Liivimaasõja esimestel aastatel oli selge, et Liivimaal ei ole tahet või jõudu või oskust või isegi kõike kolme korraga, et Liivimaad kaitsta mistõttu hakkasid võimukandjad sõltumata võimutasandist mõtlema selle peale, kes võiks neid kaitsta Vene tsaari vastu. Saksa-Rooma riigi keiser Ta abi küsiti kõigepealt seda ei andnud. Kohale ei jõudnud ka lubatud reaalne rahaline abi sellest jutustas dotsent Enn Küng, eelmises saates. Seevastu soovitati liivimaalastel pöörduda naabrite poole. 1558. aastal juunikuus oli Tartus koos maapäev sellel arutatigi, missuguse naabri poole pöörduda ja otsustati Taani kasuks. Nii nagu eelmises saates kuulsime, päädis sellega, et Hertsog Magnus Taani kuninga vend randus 1560. aastal koos palgasõduritega Kuressaares. Läänemaa ja saared said seega Taani kuninga alluvusse ja kaitse alla. Täna räägib Enn Küng järgmisest naabrist, kellest abi Kloodet. Ja kui nüüd tulla rootsi juurde siis esialgu liivimaalased otseselt abi Rootsist ei taotlenud. Võiks isegi öelda, seda ei loodetudki. Tulenes paljuski just Gustav kaasa või siis nagu toona teda nimetati Gustav Ericssoni jahedaste suhtumisest liivimaalastesse seoses nende siis kõrvalejäämisega viimasest Vene-Rootsi sõjast. Ometigi see venelaste suure edu, nagu ka siis liivimaalaste abi otsimine Taanist olid põhjuseks, miks Rootsis siiski jälgiti neid arenguid, teisel pool Läänemerd ka võib-olla üheks selliseks suurimaks huviliseks kohe sõja algusest peale oli Gustav Vasa poeg, Soome hertsog Johan kes otsustas iseseisvalt sellesse kriisi sekkuda. Ja tema siis nii-öelda kaugem plaan oli osa saada nendest maadest, mis siin lõuna pool Soome lahte olid see loomulikult ei langenud kokku tema isa sisse Gustav Vasa Venemaa poliitikaga, kes soovis säilitada rahu hertsog Johani juurde võiks siis teatada, mainida seda, et juunis juba juunis 1558 mattis ta siis oma isa teadmata enda esindaja Tallinna, kes alustas siin ka läbirääkimisi hertsogi sooviks oli, siis võta jah Tallinna omakaitse alla ka siis teisi eestimaa kindlusi, kuid antud hetkel oli hertsog selgelt hiljaks jäänud, sest Tallinnas mõeldi ja tegutseti sisse nii-öelda Taani kuninga suunas. Ja ometigi see ukse avatuks hertsog saatis veel nii mõnegi oma esindaja Tallinna. Lisaks sellele oli tal siin siis ka nii-öelda agent, aitäh, kes teda informeerisite linna üldiste meeleoludest siinsetest siis ütleme siis sisepoliitilistest arengutest aga Rootsi suunas paratamatult oli mingil hetkel sunnitud vaatama siis ka ordu ja nimelt ordumeister siis vürst enbergil tekkis juba päris sõja alguses küll selle esimese sõja aasta suvel mõtte küsida Rootsist laenu 200000 Edaldrit. Oma esindaja saatis Christian Berg Turu linna seal Juhan resideeris. Ja nüüd, kui need läbi räägime, siin hakati pidama, et jõudis summa tõusta isegi 40 või 400000 dollarini kusjuures siis pakuti panti mitmeid kindlusi Liivimaal. Kuid selge oli see, et see küsitud summa oli suur ja sellist asja ei saanud siis hertsog Johann, vaatamata siis oma teatavale ise seisule siiski isata otsustada. Aga Gustav Vasa selgelt keeldus. Ja kuningas nimelt siis jõudis arusaamisele, et Johan käitub lausa lapsikult arusaamatult ja üldse siis soovitas tal liivimaalastega mitte siis läbirääkimisi pidada. Eks neid diplomaatilisi missioone oli teisigi, aga nüüd, kui Juhan saavutanud edu isa juures otsustasid oma plaanidesse pühendada vanema venna Eerik ja selle eest, et siis Eerik teda aitaks nii-öelda Liivimaa asju ajada pakkus Juhan, et aitab venda Inglismaa poliitikas. Ja oli lausa siis valmis ise Inglismaale minema, võiks kohe küsida, miks nimelt siis oli Eerikul plaanis abielluda toonase Inglise kuninganna Elizabethiga Juhan pidi siis tema kätt paluma. Teatavasti sellist abielu ei sõlmitud, aga juhtus see, mida siis Juhan kindlasti ei planeerinud. Nimelt nüüd tekkis ka Eerikule huvi Liivimaa asjade vastu. Sisuliselt püüdis Erik jätkata oma venna poliitikat, võtta siis kindlusi Eestimaal nii-öelda enda võimu alla, aga põhiliselt ajastaikaga diplomaatilisi asju esialgu. Kuid ka tema põrkus siis isa Gustav Vasa vastuseisule. Kuid hertsogkond hobusel tuleks Saaremaale ja sealt siis juba mandri Liivimaale ärritas selgelt mitmeid Liivimaa asjadest huvi tundvaid pooli. Noh, oleme kursis, kuidas ordu sellele reageeris, aga ka Rootsis siis selgelt tähelepanu Liivimaa asjade vastu suurenes. Teatav pööre tuleb nüüd Rootsi poliitikas võiks siis öelda lausa seda, seda lauset dateerida. 29. novembril 1560. aastal, kui siis Stockholmis Gustav Vasa sureb ja troonile tõuseb tema poeg Eerik järjekorranumbriga, siis Erik Neljateistkümnes, kes siis nüüd selgelt võtab kursi ette, mitte siis lasta eestimaal minna Taani võimu alla või siis ükspuha millisele teisele huvilisele. Muutused olid toimunud Liivimaal nimelt siis 1560. aasta lõpus oli ega valdav osa nii-öelda tallinlastest Tallinna, vaat siis Tallinnas varjul olevate Harju-Viru ja Järva aadlikud saanud. Ma usun, et see nii-öelda Taani raua tagumine ei too mingit tulemusi. Ilmnenud oli siis ka juba Essake Magnuse nii-öelda poliitika liivimaalaste suhtes. Need läbirääkimised, mida staniga olin peetud, ei olnud siis õnnestunud, need olid praktiliselt siis soiku jäänud ja seltsis jõuti tegelikult arusaamisele, et tuleb siis abi otsida. Rootsist. Ette valmistavad kõnelused Tallinna saadikute ja siis Rootsi poole vahel toimusid 1561. aastavahetusel. Aga nüüd nii-öelda pööre, selles tuleb 26. märtsil 1561. aastal, kui siis Tallinnasse tabusid Eerik Neljateistkümnenda saadikud. Saadikuid oli kolm, klaas Kristerson hilisema perekonnanimega Sis Hurn, Hans Larsson perekonnanimega Björn ramm. Algasid läbirääkimised, algasid läbirääkimised rae ja rüütelkonna esindajatega kusjuures huvitaval kombel oma nii-öelda suhteliselt otsustavat rolli hakkas siis mängima nii-öelda nurga küsimus sest Tallinna katsed välismaalastel Narva sõita siis nagu peatada ei olnud seni edu toonud ja Tallinna linn loodist siis abi Rootsilt just selle nii-öelda Narva kaubanduse peatamise suhtes. Aga loomulikult Rootsi kasuks rääkis siis ka mitmeid teisi asjaolusid. Ühelt poolt siis see, et millest me rääkinud kuule, et Tallinnas oli siis Poola garnison Toompeal, sellega olid siis linnal üsnagi kehvad kogemused neid Poola sõjasulaseid juurde. Ma tahan endale ei soovitud Rootsi kasuks rääkis siis, tähendab geograafiline lähedus, hea ühendus nii-öelda mere kaudu, aga kindlasti toonases 16. sajandi kontekstis me peame arvestama ka mitmed niukse usulisi küsimusi, nimelt sisse religioonide või siis religiooni. Tõenäosus et siin ei olnud nagu mingisugust kahtlust, et kas siis otsustada katoliiklaste ehk siis poolakate leedulaste kasuks või siis evangeelsed usku toetavate rootslaste suunas. Rootsi saadikud on tallinlastele üsna mitmeid läbirääkimisi pidanud. Klaasse Kristerson on tallinlasi siis veennud, et nad saadaksid delegatsiooni ordumeister Kettleri juurde. Et see siis otsustaks, mis siis Tallinnast saab. Ja kui nüüd siis ikkagi ei saada Tallinnale kaitset, annaks linn ennast Rootsi kaitse alla. 11. aprillil saatiski Sis raad keldri juurde oma saadikud, kellega liitusid ka Harju rüütelkonna esindajad. Ja nüüd järgnes tegelikult üsnagi närviline olukord, kus siis oodatakse ordu meistri vastust. Aga, ja teiselt poolt olid mitmeid lubadusi andnud ka need samad Rootsi esindajad või siis kuninga esindajad, lubati siis sõjalist toetust, loeti ka siis mitmesugusteks materiaalset abi, aga kumbagi ei tule, ei tule ordumeistri vastust ei tule ka abi täiendavat abi siis Rootsist. Nüüd seda linna sisekliimat silmas pidades peame arvestama seda, et tol ajal oli tegelikult siis ikkagi Tallinnas ka nii-öelda Poola-meelseid jõude, kes püüdsid linna mõjutada oma otsust muutma. Ja klaas Kristersonil ei jäänud ka tegelikult midagi muud üle, kui aja jooksul siis aina enam nii-öelda nõudvamas toonis Raega läbirääkimisi pidama. Ja kolmandal mail nõudis kida Tallinna raelt lõplikku otsust. Ja selle tulemusel nõustusid nii linn kui ka siis rüütelkonna esindajad neljandal mail allutama ennast Rootsi kuninga tahtele kuid et truudusvannet veel ei antud, kuna siis ikkagi sooviti ära oodata nii-öelda ordumeistri juurde saadetud saadikute. Noh, informatsioon või teade. Kuningas kiirustas ka omalt poolt kaasa, saatis siis mitmeid kirju, niisiis rae-le kui ka siis Rüütel konnale. Mitmeti sellises pingelises olukorras, 18. mail teatasidki raad ja maanõunikud ordumeister ketrile ette kujunenud olukorda silmas pidades on nad siis suurimas hädasi ohus sunnitud oma vande Talle üles ütlema, saudi siis teatati, et uusi täiendavaid siis jah, niukseid Poola väeüksusi Tallinnasse ei oodata. Kuna nüüd Kettler oli jah, siis nii-öelda andnud põiklevaid vastuseid ei jäänudki linnal ja rüütelkonna muud üle, kui end siis lõplikult Rootsile allutada. Et Erik 14-ks tahaks siis neile nii-öelda sõjalise kaitse. Aga kinnitaks ka siis siinsete korporatsioonide privileegid. Ja see otsus päädis kimpe kahe truudusvande ja alistumis kinnitusega, millest esimene väljastati neljandal juunil Harju-Viru aadlikele, kellega oli siis liitunud ka osa Järva orduva salle. Ning teine kuuendal juunil Tallinna bürgermeistritele ja Rael. Sellega oli jah, siis suur osa Tallinnast läinud nii-öelda Rootsi võimu alla, aga Toompea loss esialgu veel mitte. Alles siis, 24. juunil andis Tallinna viimane komtuur meilegi juba tuntud ja tuttav kuju siis Kaspar von olme pookumi juhtimisel lossi Rootsi vägedele üle. Ja nüüd nende sündmustega lõpes õiguslikus mõttes ordu aeg Põhja-Liivimaal mida 13.-st sajandist alates tunti Eestimaale. Teisel augustil 1561 ratifitseeris Erik Neljateistkümnes Nortšepingis oma saadikute kokkulepped ning kinnitas siis eraldi dokumendiga. Esmalt Harju-Viru rüütelkond Annale ja Järva maadlikele ning seejärel Tallinna linnale nende privileegid. Ja nüüd Eestimaa seisuste privileegi kinnitades võttis Erik Neljateistkümnes sisuliselt üle senise ordumeistripositsiooni maa ärana. Siinkohal võib-olla oleks paslik küsida, et millise ala Erik Neljateistkümnes 1561. aasta suvel tegelikult enda valdusse sai. Nendes kinnituskirjades kui ka privileegide ratifitseerimise eest jääb mulje, et peale Tallinna linna läks rootslaste kätte veel Harju-Viru ja Järvamaa. Kuid tegelikult nii see ei olnud. Esialgu piirdus Rootsi võimalune territoorium siiski ainult Tallinna ja selle lähiümbrusest. Harju- ja Järvamaa kindlused ja mõisad politseis, osal kas poolakate või Poola-meelsete ordu vasallide valduses. Mõned mõisad olid juba 1560. aastal langenud, siis Hertsog Magnuse. Aga Virumaa ja tegelikult ka üks väike tükike Ida-Harjumaast olid omakorda Ivan neljanda võimu all. Ja võiks öelda ka seda, et siis Virumaa aadlikele tuli üsna suure üllatusena, et Erik Neljateistkümnes ei pidanud oma uue võimaluse territooriumina silmas venelaste valduses olevaid maid. Kuid nüüd tagantjärgi tarkadena me teame me ka seda, et need läbirääkimised Eestimaa seisustega allutamine oma võimule ja sõjalise tugipunkti tekkimine Tallinnas olid siis avalöögiks Rootsi edasisele sõjalisele ekspositsioonile ja nüüd mitte ainult siis Liivimaal, vaid tegelikult laiemalt siis ka Euroopas mis väiksemate vaheaegadega kestis siis 1660.-te aastateni. Ja tegelikult juba 1561. 62. aastal oli selge, et Rootsi plaanid on siis tunduvalt ulatuslikumad ja tema huvi ei piirdu siis ainult Põhja-Eestiga. Aga siinkohal me peaksime ka küsima seda, et milline oli siis Eestimaa seisuste alistumise niuke anda, ajalooline tähtsus. Kuningasaadikutel kinnitas, kirjutas ja privileegide tuleb kindlasti näha teatavate propagandistlikud sammu mõjutamaks siis teisi alasid ja linnu, keda Erik Neljateistkümnes lootis veel oma võimu alla tuua. Temal esimaaletuleku taga olid siis peale poliitiliste ja majandusliku ekspansiooni ka mitmed Sis niuksed isiklikud ambitsioonid, kasvõi siis võidujooksus poolvenna. Juhani, taanlaste, poolakate. Aga Hertsog, Magnuse ka. Ja nii toimusid need 1561. aasta läbirääkimised Eestimaa seisustega selgelt kiirustades. Ja on siis isegi öeldud, et Erik Neljateistkümnes ei näidanud ülesse väga suurt riigimehelikku tarkust nende läbirääkimistega kiirustades. Aga eestimaalaste positsioon nendel läbirääkimistel üldiselt soodne, sest äärmisel juhul oleks nad võinud seda abi paluda ju ka teistelt võimukandjatele. Ja see oli muidugi Eerikule teada. Ergne XI vajas Jum lubadust, et aadel ja Tallinna linn liituvad Rootsiga mistõttu siis saadikud ja kuningas ise olid valmis seisuste privileege kinnitama ulatuslikumalt. Kui need Rootsi riigile kasulikud olid. Mõtlemata siis nendele komplikatsioonidele, mis juba peagi ilmsiks tulid. Nagu näiteks siis riigiõiguslike suhete ebamäärasus, segadused Rootsi provintsi võimude ja seisuslike korporatsioonide kompetentsis ja nii edasi ja nii edasi. Samas oli Tallinna linnale voodile kasulik et privileegide kinnitamine oli Rootsi kuninga ühepoolne akt. Mingit lepingut ju kahepoolset lepingut ju tol korral ei sõlmitud. On see tõsiasi andis eestimaalastele tulevikus kätte vägagi tugevad argumendid. Ja alles siis mõni aeg hiljem mõisteti Stockholmis, et Eestimaa oli teistsuguse ühiskonna ja õiguskorraldusega kui Rootsi ning alistumine ei tähendanud siinsetele korporatsioonidele minekut Rootsi õiguse ja jurisdiktsiooni alla. Paidet kinnitatud privileegid nägid ette otse vastupidist. Ja tulemuseks oli Tallinna ja Harju-Viru. Rüütelkonna privileegide ulatus oli Rootsi Emama seisuste omaga võrreldes ju enneolematult suur. Ja mitmeski mõttes olid need kaks korporatsiooni ja justkui riigid riigis. On jälle arusaadav, et rootsi soovis igati vaadata oma riiki terviklikkuse arusaamast lähtudes see tähendab, et püüti siis kõrvaldada kõikvõimalikke erinevusi. Aga siinsete Eestimaa korporatsioonid olid veel omakorda arvamusel, et uus võim ainult kaitseb neid välisvaenlase vastu ning säilitab Eestimaa Eestimaal seni valitsenud olud, mis siis tähendas üsnagi kaugeleulatuvat siis partikul arismi ja tekitas tegelikult peagi pingeid kogu siis suhtelises Rootsi võimukandjatega, aga need pinged jäävad püsima kuni siis Rootsi võimuperioodi lõpuni. Ja nüüd üks riik, kui veel, kes tegelikult jälle omakorda vaatas suure ärevusega neid nii-öelda sündmuste arengut, siis Põhja-Eestis Põhja-Eesti minekut Rootsi riigi koosseisu oli Poola-Leedu. Ja teatavasti siis nüüd, kui ajas natukene ette joosta, siis tegelikult novembris 1561. aastal päädis sellega, et siis lõunapoolne liivimaa alistub Poola kuningale ja Leedu suurvürsti Sigismund teise Augustile. Aga teatavasti see on siis nüüd juba omaette teema, mis tuleb eraldi kõneks. Kui üks ala oleks näiteks Taani alla teine Rootsi alla, mis see siis tähendas kohe, et kas toodi sõdurid siia või? Rootsi saadikud, kes tulid ju üle üle mere, nendega oli kaasas, tuldi ju tegelikult demonstratiivselt kolme laevaga ja sealgi peal oli siis nii-öelda sõjaväelasi, aga õõnestus üsna pea saada siis enda poolele ka üks osa siis Tallinnasse teeninud saksa palgasõduritest. Teine asi oli see, et eks hiljem järk-järgult toodi neid sõjaväelasi loomulikult juurde ja need garnisoni hakkasite ju tasapisi aina paisuma ja paisuma. Et noh, ma ei oska nüüd öelda, 16. sajandi kontekstis, aga jälle 100 aastat hiljem näiteks ütleme siinsamas Tallinnas oli kuskil noh, ütleme siis nii-öelda kriitilistamatel aegadel, kuni siis 1000 sõdurit garnisonis ja kui me mõtleme nüüd näiteks ka selle peale, et kui põhjasõda puhkeb, see on siis juba 1700 ja sealt siis edasi nendel nii-öelda põhjasõja esimestel aastatel ja ka ütleme siis vahetult enne Tallinna langemist vene võimu-le siis Tallinnas oli lausa 4000 sõjaväelast, nii et noh, kogu aeg toodi vajadusel mehi juurde ja, ja noh, selles mõttes ka ütleme Tallinna kõikide piiramise ajal meri vabaks ja võimaldas kriitilistel hetkedel mehi siis nagu juurde tuua, siis Soomest või Rootsist iidolid. Dotsent Enn Küng ja täienduseks, mida kroonik Balthasar Russo kirjutab sellest, kuidas Tallinn 1561. aastal enese Rootsi alla annab. Kroonika kolmanda osa esimesest peatükist, kui kõik see nüüd ukse ees seisis, pidasid Tallinna raad ja kogukond selle üle nõu ning arvasid pärast mitmepidist kaalumist soovitavaks Rootsi kuninga armulist ja jumala käest antud abi ja kaitset vastavat. Nii pidas ka Tallinna raad Harjumaa ja Virumaarüütlitega nii palju kui neid tol ajal Tallinnas oli, selle üle nõu ja avaldas nimetatud rüütlitele armulist kuningliku julgustust. Sellest rõõmustasid need üpris ja laususid selle peale, et nemad ei võivatega tahtvat Tallinnast lahkuda. Kuhu linn jääb, sinna tahtvat ka nemad jääda. Ning nõndaviisi ühinesid kõik üksmeelselt otsuses, et Rootsi alla minna. Pärast niisugust nõu ja üksmeelset otsust läkitasid nad oma saadikud nimelt Reinhold Lode rüütelkonna poolt ja Rae liikme Johan Vinteri kodanikkonna nimel Liivimaa endise heer meistri juurde, et oma Liivimaameistrile antud vannet üles ütelda. See saatkond ei olnud seal kuigi teretulnud. Kuna ka see otsus ei olnud tekitatud kergemeelsusest, vaid ülitungivast ja väljapääsmatus hädast siis ei saanud endine heer meister selle üle õigusepäraselt mitte vihastada vaid võttis saadikud üpris lahkesti vastu ja läkitas ka oma saadikud, nimelt härra von tooni kantsler Johan Fischeri ja oma nüüdse nõuniku, Tallinna endise sündikkuse Jodocus glotti Tallinna Nende kaudu tahtis ta läbi viia, et tallinlased puhul, kui nad Rootsi kuningale veel ei ole, truudust vandunud, seda ka edaspidi ei teeks. Sest endine heer meister tahtis Tallinna linna ennemini Poola kuningale sooveldada kui Rootsi kuningale. Sellel samal ajal kirjutas ka Holsteini hertsog Magnus tallinlastele umbes selles mõttes, et ta olevat teada saanud, et tallinlased tahtvat heer meistrist ära pöörata ja Rootsi krooni alla minna. Seepärast tahtvat neid manitseda, et pidagu nad meeles, kust nende linna tekkimine ja vanad privileegid olevat tulnud nimelt Taani kroonilt, kuhu nad taas pööra. Kui see aga ei juhtuvat, siis kaalu, kui nad endamisi, mis sellest tuleb. Kuid sellest hoolimata jätkasid tallinlased oma nõu. Kui nüüd heer meistrisaadikut Tallinna tulid ja seal märkasid, et tallinlased olid juba Rootsi kuninga poolel siis ei olnud see neile põrmugi meeltmööda. Ka ei võtnud tallinlased enam ühtki saadikutest raekojas vastu peale härra von tooni. See ei teinud ka ainustki ettepanekut, vaid andis külalistele mõista, et see olevat talle täitsa vastukarva. Et Tallinna linn Rootsi ja mitte poole alla oli läinud taldrikut Tallinnas nägid, et kõik asjad nende vastu on, siis ei viibinud nad seal kaua, vaid läksid varsti minema. Selsamal ajal viibisid Tallinnas ka Rootsi kuninglikud saadikud nimelt härra Claus Christensen, Hans Larsson ja sekretaarius Herman Brüsner. Kelledel oli kaasas kuningajuhtnöör samataoline kui eelmine majesteetlik tröösti kiri. Nende ülesandeks oli kuninga nimel täis õigustatud volinikudena kõikide punktide üle tallinlastega läbi rääkida ja otsustada ja nendele kaitset kinnitada igaühe vastu ning selle järel truudusvanne vastu võtta nii aadlilt kui ka linnalt. See truudusvanne antigi neile lõpeks pärast mitmepidist kaalumist ja kõikide privileegide ja õiguste välja tingimisi. Kui nüüd rüütelkond ja linn Rootsi all olid, siis Tallinna loss, kus Kaspar von Holden Pokem asevalitsejaks oli ei tahtnud sellega nõustuda, vaid vana valitsus alla jääda. Mispärast härra Claus Kriskersonile anti käsk loss väevõimuga ära võtta. Ning pärast seda, kui ta lossile oli kuus tervet nädalat kartaunidest ja siug suurtükkidest pihta andnud ja seda hirmu all pidanud ning lossi siiski kätte ei suutnud saada siis anti see talle lõpeks moona puudumise pärast üle. Nimelt ristija Johannese päeval anno 1561. Kui nüüd mõlemad Tallinna linn ja loss rootsi all olid, reisisid Tallinna härrad nimelt linnapea Johan Petersak ja rae liikmed Johan Veidemann ja Joachim Belhold Rootsi, et veel kuninga enda käest paluda Tallinna linna privileegide õiguste kinnitamist, mille üle enne volinikud aga nii palju kui võimalik oli arutatud ja läbi räägitud. Kui tallinlased nüüd just kuninga kroonimiseks Stockholmi olid jõudnud ja kuningale oma palve ette olid kandnud saatis ta nad igapidi hea kostusega ja privileegidega kinnitamiseks minema. Kuna nüüd kuningas Eerik Tallinna linna isandaks oli saanud, siis toetas ta Tallinna linna oma kuningliku lubadust möödaküllase summa rahaga. Peale selle maksis ta veel ära 30000 taanrit, mida tallinlased heer meistrile Keila mõisa peale olid laenanud, mille kättesaamine neil muidu kahtlane oleks olnud või mille tagasisaamist kaua aega oleks tulnud oodata. Ta laskis kuningas ka kõikidest Rootsi riigipaikadest igasugumoona Tallinna vedada. Siis oli Tallinnas kõiksugu hädavajaliku moona külluses ja odavasti saada ning ei olnud ka puudust suurtükkidest, püssirohust ja tinast ning iga laadi sõjariistadest, mida kõike kuningas üpris rikkalikult Tallinna lossi saatis ja mis nii linnale kui ka lossile kasuks pidi tulema. Siis valitses Tallinnas suur rõõm ja hõiskamine linna uue kuninga ja isanda ning hea toidu pärast ning inimmõistuse järgi otsustades ei võinud neile paremat põlve tullagi. Kuna aga kõik muutused ohtlikud on, siis ei olnud seegi ilma ohuta ning sellele suurele rõõmule järgneski suur meelehärm sest kõrgesti kiidetav kuningas Eerik ühes Rootsi riigiga sattus enda alla võetud Liivimaa pärast mitte ainult Moscoviidi, vaid ka teiste Kristlikude potendaatidega suurtesse kaua kestvatesse sõdadesse nõndaviisi, et ka tema pärismaadel nii mõnigi kord tuli Liivimaa eest vastata. Ta, nii nagu allpool näeme. Nii kirjutas Balthasar Rostov ja tõepoolest meie ka oma saatesarjas kuuleme veel sellest, kuidas Vene vägi Tallinna piires ja kuidas Tallinn vastu pani. Nüüd aga rootsi juurde tagasi nimelt keeleteadlane polüklot omal ajal üle Eesti ja kaugemalgi teada-tuntud keelemees. Professor Paul Ariste oli üks esimesi, kes märkas ja hakkas tõsiteaduslikult uurima Rootsi murdeid Eestis. Ta kirjutas üles Rootsi laule rannikualadelt ja ühe neist kandis ette ka 1985. aastal rahvamuusikasaates. Paul Ariste oli siis 80 aastat vana ja laulu pealkiri on minu ema. Režissöör Sulev alal sisu, seesama miski sisu, et tulevad kosilased, küsib tütar, kuulab panna nüüd istuma, ema ütleb, et panna laua taha, mis seal süüa anda. Siis nüüd liha ja siis sepikut süüa anda, siis kuule, tahan panna, viia, siis kambrisse panna tasuke pargas peale mädama. Siiski ema küsib, tütar ütleb, aga nad kutsuvad mind emad, mis kurat siis saab, sellepärast? Loba minnes mina? Win Tombjointomina del ja Tuut biointombjoint hommina, tellija, Luutöör, mina, mu, mina muu, ka foor Tomsida mina, mu mina, Moore, Kofoordamsida, paat. Comfort oli ta, mina, mu mina muu ka Fortonida, svingita kägu, Pree minagi nelja tuulte svingita kägu, pree, mina, del ja Tuurter. Mina, mu, mina muu ka. Hääldan suu. Mida mu mina moor Korfordumis suua, ikovašangi, Kawashenge, mina tellijad, uut igamas sängi kaver, saingi mina, tellija, Tuurter, mina muu, mina, mu grafoolton, Ireze, mina, mu, mina, muul Kofordumile see jõngaski seal, mina, tellija tuuter juu käske, juudi jälgen, mina del jäädnud. Rootsikeelne rahvalaul lõpetas tänase saate, milles oli jutt sellest, kuidas Tallinn ennast Rootsi võimu kätte andis, et vene väe vastu kaitset saada. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Külastage ka kodulehte vikerraadiopunkt ee kaldkriips Eesti lugu ja Kuulmiseni nädala pärast.