnud endale hauaplatse Oleviste ja Niguliste kirikus ja pühavaimu kiriku raekabelis. Nii et järelikult mõtlesid, et võib-olla need lahingud ühtegi tuleb. Ja üks huvitav fakt, mille ma kaevasin arhiivist välja, oli ka see, et avamust mööda matusetseremooniate jaoks, sest noh, eks ikka tuli ette, oli 1551. aastal muretsetud ülikallis, suri tekk ehk ütleme siis balda hiin, pooltokke või Peleeke ja, ja ma kujutan ka ette päris hästi, kuidas ülikallis surideksis kaunistas kukkunud vendi nende viimasel teekonnal siis septembris 1561 10 Läheksime nüüd koos virtuaalselt siis sinna Kick in de köki ja me ja keskendume Lambert Klandorfi epitaafiel, siis muidugi on ka esimene küsimus selles, et kui usaldusväärne son asi on selles, et Lambert Klandorfi eest me väga palju ei tea oli ta Mustpeade õuekunstnik. See on väga põnev kunstiteos ja samal ajal minu meelest ka väga, väga hinnaline ajalooallikas ühtaegu, sest et meil on siin esmakordselt, me näeme tükikest Tallinna siluetis, seal on olemas Oleviste torn ja linnamüür koos tornidega. Ja ma ei saa lahti sellest tundest, olemata kunstiajaloolane, nemad kindlasti pahandavad minu tõlgenduste peale, aga aga see lahinguheitluse kujutamises on midagi väga-väga Itaaljaliku ning tõepoolest niisugune Scaramuutja nagu, nagu see väikese lahingumõte. Lambert Klandorf on meile tuntud mees, ta on Tallinnas sel ajal, ta on Jeruusalemma lahingukaasaegne kuskil mul on meeles veel, et ma nägin Mustpeade jooduda raamatus 1560. aasta pist vastlajootudes on ta sealkohalkohal. 1557. aastal juba esineb Mustpeade joodudes suure gildi kaupmeeste pidudel, me näeme teda. Ja siit. On täiesti selge, et ta pidi isiklikult neid mehi tundma neid kaupmehe, selli kaupmehi. Aga ma lähen veelgi kaugemale ja ma võib-olla on see väga meelevaldne oletus, aga, aga ma ei saa lahti tundest, et Klandorf ratsutas lahingusse üheskoos teiste kodanikega kaupmeestega. Seda epitaafilt lähemalt vaadates ja, ja selle üle selle peale keskendudes on väga raske ette kujutada, et kellelegi jutustuse järgi midagi sellist kirja panna lihtsalt fantaasias. See fantaasia on niivõrd reaalne ja elulähedane. Et sellest saab oletada ainult et Klandopolise ise nende sündmuste, pealtnägija, vägede liikumine, kõik see vahemaade tunnetamine, mis tal on seal ka olemas, kõik see räägib selle oletuse kasuks. Ja veel üks oletus, mis, mis mind on ka aastaid painanud, see on nimelt, et palvetavad selle lepita, filon, palvetavad, mustpead ja Nende kujud ja siis on ka need nimed üles loetud. Harmen, paartelsel poldeviin ja kõik need. Ja nüüd küsimus selles, et ma püüdsin kuidagi välja kaevata, et kas kellegagi isiklikult nolda mingis seoses tõepoolest seal on üks vähemalt üks isiklik tuttav, kellega ta oli ärisuhetes mingil moel soli Asmus, Russo tõepoolest oli selline Russovi nimeline keda keegi uurija ei julge kokku viia Balthasar Russowiga ja Me tõesti ei tea, sest niiti, mis ühendaks neid ei, ei ole olemas või õieti me ei ole leidnud seda. Aga teine, veel hullem oletus on see, et kui nüüd vaadata neid nimesid, mis sa lepita filon ja just nende nende põlvitavate Mustpeade puhul ja lugeda neid vasakpoolses rühmas paremalt vasakule vaadates ning Parempoolses rühmas vasakult paremale vaadates siis me võiksime tegelikult identifitseerida 10 Ja miks ma seda veel nii arvan, sellepärast et 16. sajandil maalitud portreed polnud sugugi enam nii isikupäratud kui näiteks 15. sajandil sellel kuulsal Mustpeade Poolt ands Merlini põgest tellitud altaril mille puhul ma ei ole ka päris kindel, et kas seal on võib-olla ka mõni mõni nagu ligilähedane portree, aga jätame selle. Aga siin ma julgen arvata, et nad on võrdlemisi isikupärased, et tegemist on portreede kalainiga. Me teame, et epitaaži tellis ja annetas mustade vennaskonna Holderman, Simon feld, floittener selle lepitaja abil on ka tema kaupmehe märk või kuidas te soovite, peremärk. Ja teose valmimisaasta seisab epita fil kirjasse on Anno Domini 1561 ja selles ei ole võimalik üldse mingisugust kahtlust, tähendab see epida paigutati juba vist ilmselt 1561. aastal mustade majja pikal tänaval. Seda mainitakse veel 1689. aastal kindlasti võib-olla rohkemgi, aga see, mis, mis on ilmsiks tulnud, nagu mingit vana reliikviad on, on, on selles majas olemas. See oleks saanud lepitaal. Need tegelased, kes seal on, on väga omapärane koosseis. Siin on tegemist ka paari Tartus tulnud mehega, kes on ilmselt sõjapõgenikud Tallinnasse varjunud. Siin on tegemist mingite huvitavate meestega, mulle isiklikult väga meeldinud ühe kaupmehega Henrik poldewiniga. Ta ei tule meil Mustpeade vennaskonnast välja, aga ta, ma tean, et ta 1554. aastal vedas Tallinnast rukkist välja, siis ta möllab ühe kaupmeeste, osaühingu faktorina või agendina hoopis Amsterdamist on põhikoht, on Amsterdamis. Ühesõnaga Ta, kujutage nüüd seal Amsterdami mees teeb siin oma äri, siis on niisugune keeruline olukord ja siis tormavad kõik ühes pundis nii-öelda seiklusrikkalt kõrge veresuhkruga venelasi lööma. Septembris 1560. Jah, temast järele jäänud vähese vara hulgas me leiame ka vaadi püssirohtu, Tuije kaks tulirelva ja mõtlen, milleks rukkikaupmehel oli vaja kahte püssivaati püssirohtu kodus hoida või enda oma varas hoida. Aga see ei ole kõik. Kõige üllatavam on siiski lõpetuseks needsamad mälestustahvlid. Kõigepealt Mustpeade mälestustahvel, Pärnu maantee. Ta ei ole enam seal. See oli, asus kuni viimase sõjani Tallinnas Pärnu maantee ja endise tsemendi hilisema Paide tänava tänava nurgal. Ka üle kahe poole meetri kõrgune ja ligi pooleteistmeetri laiune paekivist mälestustahvel. Selle mälestusmärgi ülaosas kroonib välja ulatuvale kolmnurgal asub bareljeef Püha Mauritiuse profiiliga Mustpeade vapp ülanurkades aga ka nupukujulised kaunistused. Niisugune üsna üsna omapärane ja kivitahvli keskosas on siis alamsaksakeelne raidkiri mille tekst on peaaegu kokkulangev Lambert Klandorfi epitaažiga, nüüd hakkavad need siis sidemed, seosed tulema. Mälestuskivi alla osas on, on keskel kujutatud hauaküngast, see on peaaegu nagu epitafelgi. Ja sellest vasakule on surnu pealuu ja paremal kaks ristatud sääreluud. Väga tüüpiline nihuke hilisrenessansiaegsest Itaaliast üleja euroopaminev, matusekultuuri ja, või surmakultuuri niisugused elemendid mida leiab ka ees diala kujutavas kunstis, sel ajal juba, aga siin ta on kuidagi ääretult reljeefselt vahetult seotud sellise sellise sündmusega, kus on, seda oli tarvis meenutada. Nüüd mälestusmärk püstitati üsna tõsikindlalt, tegelikult lahingupaika, mida siin me juba eelnevalt osutasime sellele. Aga Ta on sealt nüüd praegu maha võetud ja see, Me leiame ta praegu Tallinna vanalinnas dominiiklaste muuseumis. Selle selle mälestuskivi nüüd teine on, ütleme ka jällegi Pärnu maantee viadukti lähedal, ütleme selle peaaegu vana, ma kaotan ikka vanamoodsalt diakunissi haigla, diakon isi haigla vastas üle Pärnu maantee asuva lühikese kauba tänava maja juures, kus see asus veel suhteliselt hiljaaegu 1560. aastal lahingus langenud Tallinna raehärrale Lutkevanoittonile pühendatud mälestusmärk. See oli kahe meetri 30 sentimeetri kõrgune kivi tulp mis oli paigutatud ühele meetri kõrgusele kivi postamendile. Ja juba vanade fotode järgi on selge, et ülemine ots oli ära murdunud. Ja sellel on siis siin on jällegi kokkulangevaid motiive. Ei, ma ei saa aru, miks kustil loolased ei ole, ei ole need võrrelnud elemente, viinud nad kokku Lambert Klandorfi epita abikaasast, tõenäoliselt need see põhiidee on sama ja noh, ainult on, on Kiviraidurite töö, kuidas neid asju teha? See alla ristipuu all on siis kujutatud põlvitavat ja palvetavad habemiku ja, ja, ja pikkade juustega meest, kes oli ilmselt sõjarüüs jääd mehe suu juures lookleb üleslint, millel on siis kirja tekst, issand Jeesus Kristus, halasta minu peale. Ja vapikilbil initsiaalid, l FAO o tähendab, see on siis Ludgemonoittoni märk. Lutkemat autor on meil päris hästi teada, tema elu loogu on kummaline, ta on pärit oida linnas Saksamaalt olnud tema surma järel puhkenud pärandus. Tüli tõi välja, et oli lapsepõlves olnud lausa kerjus oma väikelinnas, enne kui ta jõudis kuskilt, siis jõuab kunagi Liivimaale. Nüüd. Ta ei olnud enam esimeses nooruses, jällegi tekib mul küsimus, miks pidi vananev raehärra tormama koos teiste noorte meestega venelaste kallale 1560. aasta septembris Mustpeade vennaskonna liige ta oli kunagi olnud, oli see ikka händile ühtekuuluvustunne, poisid, me läheme nüüd ja lööme neid. Küsimärk. Ja viimane plaasia mälestusmärk, see on üks omapärasemaid asju. Ta seisab tänini täpselt sealsamas kohas, kus ta kunagi püstitatud kõik Tallinnast tunnevad seda, vähemalt vanemad see Marta tänava rist. See on siis nelinurkselt kivist postamendil asuv umbes kahe ja noh, kuskil 2,8 meetrit alla kolme meetrit kõrge ja poolteist meetrit lai paekivirist pühendatud Tallinna kodanikule ja suurkaupmehele plaasius huugreevele, kes siin siis selles samas lahingus 1560 surma sai. Täpselt samad motiivid nagu Lodge fonoitani ristil, täpselt seal jällegi alamsaksakeelsed piiblisalmid. Ja, ja tekst ka, et aastal 1560 11. septembril on siin härra plaasia Sookreve venelaste poolt armutult maha löödud, jumala olgu talle armuline ning andku talle viimsel päeval rõõmsalt ülestõusmist igavesele elule. Aamen. Ettevõtlik mees, must pea, tema ärid ulatusid Amsterdamist Novgorodi, nii vähe sellest, kui sõda puhkes, siis oli tema põhiline see, kes hakkas ette valmistama piraatlaevu, et paneme Soome lahel liikluse kinni, võtame ära igasugused. Küsimus on muidugi seda, et miks need siis Lääne-Euroopast tulnud laevad purjetasid Narva alla, see oli venelaste käes. Ja ta tegi suure ettepaneku, et tuleb teha, suure ekspeditsioon valmistus selleks, et Narva tuleb ära vallutada, hakkas taati seda juhtima ordumeestelt Kettler seda luba talle ei andnud, nii et lõpuks sellest Narva retkest asja ei saanud ja siis 1560 septembris hukka saada. Nii muidugi, seal on veel terve rida väiksemaid ja huvitavamaid tegelasi, kes, kes selles lahingus lõpp. Ja On üks 19. sajandi ajaloolase Carrossurmi oletus, et oli veel neljas rist. Ja see oli pühendatud aadlimeeste mälestusele, aga hilisemad teated selle olemasolu kohta täielikult puuduvad. Meet langenute mälestusmärgid, olgu või nüüd üks Marta tänava rist, mis on alles jäänud on tegelikult vist varaseimad üksikisikutele pühendatud monumendid kogu kogu eest ja alal. Ja loomulikult me võime näha selles idees sinna Pärnu maantee äärde meie tänases topograafilises ettekujutus Liiva luidetesse, kolm risti, kolm mälestusmärki püsti panna, 1561. aastal. Sõda käis edasi. Aga ikkagi need ristid tähendasid mingisugust omapärast niisugust mälestamis skulptuuri. See on nüüd juba siin, ma ütleksin siis renessansiaegse vaimuilmamõjutused, mis siia kaugele põhjamaale jõudsid. Ja kui me vaatame, läheme Mardo tänavale ja kes veel ei ole käinud ja üles leidnud 100 ristima väga soovitan seda vaatama minna. Ta on ajas kannatanud, aga ta esineb endiselt seal ja kahtlemata on Tallinna vanim ajalooline üksikmonument sellisel kujul, nagu, nagu ta platsi shokrevele mälestuseks püstitati. Nüüd kokkuvõttes, mis sellest kõigest kasu oli? Suur hulk saim surmamehi. Me ei tea, paljusidki veel, aga kahtlemata see niisugune verine kokkupõrge 1560. aasta septembris pidi kiirendama Tallinna raehärrade otsustusvõimet. Hakkasid nad muidugi otsima võimalusi Rootsi kuningavõimu alla minna? Seda soodustas teiselt poolt asjaolu, et suri ju ära vana vastaline Rootsi kuningas Gustav Vasa ja troonile tuleb selsamal aastal tema poeg täis ka niisugust ressaasliku särtsu Erik Neljateistkümnes. Nii et see, mis juhtub siis 1561. aastal, kui langeb poliitiline otsus minna Rootsi kuningavõimu alla, siin on kindlasti mingi seos olemas. Aga ma arvan, et Liivimaa sõjas muidugi raskemad ajad seisid ees veel ka Tallinna linnale kuid ka see märge, et kordan veel, et vaenlasel ei õnnestunud Tallinnat vallutada ka kahe hilisema väga-väga raske piiramise ajal. Ja selles mõttes oli 1560. aasta Jeruusalemma mäe taga peetud lahingul kindlasti mingisugune ütleme siis patriootiline mõju linna kaitsevõimule tervikuna. Aga võib-olla see see traditsioon, see lahing, mis andis, tõi legendaarse kuulsuse Tallinna Mustpeade vennaskonnale, mida me ei saa lihtsalt vaatamata praegustele natukene niisugustele saksa vastalistele meeleoludele, mis, mis Mustpeade mainega praegu on esile tulnud. Me ei saa siiski seda Tallinna vanemast ajaloost kustutada. Me ei saa ka kustutada seda, seda väga omapärast mälestamise traditsiooni mis dollaleri, ja mõelgem ainult selle peale, et sedasama, sedasama Marta tänava rist on püsinud samal kohal sellest ajast peale, kui ta sinna püstitati, elanud üle kõik režiimid ja kõik muud sõjad. Nii et selles mõttes päikest, garamutša on siiski oluline peatükk Tallinna ajaloost. Nii et kuigi meie saate kodulehel näeb ka Mustpeade epitaafia videot, väikest videot ka Marta tänava mälestussambast, siiski oleks põhjust igati minna neid ise oma silmaga vaatama. Oma silm on kuningas ja, ja pean tunnistama, et olles olles Klandopi epidafi korduvalt vaadanud ja, ja käisin alles hiljaaegu Kick in de köki nii-öelda väga meeldival perepäeval sedasama uuesti uudistamas ja uudistamas ja leidsin, et Poleks paha üks kord uuesti veel tagasi minna, süveneda nendesse detailidesse. Rääkimata sellest, et kui kevadel ja see ei ole väga kaugel enam kui hakkavad puud õitsema, siis sellel helerohelisel kevadel esimestel lehtedelt ärkamisel minna, otsida üles Marta tänaval unustatud kiivrist Jeruusalemma lahingust kaela. Ja nii nagu professor Jüri Kivimäe juba eelmise saate lõpus nädal tagasi ütles. Mustpead koos teiste linnakodanikega lõid Vene vägesid Tallinnalt minema lüües pretsedendi ja andsid selge sõnumi venelastele. Ärge tulge Tallinna torkima. Lõpetuseks üks lugu, mis näitab, kuidas rahva mälus ja suus mõned juhtumised võivad sassi minna. See on lugu Heino Gustav soni raamatust igal kohal. Oma lugu. Ajaloolane Heino Gustav son oli sage külaline Eesti raadio kodukandi lugude saates. Lugu ise räägib sellest, kuidas poolakad üritavad rootslaste käest koluvere lossi ära võtta. Sõda venib koluveres pikale. Poolakad ei suuda rootslasi koluverest välja kihutada. Ega rootslased ei suuda poolakaid rohumäelt välja kihutada. Sõjasalgad käivad vastastikku küll teineteist tülitamas, aga ära ajada ei suuda. Kes teab, kui kaua selline vastastikune jõuproov oleks kestnud, aga nälg tuli vahele. Rootslaste peas sugenes mõte. Välja saadetakse luuresalk ülesandega mõni vaenlane kinni nabida ja lossi tuua. Sõjameestel läheb see ka korda. Püütakse kinni üks poola naisterahvas, teenija ja see viiakse oma kindrali. Naisterahvas langeb Rootsi väepealiku ette põlvili, palub armunaisterahvalt takse, et ta kolm küünalt oma pealiku juures põlema süütaks. Kummalegi poole pead üks ja kolmas pealiku selja taha. Rõõmuga võtab naisterahvas tagasi ilma Taimaks, mis jaoks tulukesi tarvis võiks minna. Vahepeal on rootslased kõige kõrgemasse lossitorni pika vask, see suurtüki üles seadnud. Tornist näeb Rootsi ülem, kus küünlad süüdatakse ja saab teada, kus vaenlaste väepealik just viibib. Sedamaid sihitakse suur tükk keskmise tule pihta ja antakse paugud ka kahe teise tule pihta. Hommikul tuuakse koluverre teade poolakate väepealikuna öösel tapetud. Nüüd pannakse telke kokku ja vist minek ees. Ja natukese aja pärast venibki kullamaalt minema. Pik poolakate sõjavoor. Samasugust lugu kui Poola väepealiku mahalaskmisest Kullamaal kõneldakse ka Tallinnast, kus Pärnu maantee ääres Poola kindral linnast kolme küünla peale maha lastud. Maha lastud kindrali mälestuseks pandud praeguse Pärnu maantee äärde omal ajal siis Liiva luidetesse kolm kivisammast püsti. Tegelikult, nagu me nüüd teame, pandi mälestusmärgid püstika Jeruusalemma lahingus võidelnud auks. Üks neist sammastest on praegugi ligi pool aastatuhandet hiljem omal kohal. Alles kiireks uudishimu rahuldamiseks on saate kodulehekülg, aga oma silm on ikka endiselt kuningas. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate aadress vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu. Kuulmiseni nädala pärast.