Poola alla minekust Liivimaasõja ajal sellest, kuidas praegused Lõuna-Eesti alad Poola võimu alla läksid, sellega jätkame. Emeriitprofessor Enn Tarvel jutustas eelmistes saadetes, missugune oli, mida kujutas endast Poola riik ja mida Leedu riik. Minu nimi on Piret Kriivan ja ma tuletan teile meelde lühidalt, mida Enn Tarvel rääkis 16. sajandi keskpaigas, kui Liivimaa vaatas kaitset vene vastu, otsides Läänemere ümberringi, kas ta Rootsi Taani jaga Poola-Leedu poole. Leedu ei saanud endale lubada aktiivset välispoliitikat Liivimaa suunal, kuigi oleks ehk tahtnudki. Aga Poola ei tahtnud, täpsemalt Poola aadlikud ei tahtnud. Poola kuningas Sigismund August tundis aga ühel hetkel perekondlike probleemide survel vajadust sekkuda Liivimaa siseasjadesse. See on see kurikuulus kuvad juutori vaenus Liivimaal, milles Riia peapiiskopi quadiaatori nimetamisega tekkis vastuolu Liivimaal kehtinud vabadustega ja see sundis ka Poola kuningat mõtlema tõsisemate sammude peale. Nii et Sigismund August ähvardas Liivi ordut sõjaga. 1557. aasta hilissuvel koondusidki Poola-Leedu sõjajõud kuninga juhtimisel Liivimaa piiri lähedale Bosmolisse sõjalaagrisse. Liivi ordu otsustas aga sõjalist konflikti vältida ja alustas kuningaga läbirääkimisi ja Bosmolis lepiti kokku. Liivi ordu seisukohast ei olnud see tegelikult hea. Liidulepingu sõlmimine Poolaga oli vastuolus Moskvaga sõlmitud lepingutega ja pinged kasvasid. Enn Tarvel rääkis ka usu küsimuse osast selles, miks Liivimaal ka Poola poole vaadati. Poolaski domineeris tollal 16. sajandi keskpaigal protestant Dism. Väiksemad aadlikud olid protestandid. Preisimaa oli puhtalt luterlik. Poolas oli ka Calvinist ja ka leedu oli Calvinismi poole kaldu. Nii et Poola kuninga Sigismund Augusti jaoks ei olnud see probleem, et Liivimaa oli luterlik, teiselt poolt ka ordumeister Kettler, kuigi ametlikult katoliiklane oli talle luterlus siiski südamelähedane. Ja Kettleri eesmärk oli hoopiski Liivimaa sekulariseerimine Preisimaa eeskujul. Vastu reformatsioon reegatoliseerimine oli Liivimaal hilisem nähtus. Ja nüüd läbirääkimistest Poolaga pikemalt. Kuidas jõuti selleni, et ordumeister andis alistumise märgiks vande Poola kuningale emeriitprofessor Enn Tarvel. Need läbirääkimised olid niisugused pikad ja Kui Sigismund August kohadiootori vaenuse võitis, siis ta võttis juba niisuguse ettevaatliku poliitika omaks. Tal oli huvi tõesti liivi mad endale saada, aga tal oli ka huvi, seda võimalikult meeldivalt ta endale vähe tülikate läbi viia ja peaasi, et Venemaaga mitte tülli minna. Ja sellepärast 58. aastal, kui moskva riigi väesalgad kallale tungisid, siis ei olnud mingisugust abi loota. Sõltuti peapiiskop Villem pöördus Poola poole ja seesama oli 1559. aastal, kui oli järjekordne venelaste rüüsteretk, siis jälle pöörduti Poola poole. 58. aastal ei pakututega lubatud mingisugust abi, üritati Venemaaga rahu teha, katsuda, rahu pidada ja 59. aastal siis 59. aasta alul oli üks venelaste järjekordne sõja kõik siis öeldi peapiiskop Villemi saadikutele, et abi ei saa mitte kuidagi anda, sellepärast et üks asi on Türgiga, on seal komplikatsioonid ja pingeid ja sõjaoht ja teine asi, et Moskva riigiga kehtib vaherahu, sellepärast juba ei saa abi anda. Niimoodi, nii võiks öelda, niimoodi vingutati Liivimaad, et mitte konkreetset abi anda, vaadata, kuidas ta küpseb. Tegelikult oli küll niimoodi, et siis kui oli näha, et Liivimaale kapott, teisi abistaja, pretendente ka tekkima, see äratas nagu suuremata ja aktiivsemat huvi Poola riigis. 1560. aastal siis kui oli hertsog Magnus oli juba Liivimaale saabunud ja siis muutus Poola aktiivsemaks. 1559. aasta sügisel viimasel augustil ordu riigiga ja septembri keskel peapiiskopkonna, aga siis sõlmis Poola kuningas protektor plaadilepingut mitte otse alistamise lepingu, ta aga protektor raadikaitse lepingut in Fidemm klienteelame. Protektsioonem lubas kaitsta see leping ja muidugi oli ka niisugune, mida ei saanud saladuses hoida. Sellepärast oli seal juba sõnaselgelt öeldud, et see on suunatud Moskva kallale tungitele kaitse osutamiseks. Vimmet, impetus, morfoorum lubas abi anda. Ja see oli niisugune esimene konkreetsem samme midagi abistada. 59. aastal mindi poolakatega läbirääkimisi pidama. Peapiiskop saatis oma saadikud, aga Ketlejad pidas vajalikuks ise sõita Vilniusse. Poola kuningaga läbi räägiti, rääkida, mida seal räägiti, seda ju tegelikult ei tea, aga väga tõenäoline. Sel ajal juba oli hertsogi liigi loomine kuidagi päeva Korlizetketlerilisele tehti mingisuguseid vihjeid või anti mingisuguseid lubadusi. 1560. selle lepingu järgi Poola kuningas nõudis endale enda kätte. Pandi linnuseid pikki Liivimaa piiri, kuhu tema Saksamaaväesalgad panna, mis oleks tagatiseks sellele lepingule. Ja peale selle nõudis siis enda kätelinnuseid, kindlustusi, mis on vastu sõjateatrit vastu venelaste poolt hõivatud ala. Nii et asi taandus ikka territooriumi haaramisel oma kättesaamisele ja 1560. aastal siis Poola kuningas nõudis veel konkreetsemalt enda kätelinnuseid, tahtis neid mehitada omakaitses seppadega presiidiumi taga, nagu neid tol ajal nimetati, sõlmiti spetsiaalne kokkulepe seelpilsi ehk tol ajal saksa keeles seelburgi kokkulepe. Ja sellele lepingule tuginedes. Poolakad hakkasid 1560. aastal järjest rohkem taotlema õigust paigutada omakaitse salku presiidium ja igasugustesse liimima lennustesse sealhulgas ka Tallinn ja Riia. Tallinn, Tallinn, kana ja see, pidagem meeles, et see oli 1560. aastal ja Karksi ja Pärnu ja igasugu igasugu linnused ja niisugused nõusolekud isegi anti sellesse suures hädas. Riia linn oli nõus 200 poolakate vastu. Ma novembrist 1560 hakkas niisugune konkreetsem nõudmine. Kõigepealt pandi linnuse taga siis ka kõik teised linnused üle anda poolakate kätte. Taamal neid mehitati kõigepealt neid Leedu piiriäärseid linnuseid, sellega tekkisid kohe suured probleemid. Poolakad on niisugused küllaltki endast lugu pidavad mehed, kellel on Honoori, nagu tihti öeldakse ja moonastamise raskused tekkisid, nõuti kohalike maapidi neid moonastama, mitte et neile leeduste moona järele veetakse ja ratsavägi hobused nõuti, et need, need on, peavad ju söönuks saama. Nii kui haljaks läks, siis taheti neid igal pool karjatada, olgu põllul või heinamaal või no aga kuidas seda ette kujutada, see kohalike elanike meelest oli ka kõike muud kui head ja siis oli Poola jalaväe ja suurtükkide küttimisega oli hädaküüdi kohustus, oli raske, nii et probleeme oli küllalt. Ja hiljem 1560. Endal aastal, kui nõuti seda, kelle poole paigutamist, siis oli sellega samasugune häda. Tallinn, näiteks nõustuse jaanuarist 1561 Poola kaitsesalka vastu võtma poolakat pärast Norrisesid, et nemad tahtsid, ma ei mäleta, neid arvusid, tahtsid märksa suuremas koguses siia Tallinnasse vägesid sisse tuua, tegelikult toodi midagi mõnisada meest ja siis hakkas ka kohe nendega. Suur häda. Saksa palgasõdurid, kes olid Tallinna lossis, olid väga rahulolematud, nemad ei olnud ise palka saanud ja sellepärast olid pretensioonis. Kui neile pakuti kolmekuninga nimel palka, siis nad seda ka ei tahtnud vastu võtta. Nii et Tallinna lossis saksa palgasõdurid, kehtid soomlased ütlevad ilusasti nihtid, aga meil nagunii-öelda sõjasulaste kohta. Need ei lasknud esialgu sisse poolakaid üldse Tallinna lossi linnusesse, see oli alles 1561. aasta märtsikuul, kui need sinna sisse said. Ja siis olid ka kogu aja hõõrumised ja konfliktid juba äsja nimetatud põhjustel, noh, seda võib ette kujutada. No kuidas niisugused konfliktid poes ja kõrtsikohas ja igal pool sugenevad asi läks nii kaugele, aprillikuus oli mingisugune niukene Vergine Kahakas või kuidas peaks ütlema. Kokkupõrge jah taga lohakas ei ole vist päris eestikeelne. Siis kodanikudki said nii ärritatuks, karjusid, et löövad kõik poolakad viimseni maha ja siis õnnestus eaga niimoodi saavutada, et selle aprilli keskpaiga kokkupõrke järgi siiski poolakat Tallinnast minema. Esiteks, pilkelaul on sel ajal kettale kohta tehtud, seal on öeldud, et kui nad ei oleks läinud, et siis oleks nad kõike surnuks löödud siin Tallinnas ja see oli ju nüüd kõik 61. aasta kevadel, eks ole. Aprilli keskel, pärast seda nad läksid ära ja pärast seda, mis juhtus, see oli ju juuni esimestel Poola abi muutustest ja kaitse salkadest ei ole midagi loota Ta ja neljandal ja kuuendal juunil, nagu teada, sõlmiti kokkulepped, mis Poola kuningat väga ärritasid ja sundisid aktiivsemale tegutsemist. Niimoodi see kõhklemis kaugele ei saavuta, midagi otsustavamalt vaja ette võtta. Saatis äsja nimetatud Nikolai või Nikolaus ratsivilli Leedu suur Etmanni oma kas sõbra või oma lähedase inimese diplomaatilisi läbirääkimisi pidama Liivimaal see joodisse Riia linna alla peaaegu nagu sõjaväega räägitakse sajameheline ratsasalku, tema kaskonnaks eakas, siis läbirääkimisi pidama valdu võimudega ja ka laiemalt avaldama survet ordu võimudele, et on vaja ja lõpuks alistuda Poola kuningale ja Leedu suurvürstinna täielikult alla heita, muidu ei ole mingisugust abi loota. Nii nagu diplomaatias tehti, asi keelati hoopis valepidi, nagu oleks liivimaalased ise süüdi selles venitamisest ära andlikus, siis nad on niisugused kahe otsaga, neid ei saanudki õieti aidata. Nüüd on vaja siis sellepärast selgus tuua, et saaks hakata tõeliste abi andma. Niimoodi räägiti võimudega küllaltki selget keelt, aga peale selle natsiviu rääkis eraldi ka ordu aadli esindajatega. Ja neid püüdis nagu lõhet Lüüa juhtkonna ordu võimu ja aadli vahel näita meelitas iga moodi, rääkis, kui hea monarhistlik korda mitte just niisugune riiklik organisatsioon nagu ordu, see on viinud Liivimaa niisuguse olukorda, aga vaata kui hean munarhistlikus riigis, siis ta rääkis ka sellest Mehe ordu rüütlipõli niivõrd-kuivõrd need oli, ei ole ju ka tea, mis, et nüüd saavad kõik majanduslikult kindlustatud, neile antakse maavaldused. Et paljud olid ju tõesti vasallid, kes olid mõisa kätte saanud. Ja niimoodi meelitati ka ülejäänud tegelasi. Ja tõepoolest see niimoodi oligi, Kettler jõudisse ise oma viimastel võimul aegadel ordumeistrina jõudis Lääne jagada ja sellega seoses tuli tema jaoks ebameeldivaid seiku Ki ette ühele võimukale ordu mehele disfontud rekkele lubastama. Nuubelnin tooblene lossi koos piirkonnaga kuulamaal. Aga pärast, kui alistumine oli toimunud, siis ei tahtnud enam seda anda, siis see lubati kellelegi teisele mehele, aga siis disfundade Ta sõitis hoopis kuninga juurde kaebama, andis kuningale lääni vande ja kuningas andis temale õiguse ja siis tekkis niisugune konflikte. Situatsioon selles keerulises olukorras, nii et materialistlik moment, see kestis viisteistkümnendat aastat tülisele lindistamise pärast seda, nii et see niisugune materialistlik moment, see rääkis olulist osa Liivimaa aadli Poola poole kallutamise ja kindlustamisel. Peale selle ta mõjutas neid ka niimoodi tunde elamuslikult. Rääkis perekonnaelu eelistest neile ordumeestele, kes olid ju munga vande teoreetiliselt andnud, kui hea on siiski perekonnas elada. Ja siis lõpuks mindi küllaltki resoluutseks, 13.-ks oktoobriks anti käsk lihtsalt, et tuleb Liivimaa võimuesindajad, tal ja ordu aadli esindajatel kaasa arvatud, tuleb sõita Vilniusse. Et sa, kuningas saabub ise ka sinna, et siis seal läbi rääkida alistumise üle lõplikult kuidas see toimub. Ja siis mindigi sitlekside siitpoolt ordumeister ise siis läks, Riia peapiiskop, siis läksid, vaatasin delegatsioon, need olid põhiliselt Kuramaa mehed kuulama, mõisnikud tehti, see oli ka loomulik, sellepärast et Eesti ala, see oli ju põhiliselt venelaste ja rootslaste ja teiste käes. Linnavõimude esindajad ei olnud, neli linna läks ainult kaasa. Riia oli üks nendest, aga Riia ei võtnud hiljem osa läbirääkimistest, sellepärast. Ta ei lasknud ennast mõjutada. Poola oli huvitatud eelkõige Riia alistamisestega saadamisest, aga nad ei suutnud midagi konkreetset lubada Riia tähelepanu köita. Sellepärast olid ainult Lätist Võnnu Volmaritseeessis filmi ära ja, ja Pärnu neli, neli linna oli kaasas ja läbirääkimised käisid põhiliselt selle ümber, et kuidasmoodi siis alistuda. Liivimaalased, nagu võib ette kujutada, tahtsid alistuda mõlemale riigi osale nii Poolale kui Leedule, et siis on abi kindlustatud mõlema riigi poolt. Aga kuningas Poola poolt seda ei saanud lubada, sellepärast et ta seal sõltus Poola seimis riigipäevast ja need ei olnud sugugi mitte sellest huvitatud. Selle ümber, kellele alistuda käisid, läbirääkimised, mõtlesid Liivimaa esindajad, diplomaadid niisuguse asja välja jätta. Metal istume kuningale ja suurvürsti isiklikult mõtlesid kavaluti, et see toob siis kaasa nende riikide kaasa tõmbamise kaitse nende mõlema riigi poolt. Aga Poola-Leedu diplomaatia, see nõudis tingimata Leedule alistumist. Niimoodi seal kaubeldi kuni novembri lõpupäevadeni. Pärnu delegatsioon. Ta ei nimetata alistumise dokumentides. Aga ühest niisugusest kõrvalisemas dokumendist Riia delegatsiooni päevikust tuleb välja, et Pärnulased olid ka seal kaasas ja peale selle kuningas on kinnitanud Pärnu linnale privileegid. Kuigi Pärnu ametlikest alistumist dokumentidest osa ei võtnud neid sõlmiti 28. novembril, siis kaks olulist dokumenti. Üks nendest tulid siis alistumise paktid. Pakto subjektid juunis ehk teise sõnaga proviisi udukaalis. Ertsoklik varustamine. Selle dokumendi põhisisuks oli Liivimaa riikliku korralduse kujundamine Hertšokke Kettlarile. Tema sai nüüd hertsogi tiitli. Temale annetati näeni valduseks kuulama järsem kallija Zemgals hertsogkond alad Väina jõest lõuna pool. See oli temale muidugi tohutu löök, kuid tema oli juba paar aastat vähemalt hellitanud lootust saada kogu Liivimaa valitsejaks, nii nagu Albrecht ta oli saanud. Ordumeestel oli saanud Preisimaa valitsejaks, aga tal ei olnud mingisuguseid trumpkaart, et oleks midagi nõuda võinud. Kõik oli ju maha müünud. Ja niimoodi tuli leppida sellega, mis oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst. Tema nõudis endale kõiki alasid põhja pool Väina jõge, sealhulgas ka alistumist. Dokumendis on pretensioonid fikseeritud Nende alade kohta, mis tegelikult ei olnud Poola valduses. Tartu piiskop Kunda ja Eestimaa hertsogkond. See näitab, et niisugune konflikti seeme oli juba dokumentides sees. Linnad said oma väikesed privileegid kätte ja Riia peapiiskop temal ei olnud. Oma seisuste aadlimeeste poolt ei olnud. Tema sai vande anda ainult isiklikult enda nimel. Aga Ortuaadel mõisnikud, nemad tulid sellest kauplemisest või kuidas, kui tohib öelda, mängust kõige võidukamalt välja. Neile andis nimelt Sigismund Augusta eri dokumendi 28. novembril niinimetatud Sigismund Augusti privileeg. See oli ordu aadlipalvekiri, mille tema kinnitas ja lisaks nendele õigustele, mis alistumise aktis oli sai, on tal veel mõningaid täiendavaid õigusi. Juba alistumise dokument kinnitas Lutheri usu, Augsburgi usutunnistuse vabaduse teiste sõnadega. Kinnitas siis olemasoleva saksa valitsemiskorra ja siis ametite täitmise saksa kohalik Saksa meestega aga Sigismund Augusti privileeg, see andis sisse mõistlikele täiendavalt mõningaid õigusi talupoegade suhtes, kinnitas kaela- ja käekohtu õiguse tähendab kõige kõrgemale kohtuõiguse solvang puhtuse määramise õiguse. Ja kinnitas, kuidas siis sunnismaisuse tähendab pagenud talupoegade tagasinõudmise õiguse. Sellepärast see privis leegi Sigismund Augusti privileeg on niisugune väga oluline õigusdokument baltisaksa aadli ajaloos ja selle ümber on vaidlusi olnud kuni kõige viimase ajani. Originaal on nimelt kaduma läinud ja sellepärast nii mõnedki Läti ja Eesti ajaloolased on püüdnud tema olemasolu. Ta tahab, et see on ainult niisugune unistus. Kuningas kunagi ei ole kinnitanud minu isiklik arvamine, kui tohib seda. Ma tahan niisugune, et see on vaieldamatult niisugune dokument tulnud ja ja on kinnitatud, selle kohta on mitmeid kaudseid tõendeid ja üks niisugune umbmäärane tõend on just, et niisugust ta järel andmistega kuningas saavutaski meelemuutuse, et Balti ja tal oli nõus alistuma, oli nõus ordumeistrid kasvõi maha jätma, deklareeris, et nemad igal juhul lepivad kokku Poola kuningaga ja ja alistuvad, tehku ordumeister, mis tahab niimoodi, 28. novembril asjad otsustati. Seal anti esialgne vanne. Truudusevanne Poola kuningale Riia peapiiskop vandus enda nimel dildo, meister andis vanud ja aadli esindajad ja linnade esindajad dokumente kui selliseid muidugi esialgu ei olnudki, ega neid nii ruttu valmis ei sepitseb. Sellepärast lõplik vormistamine käis 1562. aasta märtsi algu päevadel Riias sissegi, siis jälle ratsi kuninga esindajana Riiga ja siis ordulossis. Tamine Orto, riigi alusdokumendid, ma ei kujuta küll ette, millised need täpselt olid, aga lõppdokumendid on olemas? Jah, need anti üle ja siis võeti vastu need, need lõppdokumendid, selle alistumise lepingu originaal ja, ja siis ordumeister lõpliku vande vasallivann Ta andis Poola kuningale nii, et see viies märts 1562 on siis niisugune formaalne lõpub päev, kuigi see 28. november 1561 on niisugune sisuliselt tähtsam päev niisugune veelahe, mis mingisuguse perioodi nagu Liivimaa ajaloos lõpetab ja uue nagu sisse. Lõpetuseks peale lõpetust võib ainult seda öelda, et kõik need asjad puudutasid rohkem Läti ala, sellepärast Eestimaast olid ainult Helme ja Tarvastu linnused koos lähema ümbrusega olid poolakate käes, kõik muu oli venelaste rootslaste käes ja needki olid ainult 1577. aastani, siis otsid venelased need kaela, nii et need on Liivimaa ajaloo üldised sündmused rohkem seotud Läti ajalooga, niivõrd kui see poola aeg ja Poola võim ja Poola asjandus hakkab eestlaste saatust määrama. Sellest saab rääkida lähemalt alles 1582. aastaga, alustades. Rääkis Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel. Üks rahvalik lugu Poola kuningast Matthias Johann Eisen, Eesti rahvaluuleteadlane ja vaimulik korraldas 20. sajandi alguses rahvaluule kogumist ja tema ise kogus eeskätt tõsi ja rahvajutte. Üks neist räägib Poola kuningast, Liivimaal vähemasti pealkirja järgi. Poola kuningas muiste laastanud poolakad, korra seitse aastat Läänemaad isegi nende kuningas, tulnud Läänemaale röövima. Röövides ei heitnud poolakad armu noorega vanamehe ega naise peale armuta raiunud nad mõne korra igaühe maha, kes ettejuhtunud teise korra piinanud nad inimesi hirmsasti. Mõnel ohvril lõigatud nahajutid selja pealt ära, teisi küpsetatud tulel, kolmandaid rebitud Hooste vahel puruks. Igasuguseid piinamisi mõtelnud poolakad välja harvad isikud, pääsenud hingega neid viidud Poolamaale pärisorjaks. Poolakate hirmutegusid, teades põgenenud inimesed metsadesse, sohu ja rabadesse eest ära, majasid poolakate röövida, jättes need aga ihanud peale varanduse inimesigi kätte saada. Kuningas, andnud neile ses tükis eesmärgi, õppinud mõne sõna eesti keelt kätte sõitnud ratsa metsa hõiganud Pill Piret, malm aret. Tulge välja juba paharet pärinud poolaka, kes kutse peale välja tuleb, poolakate küüsi langeb. Röövitud hõberahadest laseb Poola kuningas enesele hõbemantli teha, laseb mantli peale rubla tüki rubla tüki kõrvale panna, niiet man rublatükkidega kaetud kübargi peas niisama hõbe rubladega ehitud kuningas käib tilin talindaga. Rahade tiline ei meelita ometi põgenejaid metsast välja. Nende kättesaamiseks kuningal teine abinõu peetud Nigula kirikut röövides, näe kuningas tornis Väikse hõbehäälelise kella. Kuningas kohe ütlema, sest saab minule mõnus aisakell laseb kellatornist maha võtta, aisa külge siduda, sõidab nüüd tõllas Nigula kihelkonda mööda, kirikukell laulab aisa küljest yld all till, tal elanikud kuulevad varjupaiku tuttavat kella, häält jooksevad välja vaatama. Eks poolakad Nabi sedamaid vaatajat kinni, see vaatama tulijate uudishimu, palun. Kella alaline helin tüütab viimaks kuninga kõrvad ära. Kuningas laseb kella Riguldi kõrtsi lähedale allikasse heita. Küll on katsutud Kell sealt hiljemal ajal välja võtta, aga ei saa nagu nägemata, vägi hoiab kellaallika põhjas kinni. Seal allika põhjas, Kell praegu alles puhkamas. Kohalikud elanikud veel viimaks nõu kuningat hukka saata. Aru saades, et kuningas läbi kapra männiku sõidab, Läheb hulk mehi kapra männikusse, kuningad puude otsa varitsema. Ekskuningas tulegi väikse sõjameestesalgaga kuningat eneste kohale lastes lasevad valitsejad korraga nooli nagu rahet poolakate pihta sadada. Kuningas saab surma Ta seltsilised põgenevad, kartes, et suur Eesti vägi metsas varjul. Võitjad saavad ühtlasi kuninga röövitud varanduse saagiks niisama ta rahadega kaetud mantli ja mütsi. Kuningas maetud sinnasamasse kapromannikusse, kus ta langenud kuninga hauale pandud kõrge kivisammas püsti. See sammas tuletab praegu alles kuninga matusepaika meelde, kuid seisab rahva seas muidugi suures lugupidamises. Ümberkaudsed elanikud usuvad, et hauasammas imeväge sisaldab ja haigusi võib parandada. Uuema ajani on seal käidud tõbesid arstimas nahahaigusi, viheldakse seal kodu kaasa võetud vihaga. Viimaks visatakse viht sambale maha ja raha tükk kõrvale jälle teised kaabivad kivi küljest puru, viivad koju, arstivad selle puruga, kolmandad lõhuvad kivi küljest, kildusid ja teevad kodu niisama kildudega kui teised puruga. Niisuguse kildude võtmise tagajärjel on hauasammas palju endisest kujust kaotanud. Lugu on pärit eesti folkloristide serverist, kus on Matthias Johann Eiseni kogutud jutte veel ohtrasti. Eks nüüd tuleb iseenese tarkusega ja eesti lugudest ammutatud teadmistega otsustada, mis selles jutus tõde, mis vildakas, soovitab saate toimetaja Piret Kriivan muusikat ka Enn Tarveli kogust. 1970.-st aastast Poola Poporatooriumist, mis jutustab ühe inimese elust kuuleme bratsetava kurkovi esituses esimest osa küürie ehk issand.