Tere Liivimaa sõjakeerises võitluses ida poolt tuleva ohuga. Juhtus nii, et Liivimaa sattus ühe korraga kolmekuninga valdusse korraga osa lõunapoolne, osa Poola kuninga põhjapoolne, osa Rootsi kuninga ja suuremad saared ja Läänemaa Taani kuninga alla. 1558. aastal puhkenud ja sai üsna pea selgeks, et Liivi ordu ei ole võimeline ennast kaitsma. Ja Liivimaal hakati otsima jõudu, kes saaks, suudaks ja tahaks abi pakkuda, et mitte Liivimaa Venemaa alla ei satuks. Missugust abi oodati ja miks pöörduti abi saamiseks Taani poole, sellest räägib Tartu Ülikooli dotsent Enn Küng. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Nagu ühes varasemas saates mainisin, näitasite Vene-Liivimaasõja esimesed aastad ühelt poolt Vene vägede selget sõjalist üleolekut liivimaalastest ja teiselt poolt Liiviga oma mahajäämust siinsete võimukandjate võimetust ja kohati isegi tahte puudumist oma maad kaitsta. Ja algusest peale mõeldi Liivimaal võimalikule välisabile oli arusaadav. Ma tahaks, et üksinda venelaste vastu astuda ei suudeta. Kuid esialgu ei saa rääkida maa otsesest allutamisest mõnele välisriigile, vaid esmajoones taotleti diplomaatilist ja loomulikult realist ja finantstoetust. Omaette küsimus oli, kelle poole pöörduda. Arusaadavalt jälgisid mitmed riigid, eelkõige naabrid Rootsi, Taani, aga Poola ja Leedu kasvava huviga sõjasündmuste arengut Liivimaal. Täheldati liivimaalaste abitust tekkinud olukorda lahendada. Samas ei oldud selgelt huvitatud, et siinsed alad läheksite Vene riigi koosseisu. Motiivid Venemaale Läänemerest eemale hoidmiseks olid esmajoones majanduslikud ja sõjalis-poliitilised. Küsimus oli, kuidas ise võimalikult väikeste sõjaliste ja rahaliste kulutustega osa saada. Liivimaad pärandist. Naaberriikide kohta tuleks mainida kindlasti ka seda et need olid oma arengus jõudnud teatava tugevate tsentraliseeritud rahvusriikide kujunemisaega. Millegagi koosnes ekspansionistlik välispoliitika ja üheks keskseks välispoliitiliseks. Prioriteediks oli võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel. Sellega pidid liivimaalased arvestama, ehkki otsustada, kelle poole hoida, oli esialgu üpriski raske. Välisabi otsimise teema iseenesest on üsna keeruline. Ja meie saame siinkohal rääkida ainult üldistavalt põhijooni välja tuues sest tegelikult need kõne alla tulevad sündmused ise olid palju keerulisemad ja nüansirikkamad. Kui aga tulla nende maade ja poliitiliste jõudude juurde, keda liivimaalased abi saamisel silmas pidasid siis ühe esimesena pöörduti Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisri poole. Liivimaa konföderatsioon riigiõiguslikult ju allus. Keiser oli vähemalt nime poolest Liivimaa kõrgeim ilmalik võimu kandja. Teatavasti esitas ordu juba 1551. aastal keisrile abipalve seoses Moskva suurenenud nõudmistega. Reaalsetele, kui toona ei saadud. Ordumeistril soovitati häda korral pöörduda naabrite poole. Samas lubati avaldada Moskvale diplomaatilist survet pikendamaks liivimaalastega rahu. Nüüd Vene-Liivimaasõja puhkedes on seda olukorda, mis siis Liivimaal kujunes arutatud 1559. Augsburgi riigipäeval. Langetati isegi otsus, et Liivi ordule tuleks anda 100000 riigi kuld nad kuid reaalse raha elatuseni siiski ei jõutud. 1560. aasta lõpus, kui toimus žbaieri riigipäev nähti ette rahaabi andmine, kuid taas eduta. Samuti jäid Moskvasse saatmata plaanitud saatkond. Tulemusteta jäi siis ka niukene üldpoliitiline otsus, millega siis keelati Venemaale sõjavarustust saata. Samas on keiser siiski satute mitmele riigile kirju, näiteks siis Rumeeniasse, Inglismaale, aga siis ka Liivimaa naabritele et need pakuks liivimaalastele tuge ja saadaks Moskviitidele sõjamoona. Ning samas mõjutaks Vene tsaari diplomaatiliselt. Kuid ega kõik need kirjad jäid siis tulemusteta tuldistavalt võimegi nentida, eliima olnud mitte mingit tegelikku abi Saksa-Rooma riigis. Nüüd Liivimaa linnad, näiteks tallin, otsisid toetust Läänemere mõjukaima majandusjõu Hansa Liidu juurest. Hansa alates 15. sajandi lõpust, saanud kahju vene ekspositsioonist läände. Mõnikümmend siinkohal näiteks hansakontori sulgemist Novgorodis 1494. aastal. Samas oli muidugi Novgorodi ja Pihkva allakäik tulnud Liivimaa linnadele isegi kasuks kuna need võtsid nüüd üle Ida-Lääne-kaubanduse vahendamise ja Liivimaa juhtivates kaubalinnades, nagu siis Tallinnas, Tartus ja Riias hakkas kehtima põhimõte, võõras ei kauple võõraga kusjuures võõrastena käsitleti nüüd siis ka läänepoolseid hansalinnu ja see tekitas vastuolu teiste hansalastega, eriti muidugi lüübeki. Nüüd samas kui 1558. aastal puhkes sõda, Venemaa tungis kallale Liivimaale, vallutas Narva ja seejärel Tartu, on Lübeck ja mõned teised hansalinnad arutanud Liivimaale finantsilise ja materiaalse abi andmist. Räägiti isegi Venemaaga kaubandussidemete katkestamisest. Kuid peagi võtsid sündmused hoopis teise käigu nimelt Ivan, neljas pärast seda, kui ta oli siis Narva vallutanud, tegelikult ta ju linna säästis, andis sellele mitmed siis erisoodustusi. Ja lõpuks tegi 1559.-le Roostal arvast lausa vene peamise välissadama. Sellega lõi Narva kaubandus õitsele ja mitmete Läänemere vaata kaupmehed, aga siis ka kaugemalt juba siis ütleme sealt Põhjamerelt ja edasi nagu siis inglased, šotlased, hollandlased, taanlased, aga siis ka prantslased on külastanud Narvat. On sõna otseses mõttes, kujunes Narvast suur rahvusvaheline kaubasadam Läänemerel. Et see nii oli, sellest kirjutab kroonik Balthasar Russo, kes siis räägib, kuidas Tallinna kaubanduse alla käis ja kuidas siis tallinlased suure pahameelega Narva suunas vaatasid. Kroonika enda sõnad olid siis sellised, et Tallinna kaupmehed ja kodanikud seisid roosiaias ja vallidel ning vaatasid suure valu ja meelehärmiga, kuidas laevad Tallinnast mööda Narva poole sõitsid. Nüüd tagasi tulles hansalinnade poliitika juurde, eelkõige siis Lübecki juurde, võiksime öelda seda, et Lübecki poliitika oli paljuski kahepalgeline. Ühelt poolt juskui toetati liivimaalasi. Teiselt poolt kasutati ära muutunud majanduslikku olukorda. Sisuliselt kiirustas Lübeck Narva langemise järel looma sellega kaubandussuhteid. Tallinn vastas omalt poolt kaaper laevade saatmisega Soome lahte. Lisaks hakati Lübeck lasi süüdistama, et need veavad keisrikeelust hoolimata Venemaale. Sõjamaterjalid Lüüakse muidugi eitasid seda. Ühesõnaga võimalik krabi-Hansast jäi Liivimaa linnadel saamata. Vastupidi, löövet lõikas siis sellest uuest kaubandussituatsioonist hoopis kasu. Nüüd Vene-Liivimaasõja puhkedes pandi ehk kõige suuremaid lootusi abi saamisele taolist juba enne sõda. Ta oli ordu otsinud kontakti Taaniga näiteks aastatel 1000 554557 kuid Taanis kerkis nii-öelda vastu nõue, kus sooviti tagasi saada oma 1346. aastal ordule müüdud Harju ja Virumaad. Ehkki Taani kuningas Valdemar ratterdak oli 1346. aastal loobunud oma Eestimaa hertsakonnast olid järgnevad Taani kuningad ikka ja jälle kinnitanud, et neil on teatav õigus eestimaad oma valdusse saada või seda oma valdusse võtta. Nüüd, 1558. aasta juunis peeti Tartus maapäeva, kus ühe küsimusena arutatigi milliselt riigilt ja mis tingimustel abi paluda. Ja nüüd üsnagi pikkade vaidluste tulemusel jõuti või otsustati siis taani kasuks. Iseenesest see otsus ei sündinud üldsegi kergesti, sellepärast et näiteks peapiiskop ja osa ordu käsknikke pooldasid pöördumist Poola kuninga poole. Toonane ordumeister, pürstenberg ise aga siis ka piiskopid, Harju-Viru rüütelkond ja Tallinna linna esindajad pooldasid Taani kuningat. Oma osa mängisin võib-olla siis ka see mälestus Taani võimuperioodist eestimaal. Aga samas on selge see, et neid nii-öelda huvisid Taani suunas vaatama oli teisigi näiteks kasvõi siis seene liinima linnu silmas pidades, et Taani siis valdas või Taani käes olite Taani väinad kuna ei olnud ju võimalik Läänemerelt Põhjamerele muud moodi sõita kui siis läbides taanime, ainasid sundi ja siis suurt pilti. Üldiselt oli Taani sel ajal ka selle regiooni diskõige, mõjukam kaim ja tugevaim riik. Nüüd näiteks, kui Rootsit vaadata, siis Rootsil ei, tõesti oma arengu alguses. Aga teine asi oli ka see, et ta oli siis äsja Moskvalt lüüa saanud. Ja mis puutub nüüd Rootsit koos Poolaga, siis oli liivimaalastele ka teada, et mõlemal riigil on siis kehtivad, et lepingut Venemaaga ja need siis sundisid Rootsit ja ka siis Poolat, Leedut tegelikult siis neutraalseks jääma. Nüüd esimese sammu Taani suunas astus Vene sõjalise surve alla sattunud Tartu piiskop Hermann teine. Pärast seda, kui siis Vastseliina langes otsustas ta kutsuda oma piiskopkonna koidiootoriks Taani kuninga Christian kolmanda poja Magnuse. Aga see on nüüd seesama mees, kes siis aasta hiljem saab Saare-Lääne piiskopiks ja sisuliselt soovista siis Magnuse kaudu anda Tartu piiskopkond Taani kuninga kaitse all. Aga nagu me teame, aeg töötas piiskopi kahjuks ka Tallinna linn ja Tallinnasse siis pakku põgenenud Harju-Viru. Rüütelkonna esindajad mõtlesid väga tugevalt taani suunas ja näiteks 1558. aasta juulis on nad ka ordumeister Württembergi informeerinud kavatsusest pöörduda abi saamiseks Taani kuninga poole ja vihjasid, et on valmis kand allutama Taanile. Kuna siis vaatamata mitmetele abi palumistele ei olnud ordu neile nii, nagu siis kaasaegsed ütlesid, abi ega troosti pakkunud see otsus sata saatkond Taani oli siis jah, üsnagi üksmeele ja siia juurde, siis veel öeldi ka seda et parem on võõraabiga päästetud saada, kui oma jõupuudulikkuse tõttu kaotajaks pooleks jääda. Saadikutele koostati tavapäraselt siis ka instruktsioon ja selle instruktsiooni kohaselt pidi siis Taani kuningas kindla aastamaksu eest sõdima koostis orduvägedega venelaste vastu ja siis tagasi vallutama need alad Kagis kindlused, mis siis olid venelaste kätte läinud. Kui sellist abi ei olnud võimalik saavutada, oldi valmis saama ka Taani kuninga alamateks, nagu seda juba nad siis kunagi varem olid olnud. Ja nüüd üks vahejuhtum, mis võib-olla esmapilgul ei olegi nii tähtis, aga siiski on Tallinna linnapoliitikas oma rolli mänginud nimelt on siis see, et 25. juulil võttis Läänemaast Stifti foogt Christoph von Münchausen kes teatavasti oli siis Saare-Lääne piiskopi Johan pol Münchauseni vend toopia ordukindluse sealsed kontuurilt kontuurilt üle ja kuulutas end nii-öelda ühepoolselt Taani kuninga esindajaks. Miks ülempoolselt nimelt siis seetõttu Taani kuningas Christian kolmas tegelikult sellest afäärist esialgu ei teadnud mitte midagi. Eestimaalased saatsid oma inimesed, Taani, läbirääkimised algasid augustis ja neid peeti siis ka kuni siis septembri keskpaigani. Mis puutub nüüd kuningas Christian kolmandasse, siis tegelikult tema oli juba haigevoodis. Aga läbirääkimised toimusid muidugi siis ka tema esindajate vahendusel. Nüüd ei saa eitada, et see huvi taanlastesse tekkis Harju- ja Virumaa vastu ja esialgu isegi oli siis Christian kolmas nõus seda alamvõi seda piirkonda aitama. Aga siiski selliste kaitse või ka loovutamise lepingut sõlmida ei õnnestunud. Põhiliseks takistuseks sai siis see, et kuningas ei soovinud sõtta sattuda Venemaaga. Ja üks vahva lause, mis siis on läinud liikvele nimelt siis kuningas olevat ennast vabandanud sellega, et jumal on talle Maide linnu küllaldaselt valitseda andnud ja tema peale suurema koorma pannud, kui ta oma vanuses kanda jõuab. Noh, eks see tõsi ka oli, sest et tegelikult me teame juba Christian kolmas surivoodil oli ja tema riik Toonane riik oli siis oluliselt suurem, kui me täna Taanit teame. Üht-teist saadikutel siiski said, nimelt õnnestus saada 20000 riigilaagrit. Samuti otsustas kuningas anda ordule tagasi Toompea lossi. Ja võib-olla siis, mis kõige tähtsam oli, oli see, et Christian, kolmas otsustas saata oma saatkonna Moskvasse tund oleks läinud sinna nii või teisiti, aga selle saatkonna siis üheks ülesandeks sai rahu sobitamine liivi ja Venemaa vahel. Ja seda siis tehti teatavasti siis oleme ka sellest rääkinud, õnnestus saavutada kuuekuuline vaherahu, mis siis hakkas kehtima esimesest maist 1559. Nüüd Taani tõsisem huvi Liivimaa pärandi vastu tekib, aga pärast seda, kui Christian kolmas sureb, sureb ta esimesel jaanuaril 1559. Ja tema asemel tõuseb troonile tema poeg Frederik teine Frederik, teine on siis alates märtsist pidanud läbirääkimisi Saare-Lääne piiskopi Johan von Münchausen iga, kellest meil oli ka põgusalt juba juttu ajalookirjutuses nimetatakse taga siis männik Huuseniks või siis Saare-Lääne piiskopina Johan viiendaks ja lisaks siis Saare-Lääne piiskopiks olemisele, oli ta siis samas ka kurama ehk piltele piiskop. Ja nüüd need läbirääkimised, mis märtsis algasid, puudusid juba piiskopkonna üleandmist Taani lee. Väidetavalt püüdis Johan oma piiskopkonda müüa juba 1550. aastate keskpaigast alates. Ostu-müügileping ostu-müügileping sõlmiti ja see on siis dateeritud 26. detsembrikuupäevaga. Ja kindlasti sel päeval seda lepingut ei sõlmitud ja siis tavaliselt öeldud, et nüüd see kuupäev on siis kas viga või tagantjärele dateerimine sest kõik sündmused siis näitavad seda, et see leping saadi sõlmida siis alles 1559. aasta novembrist. Kuid nii või teisiti, lepingu kohaselt ostis Frederik teine 30000 dollari eest Saare-Lääne piiskopkonna ja andis selle siis üle oma üheksateist-aastasele vennale Hertsog Magnusel. Raha tuli välja maksta kahe aasta jooksul. Lepinguid iseenesest oli kaks esimeses võtis Frederik, teine Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli ja siis ka kogu piiskopkonna ala oma kaitse alla nõudes vastu siis piiskopi nimetamise õigust. Iga kord, kui see ametikoht vabanes ja teise lepinguga pandi paika, et uueks piiskopiks pärast siis Johan, kolmandat saab kuninga vend hertsog Magnus. Muidugi tuleks kohe küsida, miks Frederik teine Saare-Lääne piiskopkonna ostis. Nimelt oli siis tegemist dünastilise probleemide lahendamisega. Kuna Frederik teine vabanes nii oma venna Sis Magnuse nõudlusest Schleswig-Holsteini Tigmasheni, aga siis ka Stor Marni Essakonnale ja säilitas sellega Taani riigi ühtsuse vastu saim Magnus seisusekohase valitsemisala Saaremaa Lääne-Eesti, aga mõni aeg hiljem ka siis kurama näol. Ja seetõttu võibki edasi küsida, kas kirjeldatud sündmus oli otseselt Taani abi Liivimaale? Selles võib paraku kahelda. Kuid me peame mainima seda, et kui Hertsog Magnus aprillis 1560 viie Rajeva ja 400 palgasõduriga Kuressaares randus tekkis Liivimaal tõepoolest mitmetes ringkondades ootused, et Taani kaitseb neid venelaste vastu ja see aitas need esialgu kaasaga Sis hertsog Magnuse populaarsuse kiirele kasvule. Kuna siis magusam oli rahalisi vahendeid tuli tema juurde palgasõdureid, kes olid ordus tasust ilma jäänud. Ja see suhtumine muidugi vanusesse muutus õige pea, kui siis ilmnes tema nii-öelda tegelik poliitika. Aga ju sai õige pea selgeks ka see, et tegemist on siis äärmiselt konfliktilembesem inimesega. Dotsent Enn Küng rääkis sellest, miks just Taani poole abi saamiseks pöörduti ja kuidas Saare-Lääne piiskop von Münchausen tuntud ka männik Huusenina müüs oma piiskopkonna ehk piiskopi ametikoha Taani kuningale, kes kinkis selle oma vennale Magnusele. Järgmises saates kuulete, kes ja kuidas ja miks Rootsi poole pilgud pöörasid. Münchausen eid ehk männi kuuse, neid on Liivimaal mitmel sajandil ja mitmel pool elanud. Piiskop Münchausen lahkus pärast oma valduste müümist Liivimaalt Kopenhaagenisse ja juba paari aasta pärast jutlustas ta kodukandis Saksamaal evangeelsed tõde. Saare-Lääne piiskopkonna müüki vahendas piiskopi vend piiskopkonna Läänemaast difti foogt Christoph Münchausen toosama, kes oli ennast üritanud Tallinnas kuulutada Taani kuninga esindajaks. Viimase tütar Agnes sai ajalooportaali Histrodaamas andmetel kirjandusliku tegelasena tuntuks Eduard Bornhöhe jutustusest vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad ja selle põhjal vändatud mängufilmi viimne reliikvia kaudu. Ehkki tõenäoliselt Christoph-il tegelikult sellenimelist tütart ei olnud. Kuidas paistsid toonased Liivimaa sõjasündmused 19. sajandi lõpus ehk Eduard Bornhöhe pilgu läbi 1893. aastal ja kuidas 20. sajandi keskpaigas 1955. aastal seda kuuleme nüüd. Bonhe romaani seadis raadiole n toona ja lavastas Kaarel Toom. Tulevasi armastajaid mängisid Gaabrieli Kaarel Karm ja aknest Rudd Ojamets Kaspar von Männik, Huuseni osas oli Arno Suurorg Rispiiteri osas Oskar Põlla. Telvigit mängis Jaanus Orgulas, kiilsenit Leo Martin aadercast. Ervin. Ja teine võtaks ühe sinu pulmadega hääle kurjaadirkas. Meie sinuga oleme Eestimaal esimest korda väga huvitav ringi sõita ja vaadata, kuidas. Sünnikaalu kolenaa põlenud metsa, Öödis põllud, mõisad ja külade ahervaremed nõnda kogu tee. Juhin tähelepanu, et meile pole. Siis peaksid teadma, et sõda kestab sellel maal juba kaheksateistkümnendat aastat. Imet siin veel niigi palju järele. No kas siis tõesti pole teie maal enam võimu, mis suudaks venelased siit välja ajada? Paistab, et ei ole, aga leedu kola vot siia, ma ei tea, kes kõik need olla Telia appi tulla. Appi tulid appi meile, aga küüned unustas, et igaüks oma pool, kuidas? Rootslased näiteks meil on ju ometi Teebo õigemale ütelda, meie oleme rootslaste puhul, ma ei saa aru, väga lihtne. Rootslased on praegu peremehed Tallinnas ja Harjumaa. Ühesõnaga nende käes on kõik see. Venelastest esialgu veel järel on. Meil Saksa rüütlitele ei kuulu meie endi pühal maarjamaal enam mitte midagi. Vaat nii kaugele oleme jõudnud selle 18 aasta jooksul, kui tore. Kellele jäid siinsed talupojad talupojatoit netti metsades, rabades laiali? Räägitakse paljud neist olevat ühinenud siinsete vene vägedega. Missuguste siinsete nendega, mis siin? Paides on see kaugelt? Ei, oleme praegu Tallinn-Paide maanteel umbes poole maa peal. Nii, tänan väga. Kuule, Gilsin, meil oleks aeg juba Tallinna poole tagasi. Kaader, kas sa ju kuulsid riskidel lubasema tulevase äia mõisas, nii vägeva pulmapeo nagu maailmas veel nähtubki pole? Eks siis epresi S-Kuimetsamõisas homme õhtul veel mäletab, mis ta nimi on selle pealegi Tepp tutvust minu õllega põhjaga. Kõigepealt olgu meelde tuletatud just sinule, Telvi, miks just minule kõigepealt sina olid ju tuntud pea Norruta jääma ka küll, aga no ei saa sinna midagi parata, ilus admest Kindeida nüüd. Aga kas ta sellepärast synni väga himustab, mul vähemasti kahtlane. Esiots on ainult nii palju kindel, et vana nunnikuusel sind oma väimees tahab võtta. Ja selleks on tal ka põhjust. See olen ju mina, kes Põltsamaal oma kange käega kuningas Magnuse põigi nõuniku far. Mingil ajal ka ideede kuhil, vana rauk öösel une pealt voodist välja rebida. Minus Iraagi ja sa oled sellega sama hästi toime tulla ja et sa mind oma koeraga võrdseks ei oma hagijas, pean ma rohkem relvi. Ära unusta mul mõõk käes, siis kasuta seda seal, kus vaja, alati lori võltsamalt panid plagama esimehena pidin ma venelastele üksinda päästva hakkama, miks üksinda? Mina tagane siin viimasena. Aga seltsi meie häda ongi, et igaüks meist püüab ainult oma nahka päästa. Igaüks kisub meist ainult oma poole. Venelased aga seisavad ühes nõus ühise käsu all. Niiviisi notivad nad meid kõiki ükshaaval maha. Siit tuleb välja tervis ise on kõige suurem venelaste kart ja ma kardan neid seepärast et ma meie nõrkustunne põgenege, põgenege, seda hüüet venelased meie suust juba nii sagedasti kuulnud seda meie sõjahüüdeks. Äraandja sõnad Jeesus tõtt räägib, on ikka valelikud ära, kes on valelik tasemel tuppa sõbrad. Muuseas ka peale, miks sa maanteel näedsa pöörasid, talupoeg. Mis sa kartsid, eks ole, talupoja Ko. Jukrut peab kartma. Silva pilk asi maanteele tagasi, Hullon teisest küljest tegemist. Jumalaga, jõugu seisa. Äi sõbrad siia, mis on, mis lahti? Et see on kahtlane inimene. Võtame ta kinni ja viime, kui metsa kaasa sulased, piirakkida ümber ruttu-ruttu. Kes sa oled? Rootsi kuningas? Jäta naljad, talupoeg, kui juba teate, et talupoeg olen, milleks, mis sind pikalt Florisele. Ma viskan talle nööri kaela. Las laseb hobuse kõrval galoppi kuni mõisani võrra tule. Tõuse püsti, Vaba riisub inter ja roni ruttu sadulasse tagasi. Rüütlid ei aele käpuli, maas tõuseb püsti. Võtke see mats kindlalt, me viime ta kaasa kas elusalt või surnult. Kas kas nägite, mis tal selle kepi sees oli mõõk? Pälvi Harbrüks kõrvale kui teiste elud on hädaohus, paisvee mees mehe kaks korraldivas neljakesi aga ei mahu isegi talupoega tapma. Saatanas Riispiiter kuulsa põrkat, mine võta oma mõõtmas. Peredele. Tere päevast, preili männiku härradionkuru. Kas teil häbi ei ole hulgakesi ühele talumehele kallale kippuda? Sina siin kallis aknas, kus sõime, maratsetav koos isaga lusti, aga, aga mis siin on juhtunud? Ei midagi erilist, Hansoluli ainult pisuke äpardus, apardus, õige pisuke tahtis hakata talupojaga rammu katsuma, aga talupoeg Puusta kogemata hobuse seljast maha ja nii õnnetult, et kohe käpuli talupoja. Seda häbiplekki tahtsime talupoja verega Rispiteri kilbi pealt maha pesta. No ja ongi kõik? Kalliga sina oled õige vahvarid. Mis siin on? Tervist Meie siin ja mina püüdsin praegugi ühe ühe vene salakuulaja, tere. Vene salakuulaja. Kuule ja kas võitud, kes sa oled vaba mees, mis su nimi on? Gaabriel, mis mees oled sõjamees, kus su kodupaik seal, kus sõditakse ja kuidas praegu minna Tallinna. Tule, Agnes, oota, Hans Kruusamäe mõõga oled. Oma mõõga junkur Hans pani oma mõõga talupojajalgade ette kõige alandlikuma austuse märgiks. Millega sa mõtled siis mind oma tulevast naist kaitsta. Ja nüüd tuleb meelde küll. Ennist, kui ma talupoega tülitada tahtsin, viskasin minu mõõga maha, viskasin. Võtke oma mõõk tänagi mind ja edaspidi püüdke olla osavam. Head reisi teile, härraga. Jumalaga. Kuulsime katkendit 1955. aasta kuuldemängust vürst Gaabriel. Minu nimi on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast või saate kodulehel vikerraadio ERR punkt ee kaldkriips eesti lugu.