Et noored ju jälgivad teie eesti lugu. Tere. Liivimaa sõjas oli 1560.-ks aastaks olukord selline, et suveks oli pool Eestit ja ka Läti idaosa Vene tsaari Ivan julma käes Saarele. Lääne ja Kuramaa piiskopkond hoidis enda käes juba 1559.-st aastast Taani kuninga vend Magnus ja 1561. aasta suvel andis Põhja-Eesti end Rootsi võimu alla. Riia peapiiskopkond ja Liivi ordu ülejäänud Liivimaal lootsid kaitset Vene vastu Poola käest mida kujutas endast Poola riik 16. sajandi keskpaigas, räägib Uppsala Ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja saate pealkiri on niisiis Poola lugu. Professor Enn Tarvel, miks siis otsustati hakata Poola poole vaatama? Otsiti igasuguseid abivõimalusi ja ega neid lähemalt ruumis nii eriti palju leida ei olnudki, aga Poola oli igapidi arvestatav jõud, kelle poole pöörduda oli kohe päris mõistlik. Sellepärast et tänapäeval on ju Poola kas ikka päris arvestatav jõud, ega ta ei ole mõni Eesti või Läti. Nii rahvaarvu kui pindala poolest Polalevad praegu seitsmes riik Euroopas suuruse poolest. Ja samuti 16. sajandi keskel siis hakkas Poolas nii nimetama tatud kuldne ajastus, luateeweek, nagu ajaloolased räägivad. Sel ajal oli tema samuti ikka päris soliidne ja arvestatav riik. Siis oli tema pindala poolest midagi 260000 ruutkilomeetrit, see ei ole vähe, see on rohkem kui Suurbritannia ehk tolle aja mõiste järgi Inglismaa ja Šotimaa. Samuti rahvaarvu poolest, seal oli neli ja pool miljonit inimest ja see ei ole ka sugugi mitte vähe. Moskvariigis oli kuus ja pool miljonit ja kogu Euroopas arvestati 95 miljonit umbes sel ajal. Niisugused ligikaudsed kalkulatsioonid aga muidugi piisavalt. Ta orienteeruvad. Ja see rahvaarv oli ka nii enam-vähem Inglismaaga võrdne. Peale selle Poola oli majanduslikult ka küllaltki tugev ja arvestatav riik, ta oli põllumajanduslik maa põhiliselt vilja tootev maa. Seda ütleb juba Poola nimed. Hõim, mis Poola rahvale aluse pani, kandis nimetust Polaini. Nemad lõid riigi, mille nimi on poliska, see on slaavi sõnast kõike, mis tähendab põldu väljapoole, vene keeles on sama tunne. Sõna vene keele tundmine on laiemalt levinud meil kui poola keele tundmine. Ja sellepärast kutsutigi mõnikord Poolat-Euroopa viljaaidaks. Päriselt. Need olid suured viljakogused, mis sealt välja läksid. 30 40 50 70000 säilitist ehk lasti iga sälitis on tänapäeva meetri massi mõõdustikus kaks tonni, umbes arvestatakse Madalmaade teraviljavajadus, madalamad, toitsid ennast. Temportiga oli umbes 50000 sälitist, niiet Poola kattis, toitis kõik Madalmaad ära ja peale selle veel jäi ülegi. Teistele Lääne-Euroopa maadel, sellepärast et tema põhiliselt vedas vilja välja ainult tööstusse kui tööndustoodang, kuidas tahate metalliesemeid või tekstiili toota, see oli vähene ja tagasihoidlik. See vilja väljavedu Taist Danski vaid tantsigi kaudu Vislat mööda. See oli 1454. aastal, kui Poola sai endale Visla suudme ja Danski tagasi ja siis oli vaba väljapääs merele. Samal ajal veeti Königsbergist vilja välja ka kuni 10000 tonni 10000 andeks, mitte tonni, vaid säilitada. See ei ole sugugi mitte vähe. Kõik ju räägivad kui tähtis vilja tootmisala meie kodumaa oli Liivimaa ja kui paljusid Tallinnas vilja veel õieti, aga need kogused olid hoopis tagasihoidlikud üldiselt kolm-neli-viis 1000 kõige suurem arv, mida üldse on nimetatud 10000 sälitist võrreldes sellega, kui Poolast arvestame 70000 tantsigi kaudu 10000 Königsbergi kaudu, siis ei ole üldse mitte võrreldavad soodustada ja mis veel, lisab Poolale kaalu rahvusvahelises elus on see, et tema ei esinenud üksi, tema alati esines Leeduga koos pikemat aega moodustasid tema tühise riigi, mida nimetati siis Šveits pos politaks. See ei ole midagi muud kui ladina Res Publica Wabariigi avaliku asja sõna-sõnalt täht-tähelt võttes poolakeelne tõlge või mugandus. Leedu riigis juhtus niisugune asi, et seal kuningas sugu meesliinis suri välja ja jäi viimasel valitsejal kaks tütart järele. See oli ammu juba enne meie poolt käsitletavate aega 1384 ja siis noorem tütar, nendest jäädi veega. Saksapärase nimega oleks Hedvig. Tema kuulutati kuningannaks ja seesama 12 aastane neiu pandi siis mehele Leedu suurvürst-ile ja Kallole umbes 35 aastasele mehele. Sellel ja Dvigal olevat juba peigveski olnud Habsburgide soost, aga kuna ja Kayla oli pagan ja ja Dviga väga jumalakartlik neiu siis tema nägi seda võimalust paganat ristiusku pöörata ja Leedut Leedu riiki kaasa tuua. Kristliku maailma nägi seda väga niisuguse avara veetleva perspektiivina, nagu praegu kombeks on väljakutsena ja siis juhtuski niimoodi, nad abiellusid 1386. aastal, suurvürst ja kailo läks ristiusku, ta krooniti Poola kuningaks. Vladislav, neljas ja Ello. Tema positsioon nii puhtriigiõiguslikult ei olnud päris selge, mis ta siis oli ta kuni mitega kuninganna mees, nii nagu praegu Britannias on, pigem võib öelda. Ta sai ikka päris kuningaks ja nende järeltulijatest moodustus. Kasvas välja terve ja Kelloonide dünastia üldiselt, et kogu aja siis need riigid olid koos paar erand, titt oli, kus nad olid erinevate valitsejate all. Nende suhe kujutas endast tegelikult personaaluniooni, ainult seda tulid ühised valitsejad. Poola kuningas ja Leedu suurvürst riikidel olid erinevad valitsusasutused, tused oli erinev, sõjavägi oli erinev, riigikassa oli oma raha ja kõik, aga muidugi üldine välispoliitiline suunitlus ja see oli sama. Ühesõnaga, välisvaenlane oli ükskõik, muu, oli erinev. Vaenlane on palju öelda, aga igasugused niisugused väikesed valis hõõrdumised kogu ajalide mitmes suunas ja konfliktid ja probleemid, millega tegeleda, tuli nii nagu nendelgi nüüd ees seisid. Leedu riike oli pindalalt kole suur. Leedu ajaloolased Tasku täävičusse Leedu praegu elav ja minu arvates kõige aegade kõige suurem Medjevistama kirjutab, et 700000 ruutkilomeetrit oli Leedu suurvürstiriigi pindala. Võib-olla see on tugevasti arvestatud, kui Poola oli, ütleme 260000 ja siis Leedu sinna otsa panna saaks juba suure miljoni kilo ruutkilomeetrise pindala. Võib-olla oli see nii kuidagi ebamääraselt hinnatud, sellepärast et Leedu riik tema laieniisu ida poole tema haaras Valgevenemaa, tema haaras Ukraina ja nendes mõõtmatutes Ukraina steppides. Need piirid võib-olla nii selgesti ei olnudki mõõdetud, aga ükskõik kuidas me arvestame vähemalt. 750000 ruutkilomeetrit ikka. Nende kahe riigi pindala Šveitsis Bospolitab enda oli kokku, nii et võime ümmarguselt öelda, et umbes 800000 kui püüda niimoodi hinnanguliselt meelde jätta 800000 ja kaheksa miljonit elanikku, neli miljonit poolakat ja kolm ja pool miljonit Leedu kodanikku. See ei tähenda, et need leedulased sellepärast olid, sellepärast et leedulasi hinnatakse. Demograafid lubavad endale nisukesi täpseid hinnanguid. Leedulaste arvu hinnatakse 420-le 1000-le sel ajal. See ei ole palju rohkem kui lätlasi, lätlasi, eestlasi oli, kui palju eestlasi hinnatakse 300 kuni 350000, aga need on niisugused päris. Kuidas öelda, kas laest võetud või kirjutuslauaplaadilt võetud arvud hinnanguliselt ja midagi nad muidugi näidavad. Leedulasi on ju vähe, see 420000, see ei ole rohkem kui 12 protsenti riigi rahvaarvust, aga siiski 800000 orienteeruvalt või vähem ja kaheksa miljonit, see on suur ja tõsiseltvõetav riik. Paar korda vahepeal oli erinev valitseja, tähendab, Leedul oli oma suurvürst aga 1506.-st aastast Pääle kuni tulevikus lõpuni oli üks ja see sama mees ja selle nimi oli. Või Sigismund esimene vana leedulased kutsuvad teda Sigismund teiseks isegi Montasse. Teiseks sellepärast, et nendel on üks niisugune osastis vürst Sigismund ini, meil on juba ennem, aga poolakad? Tal on tema esimene. Ja tema pojaks oli Sigismund teine august. Niimoodi teda tavaliselt meie ajalookirjanduses nimetatakse. Poolakad nimetavad Zygmunt, teine August, tema sündis 1520. aastal ja tema juba kaheaastaselt. 1522. aastal kuulutati leedu suurvürstiks ja siis läks mõni aasta mööda, 1529. aastal. Sai tema võib öelda tegelikuks Leedu suurvürstiks üheksa aastasena, tema nimel hakkas kõik valitsemine käima ja samal aastal 1529. aastal isa sätistamaga Poola kuningaks enda kõrval elava kuninga kõrval. See oli päris pretsedenditu too asi niisugust asja. Poola riigi õigusriik tavad kuidagi ette ei näinud. Seda enam, et kuningat vali. Poola riigis valitavad kuningad olid ja selleks tuli kokku konvokatsiooni seim, ta nagu seda nimetati, kes viis läbi valimise poola keeles elektsia, aga nüüd lihtsalt harilikul riigipäeval seemil. Kuningas esitas selle poisi ja se aktsepteerib. Valimine oli sellepärast tulnud, et kuni 1370. aastani kuningas kasiimešini Kazimelini oli Poolas troonil piastide dünastia siis nagu see monarhiast tavaline on. Kloon või kroon läheb pärimise korras isalt pojale. Aga siis katkes plastide sugu. Pärast seda tuli hakata valitsejaid valima ja valiti neid personaalselt, mitte dünastiast, aga isiklikult. Praktikas tuli see siiski niimoodi välja, et valiti ja Kelloonide soost sel lihtsal põhjusel, et siis oli parem Poolat ja Leedut koos hoida, kui neil ühine valitseja personaalunioon säiliks. Vedur riigis oli põhimõttes säilinud pärilik monarhia ja Kelloonidel. Aga praktikas tähendas see siiski seda, et uus valitseja esitati pannide laadale. Sool Fjodaalide nõukogule. Ma ei oska öelda, kas kinnitamiseks või vaatamiseks või jääkski, mis seks või niisugune komme oli. Ja niimoodi tehtiga Zygmunt teise augustiga siis üheksaastaselt 1529 sai tema juba päris kuningaks isa elu ajal ja 1530. aastal tema isegi krooniti. Kampaaniakõnet ei pidanud ta pidama. Pidanud kuigi see oleks täiesti mõeldav olnud Rootsi kuninganna Kristiina nagu kõik on vähemalt filmis näinud tõesti pisikese plikake sõna pidas toreda troonikõne ja pärast siis küsis järele, kas tuli hästi välja kõik, et ei tohi väga toredasti. Et see ei ole üheksaaastasel kunst. Aga miks niisugune pretsedent tuli, see tegi pärast isale isegi kesi ebameeldivusi, et miks niisugune olukord Kloodia, niisugune pretsedent ta pidi pidulikult tõotavad, edaspidi enam kunagi niimoodi ei teha, et hakatakse nüüd triidi päeval läbi suruma, tehakse ikka korralikud valimised, kui on ja miks sellepärast et tema naine, tema teine naine, see oli. Võimukas daam, kes oli Itaalias nii nagu teavad, kui juba kuulu järgi, kuidas seal käisid võimuvõitlused ja väga intriigid ja kõik niisugused õukondlikud asjad niimoodi tema tahtis ka Poolas kuningavõimu väga tugevdada ja igati esile tõsta oma järglast. Keegi ütles, keegi poola feodaal selle kuninganna kohta punas Fortsa kohta, tema määrab seda, mis ta tahab ja tahab ta seda, mis talle pähe tuleb. Tuju toob. Tema. Niisugusel tahtmisel ei ole mingisuguseid piire. 1548. aastal, kui suri isa, siis Sigismund, teine August hakkas tegelikult valitsema neid kahte riiki. Siis Liivimaasõja algusaastatel oli Poola kuningaks saanud tegelikult leedulane. Seda ma ei oskagi öelda, kas teda leeduluseks saab nimetada sellepärast et tema ema oli itaallanna ja itaalia keeles, minu arvates oli tema väga tubli isa. Tema ütleme Sigismund jah, teda võib, võib nimetada toda leedulaseks, kuigi muidugi dünastiates olid kõik need sugulussuhteid ju väga segased, nii nagu Vene keisririigi valitsejad, need olid ju pigem üsna puhtalt sakslased. Koguja, Vene keisrid. Need, ma ei oska sellele küsimusele vastanud, oli ta leedulane või mitte? Ma nüüd täpsustaks veel, et kes siis Leedu riigipea oli? Leedu riigipea oli sama. Sigismund Augusti Sigismund teine august 1522.-st aastast sai tema kaheaastase poisikesena sai Leedu valitsejaks. Üheksa-aastase poisina sai siis päris kohe Leedu suurvürstiks ja sellega siis paralleelselt ka Poola kuningaks mõlemad. Täiesti. Nii et Liivimaasõja algusaastatel, kas me peame rääkima, kas me võime rääkida Poola riigist või peame rääkima, et täpne oleks Poola leedukaid? Peame rääkima Poola-Leedu riigist Šveits pluss politast, kuigi formaalselt võttes täiesti ühins riigiks. ReaalUniooniks Poola ja Leedu riik saavad veidi hiljem, 1569. aastal. Aga kui täpsemalt rääkida, siis peaksime siiski rääkima nendest riikidest eraldi, sellepärast et neil olid oma erinevad poliitilised huvid ja poliitilised suundumused nii Poolal kui Leedul. Kui nüüd sellest küsimusest tuletada seda jah, nende huvisid, mis just mis huvid olid poolel ja mis Leedus on täpselt, niisiis see on päris kahju. Lahendatav sellepärast, et mis hirmus huvi selle vastu sai olla, meie oleme siin, ma arvan, juures olevat kaasa arvatud harjunud selle kuhugi hirmus tähtsad me ei ole ma kui tähtis meie kodumaa Euroopas on just jaa, maailma suurpoliitikas, just nagu ma mõni maailma naba kõik käib selle ümber. Ja sama lugu, vähemalt tagantjärgi laste arvates on tol ajal ka olnud, räägitakse ju võib-olla nendestki loengutes on kõlanud niisugune väljend nagu tants rikka mõrsja ümber selle Vene-Liivimaa sõjaga. Liivimaalise rikas mõrsja ja kõik tahtsid seda enda saada ja tema ümberringi kõik karkast põlisniimoodi öelnud minu arust kui tohib niimoodi natukene, kuidas öelda, kõrvaltvaataja likult vaadata, see oli küllaltki tagasihoidlik maanurk, siin hinnatakse, et kõik need Liivimaa riik keset kokku, nemad olid 87000 ruutkilomeetrit, noh, umbes nagu praegune Eesti ja Läti pindala on natukene rohkem. Vahest sadat tuhandet ruutkilomeetrit ei ole. No mis on Leedu ja Poola territooriumi kõrval, rahvaarv samuti. Juba rääkisime, et eestlasi hinnatakse, oli 300 350000, lätlasi 400000, siis näputäis sakslase juurde. Kui me saame 800001 kümnendik Poola-Leedu seltskonnast polita, rahvaarvust igal juhul alla miljoni, alla miljoni rahvast alla 100000 territoorium, majanduslik tähtsust, veidi vilja välja, aga juba rääkisime, kui väikesed olid need viljakogused, mis siit Tallinna sadama kaudu läksid ja Riia ei olnud vilja, väljaveosadam. Säält vanasti veeti vaha ja karusnahku välja, mis venealalt kõik tulid väina jõge mööda ka nüüd meie poolt praegu käsitletaval ajal 16. sajandil metsa õieti välja või puit, kuidas peaks ütlema, kui võtta töödeldud oli ja siis nahku veeti välja nisukest kiud taimelina, kanepit, vilja väljavedu oli praktiliselt olematu. Poolal oli 100 muretali suur riik ja tema huvid ei olnudki eriti siia põhja poole suunatud. Pärast seda, kui ta oli saanud Pommeri ranniku enda kätte. No ütleme siis, et tänapäeva Põhja-Poola ja Kaliningradi oblast ja alasi oli ordu käes, aga väljapääs oli olemas. Keisririigiga Saksa-Rooma keisriga oli kogu aja diplomaatilisi pingeid, seal oli Ungari trooni pärast Tšehhimaa trooni pärast olid koguja dünastia pinged sellepärast et seal olid ka ja Kelloonid toonil nii hästi Ungari kui tšehhi troonil siis türgimaaga olid kogu aja tõsised diplomaatilised pinged, niisugused sõjaolukorrale lähenevat ping Krimmi khaani riigiga. Ja siis omal kodus oli küllalt tegemist. Eks Poola pealinn 1609. aastani oli Krakowis. See on väike Poola selle keskus, kraakowse, õieti tolleaegse Poola riigi süda Varssavis ei saanudki olla, sellepärast et Varssavi piirkond ei olnud Poola maas, oli ma soovi oma sosse hertsogiriik. 1526 suri viimane hertsog Jaanus ära. Kui keegi Varssavisse läheb, siis Jaani kirikus on seal tema sarkofaagi võimalus vaadata. Ja siis alles 1529 siis Poola liidendas mašovia ja natukene hiljem oli Sileesia vürstiriiki ka tegemist nende liidendamisega, et niisuguseid sisemisi probleeme lisaks välisküsimustele oli küllalt Leeduga jah, on natukene teistmoodi, sellepärast neemunase neemeni jõgi, selle suu oli saksa ordu käes Klaipeda või neemel, see ei olnud leedulaste käes ja siis oleks muidugi meeldiv olnud, kui oleks Riia linn ja Väinasuue leedulaste võimu all olnud, nii et leedulased olid sellest huvitatud. Aga niisugused sotsiaalmajanduslikud kaalutlused need nüüd ka päris primaarsed ei ole, nii nagu tagantjärgi on, see on niisugune materialistlik ajaloo käsitlus, alati rõhutatakse sellega kaubandushuvid ja ja kõik, niisugused leedu Need huvid ei olnud ka nii valusalt tänavad seal, neil oli muidki muresid, kogu aja oli Venemaa probleemid. Seal oli hõõrdumisi ja ei saa öelda. See oli Leedu, kes oli liidendanud Valgevene ja Ukraina alad, slaavialad, nagu juttu oli, et Leedul on kliendid, oli selles riigis 12 protsenti ainult ja näiteks Leedu suurvürstiriigikantseleis. Minagi olen neid materjale lapanud, ametlikke materjali igasuguseid, ma ei ole seal mitte ühtainsat leedukeelset sõna näinud. Kas on siis ladina keeles või on siis mingisuguses niisuguses vene keeles? Võib-olla võikski öelda Lääne-Vene dialektid dismingisugusesse, niimoodi on ju loodud natsionalistlikud Valgevene ajaloolased, need, kes Lukaženkost eriti lugu ei pea nemad tänapäevani. Valgevene ajalugu alustavad ja seostavad Leedu suurvürstiriigi analoog selle Leedu suurvürstiriigi ajalugu. See moodustabki selle vanema Valgevene ajaloo sisu. Nii et nendel oli Venemaaga küllalt muret, et kuidas sa selle Liivima peale hammas ei hakanud. 1492 kuni 1522 oli praktiliselt niisugune pidev sõja vahekord Leedu suurvürstiriigi ja Moskva riigi vahel Smolenski ala pärast ja seal kõigi muude asjade pärast. Küllaltki kurnas leedu sõjalist ja majanduslikku jõudu. Nemad ei saanud endale siin Liivimaal mingit niisugust aktiivsemat välispoliitikat lubada, aga poolakad seda ei tahtnud. Poola kuningas ei olnud piiramatu isevalitseja, tema sõltus väga soodest ja riigipäeva seimi otsustest ja Poola pannil Poolas lahta. Tema oli üpriski vastu selle Liivimaa poliitika aktiviseerimisele lastalise kandev jõud. Kui me rääkisime, et vilja veeti välja, siis vili tuli põhiliselt kõike mõisadest Folvarkidest, nagu poola keeles seda nimetatakse. Arvatakse, et suured mõisad vedasid 70 protsenti oma viljatoodangust välja, tähendab praktiliselt kõik väiksemad mõisad 50 protsenti isegi talupojad andsid 30 protsenti oma toodangust turul. Aga põhiliselt oli aadel see Slahta, nagu seda nimetati, mis Poola riiki kandis. Tema osatähtsus rahvastikus tuli, arvestatakse umbes 10 protsenti ja see on väga palju. Hispaanias oli umbes samuti tongi Hoti aegadel, aga üheksa sellest 10-st protsendist üheksa protsenti olid päris puupaljad Idalgad, kellel mitte midagi ei olnud ja Poolas kippus samasugune lugu olema Poolas, las ta oli omavahel täiesti võrdne, seal ei olnud vürst ega krahvega mitte kedagi, kõik olid ühesugused aadlimehed, aga osa nendest olid niisugused, kes ise kõntsid oma põllul, pastlad jalas ja mõõk vööl. Arvestatakse, et niisukesi rikkamaid jõukamaid magnaat, aitäh nagu neid nimetati, suur feodaal oli oma neli protsenti rahvastikust, see on umbes sama nagu Inglismaal, arvestatakse neli protsenti rahvastikust, Prantsusmaal oli veel vähem ainult üks protsent kogu rahvastikust ja kõik, kes koolis prantsuse ajalugu läbi loevad ja revolutsioonist räägivad, näevad, kui mõjukas olisi prantsuse õige väikesearvuline aadel, siis seda enam Poolas pole. Oli see, kes põhiliselt suunas ja määras välispoliitikat, kuninga käed ei olnud nii lahti. Sellepärast ei olnud ka see Liivimaa nii oluline ja nii huvitav. Poola-Leedu riigile. Aga siis ühel hetkel siiski Poola kuningas sekkus tegelikult Liivimaa siseprobleemidesse. Täpselt, ja see ongi niisugune mõtleva põnev asi. Ma just püüdsin siin nagu natukene tagasi tõrjuda seda niisugust puhtmaterjal realistliku sotsiaalmajanduslik kaelakäsitlus, kaubandushuvid ja väljapääs merele, jõed ja kõike sellepärast on vaja sõdima hakata. Tolla tingimustes veel 16. sajandil peab arvestama niisugusi hoopis vana moelisemaid dünastilisi huvisid. Analoogiliselt selle, nagu mingil mõistlikul oli häda oma arvukate lastega, mis sa nendega peale hakata, on vaja neidu kuidagi kindlustada. Mõisa on vaja jagada, seda ei saa lõpmatuseni teha, teisi on vaja siis ka kuhugi panna või kasvõi mõnel Eesti või Läti jõukamal suuremal talu peremehel ka, mis sa lastega teede, sa ei saa ju talu lõpuni tükeldada siis sättikas poja, kas arstiks, advokaadiks või kirikuõpetajaks, paned ülikooli õppima ja täpselt analoogiline oli 16. sajandi Euroopas ja Saksamaal veel probleeme valitsevatest perekondades. Ainult mõnes suuremas Saksa riigis kehtis niinimetatud Primo genituuri Põhimõte Primo genituur esmasünnipõhimõte. Et esmasündinu siis hakkas nagu politseimaja sai selle riigijad luuni omaga. Tavaliselt oli ikka niimoodi vürstiriikides tuli neid mõlemaid ka kuidagi kindlustada ja hakkama panna neid aidata ja sellega oli päris tõsiseid probleeme. Riiki muidugi ka jagati, aga seda ei saanud lõpmatuseni. Üks niisugune moodus oli neile hankida mingisugune vaimulik Koht piiskopi kohta eriti piiskopkond oli märksa rohkem, pigem kui niisuguseid Feudaalseid riigikese ja sellepärast siis vaadati, mida saab peale hakata. Ja see asi nüüd niisugune valitsevate perekondade oma liikmete kindlustamise vajadus. Minu meelest mängib siin Liivimaa saatuse kujunemises ka küllaltki oluliselt kaasa puht niisuguseta perekondlikud valitsejate vahelised sidemed Preisimaal. 1525. aastal. Sekulariseeritud tähendab saksa orduriik muudeti ilmalikuks hertsogiriigiks. Viimane ordumeister Albrecht fon Huenshollerna kuulutas enda preisi hertsogi eks alguses tema 5519 kuni 21 poola kuningaga. See oli viimane saksa ordu ja Poola sõda. Aga see lõppes varsti läbirääkimistega, kus nii hästi Saksa-Rooma keiser keisrikoda kui ka paavstikoda olid vahendajateks. Ja nüüd niisugused sugulussuhted tulevadki arvesse, see viimane preisi hertsog, tema olin brandenburgi markkrahvi poeg ja tema vanaema oli suures soost, see oli Poola kuninga Kazimierz neljanda tütar. Tähendab, tema oli Poola kuninga Sigismund esimise lihane õde ja sellepärast see Sigismund aitäh, teine oli siis selle tulevase hertsogi viimase ordumeistri Albright, tee lihane onu. Ja arusaadavalt siis niisugune perekondlik moment rääkis kaasa, et tema nagu eriti ei surunudki seda orduriiki alla sõjaliselt pistama ilmalikuks muutumisega ja võttis lihtsalt selle viimase hertsogi endale salliks onulikult suhtlustamas. Ja siis, kui 1585. aastal Albrecht sai ise hertsogit, siis ta hakkas oma oma venna eest ka hoolt kandma, tema noorima venna nimi oli Wilhelm ka brandenburgi mark, klahvi poeg. Ja siis Wilhelmine, leiti mõnus koht. Peab jah täpselt Riia peapiiskopkonna koodi autoriks, see oli 1529. aastal, tema, kui ma õigesti mäletan, oli 1498. aastal sündinud nii et noor kena mees. Ja vaadetelt kuidas seda siis öelda religioossetel või ka natukene sellega kaasas käivat sotsiaalpoliitiliselt oli tema luterlane protestandid, et see ei mänginud tol ajal enam erilist rolli. Kõigile see ei meeldinud, kui tema 1529 say good Youtulik, siis ordumeister Volter fon, Klettenberg, tema oli vanamoeline mees, tema hoidisk usust ikka kinni. Kas nüüd usu pärast või lihtsalt selleks, et ta nägi, et see on niisugune vahend, mis aitab Liivimaa orduriiki koos hoida. Tema protesteeris niisuguse, mitte eriti innuka katoliiklase valimise vastu, sellest ei olnud midagi, ta sai selleks siis vahepeal süüdistama saada. Saare-Lääne piiskopiks kandideeris seal, seal oli kaks kandidaati, tema ei mänginud välja, see ametit jäi saamata. Ja siis 1539. aastal sai Toomas fon Scheningi järele Riia peapiiskopiks. Ja räägitakse ja kirjutatakse, et tema isiklikult ei tahtnud eriti hakata niisuguste Albristi karjääri tegema hakata nüüd Riia peapiiskopkonda ilmalikuks. Ma selle valitsejaks ei tahtnud taga perekonda luua, tal oli niigi hea olla, aga tal ei olnud ka midagi selle vastu olnud, kui tulevikus perspektiivis oleks seal ilmalik riik tehtud ja see oleks tema piiskopkond tihedamalt seostunud mõne saksa riidikesega. Seal oli ainult üks takistus ees. 1546. aastal oli Liivimaa kolmapäeval üksmeelselt võetud vastu otsus, et ei ole lubatud kohadiootoriks. See tähendab siis abiliseks järglaseks võtta mingi välismaa vürsti dünastia vürstiperekonnaliiget. Aga sellest hoolimata mindi tulevikus sellest takistusest üle. See oli Mecklenburg-Ki hertsogi poja Mecklenburg-Ki printsi Christoph. Selle Mecklenburg-Ki hertsog Christoph Mecklenburg on, eks ole tänapäevalgi, eks. Saksa liit oli põhja Saksamaale niisugune hertsogiriik. Selle valitseja Albrecht VII oli ka paljulapselise perekonna isa, kui tema suri. See oli ka kunagi 1547. aasta paiku, pea on niisugune imelik ja paha, ei pea, kõiksugu asju sisse ei võta, siis ei pea kinni. Siis tema poeg Johann Albrecht sai valitsema Metembolkis, aga samad probleemid olid. Vendi oli palju, Christoph oli kaheksas laps juba tuli midagi ette võtta. Hakkas siis ringi vaatama, tama, et mida vennale ida- ja Põhja-Saksamaal leidis ühe piiskopkonna väikese ratse purgi piiskopkonna, kuhu teda paika panna. Aga see oli küllaltki tagasihoidlik Väike-piiskopkond, kuigi muidu karjääriväljavaateid oli seesama Christoph kihlus Rootsi kuninga Erik Neljateistkümnenda õega, nii et perekondlikud sidemed olid tugevad. Aga sellest hoolimata leiti temale parem võimalused otsepurgile kõrval. See oli Riia peapiiskopkonda. Wilhelmi oleks selle vastu olnud, et saada Mecklenburg Christoph vita endale kohadiootoriks. 1550. aastal Johann Albrecht. Valitsev Mecklenburg yhel tshekk, tema kihlus. Mis ta nimi oli, Anna-Sofia Sofja, anna või midagi? Preisi hertsogi tütrega Albrecht väga ja 55. aastal 1555 abiellus sellega. Nii, et niisugused perekondlikud sidemed veelgi enam tugevnemist ja 56. aastal siis leppis vennaga selle preisi hertsogi vennaga. Kuidagi paremini situeerida Riias, seal oli nüüd kolm huvitatud jõudu juba kuus-üks oli see preisi hertsog äiapapa papa, valitseva Mecklenburg järgsulgi äiapapa ja siis oli Poola kuningas, kes oli selle äiapapa onu ja siis oli see Mecklenburg, valitsev hertsog ise, kes oli igati huvitatud ja niisuguse kombinatsioonid põhjal siis sai Christoph küllaltki tugevad jalad endale alla ja võttiski selle plaani omaksed hakata Liivimaale minema enne seda nagu Christoph ja tema ema tagantjärgi kaebasid. Vend Johann Albrecht, ta tegi veel üle kohutamaga, pettis temalt troonist loobumise või, või, või pärandus õigusest loobumise välja. Mecklenburg jalal oli temale kinkinud koti 300 kuldnaga ja pitsersõrmus 300 kuldne, et noh, see eriti tohutu suur raha ei olnud, mul ei olnud aega ega lusti rehkendada. Palju seda võiks olla, noh, äkki julgeks niimoodi huupi öelda, noh, oli kilo kulda, sel ajal kuld käib, ise ei olnud miski ime, aga noormees tema, Christopher alla kahekümnene mees, ta ei olnud ju iial väga palju sularaha käes hoitud, kuigi teda oli Pariisis juba vahepeal peetud ja pitsal sõrmus oli sellepärast, et siis ta saaks loobumise kohe kinnitada. Ja niimoodi juhtuski, pärast seda ta sõitis maad mööda Koknesesse. See oli üks Riia peapiiskopikeskusi, see oli 56. aastal ja siis hakati seal läbi elama vaikimisi pidama kodiootori ametivõtmise asjus. Poola kuningas, onu, preisi, hertsogi onu, tema oli asjast huvitatud, kuid juba. Ja nüüd jääb tõesti niisugune mulje, põhiliselt ikka niisuguste perekondlike dünastilita heasoovlike sidemete tõttu. Ta saatis igatahes oma saadiku sinna lanski, kes pidi ka nagu osa võtma läbirääkimistest ja heaga mõjutama neid õiges suunas. Poola diplomaatia tahtis kõike seda asja ikka ilusasti ja rahulikult läbi viia ja niimoodi valitigi see Christoph Riia peapiiskopi kodiotariks, aga sellest tuli järgneval aastal ikka piisavalt suur skandaal maapäeval teised seisvus, et Liivimaa seisused ei tahtnud seda aktsepteerida. Ja siis jäänud Poola kuningal muud üle, kui pidi hakkama mõtlema juba tõsisemate sammudeni. Poola lugu jutustas emeriitprofessor Enn Tarvel Poola teemal, kuidas osa ja miks osa Liivimaast tahtis poole alla minna nädala pärast samal ajal Poola puhuks aga üks muusikapala Enn Tarveli erakogust. Tegemist on vinüülplaadiga 1970.-st aastast Poola muusiku Marek seeveni pop oratooriumiga. See on minu maa. Maastik võiks olla tõlkes selle oratooriumi Pealkiri oratoorium koosneb klassikalistest missa osadest, tekst on aga ilmalik, jutustab see oratoorium ühe mehe elust, sünnist, raskest lapsepõlvest ja täismehe heast usust, armastusse ja elurõõmust. Valitud pala esitab omaaegne Eestiski tuntud Poola popstaar Marek Rehuta.