Mööname nimetud, sõnatud, nõutud ja lootusetud. Nõmal oli meist lahti öelnud. Ja päris kindlasti kirjelda Rammstein oma laulus 13. veebruari 1945 Dresdenis kuid veel mitmekordselt hullemini pidid end tundma selle linna elanikud, kellele meeletute pommitamiste üle elada. Kui see oligi õnn, sest nende kodudest olid järel vaid varemed. Kogu linn oli hävitatud ja treestiana õhkus imekaunist. Sünger oli üleöö tohutuks Kivibliga mäeks muutunud. Sakslastel tuli oma sõjamarsside eest kallilt maksta, varemetes näha ja lugematute inimeludega pärandanud mitte aeg, vaid need, kes ellu jäid. Nemad pidid kõik üles ehitama nagu mujalgi Euroopas. Ja niimoodi seisabki džungel. Ma nägevas baroklikus ilus hoone, mille sarnast ei leidu kogu Euroopas naudingute aedteater ja kunstigalerii. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski jälle üks. Elbe Veneetsias kutsutud Reesdeni kohal seisis kunagi slaavi hõimu Sarbide kalluriga ja aastal 1206 ehitasid maisseni markkrahvid selle küla lähedale oma lossi. Ja aasta jooksul kasvas asula kiiresti, nii et 1216 anti sellele juba linnaõigused. 1485 said rüüsten Rutinite vürstisoo Albertiinade liini residentsiks ja hiljem saaksin kuningriigi pealinnaks. Sakslanna oli tol ajal eriti killustatud, siin oli sadu väikesi riike ja riigikesi. 18. sajand oli treesteni jaoks kuldne. Sellest linnast kasvas üks Euroopa poliitika, kultuuri ja majanduse arengu tõelisi keskusi. Juba aastast 1216 on olemas nii arheoloogilisi kirjalikke tõendeid Kreesteni, linnamüüri ja kindluse olemasolu kohta. On teada, et Hussiitide sõja ajal 1427 asuti kindluse müürist neljas poole veel teist müüri ehitama. Nii tekkisidki siis nii sise- kui välismüür. Vahele jäävad talle hakkadits vingeriks kutsuna nimi olevat pärit keskaegsest saksa keelest ja tähendavadki välimist. Osa valitseja kindluslossi naabruses läikivale kahe müüri vahele jäänud. Rajati õige pea, kuninglik aed, süngergartan on arvatud, et see asus kindluse müüride vahel linna lääneosas, jäävarustes valitseja lossi lööki kõigega, mis vaja, kuni 18. sajandi alguseni. Saksimaad valitses aastast 1694, august saaksid kurverst August tugevaks kutsutud ja nii palju kui piltidelt aru võib saada, oli ta seda nime igati väärt lausa heeraklasena kirjeldatud, kui keegi suudab kujutleda tohutu lokitud parukaga siidise sametise Heraklest Prantsusmaa päikesekuningaaegsetes lehvideeerrüüsidega rõivastes. Mood oli selline augus tugev, see temperamentne valitseja armastas südamest kunsti. Tõusid turniire ja õuga, nädame kurverst, oli hiljaaegu reisinud mööda Itaaliat ja Prantsus Ma just siis, kui päikesekuningas Louis 14. oma õukonnaga mürsaisse kolis. 1697 sõlmiti saksi poola liit ja nii sai saksi kuurvürst August tugevast ka Poola valitseja, kelle ajal tema pealinnas treestlemist üks Euroopa kultuurikeskusi sai. Siin õitsesid kõik kunstiliigid, arhitekte, skulptorid, maalikunstnikke ja muusikuid saabus kohale kogu Euroopast ja nende looming tähistab tänaseni selle kauge ajastu hiilgust. Kogukonnapidustused näitasid kuurvürsti rikkuste vägevust. Seal esinevad kunstnikud said demonstreerida oma talenti, kuid hiilgav versai püsis August tugeva meeltes ja mõtetes. Miks ei võiks temalgi sellist säravat lossi olla? Suuri kindluse polnud August tugevaaegses Dresdenis enam vaja. Niisiis otsustas valitseja, et tema uhke loss sobiks eriti hästi paika. Henriksson kutsutud õukonnaarhitekt Matthews Daniel Pepelmann pidi tööle asuma. Nurgani arhitekt Epelmann oli niigi tööga üle koormatud. 1685. aasta suures tulekahjus oli osa Dresdeni linnast sama hästi kui hävinud. Lisaks oli ka kuurvürstipalee 1007. 101. aastal põlema süttinud. Nüüd nõudis valitseja endale jama õukonnale säravat meelelahutuspaika, mille ta lõpuks ka sai. Enamgi veel, nagu ütleb arhitektuuriajalugu, said svingerist Pepelmanni suurim panus rokokoo arengusse Saksamaal mis oli parasjagu ühe selle stiili kõige olulisema keskusena esile tõusmas. Õieti on svinger baroki ja rokokoo keeruline segu milles arhitektuur ja skulptuur ühte sulavad. Maroko arhitektuur ei loo palju uusi elemente, enamik barokkstiili motiive pärineb renessansist, kirjutab Voldemar Vaga oma üldises kunstiajaloos jätkab barokkarhitektuuri, iseloomustab suurema mõjukuse taotlemine, mida saavutatakse sellega, et ehitise osad tehakse suuremate ja raskemate Ena. Et jäetakse kahekordistatakse, meenutatakse maalilisuse valguse ja varju. Efektse mängu saavutamiseks asetatakse hoonete fassaadid, nisse, peetika aknaid ja külvatakse see üleskulptuur müüride ning dekoratiivsete detailidega. Liikuvuse ja rahutuse toonitamiseks rakendatakse võimalikult palju kõveraid ja lainetavaitsiooni. Ehitiste sisedeklaratsioonis valitseb ülevoolav pulbitsev toredus. Progogaa kohta ütleb arhitektuuriajalugu, et see pole tegelikult kunagi arhitektuuristiil olnudki. Pigem üks kerguse ja veidra hingusega täidetud barokivorm, mille on loonud paljud säravalt kergemeelsed prantsuse, itaalia ja saksa kunstnikudkujundajad arhitektid. Seda stiili on esmajoones seadud löö 14. valitsemisajaga Prantsusmaal, kuid näiteks Baierimaal võib leida lausa raba Vaidroko interjööri. Mängleva druga kood seostatakse rohkem sisekujunduse, maalikunsti ja üldise kuulsuse kui arhitektuuriga. Rokokookujundajad armastasid looklevate kuldsete ornamentidega raamitud peegleid ja neid pidi palju olema. Seenele lagesid täitsid illuslikud, mänglevad kullaga, ilustatud kipskaunistused ja rokokooaegset muretust väljendasid vigurdavad keerubid. Kõik voogab, lainetab ning võib tunduda koos töölissaalide seintel pole sentimeetritki tühja pinda. Matthews Daniel Pepelmanni loodud svingerit peavad asjatundjad üksmeelselt saksa barokk rokokoostiili pärliks. Arhitekt Teppelmanni kõrval asus innukalt tegutsema skulptor Balthasar Permooser ehituse esimese plaani kisendas kuurvürst August tuge. Ärise. 1709 külastas Dresdeni kuurvürst Augusti nõbu, Taani kuningas Friedrich neljas. Selleks ajaks sai valmis esimene uusehitis puidust amfiteater peoplatsiga. August tugeval olid kulukad huvid ja hobid. Näiteks meeldisid talle igasugused eksootilised taimed, jääriti apelsinipuud. Niisiis oli vaja ehitada kasvuhooned. Aastatel 1710 kuni 12 rajas mat hospepelmann kaks leht galeriid kahel korrusel. Seal oli võimalik kasvatada neid tundlikke taimi. Nende eest ka talvel hoolt kanda. 1710. aastal alanud ehitustöödest bändi kõigepealt paika tiib, galeriid. Arhitekt Pepelmann tegi mitmeid reise Viini Pariisi Eversaisse ning leidis sealt Singeri jaoks igasuguseid huvitavaid ideid. Olnud enam tegemist keskaegse lossikindluse ümberehitamisega. Siia kerkis uus ja uhke palee kõige muuhulgas rajatisi ja nümfide bassein, matemaatika, füüsikasalong, prantsuse paviljon ja hulk pikki valgusküllaseid galeriisid. Arhitekt ja skulptor Walter Permoser ei jäänude magulsest kolleegist maha tärajas peopaiga loodusliku poodiumi ümber toredaid barokkehitisi. Dresdeni baroki kohta ütlevad asjatundjad, et see on kerge ja mänglev, samal ajal aga sümmeetriline. Näete siis kuurvürst August tugevale suurt ja uskumatult uhket meelelahutuspaika Harrieti pidusid, siin pidi oma koha leidma kuurvürsti kunstikogu. Siin lavastati torn, kiire arhitekt Teppelmann kutsunud seda Rooma Areeniks. Põhiplaanilt kujutad sünger enesest õieti lossikompleksiga piiratud tohutut nelinurkset ala. Selle otstes on absiidi kujulised kaared, milles asuvad sisse pääsudeks kujundatud kahekorruselised paviljonid. Viimaseid ühendavad ühekorruselised galeriid, nende keskkohtades on taas kahekorruselised sissepääsuväravad sugune lihtsavõitu kirjeldus ei anna kaugeltki edasid süngeri tegelikku nägu. Ei anna seegi. Kujutlen, et svinger on tohutu ümarate otstega barokkpalee, mis ümbritseb määratud tiikide, purskkaevude meetriliselt paigutatud muruplatside ja lillemustritega siseõue. Vingerit on kutsutud kogu Euroopa arhitektuuriloo tippsaavutuseks, mis on barokselt elegantne, jätab oma liigendatuses ka reljeefse kuidagi liikuva mulje ning näib õhtupäikese kiirtes ellu. Ärkavad sammaste ja kivi, palustraadide varjud langevad sisetreppidele ning valguse ja varjude mäng annab ehitusele hoopisutmoodi näoilme. Valgus muudab kõike. Sangarit ehitati 1710 kuni 1728. Selle lossi paviljonid kujutavad enesest õieti tohutuid skulptuur. Settekaunistuste kogumikke ühendavad samas stiilis külluslikult galeriid. Kõik on kaunilt sümmeetriline. Galeriide alla ääres toetavad skulptuurid, suurtel ümargaarealiste akende rida akende kohal taas ornamendid ning kibelus traadid, mille ääred kenasti kivi orne täis tipitud. Galeriid ühendavad KUUD paviljoni ja kõik see kokku pole midagi, et kui üks kõige ehtsam barokne pidu. Uhkeimaks peetud tvingeri valli viljoni Sis rämpart paviljon. Kahekorruselise ehitise alumise korruse moodustab kolm väga kõrget ning laia emargaarealist sisse pääsu, mida eraldavad vägevad, skulptuuride ja lillornamentidega ehitud kolmiksambad. Nende kohal jätkuvatiiv galeriide palus traadid ja tõuseb paviljoni teine korrus. Oled ümarkaanelised ruutudega liigendatud klaasaknad. Nende kohal seisab Elbe liivakivist antiik rüüdes jumala vanasid ja jumalaid, kangelasi, ingleid ning rikkalikult skulptuur settekaunistuste ja ornamentidega. Kuhilad on reljeefsed nikerdustega ühte põimunud otsekui imelised vannikud. Paviljoni tipus tõuseb taeva poole Balthasar Peremooseri loodud saaksi Heraklese kuju margil tema õlgadele toetuva maakera raskuse alla. Vallipaviljonid pisut sarnanev kellamängupaviljon lokspil paviljon seisab siis õue teises otsas, alguses kutsuti seda küll riigi paviljoniks, kuid nimi muutus 20. sajandi algul. Olen ku paviljoni paigutati toore kellamäng. Tvingeri kõige tuntum kujund on aga vägev krooni värav. Kroonentor võrratult uhke kahekorruseline hiigelsammastega raamitud barokkvärk kagupoolses galeriis. Kuldsete ornamentidega sibulakujulise väravatorni tipus seisab uhkelt kaunistatud kuldne kroon. Toon ja raidkujud väravanišides esindavad nelja aasta aega. Erakordselt kaunis on ka vallipaviljoni läheduses galeriiga piiratud nurgas seisev nümfi bassein, mille keskel on väike purskkaev. Kuid basseiniäärsest galeriist on saanud mereneidude ja kummaliste mereloomade puhkepaik. Sõjanišides poseerivad uhked kivifiguurid, mitmed nüansid on leidnud oma koha galerii ülaäärt piiraval valust, raadil. Mathosbepelmann alustas Kats Vingeri idakülje väljaehitamist, kuid enne tuli üks uhke pidu ära pidada. 1719. Kambris peeti nimelt August tugeva poja ja pärija kuurvürst prints Friedrich Augusti ning Austria hertsoginna Marie-Joseph pulmi ja valitseja käsul tuli seda igal juhults Vingeris teha, nii et August tugev Läskis kalossi idaküljele kiiruga kaks läänekülje galeriidega lähenevat leht galeriide ehitada. Üle endise kindluse vallikraavi oli mõni aasta tagasi sild rajatud serviis kauni barokse krooni värava juurde. Neile, kes selle läbisid, pidi küll imeline vaatepilt, avanema hoolitsetud, muruplatsid, lillemustrid, tiigid uhkete purskkaevudega, nende vahel teerajad, mida valvamas raidkujud ja kõrged kivibaasid ning kõige ümber tvingeri baroksed, paviljonid ja galeriid. Eks pulmapidu sellises paigas pidi tõesti meeleolukas olema. Kuurvürst August tugevad Swingers ei saanudki teisiti olla. On teada, et kuurvürst August tugevale meeldisid ekstravagantset pidusöögid, kus pikkadel laudadel sädelesid võidu hõbe- ja kristall ning teenrid kandsid ringi uhkeid droogi, üks fantastilisem kui teine. Kuid midagi ei kesta igavesti. Pärast kuurvürst August tugeva siit ilmast lahkumist aastal 1733 lõppesid peagiga õukonna pidutsemised Vingeris. Juba viis aastat varem oli kurvest teinud korraldused Singeri seiga saadetakse enam apelsinipuid, vaideid, paviljoni paigutataks kunstilembeste kuurvürstide kunstikogud. See oli harrastus, millega mõned Saksimaa valitsejad juba 16.-st sajandist peale tegelenud olid ning selle kunsti hulka hakkas ajapikku üha enam hullu maga. Mayszemi imeline portselan. Rõhuteadlase õpipoiss Johan Friedrich Petker oli juba 1707. aastal hakanud kauneid punaseid saviesemeid tootma. Ta tegi innukaid katseid alkeemia kallas ning kiitles, et on suuteline ka puhast kulda valmistama. Kui valitseja August tugev sellest kuulist Glasgistab Edgari vangi panna ning käskis tal oma kiitlev lubadus teoks teha. Retke tegi vanglalaboris mitu aastat töid ja sai hakkama valge kulla portselanivalmistamisega. Maisseni portselanivabrikus, mis asus mõnikümmend kilomeetrit Dresdenis loode pool ja oli esimene kogu Euroopas tehti täiuslikult kauneid kujukesi. Lauanõusid, peenelt töödeldud tillukesi portreesid, uhkelt kujundatud kellasid. Variku kaks kuulsaimat meistrit. 18. sajandil olid klassikaliste maisteni motiivide loojad Johann Gregorius Rolt, Johann Joachim Kändler, kes mõtlesid välja figuriine looma ilusaid elegantseid lauanõudekomplekte õige varsti nautima isteni portselani igasse paleesse Saksamaal kuurvürsti uhkest tvingeri lossist rääkimata sinna sisustatiga võluvam valge kulla portselanipaviljon. August tugev ise ei armastanud üksnes grandioossed pidusidega apelsinipuid, temagi kogus kunsti ja tema kuninglikest kollektsiooni, kroonides oli hulk hindamatuid teoseid. Kuninglik raamatukogu elas selle valitseja ajal oma kuldseid aegu. Kõik kollektsioonid seati korda ja raamatukokku, muretseti uusi käsikirju, kaarte, kauneid köiteid, väärtuslikke trükiseid tellinud kuninglik katlas, mis annab ülevaate augustiajastust Dresdenis ja Amsterdamis aastatel 1706 kuni 1710 valmistatud geograafiline atlas näide valitseja teadushuvist. See on luksuslik kogum 19-st suurest köitest, milles on ligi 1400 kaunist värvilist lehte. Kaardid, vaated, plaanid ja portreed Hollandist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt ning Saksamaalt. Originaalid pärit seitsmeteistkümnendast Viljandist ja 18. algusest esimeses köites on näiteks 70 meisterliku krabüüri Inglismaa kuningakoja liikmetest ning õukonnarõivastest aastal 1730 sisustatid, svingeris niinimetatud matemaatika füüsikasalong. Kogutud hulk ajaloolisi leiutisi ja instrumente. Siin leidub ka 16.-st sajandist pärit ajanäitajaid. Elbe jõepoolses küljes jäidž Vingeri ehitustööd, August, tugevam, Real pooleli siin jätkas 1848. aastal arhitekt Gottfried Semper planeeris siia uusrenessansi stiilis tiiva, mis tvingeri siseõue nüüd ka neljandast küljest sulges niideckis tvingeri Semper galerii, kuhu koguti vanade meistrite kunst. Need olid hindamatud vanad meistrid, Veroneese tintor, eto, Rubens Rembrandt, füürer jäida. Leonardo da Vinci Michelangelo kõrval on Rafael kolmas kõrgrenessansi suurmeister. Nonii, subjektiivne, kui nood teised ja võib-olla ka mitte nii sügav, kirjutab Voldemar Vaga. Rafaeli loomingus pole traagilist paatost ja sisemist rahutust, mis Michelangelot iseloomustab. Samuti puudub tal Leonardo salapärane romantika. Rafael on tasakaalukas, harmooniline natuur. Ta loob formaalse täiuslikkuse ideaali, milles siiski leidub ka sooja. Jah, sügavat tunnet. Rafaeli tahvelmaalide suurejoonelise kompositsiooni ja sisemise rikkuse. Sellest on ületamatu. Tema kuulus Sixtuse madonna, mis on maalitud pärast aastat 1515 sansisto kiriku jaoks peadžentsas. Reapeeringute vahel astub sinipunases rüüs madonna kergelt hõljuvalt isegi ebakindlalt mööda pilvi. Laps kätel vasakul põlvitab pilves vahus, paavst paremal Püha Barbara. Armsaks jäintiimseks muudavad pühalikku kompositsioonipildi allservale jäätuvad pisikesed inglid. Pildis pole midagi müstilist, midagi ei juhtu madonna selja tagant hooga väsu alguses on kõik karmid, lihtsustunud nii paavsti kuld, valge tiaara kui tema rüü voldid. Värvid on pehmed, mahedad ja kaunid. Sixtuse madonna Dresdenis tvingeri vanade meistrite galeriis, lugematute teiste meistritööde seas. Mainimata on veel midagit, svingerist, nimelt relvapalat. Saksimaal hakkasid inimesed juba 16. sajandil raudrüüsid järelvi koguma ning Semper risse kummerate võlvide alla asetati kõige põnevamad esemed sellest kollektsioonist August tugeva kogu keha kattev kiivriga raudrüüd muude paranduste seas. Relvad said kaitse Ingerile õige mitmel korral saatuslikeks. Üheaastane sõda ja Napoleoni sõjad tõid purustusi, mis pikapeale taastati, kui oli vaja üht tööd, 13. veebruariööd aastal 1945 ning liitlaste pommitajate marulist rünnakut, et koguga ronis barokkehitis maatasa teha ja kiviprügiks muuta. Järele jäi vaid suitsevate varemete lasu. Vanade meistrite maalid olid õnneks selleks ajaks juba ammu mujale toimetatud. Pärast sõda kirjutati alalõpmata kangelaslike Nõukogude sõdurite ja kunstiteadlaste võrratust, päästeaktsioonist, lõdvegilise ahtidesse ja liivakivi, karjääride tundma kanalitesse peidetud piltide leidmisest järestaureerimisest ning nende tagastamisest treesteni Singeri galeriile mille eest sõbralik Saksa Demokraatlik Vabariik ikka jälle tänulik pidi olema. Kirjutati ja ajalugu kirjutavad. Teatavasti võitjad. Härgangem Bergiassen, Forbay minevik unustatud möödas. Võib-olla kunagi ongi see õudus päriselt unustatud. Sakslastel läheb selleks ilmselt siiski rohkem aega kui mujal Euroopas. Tõenäoliselt elav Dresdenis praegu inimesi, kes mäletavad, et pärast 1945. aasta 13. veebruariööd oli enamus linnast üksainus suitsevate varemetel asu nagu Kats Vinger. Praegu võiks ehk uskumatu nägi tunduda, sest siin ta seisab täpselt samasugune kui August tugeva ajal. Aiad, purskkaevud, galeriid ning tvingeri, uhked baroksed, paviljonid oma sammaste, skulptuuride, palustraadide, lugematute kaunistustega raamatusse, kõik viltuse õhtupäikese kiirtes imepäraseks kiviseks valguse ja varjude muinasjutuks, mis loodi nüüd juba varsti 300 aasta eest. Nii et aukunst ajaloolaste restauraatorid ja ehitusmeistrite tööle. Vingerit on tulnud veelgi päästa ja seda päris hilja praegu. 2002. aasta augusti paduvihmade ajal tõusis Elbe ähvardavalt kõrgele ning Dresdeni muuseumirahvas veetis koos abilistega ühe palavikuliselt öö, püüdes küünlavalgusest svingeri keldrites asuvatest hoiuruumidest hindamatuid maale, portselani ning teise ajaloomälestisi päästa. Need olid kohutavad, augustipäevad veetulvad mõjutasid üle mitmeid paiku Kesk- ja Ida-Euroopas loodusjõudude möllus. Hukkus vähemalt 85 inimest ning kahjusid hinnati miljardites eurodes. Ühe öö jooksul toimetati tvingeri keldrites ülemistele korrustele ligi 4000 maali, tühjendatiga kauni barokkehitise esimese korruse ruumid. Tvingeri kõrval seisva äsja restaureeritud Semper ooperihoones pumpasid tuletõrjujad keldrites vett välja, nagu ka parasjagu remondis olnud Frauangyrie keldrites. Hullumeelne oli olukord Praha kaunis vanalinnas, mille madalamad piirkonnad vallutas Ultava jõgi. Ja asjatundjad hoiatasid, et kui üleujutatud olitava veed Elbe jõkke peaksid voolama, on tõelist katastroofi oodata. Looduse vastu ei saa kujud, vihmad, lakkasid, jõed rahunesid. Kaunis Varoknet singel Dresdenis pakub jätkuvalt rõõmu kõigile, kes ajaloost ja kunstist lugu oskavad pidada. Oli 1794, kui Johan Wolfgang Göte juba neljandat korda taas Dresdenis peatus Singeri kunstiaardeid nautimas käis ning oma sõbra Friedrich silleriga kohtus Elbe jõe kaunis org ning itaalia siniseks kutsutud taevas selle kohal tõi siia sageli kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Göte on kirjutanud. Dresden pakub mulle alati tõelist rõõmu, elustab mu soovi kunsti nautida ning sellest mõelda. Uskumatuid Väärtusi võib leida selles imelises paigas. Et. See päev on siin imas viide. Arseeni.