Uudis pluss sume külaline. Mul on hea meel tervitada tänast suvekülalist, kes on lastekaitse liidu uus president, Loone Ots, tere päevast. Tere päikeselist päeva. Tegelikult on neid eluvaldkondi ja neid märksõnu, millega teid tutvustada, kuulajatele väga palju, te olete kultuuriloolane, pedagoogikateadlane raamatu Mustamäe valss, tor suve ette, suvenäidendite autor, folklorist, nüüd olete te ka lastekaitse liidu president. Kuidas teil tekkis mõte või millal teil tekkis mõte sellele ametikohale pretendeerida? Et siis, kui ma olin juba viis aastat aktiivselt lastekaitsega tegelenud ja kui tekkis nagu olukord, et oli mitu head kandidaati, igaüks nagu oma nurgaga, et igalühel oli nagu midagi anda, midagi pakkuda lastekaitseliikumisele ja siis ma mõtlesin, et ka minu haridusest ja minu senisest tegevusest ütleme, pedagoogikateadustes võiks, võiks võib-olla olla jälle omamoodi kasulastekaitsele tervikuna ja teil on ka oma kogemused laste kasvatamisel. Last mul on kaks väga toredat last, kes on kasvanud väga erinevas Eestis, nad on 10 aastase vahega, nii et üks on selline puhas 90.-te uusliberaalne laps ja teine on siis praegusaegne, rohkem pehmete väärtustega. Nii et hea võrdlusmoment on olemas täiesti. Laste probleemidest on viimastel kuudel ja viimasel aastal võib-olla ütleme, räägitud rohkem ja avameelsemad kui kunagi varem. Aga rääkimist on meil veel palju. See on suur võit, kui laps ühiskonnas aeg-ajalt ujub pildile ka millegi muu kui ainult negatiivse vägivalla juhtumiga või spetsiaalselt lastele korraldatud laulukonkursiga. Et tegelikult ongi võib-olla Eesti ühiskonnas seda last natuke liiga vähe nähtud ja märgatud, et me räägime väga täpselt, et meil on pensionärid või et meil on naised või et meil on maainimesed, aga laps enda eest rääkida ei saa, et tema ei saa tulla ja nõuda, siis peaks olema, kes tema eest räägib. Ma pööraks seda probleemide teemat pisut teise võtmesse, lükkaks võib-olla ka edasi. Et kindlasti me tänases saates ka seoses laste õiguste ja laste vajadustega ka räägime, aga, aga mis tänasel päeval Eestis seoses lastega rõõmu valmistab ja, ja mis on see, mis meil täna on, on seoses laste kasvatamise ja, ja, ja, ja lastevõimalusega ennast arendada, mis meil on hästi. Hästi on see, et siiski räägitakse rohkem, et vägivald on väär ja hästi on see, et vanemad ikka seda kuulevad. Hästi on see, et lapse praegune koolis käimine kuigi ta on väga faktitihe, väga õppeainepõhine, aga et siiski need kooliained on ausad, et laps ei pea õppima vale Eesti ajalugu. Hästi on see, et lastel on loodud vaba aja veetmiseks väga palju niisugust avaruumi. Nii linnades kui kõikvõimalikes, ka väga väikestes maakohtades, on nagu rõõm ristteedel näha neid uusi mänguväljakuid ja mänguplatse. Et nagu selline aktiivne vaba aja veetmine vabas õhus oleks just nagu soositud. Igal pool. Ja rõõmu teeb see, et lapsed on järjest rohkem iseteadlikud oma õigustest ja julgen öelda, et siin ka lastekaitse liit on teinud päris head tööd nii perekoolituste kui koolides toimuvate koolitustega. Teie laps ise teab juba üht-teist enda kohta ja meil on plaanis seda veel väga järsult laiendada. Järgmisel aastal. Lapsed on iseteadlikumad, siin, ma kujutan ette, juba paljudel kuulajatel panid seda tähele, mõtlesin, nonii, iseteadlikumad vabakasvatus ei tunne piire, ei tea oma kohustusi. Laps tegelikult peab saama õigused ja kohustused koos. Kui me annaksime lapsele ainult õigused, siis me jälle just nagu hellitaks teda või hoiaks nagu peopesa peale tossa, kullake, et sul on ainult kõik õigused, ei ole kohustusi tegelikult demokraatlikuks ühiskonnaks. Me valmistame ju neid lapsi ja see on meie tulevane põlvkond, seal meie tulevane Eesti rahvas. Ja neil peab olema üsna varasest east arusaam, et neil on lisaks õigustele ka kohustused. Aga need kohustused vastavalt siis sellele, et nad on, et nad ei ole praegu teovõimelised juriidilises mõttes mõttes me tunnustame seda, et neil on väiksem elukogemus, et nad jaksavad, suudavad, teavad vähem siis ka need kohustused, selle võrra on väiksemad, aga õigused mõnevõrra suuremad. Aga kuidas teie näiteks oma kahte last, kes on nii erineval ajal kasvanud just selle iseteadlikkuse kasvatamise koha pealt olete erinevalt kasvatanud. Kui olite teie ise juba lapsevanemana esimest last kasvatades väga teadlik Ma ei olnud võib-olla nii väga teadlik, sest tunnistan ausalt, et esimese lapse ajal oli ikka nagu mul endal teine arusaam sellest, kas last tohib lüüa. Aga selle eest oleme me alati suhtunud lastesse nagu sõpradesse ja meil kodus isegi väga tihti, nagu satub eesnime, pidi üksteise hüüdmine mitte emme-issi, vaid ikka. Aga tore on see, et mõlemad lapsed õppisid varasest väga varasest east vaidlema. Ja mõnikord see käib närvidele, aga tegelikult on see tore, et nad oskavad oma õiguste eest seista, nad oskavad valgustada argumente, et me teeme kompromisse, me lepime kokku, kui ei käsuta ema ja ei trumpides jalgu, nõua laps üldjuhul. Aga mulle tundub, et te olete ühel väga olulisele punktile praegu tähelepanu pööranud, et et lapsed võivad ka vaielda, neil võib olla oma seisukoht, nad peaksid õppima seda väljendama ja lapsevanem peab õppima seda arvestama. Aga see ongi ju tegelikult demokraatliku ühiskonna alus, et just nimelt me vaidleme ja siis me vaatame põhjendatud argumentidega, kumb pool nagu peaks peale jääma, mitte jõuga. Ja teiseks, ka noorte seas praeguse sama väitlusklubide liikumine, kus tõesti edendatakse, arendatakse noorenemise väitlusoskust, karjumist, mitte röökimist. See on ju kohutavalt tervitatav, see on nii-öelda tulevikusuund. Tuleks veel selle juurde tagasi, mis meil hästi on. Öelge Loone Ots, millistes Eesti peredes on kõige õnnelikumad lapsed? Ma arvan, et kõige õnnelikumad lapsed on nendes peredes, mis ei ole võib-olla materiaalselt kõige rikkamad ka mitte kõige vaesemad, aga kus isa ja ema on tööga koormatud just päris nii, et neil jätkub laste jaoks aega, et neil jääb aega üle leiva teenimisest, liisingute maksmisest ja siis selle aja nad just nimelt teadlikult pühendavad oma lastele. Et mina tulen jälle tagasi selle miinuspoole peale, ma loodan, et me saame jutuajamisi lõpuni niimoodi käia, pluss ja miinus vaheldumisi. Korduvalt on käinud läbi märksõna vaesus, meil elab kümneid tuhandeid lapsi materiaalses vaesuses. Mis on see esimene asi, mida me saame teha, et lapsed ei elaks vaesuses? Esimene asi peaks siiski olema, et need on meie riigi lapsed. Esimene asi on see, et väga palju peaks senisest veel jõulisemalt ja rohkem tegema. Riik peaks leidma võimalusi lastetoetusi päris tugevalt hüppeliselt tõsta. Juhul kui nad on tõstetud, peaks omakorda teadma, et mõned vanemad ei kasuta saadud raha lastehüve. Kas ja kui tekib niisugune olukord, siis seadus peaks andma võimaluse anda nendele lastele otsetoetusi, nii et näiteks sotsiaalamet Ek avab kuskil poes krediidi, kus lapsel on võimalik saada süüa, kust on võimalik saada ilmal kohati süüa muidugi kust on võimalik saada jalanõusid, riideid, koolitarbeid, spordijalatseid ja kõike seda, mida lapsele on vaja. Et ütleme, sellest krediidist makstakse osa kommunaalmakseid ja nii edasi, et kõik nagu mida lapse hüveks saaks kasutada, ei läheks mitte rahavoona vanemate plastkaardile. See oleks üks väga vajalik, väga tervitatav samm. Ja just et seadus peab selle võimaluse andma, et praegu on seda üksikutes Kovides ette tulnud, aga siis nagu pigem vastastikusel kokkuleppel või siis nagu natukene hiilides. Teiseks julgustaks kõiki Eesti inimesi rohkem märkama kama kui tema kõrval laps vajab abi just sellise materiaalse vaesuse tõttu. Inimesed peaksid ise teavitama nominaalselt paberil võib tegelikult perel olla mingi sissetulek või kuidagi, et umbes, et isegi kui ta jääb üks kroon ülalpool ülalpoole seda toimetulekuläve, siis tegelikult nad ikkagi kannatavad näiteks nälga või noh, et laps ei saab ütleme ainult makarone toitub selle võrra halvasti, kõht justkui oleks täis, aga toiduained ei saa. Kuidas te vaatate peaministri ja Reformierakonna siin mõne aja eest kõlanud ettepanekut, et peaks hakkama tõstma vajaduspõhiselt lastetoetusi ehk siis, et kõige vaesemate perede lastetoetust tuleks tõsta, aga samal ajal öeldakse, et me toimetulekutoetust ei tõsta ja kui me toimetulekutoetust ei tõsta, siis see lastetoetuse tõus kaob sinna toimetulekusisse ära. Ja ühel hetkel need pered, kus, kus elatakse toimetuleku toetusest, nende nende puhul see lastetoetuse tõus ei muuda tegelikult mitte midagi, sest selle võrra väheneb toimetuleku toetus. Kuidas te, kuidas te seda olukorda hindate? Mina hindan olukorda nii, et igasugust seadusandlikku akti vastu võtma võttes peaks Eesti riik alati juba kohustuslikult arvestama, kas riivab laste huve või kas see vastupidi, kaitseb neid laste huve. Et ühtegi akt ei tohi vastu võtta niimoodi uisapäisa, et meil oleks kas just nagu just nagu midagi tehtud lapse heaks, aga tegelikult see võib anda tagasilööke. Meil on praegu ka näiteks suuri probleeme vabaabielus elavate vanematega, kes ei kvalifitseeru kui paljulapseline pere. Meil on tegelikult lapsi, on palju ühe katuse all, aga Soomes on sama arvestus näiteks leibkonnapõhine ja võiks ka Eestis selle leibkonnapõhise arvestuse peale üle minna. Ja siis muidugi on veel üsna palju räägitud, et kas anda anda võta ära nii-öelda rikkamate perede toimetuleku toetus lastele ja lastelastetoetus siis anda nagu vaesematele kahekordselt. Aga siin on küll lastekaitse liidu seisukoht, et meie kõik Eesti lapsed, kes sünnivad, on Eesti riigi jaoks väärtus ja vara. Kõik lapsed peaksid saama võrdselt lapsetoetust, kuidas nad seda kasutavad või rakendavad, see on riigiabi ja kingitus lapsele. Kas te oskate öelda ka, kui palju võiks olla neid peresid kus saadakse toimetulekutoetust ja kus märkimisväärne osa sissetulekust moodustubki lastetoetustest, et kas teil on ülevaade nendest olemas? Mul ei ole praegu konkreetseid numbreid, aga hinnanguliselt neid peresid võiks olla mitukümmend 1000. Väga spekuleerida, rohkem ei julge. Lapsed saavad praegu või lapsevanemad, tegelikult saavad praegu 19 eurot iga lapse pealt käsku peaksimegi minema otse lapsele. Aga ta läheb otse lapsele tegelikult väga mitut teed pidi. Kas ta on ostetud toit pere üldiseks vajadusteks või ta selle abil parandatakse näiteks katkine ukse lukk, et tegelikult see kõik toimub lapse huvides, vähemalt me heauskselt seda eeldame. Kui nüüd meenutame veel kaugemate aega, teil on lapsed erineval ajal kasvanute, ise olete hoopis teisel ajal kasvanud ja alles äsja tuli, teil nägi trükivalgust raamat Mustamäe valss. Kus on teie enda lapsepõlv? Mustamäel, mis on kõige kõige suurem erinevus? Võrreldes nüüd teie kahe lapselapsepõlvega? Minu jaoks? Kas ikkagi see, et minu kaks last on kumbki kasvanud, nii et neil ei ole suurt hoovi hästi paljude lapselastega, kus koos mängida, et nad on kasvanud suhteliselt isoleeritud, mänginud rohkem sugulaste, lasteaiakaaslaste koolikaaslastega, aga see Mustamäe niisugune avatud õued ja paljud lapsed, kes seal õuedes olid ja noh, mõnikord nad olid tülis, mõnikord mõnikord moodustasid majade kambad rahvuste kambad, aga igal juhul nad olid kogu aja värskes õhus, pidevalt jooksid ja hirmus palju kisasid, et nad said ennast täiesti vabalt välja elada ja tegelikult ei olnud mustamäel nii väga vaja seda lastelaagri küsimust, et laps saaks värsket õhku, et see oli nagu võib-olla suurim pluss. Doralle mängiti ka tol ajal mustamäel. Ma võin seda öelda, sest ma olen ise ka mustamäel kasvanud. Nonii, ma arvan, et mängiti kõike, sest terve 12 tundi väljas olla, ega sa jõua käinud palli mängida, et mängitega väga loovaid mänge mängiti teatrietendusi ja mängiti loomi ja mängiti, kauboisid ja ühesõnaga väga palju rollimänge ka, et see oli väga võluv ja mis peaasi, see mängimine oli väga ohutu, autosid oli kangesti vähe ja ei olnud ohtu, et sa jääd auto alla, kui seal liiga kiiresti jookseb. Mind huvitab see, kuidas te see raamat, selles on lugu lapse lugu, aga selles raamatus on palju ka ühiskonnast juttu, et kuidas te seda kõike mäletate, kas te mäletate seda lapsena või olete ikka hiljem juurde lugenud ja uurinud? Ma pean ausalt ütlema, et, et nagu mul on emotsionaalne mälu, et ülikoolis oli teatud aineid niisugusi, analüüsipõhiseid, mida ma ei saanudki selgeks jäänud lihtsalt mällu ja samas emotsionaalne mälu mul on päris hea, et ma päris pisikesest east mäletan, mäletan üsna üsna paljusid asju. Ja see ongi võib-olla huvitav, et tegelikult selles mustamäe valsis ei ole sees ainult minu mustamäe lapsepõlv vaid seal on tegelikult ka minu isa ja ema ja tädilapsed põlved, seal on minu õe lapsepõlv, tähendab, seal on eestiaegsed, seal Stalini-aegset, seal on Hruštšovi aegset lapsepõlve igasugust põnevat lapsi. Tänapäeval öeldakse Mustamäe või ka või ka Lasnamäe kohta, et tegu on justkui magalatega, et kas, kas tänastel lastel on elu mustamäel pisut teistsugune kui, kui ta oli seda, kui ta oli seda paarkümmend aastat tagasi? Ma arvan, et tänane Mustamäe laps, esiteks, käib hästi palju mustamäelt välja, meie muidugi käisime ka, aga tänapäeva Mustamäe laps kasvab tavaliselt korteris, Mustamäe elanikkond on üsna drastiliselt vananenud, nii et ta kasvab kortermajas, kus on väga palju vanemaid inimesi ja võib-olla üldse, et lapsi ja ka tema koolid on mõnevõrra võib-olla tema, tema mikrorajoonist kaugemal, kui kui nad meie ajal olid, et koolid ikka katsutakse leida kuskile kas siis teise mikrorajooni, kus on just nagu parem või siis hoopis kesklinna. Üks erinevusi, mis mul tuli lapsepõlvest, tuttav ette, kohe, mis on tänapäevaga erinev, on see, et ma arvan, et see on niisugune üldine erinevus, siis tuli toit taldrikult ära süüa. Jah, seda küll ja see toit muidugi oli tegelikult väga orgaaniline, ta oli lausa must, sest piim läks ühe päevaga hapuks. Ka seal oli ka palju muud, et ühesõnaga need väikesed korterid lubanudki korjata ülearu palju asju ja ega isadel-emadel ei olnudki raha ülearu paljude asjade jaoks ei olnud raha auto jaoks, aga sellest oli peaaegu kõigil peredel oma väike aiamaa, mida siis palehigis. D ja kuhu iga kord nädala lõpuks ära sõideti, võima, koht, võima, koht jah, aga igatahes nagu see oma toidu tootmine ja ladustamine, et see oli nagu väga kuum teema paljudes kodudes. Mulle tundus, et, et te rääkisite ka sellest, et laps vajab alati kaitset. Tegelikult on nüüd nii, et võib-olla väljendusin valesti, aga laps alati heaolu ja minu üks selline huvitav mõte meil meil lastekaitseliidus on käinud läbi, et kui me nüüd uuendame lastekaitse seadust, siis tegelikult võiks võtta ka pealkiri ära teha teiseks ja ütelda, et see on lapse heaolu seadus. Mis on see sisuline ja põhiline? Vahekaitse tähendab seda, et juba on probleem, mille eest peaks last kaitsma, on ta siis praegu vaesus või on ta siis praegu vägivald, aga igal juhul see on probleem. Heaolu tähendab seda riik juba otse algusest peale tagab seadusega väga palju, enne kus tegevusi, et probleemi ei tekkinud see, et me tagame lapse heaolu, mille tõttu ei olegi vaja rääkida eraldi vägivallast, sest heaolu tagamise kontseptis on see juba sees. Aga praegu me peame ikkagi vägivallast veel rääkima. On palju? Kahjuks küll ja see on omakorda ühiskonna peegelpilt ja kui tegelikult me vaatame seda vaimset ja füüsilist vägivalda, siis ega see sõnaline vägivald lapse vastu on veelgi levinum, võib-olla kui füüsiline, et juba juba ehk avalikkuse ees paljud oma lapsi ei löö või võõraid lapsi, veel vähem aga avalikkuses solvamine, karjumine, mõnitamine, see on meil täiesti olemas. Kolm üle 30 protsendi on inimesi, kes arvavad, et füüsiline karistus on õigustatud. See number on päris suur. 33 protsenti ja ka esimese juuni lastekaitsesaates Radio saates otse-eetris hästi paljud ütlesid välja, põhiargument on see, et mind peksti, minust kasvas korralik inimene, aga ühiskond on ju edasi kõvasti arenenud, et tegelikult võiks ja vaadata näiteks Soome üle lahe nagu alati ja Soomes on praegu väga järsult langenud lastevastane füüsiline vägivald ja arvatakse, et põhjus on, et seal on väga nähtav side. Et kaheksakümnendad metal aastatel algasid programmid, laste õiguste programmid soomes, mis hakkasid siis ütleme, et ära löö last ja ilma vitsata ja nii edasi ja see põlvkond, kes on kasvanud nende programmide ajal on nüüd suur ja saab ise lapsi enam neid ei löö, et tundub, et seal on niisugune tänuväärne seos. Kui me räägime siin laste füüsilisest karistamisest, siis mida me peaasjalikult selle all mõistame ja kas näiteks ka tutistamine käib selle alla? Tegelikult käib sellale tutistamine, käib mis tahes vägivald, mida vanem või täiskasvanud inimene teeb eesmärgiga teha lapsele haiget. Ja võib ju juhtuda täiesti ka nii, et mõnikord vanem täiesti kogemata oblast või teeb haiget niimoodi, et ta ei arvesta ja laps kukub kuidagi trepist alla või mida vähegi, aga tahtlik haiget tegemine ükskõik siis millisel suunal. Me võime karistada väga rituaalselt, lasta tagumiku paljaks võtta, peksta lasta pärast endal kätt suudelda hea karistuse eest. Aga me võime ka tõesti lihtsalt korraks rebida juustest või anda kolakat vastu pead, mis on muide väga ohtlik, sest pea kardab põrutust. Nii et tegelikult sisuliselt selles vahet ei ole. Aga tutistamine, ega ei taha ju tutistamisega haiget teha, vaid lapsevanem tahab endast märku anda. Ei no loomariigis on ka ju tegelikult nii, et kassiema, kui ta näeb, et poeg üldse ei allu, et ta virutab korraks käpaga ära ja poeg saab aru piir, et me peame siis nagu inimühiskonnas mõtlema, et kuidas me kehtestame piirisest kahtlemata laps piire vajab, et nagu me ennem rääkisime, õigused, kohustused, lapsel kindlasti peab olema piir ja väga paljud lapse sõnakuulmatuse, ta on tegelikult nagu sellel põhjal, et nad tahavad näha, kus kaugel see piir on, et nad teaksid oma mänguruumi, siis on neil turvaline olla. Et nad kombivad vanemate, et mis hetkel vanem siis plahvatab ja hakkab tutistava või midagi muud tegema, et siis ta teab, et siit üle ma enam ei lähe, et lapse turvalisuse jaoks on vajalik neid piire teada. Vanem asi on siis need kehtestada suuliselt ja sõbralik. Aga kuidas ma neid piire siis ikkagi ikkagi lapsele selgeks teeme, et ühelt poolt me ei, meil ei ole võimalik seda teha tutistades last füüsilist karistades, aga kuidas ta ikkagi siis need piirid teada saab? No selle jaoks on ka lastekaitseliitu, ma kutsun teid kõiki tulema perekoolitustel, et neid me pakume päris palju ja seal on tõesti niisugused programmid, et põhiliselt need metoodikad on täiesti olemas ja programmide väga suur aur läheb ikkagi see vanemate vastupanu murdmiseks, et vanemad ei ütleks, aga kuidas ma siis neid piire kehtestanud, et, et see on suhtumise muutus ja tegelikult on võimalik, muidugi see võtab rohkem vanemaenergiat, aga see on hästi kulutatud. Ja üks asi on ju ka see, et lapsevanem on juba õppinud, et füüsiline karistus või solvav karistus ei ole õige asi, aga küsimus on ka selles, et kui palju sellest lapsele räägitakse, kas eesti laps teab, et tegelikult lapsevanem teda lüüa ei tohi, sest näiteks rootsi lapsevanem seletab juba enne koolilapsel ära, et mina sind lüüa ei tohi. Ma olen kuulnud, et niimoodi käib. Päriselt jah, meie peres laps ütleb ka alati, nii kui ma ütlen, et tead, ma võtan nüüd vitsa, ostetakse, ei tohi võtta kõik selge, aga tegelikult, kui vanem seda ei ütle, siis muidugi lasteasutused peaks seda asja juba enne kooli ütlema ja meil on praegu plaan, et me järgmine aasta tähistame lastekaitse liidu 20 viiendat aastapäeva ja meil on plaan sellel teemal hästi palju niisuguseid kingitusi teha rahvale ja siis üks kingitus praegu on plaan just eile rääkisime, võiks olla niisugune, lasteaias mängib lauamäng, kus laps saaks hästi palju teada oma õigustest, aga ka siis seda, et kohustus ja õigus on tähtsad. Ja muidugi, eks laps on ühiskonna peegel, et niikaua, kuni ühiskonnas on vägivalda nii kaua eksisteerib segaperekonnas ja niikaua ka lapsed peegeldavad seda omavahelistes suhetes omavahelist mängudes ja omavahelistes ütlemistes ja kaklemistest tagasi. Ja kõik ikka algab ju üsna pisikestest asjadest. Minu meelest on üsna üsna levinud pilt tegelikult näiteks kaubanduskeskustes, kui tüdinud lapsevanemad õiendavad lapsega ja üsna kõvahäälselt seda häbenema, et ta ka, et tegelikult on ka see ju vägivald ja inetu käitumine lapsega. Aitäh, aga see näitabki, et meil on topeltmoraal, see tähendab, et me ei läheks iial teise täiskasvanu juurde ja kui me seda teeks, kui me kas või oma abikaasale niimodi võõraks ja jõuaks kaubanduskeskuses siis üldiselt see päädis suure peretüliga võimalusega minna lahku. Lapsevanem teab hästi piire. Ta iialgi ei hakka avalikus kohas lööma vastu kaela teist täiskasvanud inimest ja juhul, kui ta seda kutsutakse, turvamees kutsutakse politsei, kui vaja, ta teab, et järgnevad repressioonid ja see ongi nagu see kaksikmoraali teine pole, et meie inimesed ise ei sekku, kui nad lähevad, et lapsele tehakse haiget, kas sõnadega või käega tegelikult võiks ju rahustada, noh, tavaliselt ükski ema ei tee seda meelega, nad lihtsalt neil on närvid püsti mis iganes põhjusel. Ja võiks ju minna ja küsida lihtsalt vaikselt, et kas ma saan teid aidata. Või midagi niisugust, et põhimõtteliselt, kui ta näeb, et teine inimene vaatab, kuidas tema oma lapsega käitub, üldjuhul tõmbab kohe tagasi. Aga see teine inimene arvab, et meil on ju pere siseasi, et meil on püha puutumatu perekond ja privaatsus, ma ei sekku privaatsesse ruumi. Aga mida teha, kui me näeme pealt köökus, kui korralekutsumine ka ei aita, kui näiteks näeme pealt või kuuleme, et naabrid käituvad lapsega inetult. Võib pöörduda sotsiaaltöötaja poole, see on siis kohaliku omavalitsuse või Tallinna puhul näiteks linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja, kes ekstra lastega tegeleb, neid on igas linnaosas mitu ja teatada neile juhtumist kindlasti teatada, kohe mitte ütelda, et kaks aastat tagasi ma mäletan, et midagi oli teatada kohe, kes, mis, kus kõigi faktidega. Mida rohkem fakte, seda parem on töötada. Ja kui on näha, et laps väga kannatab või mingi on väga suur probleem või et ust ei tehta lahti ja imik harjub seal juba kaua aega, siis tuleb kutsuda politsei, kellel on õigus korterisse seaduse järgi siseneda. Ega siis, kui see on eraelamispind. Ja põhimõtteliselt siis on hästi palju võimalusi seda abi lapsele pakkuda. Aga kui näiteks on näha, et laps tegelikult laps ei oskagi kannatada, ta arvab, et see on normaalne. Jah, laps arvab, et see on normaalne, aga täiskasvanu arvates ei tohiks olla, tuleb ära lõpetada. Sama on ka naistevastase ja perevägivallaga. Kui tuua paralleele, et väga paljud naised taluvad, arvates, et see ongi normaalne, aga tegelikult ei ole ja kui ta ennast ise ei oska vabastada, siis peab talle seda abi võimaldama. Väljastpoolt peret. Laps on võrdväärne inimene sünnist sünnihetkest alates. Laps on oodatud inimene, laps on ikkagi meie eluõis, et laps peaks olema tähtsam kui meie ise, seda ka vanemad tihti kas unustavad ära või väsimuse või mis tahes muu asja pärast. Nad unustavad, et laps on tegelikult veel tähtsam, kui nemad ise on. Meie riigivapil on kolm võimsat lõvi ja te olete need kujundina laste suhtes ilusti lahti rääkinud. Jah, ma arvaks küll, et meil on need kolm lõvi, kes last hästi kaitsevad, võiks siis olla esimene Lõvi peaks olema lapse enda perekond ja kui lapse bioloogiline perekond ei suuda pakkuda talle õigeid kasvutingimusi, ei suuda tagada tema heaolu või võib-olla vastupidi kahandab seda siis peaks lapsele võimaldama elu mingis teises perekonnas, aga just nimelt, et see sõna perekond jääks alles, et tal oleks kena, armas väike inimeste rühm, kes teda armastavad ja vastupidi. Ja teine võiks olla laste tervis ja siin nüüd see on kahe otsaga asi, et mitte ainult nende laste tervis, kes sünnivad vaid juba vanemate tervised, nad sünnitaks terveid lapsi ja et need lapsed üldse sünniks. Et noorte tervisekäitumine evib palju riske ja neid riske peaks mitte ainult lihtsalt teadvustama ja aeg-ajalt artikleid kirjutama, vaid tegema väga suuri ja jõulisi preventiivset programme, kampaaniaid ja lapse enda tervisekontroll. Meil on siin mingid augud nagu sees, et koolis just nagu see toimuks lasteasutuses Kaaga näiteks vanus sünnihetkest kolmanda eluaastani on väga vähe täidetud. Laps kohtub arstiga siis, kui ta on haige, kui sedagi. Ja väga paljud asjad varasemad lõhkamisega saks nagu pöörata väga heaks enne kooliiga, aga kui jääb hiljaks, siis on need terviseriskid üsna suured või jätavad eluaegseid jälgi. Et nagu see varase lapsepõlve tervisekontroll pidev peaks olema lapsele tagatud. Ja kolmandaks muidugi lapse haridus, et kui meie maksumaksjad maksavad, kaasa arvatud lapse isad-emad, sugulased maksavad nagu ühesuguselt makse, siis peaks tegelikult Eestis olema väga tugev, ühtlaselt tugev koolivõrk, kus ei ole tegelikult vahet, millisesse kooli sa tahad oma last panna, kõik on head, sa võtad selle, mis tõepoolest on sinu kodule kõige lähemal ja laps ka siis pääseb sinna kooli. Ja see puudutab ka eriti mitte neid suurlinna nii-öelda eliitkoolide võidujooksu, vaid puudutab ka väga palju väikeste maakohtade koole, mis on paraku kaanikus suuresti sulgemisohus. Me oleme täna siin rääkinud, et laps on tähtsam kui täiskasvanu ja, ja sellest lähtudes tuleks ka laste kasvatamist kavandada. Me oleme siin rääkinud sellest, et vanemad on sageli oma probleemidega nii kimpus, et laps kipub ununema ja, ja, ja üsna tihti me näeme ka seda, et kui, kui, kui vanematel on raske, siis nad lähevad kergema vastupanu teed ja püüavad sellel lapsel kuidagi kaelast ära saada kas siis arvutimängude või televiisoriga või millegiga, et saada seda aega pisut iseendale. Et, et natukenegi natukenegi aega võita. Aga, aga selle pahupool saab olema see, et laps ongi hetkel seal arvutis või televiisori ees ja sealt enam ära ei tule ja, ja seda ta ainult nõuab ja, ja vanemal on lihtsam tulla uuesti lapsele vastu, ehk siis laps on, on kokku liidetud arvuti ja televiisoriga, aga ühel hetkel ei teagi, kas ta enam pereliige, kuidas, kui tõsiseks te seda probleemi peata ja, ja kuidas, kuidas seda olukorda lahendada? See probleem on väga tõsine ja meil just kaks päeva toimus Tallinnas suur ülemaailmne mängukonverents, hästi kõrgel tasemel hästi võimsate teadlastega, mille seekordne sisu pealkirja järgi, et kuidas panna teaduspraktikas toimima, et kuidas kõik need suurepärased uurimused edendaks siis lapse heaolu ja probleemid minu nagu üllatuseks negatiivseks on ühesugused üle terve maailma, et ei ole väga vahet eesti austraalia, portugali laste vahel, et probleemid on üsna sarnased. Ja üks on just see asjastumine, et heaoluühiskondades me tõesti saame neid televiisoreid panna ka eraldi lapsed tema multikate vidin meid ei häiriks, me saame ise siis telekast nagu teisi asju vaadata ja et me saame osta sinna teleka juurde hästi palju. Kuule, millega mängida enne uneaega pärast on küll uni häiritud ja nagu see võitlus läheb unes edasi, aga mis siis, ja me saame osta lapsele ka väga palju niisuguseid koonilisi mänguasju. Täpselt selline nagu multifilmis ongi barbi, täpselt samasugune ongi Pokemon täpselt samasugune. Et meie ärata lapses ei fantaasiat ega loovust ja arvuti ja telekaga mängides tal ei teki ühiskondlikke suhteid tema ja inimeste vahel, ta ainult tarbib siis neid valmis suhteid, mida telekas näitab. Noh, tore on, kui näit, et on hästi, aga kui ta vaatab kas või Tommy errit, siis ta võib saada väga imeliku pildi, kui see asi inimühiskonda üle kanda. Ja, ja lahendus võiks olla ikkagi see, et taas võiks sekkuda meie armas hea riik oma kolme lõviga vapikilbiga ja tegelikult vabandada laste puhkeaega rohkem ja maksta see puhkeaeg ka kinni. Põhjamaades niimoodi tehakse, näiteks seal ei teki vanemal probleeme, et mida ma hakarapi peale oma kaheksaaastase lapsega, kui tal tuleb koolivaheaeg, et kuhu ma ta panen, kuhu sokutan, ma käin ju tööl. Et riik ongi ette näinud vaba aja veetmise vormid on ette näinud ühistegevused värskes õhus on ette näinud just selliseid linnalaagri tüüpi tegevuste kompleksid, kuhu laps võib minna ilma rahata, kus ta on hoitud, kaitstud kust ta saab koju tulla, tagatakse ka see minek ja tulek, ühesõnaga ideaal ideaal olekski see, et, et lapse kasvatamisest riik ehk senisest veel rohkem osa võtaks, et mitte ainult tagada õigusloome mitte ainult tagada mingid rahad, vaid just nimelt kasutada neid rahasid väga õigesti ja sellega edendada tulevasi ühiskonna liikmeid. Ja teine tasand oleks muidugi kohalikud omavalitsused mille otsused siiani tunduvad olevat pisut lühiajalisemad, et perspektiivis ei nähta asju ja seal üks põhjus on muide veel seegi, et meie laps ei ole ju elektoraat, et noh, et hästi palju lastega peresid, meil ju nii väga neid valijaid ei ole, et mõistlik on valijatele anda natuke teistsuguseid lubadusi, kui sisustada laste suvevaheajad. Poliitilised otsused, ühesõnaga ei kaldu olema lapse kasuks, sest lapsi on liiga vähe. Kas sellisel juhul võiks ikkagi kaaluda, et et vanemad võiksid vastavalt lapse arvule saada lisahääli, et see võiks ju ka oluliselt rohkem poliitilisi otsuseid kallutada lastele? Meil ei ole praegu maailmas sellist praktikat ja lastekaitse liidu seisukoht on, et vist meie ei peaks olema esimesed, kes uisapäisa ja kampaania korras seda praktikat rakendama hakkavad. Ehk kui me ei tea, et hääled on natukene kaldu, küll hääled on kaltsu küll ei, seda kindlasti ka neid otsuseid võiks teha natukene teistmoodi. Praegu on nii, et jah, parteid lubavad seda, millega nad saavad taas võimule, aga laste heaolu peaks olema parteiülene. Et kõik parteid ühel meelel ja, ja konsensusega võtavad vastu lastele kasulikke otsuseid. Ja sel juhul võib-olla kaks rase joodikust isa, kellel on seitse last, saaks need kaheksa häält pluss siis ema saab kaaned ühe ühe hääle juurde ja et nemad siis hakkavad otsuseid tegema. Otsuseid tuleb teha ikkagi väga läbimõeldult, muidu neist pärast rohkem kahju kui kasu. Kas võiks 16 aastastele anda valimisõiguse hääletusõiguse? Arvan, et kindlasti tuleks neid senisest rohkem kaasata ka reaalses poliitikas. Kas see nüüd on valimisõigus, ei näeks ka selles valimisõiguses midagi halba, aga aga kas see nüüd peaks just olema valimisõigus. Aga kui te hakkate, ütleme, kui palju kuueteistaastane üldse ise saab oma elu suhtes kaasa rääkida või kui palju just meie küsime, et palun tule meie ringi, et meiega koos teha otsustusi? Me võime sildistada poliitikaga või valimisõigusega ka tegelikult nagu õiguskantsler uuringust tuli välja, et lastele, mis puutub kaasarääkimise võimalus oma koolitoidu suhtes. No kuidas ta siis oskaks teha pädevaid riiklikke poliitilisi otsuseid? Aga siin oli eelnevalt jutud, tänapäeva lapsed on väga head vaidlejad ja, ja olles ka ise väga paljude põhikooli laste või ka gümnaasiumi lastega suhelnud, siis siis tõesti uskuma patult nutikaid ja, ja läbimõeldud seisukohti ja oskus diskuteerida, oskus oma oma oma seisukohti välja tuua on olemas ja, ja ma ma peaks ütlema, et olemas ka täiesti selge maailmavaade ja ka teadmised on, me räägime seal ütleme üheksandast 10.-st klassist ja ka teadmised on olemas. Jah, gümnaasiumirahvas ma usun ka, et on, on päris tark ja tore ja igatpidi väärt, et võta teda senisest rohkem just nimelt partneriks selliseks tugevaks asjalikuks partneriks ja anda talle nagu kogemus, millega ta siis tulevikus päriselt meiegi, ehkki hakkab juhtima, sest kõrgem võim rahvale kuulub, sest noorus ei ole hukas. See on nii ja naa, aga eks ka vanaduses, ma arvan, on nii ja naa ja eks seda on aegade jooksul 3000 aastat tagasi ütlesid vanad egiptlased ka, et noored on ikka täiesti raisus, et ei ole midagi head tulemas. Suvevaheaeg on alanud, viimased lõpuaktused peetakse täna, homme, ilmselt. Suvevaheajast on ka palju räägitud, nüüd kevadel, kui palju on selle lühikese aja jooksul, millal teie olete lastekaitse liidu juht, olnud teiega nõu, et selle üle, et millal siis suvine koolivaheaeg peaks lõppema ja millal ta algama peaks ja kui pikk ta peaks olema? Jah, see on viimastel päevadel või niimoodi viimase nädala jooksul on seda mitu korda küsitud meilitsi ja isiklikult minult ka telefonitsi ja me oleme selle tõttu väga kenasti ka sõnastanud oma seisukoha. Tegelikult võiks anda rohkem paindlikuma valiku koolijuhtide teha, et võib-olla praegu haridus- ja teadusministeerium väga täpselt annab kuupäevad, millest, milleni tuleb koolis käia. Aga teisest küljest lastekaitse liit ei sooviks, et kui tehakse see veebruari lõpu lisavaheaeg, et siis need lapsed, kelle vanematel pole võimalust sõita päikesereisidele koos lastega, et need lapsed peaksid lihtsalt olema seni vaikselt oma toas, kuna väljas on pime ja külm ja nad ei saa nagunii seal midagi eriti teha. Et see ei oleks elu nagu vist eriti kasulik puhkus. Et meie seisukoht on, et peaks individuaalselt kaaluma, et kui kuul leiab, sest kooli juures on hoolekogu, seal on laste vanemad, kool teab oma lastevanemate ja nende kaudu siis ka laste materiaalset olukorda, teab ka nende vajadusi. Ja see otsus tehakse ühiselt, et võib-olla oleks parem kaasata kooli ja kogukonda ja mitte teha neid otsuseid ülevalt, kui pikk on vaheaeg. Ükskõik kui pikk ta on, õpilane peaks puhkama? Täpselt nii, see on ette nähtud ikkagi taastumiseks, Rekratsiooniks, vabaduseks ja rõõmuks, aga mitte selleks, et teha näiteks tööd, et nagu meil üks kommentaator ütles, et laps peab saama suvel pikema vaja, sest siis ta jõuab raha teenida, et sügisel taas kooli minna. See oli päris kurb. Loodame siiski, et see oli üksik erandjuhtum. Aga kuidas hinnata seda, et talvine kevadine veerand on liiga pikk ja et lapsed väsivad selle käigus ära, valgust on niikuinii vähe ja veel kõige külmem periood ka ja siis tuleb nii pikalt koolis käia, see väsitab neid ära. Et sellisel juhul sinna veebruarikuusse üks üks nädal puhkust võiks marjaks ära. Kuluda raamat, parankini fantaasiaid ütleb, et füüsiline töö on parim puhkus pärast vaimset tööd, et lastele tuleks korraldada näiteks sellel ajal vaheaeg vaid suusanädal, kus siis kool viib need lapsed välja, tagab toitlustamise, tagab värske, õhulapsed, on järelevalve all, vanematele mingeid muresid ei põhjusta ja et ollakse siis koos hoopis suusamägedel või uisuradadel või üldse väljas. Et see võiks olla niisugune hea vahelmine, vaheaeg ja muidugi kõigi nende vaheaegadel puse lühidus ja laste suur väsimus tuleb taas meie üsna ülekoormatud ainekavadest, et võiks taas vaadata, kui palju fakte me peame lastele korraga kolust pähe kallama ja kui palju need veskid siis jõuavad ära tegelikult jahvatada ja kui pikk on üks koolipäev ja kui pikk on üks koolipäev, kui raskem koolikotti ja mis peaasi, kui pikk on kodude ja koolide, see võib olla sama pikku koolipäev ise, siis läheb asi natukene nagu, nagu niiskesse küll. Lastest probleemidest ja rõõmudest võiksimegi jääda rääkima, aga ma tahaksin ikkagi küsida nende selle kirjandusliku tegevuse kohta ka Mustamäe valsist me juba rääkisime, aga suvel on, kas ma olen õigesti aru saanud, et kolm Loone otsa näidendit. Põhimõtteliselt jah, kaks on niisuguseid päris näidendid ja üks on protsessioon näidend Pirita kloostripäeva selline pidulik pühakute protsessioon, mille nimi oleks taevase presidendi vastuvõtt või siis natukene lähtub sellest kaev neljandast veebruarist suve talvevaheajal alguses. Aga need näidendid on Karl Ristikivi ja Marie Under ja Marie Amandus Adamson on eelmise aasta projekt ja see lihtsalt kordub, aga uuslavastused on siis Karl Ristikivi Viva Rootsis, tema noorus, tema koolilapseiga ja kuna meil on selle kohta vähe materjali, sai autor kasutada vabalt ka fantaasiat ja panna sinna sisse füüsilise vägivalla ehk poisi peksmise stseeni ja muidugi seda hukka mõista, aga seal on muud ka ja päris toredat sellist reaalsuse ja legendi vahekorda, ilusaid kostüüme, võimsaid hobuseid, kellega poisid ratsutavad oma mõtetes ja pärast siis kasvab sellest välja ajalooromaan, põlev lipp. Ja Marie Underi projekt, Pirken Ruus. Unustatud suvemõisa varemed del Anija vallas räägib Marie Underi ja Friedebert Tuglase sellisest imelisest armusuvest 1917. Väga komplitseeritud suhese. Igatahes oli. Aitäh Laaneots ja viimane küsimus. Kas, kui te olete nii vähe aega jõudnud ametis olla, kas saate suvel ka puhata või on täis tööd lastekaitseliidus see suvi? Praegu just paneme paika kuupäev juulis, kus hakata külastama kohalike lastekaitseühinguid, et tõsta nende motivatsiooni ja vaadata kohalikke probleeme, nii et kindlasti on ka suvel päris palju lastekaitsega tööd ja kindlasti me väise mäega mõlemat lastekaitse liidu suvelaagrite, et vaadata, kuidas seal olukord on. Üks vastus jäi siiski kripeldama, ma küsin selle küsimuse üle, kas noorus on hukas? Need noored, keda mina näen oma kodus oma vanema tütre sõpradena või oma noorema tütre sõpradena, need on imetoredad, imekenad ja imevahvad. Ma ise arvan seda, et kui noorus on hukas, me peaksime võtma nagu selle hukas olemise nabanööri hakkama Ta lappama kokku, et leida lõpuks, kus on see põhjus, miks noor on hukka läinud, sest ma ikkagi arvan, et inimesed sünnihetkel on head ja toredad. Et nad võtavad lihtsalt vanemate või ühiskonna või halbade sõprade eeskuju. Ma usun väga lapsesse. Aitäh Loone Ots, lastekaitse liidu uus president ilusat suve. Aitäh teile sama lastele.