Tere, head kuulajad, siin Tallinn viker raadioeetris on rahva teenrid ja tänasel laupäeval olema siis täies koosseisus Iivi Anna Masso diplomaatia peatoimetaja, Peeter Kaldre ETV-s diam Lauri Hussar vikerraadiost. Ja viimane nädal ei ole toonud kuigi palju uute erakondade rahastamisskandaalis, aga nendest arengutest räägime tagapool. See nädal on vähemalt paljude alates päädinud ka sellele, et Soomele tuletati meelde, kes nad on ja, ja kus nad on. Aga alustame sellest, et sellel nädalal murdis sotsiaalmeedia end sõna otseses mõttes suurde meediasse sisse ja ja, ja seda koos ukse viitadega, kui soovite. Ja loomulikult peame siin silmas siis president Toomas Hendrik Ilvese kriitikat, et kust ta siis oma vastavatud Twitteri kontol on asunud vaidlema Ameerika majandusteadlase Paul Krugmani ka. Ja on kasutanud seal ka selliseid trükimusta peaaegu mitte kannatavaid väljendeid, selleks et Krugmani kriitikat Eesti majanduse taastumise aadressil ise kritiseerida. No väga huvitavad arengud ja siin on tõenäoliselt hästi-hästi mitu teemat, aga, aga võib-olla kõige olulisemana tooks välja kõigepealt selle, et ette tänu sellele diskussioonile me oleme hakanud väga põhjalikult diskuteerima kasvu ja kasinus üle ja, ja pool kruugmaniste rääkides siis tema ongi üks selliseid kasinuspoliitika suuremaid kriitikuid ütleb, et kärpimine ei vii kuhugi ja kui vaadata, mida ta ka siin viimase kahe nädala jooksul on meedias päris palju rääkinud, sellepärast et tal on välja tulnud ka uus raamat, et mis kannab pealkirja lõpetame selle depressiooni ära või lõpetame selle depressiooni praegu ära, siis, siis ta räägib ikkagi sellest, et nendel riikidel, kellel on rahandus, korras, kellel on oma valuuta, kellel on majanduskorras, kes on küll suure laenukoormusega, et nendele ei tohiks tekkida probleeme laenu teenindamisel ja nad ei peaks hakkama märkimisväärselt kärpima, see on, see on üks märkimisväärne osa sellest diskussioonist. No vot siin ongi nagu väga mitu diskussiooni korraga laual, et üks on seesama kasvu ja kasvu ja kasinuse vaheline pinge muuhulgas Alexander, Stubbi, Carl Bildt ja ka Toomas Hendrik Ilvese sõnul ei ole kasvuja kasinuse vahel konflikti vaid need on ühildatavad. Ehk siis võib-olla pigem kasinuse ja, ja võlgu elamise vaheline ja see on iseenesest väga hea, kui see asi nagu suuremat debatti ja nii et Eesti ja Baltimaad on seal ka nähtavat tekitab kogu maailmas ja võib-olla kruumanile ma võiksin soovitada soojalt lugeda järgmisel reedel ilmuvat diplomaatiat, kus muu hulgas on juttu sellest, mis on nii Kreekas kui ka Serbias saanud laenu abil elavdamise katsetest. Aga noh, siin teised teemad siin kõrval on see, et ütleme, et noh, mida ja kuidas poliitik võib öelda, kui palju on poliitik inimene või kui palju on ta oma selle ametliku rolli täitja ja kas ta võib esineda inimesena ja samas ka meedia roll, et millele meedia reageerib ja kuidas ja noh, paneks selle küsimuse nii, et, et kas tänapäeval poliitik peabki teatud piiridest üle astuma ja trükimusta just ja just kannatavaid sõnu tarbima selleks, et meedia tähelepanu pälvida ana sisukatele argumentidele? No muidugi on ilvese puhul tegemist väga mitme nüansiga tema tema, selle Twitteri postitusega, et üks asi on see, millest on palju räägitud, et kas tõesti Eesti riigi presidendile sobib kasutada sellist sõnavara, nagu ta seal twitteris kasutas. Teisalt on Twitter see koht ainus koht, kus sellist sõnavara tegelikult saab kasutada. Ilves ületas uudisekünnise sellega, et väga paljudel poliitikutel on oma Twitter, aga need on niivõrd poliitkorrektsed, ilmsed Peeaa inimesed käivad kõik üle ja keski kusagil toodi näide, et Medvedjev veel Venemaa endisel presidendil oli Twitter ja ainukene, mis, mis nagu ületas uudisekünnise, oli see, kui ta oma kassi pildi sinna pani. Et noh, rohkemat nagu keegi ei ole, ei ole söandanud teha. Minul tekkis nagu see küsimus, et et miks Ilves seda twitteris tegi. Et ta oleks võinud seda ju soliidsemalt oleks võinud kirjutada artikli argumenteerida oma seisukohti ja avaldada kasvõi New York Timesis, eks ole, debateerides siis Kruckmaniga. Aga ma saan aru, et see oleks võtnud aega. Esiteks trükijõudmine. Toomas Hendrik Ilvese ei ole ju New York Timesi kolumnist, erinevalt Krugmani. Aga ta oleks saanud kuidagi sinna, võib olla käe vahele. Olles toimetanud väga mitmeid ja väga põhjalikke Toomas Hendrik Ilvese tekste, ma võin kinnitada, et president on võtnud aega ja päris palju selleks, et neid teemasid asjalikult ja argumenteeritult tult käsitleda. Jah, loomulikult küsimus ei ole vastuses nüüd sellel tuumani viimasele postitusele, aga noh, samu teemasid see, kuidas suhtutakse Ida-Euroopasse majanduspoliitika ja nii edasi ja nii edasi. Diplomaatiast soovitan soojalt eelmise aasta esimese ja viimase kuu numbreid, kus neid teemasid erineval moel käsitletakse, et noh, siin nagu tuleb just vastuse. Ja, ja samas ka rahvusvahelisel areenil polisse rivius, Stanfordi ülikooli väärikas ajaleht trükkis trükisäras oma loo, mis ilmus ka ilmus ka diplomaatia sajandas numbris veidi lühemalt inglise keeles. Ja see on juba saanud asjatundjate hulgas väga laia tähelepanu maailmas, ma usun, et ta saab nüüd palju laiemat tähelepanu ja, ja minu meelest see ongi huvitav paradoks, et paljud inimesed ütlevad, et jah, miks ta tegi seda nii ja sellega võib igaüks, igaüks nagu ühineda, et, et tegu ei ole kõige presidentsiaalsema väljendusviisi ja keelekasutusega. Samas küsimus ja ma kardan, et retooriline, kui ta oleks teinud seda nii, nagu ta on teinud senini viisakalt, korrektselt, pikalt ja argumenteeritult, nagu ta on teinud oma esseedest ja kõnedest kas siis oleks kogu maailm sellest praegu rääkinud, kas oleks eesti lehtede esilehed sellest mitu päeva rääkinud, ma kahtlen. Mis sa tahad öelda, et roppus müüb, et olgu peale, et me teame, et siin paari aasta tagune menuk oli Mihkel Raua Musta pori näkku, et kuna see oli otsast otsani roppusi täis, siis, siis müüdi seda ka ma ei tea, meeletutes kogustes, et kas, kas siis nagu ilves, ilvese, ilvese kaalutlus võis olla sama, et kas see oli siis teadlane. Ma ei usu, et seal oli nii teadlik valik, ütleme siin on nagu tegu võib olla olukorraga, kus nagu öeldakse, et kergem on leida andeksandmist kui lubamist, ütleme, et kui ma isegi kui ma oleks nõunik, ma olen nii palju nema teksti toimetades nõunikega koostööd teinud ja arutanud asju, et ma tean umbes kust, kust millalgi piirid lähevad ja maastama nõunikega oleks küsinud, kas tasub Niukest asja kogu maailmale välja käia, oleks kindlasti öelnud, et ei. Ja, ja, ja tähendab aga kui me vaatame tagantjärgi seda saldot, mis sealt välja tuli, see tohutu tähelepanu, tähelepanu, mida saab Eesti, mida saab see diskussioon siis paradoksaalselt minu meelest saldo on kokkuvõttes positiivne ja, ja, ja noh, teine paradoks ongi see, et ütleme, et kui nüüd Ilves võtab kätte ja sellesama vaidluse panev argumenteeritult kirja näiteks New York Timesis, siis tänu sellele eelnevale märulile, mis praegu toimub, leiab seesama asjalik kirjutis, ilmselt palju-palju rohkem lugejaid, kui ta oleks leidnud ilma nende säutsude Siin on muidugi see nüanss, et Toomas Hendrik Ilves ei ole muidugi majandusteadlane ja ilmselt väga süvitsi grupmaniga vaidlema minna ei õnnestu tal aga nii nagu sa vihjasid, et ta on kirjutanud ju väga palju esseid sel teemal, kuidas nõndanimetatud Vana-Euroopa või nad vanad riigid suhtuvad Ida-Euroopa lastesse, see on see küsimus, mis on tal aastaid olnud hinge peal barbarid, eks ole, ja, ja nõnda edasi, et ilmselt see lihtsalt kumuleerub, et noh, järjekordselt öeldakse. Ah, mis teie murjanite seal Baltikumis üldse teate asjadesse ja see vihastas ta välja, järjekordselt öeldakse balti riikide ainuke õigus on olla vait nagu kunagi Chirac ütles, eks ole. Et see viskas ära. Jaa, aga samas ma olen kuulnud ka hinnanguid, et kui nüüd ikkagi nii väljendada, nagu president Ilves väljendas, et siis siis mingi osa Ilvese kriitikute poole pealt vaadates ikkagi nad ütlevad, et aga et kui on selline kõnepruuk, siis nad ongi sealt Ida-Euroopast või nad ongi seal barbaarsete kommetega. No ma ei saa öelda, et Läänes teravat kõnepruuki ei kasutata, et et noh, minu meelest, et huvitav on ka see meie reaktsioon, et ütleme, et osa osa teda kodumaal toetatud ka olgem ausad, aga osa kodumaisest reaktsioonist on see, et noh, esimene pealkiri, mis ma ise nägin sel teemal, see oli Postimees presidendiks, Nobeli preemia laureaadiks vaidlema, tähendab meil tuleb ikka see hoiak ja no ma kogen seda ise, ma näen seda kogu aeg siiamaani eile jälle selle eest, et ma olen soome suurt lehte Helsingin Sanomat kunagi paar aastat tagasi korra julgenud arvustada, et kuidas tema, kuidas nagu meie meie väike Johnaa julgeb nagu välismaalehte kritiseerida ja minu meelest teatud, et nagu reaktsioonidegema, vaatame Kadri Simsonit kolleeg Ahto lobjaka, et siin, et see on nagu veidi sarnane, et oi, kuidas tema julgeb, julgeb maailma suurt nobelisti arvustada. Tegelikult. Kadri Simson siiski, pigem ma, ma pakun, lähtus pigem teisest lähtepunktist, ta lähtus ikkagi sellest, et kuna Krugmani seisukohad võivad olla sarnased, Kadri Simson No võib-olla küll jah, aga, aga noh, teatud mõttes seda on olnud olemas, aga tegelikult minu meelest vastupidi, et kui Ilves millegagi eksis, siis, siis eelkõige sellega, et ta ikkagi oskus tähendab riigipeana vaidlema kolumnistiga. Et see kipub nagu, et me vaatame, me oleme me nii armastame nagu vaadata, vaadata ülesse too läänes keegi ja meie siin pisikesed Et tähendab noh, minu meelest nagu suurim eksimus antud juhul on see, et tõesti, et riigipea nagu vaevus otse avalikul tasandil reageerima kolumnist-ile aga. Tegelikult ei ole ju halb selles mõttes, et kui me võtame nüüd võtame nüüd ikkagi selle, et meil on sotsiaalmeedia, meil on, meil on uus olukord meedias, kus, kus sellised klassikalised Väljapeetud lipsustatud hoiakud enam ei tööta, kus, kus, kus võib-olla asjad asjad töötavadki kiiremini ja isiklikum, et antud juhul võib-olla oli tegu tõesti väga isikliku ja, ja, ja ka mitte mitte väga argumenteeritud rünnakuga, aga ometi juhiti tähelepanu, et võib-olla nii nagu kruugman seda tegi, päris teha ei maksta, aga, aga me peaks kindlasti ka Krugmani aru saama, et miks Krugmani üleüldse selle, selle tabeli, kus ta siis võttis Eesti majanduse lähtealuseks 2007. aasta esimese kvartali, kus laenuraha toel oli Eesti majandus totaalselt ülekuumenenud ja kus ta siis kukkus alla, et miks ta üldse selle tabeli kasutusele võttis ja siin peab minema tagasi nädal aega nädal aega tagasi peab minema siis ühte BBC telesaates mõttesse kruugman oli, oli siis eelmisel nädalal Suurbritannias osales mitmes BBC saates, sealhulgas ka haak tookagaga tuntud briti saatejuhi Jeremy Bäckmani juhitud nõus näiti saates, kus ta siis hakkas vaidlema Briti konservatiivid John mootoniga ja, ja see vaidlus oli üsna terav. Suurem osa ajast saates rääkis muidugi kruugman, aga saate lõpus mooton ütles, et, et kasinus on siiski andnud tulemusi ja seda näiteks Eesti puhul. Krugmani ütles selle peale, et, et see ei ole hea näide. Mispeale Molton ütles, et tal on siiski mingeid tõendeid. Jeremy Bäckman küsis, et meil ei ole aega neid tõendeid välja tulla, aga kui Jon Moltona Jon Molton on nõus tagasi tulema, et siis võiks Eesti majandusest pikema saata. Et see oli kogu selle kogu selle diskussiooni tuum ja nüüd selle järgselt ilmus siis see lühike postitus New York Timesi, et siin on aru saada, et, et, et tegelikult pool Krugmani ju ei, ei, ei pidanud Eestit silmas, ta, ta lihtsalt pidas seda näidet, et sellest telesaatest silmas, kus Eestit toodi kasinuspoliitika näitena välja ja ta pidi sellele reageerima ja tõenäoliselt siis see reageering oli ka vastavalt selline, et ta lihtsalt võttis endale kõige sobivama punkti sellest graafikust, mis, mis puudutab Eesti majanduskasvu. No selge on see, et ega Krugmani tea Eestist ju tuhkagi ei tema majandusarengust, aga nendes kokkuhoiumeetmetest ega kärbetest ega, ega ega noh, ma ei tea, kuni rahvastiku olukorrani välja, et teda ei huvita absoluutselt. Aga kui rääkida sellest, et, et miks president vaidleb kolumnistiga, siis tegelikult ei ole ju tavaline kolumnist, ta on ikkagi guru, ta on terve koolkonna eestvedaja majandust. Teoorias kuigi tagantjärgi on räägitud, et paljud tema endised jüngrid on altar alt ära hüpanud, et ta on nagu üle võlli läinud oma oma mõtteavaldustega, et noh, selles mõttes Ilvese vaidlus Krikmaniga ei ole ainult president laskub kolumnistiga arutellu, vaid tegemist on ikka ühe kindla ja väga-väga ideoloogilise majanduspoliitika käilakujuga. Ei no loomulikult ja, ja maailmas maailmas nähtava kuju, aga sellegipoolest ta on kolumnist ja ma olen Lauriga nõus, tähendab, et ruum on tegelikult ta ju kogu aeg ajab sama sama rida ja ta ja ta kasutas selgelt, ütleme, antud selles vaikses blogipostituses Eestit noh, lihtsalt valitud infot suvaliselt valitud infojutt Pi kasutades, nagu lihtsalt kasutas nagu Eestit mööda minnes oma ideoloogilise pointi tõestamiseks ja see, et seal oli toon üleolev, noh, see on nagu selge, juba see pealkiri Estonia rats oli, on üleolev. Noh, mõned on ka siin öelnud, et ei olnud ju midagi üleolevat, tähendab, kui sa ei saa, kui sa ei tunne nii hästi seda keelt, kultuuri ei saa neist varjunditest aru, siis noh, siis ole parem vait. Tähendab ma arvan, et ma arvan, et ei ole nagu eriti põhjust seal sealsamas kontekstis hariduse saanud ülikoolis õppinud presidendile nagu väita, et tema saab nendest varjundites valesti aru ja ütleme, kui me veel nagu räägime sellest, et kellel kuidas sobib reageerida, siis noh, selgelt see reaktsioon oli nagu inimesena, mitte presidendina ja seda on võimalik nii-öelda, see on nagu asjakohane öelda, et võib-olla võib-olla president on alati institutsiooni, ta ei tohiks avalikult inimesena reageerida, aga noh, samas samas on see kahtlemata sümpaatne ta. Et ta näitab, et ta on inimene, et ta reageerib just sellisele ülbusele iseenesest ostab meie kõigi kaitseks välja, et isenesest on see võib-olla teatud raamide järgi kohad. Aga, aga sellegipoolest meeldib. Ilvesele ongi ju ette heidetud seda, et ta pigem ei reageeri kui reageerib noh, mis puudutab näiteks Eesti sisepoliitikat tonni nurisetud, et miks ta ei võta väga selget seisukohta parteide rahastamise küsimuses. Üks avaldus oli, aga, aga mitte rohkem. Et noh, nagu seda heidetakse ette, et president peaks olema see suunanäitaja, kes julgeb teravate ideedega esineb ja nüüd, kui ta siis esines tegelikult sisuliselt ju Eestit kaitstes, eks ole. Et siis ta saab nagu teistpidi jälle pasunasse, et miks ta niimoodi tegija, miks ta sellist tooni kasutas ja nii et noh, häda häda on kogu aeg. Aga see, et me räägime presidendist täna siin ja praegu ja nii põhjalikult ja kui me vaatame siin kõik lehed on presidenti täis, et see on positiivne. See on iseenesest positiivne, see, see räägib ka midagi eesti meedia kohta, sest no olgem ausad. Läti-visiidi kahe esimese päeva jooksul nägime me tavapäraselt onlain meedias vähemalt esilehtedel, eelkõige presidendi abikaasa tualette. Ja kolmandal päeval ei olnud tualeti uudis, kolmandal päeval räägiti sellest, millest on rääkinud president, et sellest nagu tulebki see küsimus, et, et kas siis president või laiemalt, ütleme üldse poliitik tänapäeva maailmas peabki teatud piiridest välja astuma, et meedias oma sõnumile üldse tähelepanu saada. Nojah, peaasi, et see kujunenud selles mõttes harjumuseks, et ilvesest ei saa nagu Vladimir Putin, kes pälvib meedia tähelepanu ka oma väga jõhkra keelekasutusega, kui ta näiteks stseenidest on rääkinud või midagi säärast. No ma usun, et seda ohtu need, kellega läheb Ilvesest Putin Aga küll on eestlastele selle üle hea meel, et Eestist maailmas räägitakse ja räägitakse ka ka suure lombi taga USA-s ja mitmed majandusteadlased arutlevad nüüd seda aktiivsemalt, et kasvuja kasina 100 üle või siis laenamise ja kasina 100 üle ja, ja see on, see on kindlasti positiivne. Nüüd kui seda teemat pisut edasi arendada, siis noh, siin võib irooniliselt väita, et Eesti võiks siis korraldada suure rahvusvahelise konverentsi, et kuhu me kutsume siis ühelt poolt Paul Krugmani ja Joseph Stiglitz, kes on siis kasinusmeetmed selgelt vastased ja võib-olla siis teiselt poolt näiteks Jürgen Starki Saksamaalt, et kutsume siis nagu need haritud pead kokku ja renoveerima selleks puhuks ära Tallinna Linnahalli ja teeme ühe suure rahvusvahelise konverentsi kutsuks siia Barack Obama ja Angela Merkeli, sellepärast et ka nemad läksid vaidlema ju ka sinu see kokku ja miks ka mitte, nii et kõik need võimalused on olemas, aga, aga millegipärast arvan siiski, et need konverentsid toimuvad kinniste uste taga toimuvad väga vaikselt ja nii nagu nagu räägitakse, siis siin paari nädala jooksul peaks Euroopas tulema välja kava, mis peaks siis siis olema teenäitajaks selles praeguses võlakriisis, mis peaks pakkuma mingeid lahendusi või vähemalt pakkuma lahendusi selleks puhuks, kui Kreeka otsustab eurotsooni, mitte jääda. Et see, mis hakkab euroopas siin lähemate kuude jooksul juhtuma, on kindlasti väga huvitav ja ja järjest rohkem analüütikuid on seisukohal, et see otsus, mida tehakse eurotsooni päästmiseks, saab olema üsna karm ja tõenäoliselt väga palju teravaid poliitilisi diskussioone tekkinud. No see, mis toimub Kreekas ja Hispaanias, peaks olema kõige parem vastus või vastulöök, õigemini Krugmani. No Krugmani muidugi ütleb, et aga samal ajal me ei saa, me ei saa depressiooni lävel olles veelgi rohkem kärpida, sellepärast et sellega me süvendame seda depressiooni veelgi. See on Krugmani põhiseisukoht, et tuleks siiski jääda mingile tasemele ja püüda sellel tasemel tasemel jätkata, see on Krugmani väga selge seisukoht ja räägib, et ta ei räägi siin mingist hüperinflatsioonist, vaid kuskil kolme-nelja protsendisest inflatsioonist, et see, et seeläbi pikki aastatega see võlg kuidagi välja infleerida. Et Krugmani seisukohtadel on ka väga palju toetajaid. Et tõsi, millestki ruum on, üleüldse ei räägi, on avaliku sektori kokkuhoiupoliitika ehk siis, et kui palju on avalikus sektoris ikkagi ebaefektiivsust ja õhku. Et see on teema, mis Krummunist läheb täiesti mööda. No iseenesest on ju üpris naljakas, Me oleme harjunud, vähemalt ma mäletan varasemast noorusest ameeriklastest suhtuma, et nemad on niuksed, tüli liberaalse majanduspoliitikaga karmi sotsiaalpoliitika toetajaid ja nüüd peetakse eurooplastel Ameerika poolt loengut selle kohta, et kuidas, kuidas me peaksime vähem kokku hoidma ja, ja rohkem raha avalikku sektorisse või üldse majandusse paiskama. Et justkui oleks teatud asjad ümber pööratud. Kuulge, aga, mis ta Edgar Savisaare seisukohast arvate, et Edgar Savisaar süüdistab Toomas Hendrik Ilvest sekkumises USA presidendivalimiste kampaaniasse? No tähendab, kui kui inimene teeb presidendi selle sellega Savisaar tunnistab, et kroommann teeb oma kuruna majandus kuruna esinedes ja maailma asju paika pannes tegelikult kodumaist valimiskampaaniat. Et, et see, see ja seab tema tema objektiivse guru positsiooni kahtluse alla enam kui miski muu, nii et kruugmandaks Savisaare peale pahane olema. Aga samas ütleb Savisaar ka seda, et nüüd on viimane aeg, millal siis kulud maailmast läheksid kohale tulema ja selle Eesti majanduse imelise taastumise müüdi lõpuks purustama. Mida siinkohal arvata? Noh, siin on kaks asja, et esiteks Savisaar on tõesti ju kogu aeg rääkinud seda, et tuleks paisata Ta rohkem raha sotsiaaltöökohtadesse ja õpetajate palku tõsta ja päästjate palku tõsta ja nii edasi. Et noh, selles mõttes on ta nagu, nagu majanduspoliitiliselt, ma kujutan ette, on pruukmaniga sarnastel seisukohtadel. Aga siin on muidugi nüanss see, et ma kujutan ette, et seal lihtsalt vihkab Ilvest. Jaa, vihkab paaniliselt, nii et see on hea võimalus talle talle nagu öeldakse, veelkord ora anda. Üks huvitav tähelepanek muidugi kogu selle Krugmani-ga seotud teema ümber on veel, et kui me vaatame, et keskerakondlased on küll väga selgelt seisukohta ei võtnud, Kadri Simson on seisukoha võtnud ja Edgar Savisaar on seisukoha võtnud, aga, aga millegipärast sotsiaaldemokraatlik erakond, kellele peaksid Krugmani vaatad ja väga meeltmööda olema, on kuidagi väga vait olnud. Eks nad ole lõhkise küna ees. Ilvese ja Krugmani vahel kunagi kunagine ikkagi sotside liider ja kuidas see nagu kunagise isakese vastu ikka häält tõstad, kuigi nagu süda käsiks. Vahetame siinkohal teemat. Ma korra küsin, et kas te olete mõlemad käinud Eestis kõrgematel riigikaitse kursustel? Meil kahjuks ei korraldate kõrgemate riigikaitsekursuste vilistlaste kokkutulekuid, aga kui me vaatame nüüd, et me oleme šnitti võtnud Soomest Soomes toimuvad sellised kursused ja, ja mis seal salata, kõrgemate riigikaitsekursuste vilistlaste ees esines siis Soomes sellel nädalal ka Venemaa kindralstaabiülem, kindral Nikolai Makarov. Ja see, mida siis kõik need kõrged külalised, kes olid kohale kutsutud, mida nad kuulsid see tekitas neist hämmastust, viha, imestust, mida iganes, aga igal juhul ei olnud tõenäoliselt seal inimesi, keda see vene kindrali kõne oleks ükskõikseks jätnud ja vene kindral ütles siis seda, et Soome ja NATO koostöö on ohuks Venemaa julgeolekule. Tema kinnitusel kuuluvad Balti riigid ja Soome Venemaa huvisfääri, näitas ta siis ka kaarti, mis ühtis külma sõja aegsete mõju piiridega ja see Venemaa ja NATO piiri jooksis Botnia lahe juurest. Peale selle kritiseeris taga veel Soome ja Gruusia kaitsekoostööd. Ja, ja loomulikult see terava kriitika osaliseks ka ka Soome sõjaväetegevus Soome idapiiril. Vene kindral esitas küsimuse, et miks peab Soome nii palju sõja tõsi, korraldama just idapiiri juures. Et, et see on nüüd tekitanud küll päris huvitava diskussiooni ja päris puutumata ei ole ka meie sellepärast, et sellel seal näidatud kaardil oleme meie väga selgelt asetatud Venemaa mõjusfääri. Noh, tegelikult ju Makarovi esinemises ei olnud midagi uut, midagi, mida me ei peaks Venemaa poliitikast, see on ju alates Putini nendest programmilistest dokumentidest. Seal on meil kõik teada. NATO laienemine Venemaa piiride lähedale ohustab Venemaa julgeolekut ja üldse on NATO Venemaale julgeoleku oht. Nii ehk teisiti. Ja kõik, kes tahavad NATOga flirtida, on a priori samamoodi ohuks Venemaale. Küsimus on lihtsalt selles, et ei minda võõrasse kloostrisse ja avalikult, et seda öeldakse näkku ei paisata Ta kuulajatele, nii nagu Makarov soomlastele tegi. Et noh, ma, ma arvan, et see ei olnud soomlastele üllatus, et Venemaa seisukoht on selline. Küll aga oli see toon ilmselt nende jaoks natukene valuläve ületav. Nojah, nüüd me räägime hoopis teist klassi ülbusest kui, kui Krugmani omast juba jaa. Jaa. Ma ei ole päris nõus, ei ole uus, noh, muidugi ei ole uus, tähendab, ja seda, et, et ei tohiks minna NATOsse, tuletatakse aeg-ajalt Soomele meelde, seda tegi ka, ma ei tea, duuma väliskomisjoni mäletatakse esimese aseesimees natuke aega tagasi. Aga aga see kogu pakett, see, et meile ei meeldi, et üldse teete NATOga koostööd, et sõjaväeõppusi oma territooriumil peate ja nii edasi ja nii edasi, siis see oli ikkagi antud sajandil üpris karm. Ja see, et see ei olnud mitte ainult vilistlaste kokkutulekul, nagu sa lauri mainisid, vaid see oli ka Soome armee 94. aastapäeval lipupäeval Soome saatkond pidas ka siin piduliku vastuvõtu, kus mul oli au osaleda. Ja siis samal ajal see oli huvitav pärast näha, see on minu enda ülikoolis Helsingis soomlaste kodus, siis toimus, toimus selline etendus, niiet siin oli sisuliselt ikkagi väga karmi võimu näitamisega tegu ja, ja soomlastele nende enda pidupäeval näkku sülitanud. Siin on kõlanud ka hinnanguid, et kindral tegeles isetegevusega või kindral kindral lihtsalt ise tegi soolata. Oi, ei, see kindral ei tee tegevust. Sellises kohas Vene administratsioonist sellisel tasemel ei tegeldada, ase asekaitseminister sellel tasemel ei tegeleda isetegevusega, et seda märkis ära kohe järgmisel päeval kabetris arvama endine ajakirjanik ja praegune parlamendi Euroopa Parlamendi liige. Aga siis me võime öelda, et tegu on Venemaa poliitika uue näoga taastada, taastada oma positsioon, lähim. Testivad piire võib-olla tahtsid näha, kuidas reageerib avalikkus, kuidas reageerib uus president, sest Soomes oli ju väga kaua, 12 aastat oli, oli eelmine president, kes oli väga sõbralik teatavasti idanaabriga võib-olla avaldasid protesti selle vastu, et president käis Chigago kohtumisel NATO partnerina. Ja presidentide vaheline vahejutt tuligi väga hästi välja, siis president Niinistö sai Makaroviga kui mingil järgmisel ülejärgmisel päeval ja ütles talle väga elegantselt, tuletas meelde, et aga teie siis Venemaa teeb ju Natoga palju tihedamat koostööd, kui meie selle peale on raske midagi öelda, samal ajal endine president Halonen võttis sõna Makarovi kaitseks, ütleks, et ütles, et, aga loomulikult on tal õigus keskustelu alustada, nii et noh, kui me räägime, ütleme, presidendilt endistel presidenti, tal on presidendi tiiter elu lõpuni presidentidest, kes on kasutanud või jätnud kasutamata võimaluse vaikida, siis võib-olla see viimane näide on antud nädalal kõige parem näide sellest. Minu meelest oli see äärmiselt tervendav, Makarovi sõnavõtt Soomes, no me ju teame, et Soome poliitikas olnud on olnud NATO-ga liitumine või natuke koostöö tabuteema oli ka viimaste presidendivalimiste ajal ega ega keegi nagu ei võtnud sõna sel teemal, et nad võib-olla tulevikus peaks nagu NATO suunas liikuma. Et Makarov tuleb Soome ja nii selgelt ja nii räigelt kukub dikteerima Soome välis- ja kaitsepoliitikat, siis see loodetavasti tekitab soomes nüüd uue diskussiooni ikkagi NATO vajalikkusest. Et selles mõttes oli nagu see päästikule vajutamise efekt võib olla lausa teretulnud. Ma vaidleks vastu minu meelest Soome psühholoog rohkem? Jah, saan, psühholoogia on teistsugune, et pigem pigem on see meeldetuletus sellest, et soomlased jätsid hea võimaluse kasutamata sel ajal, kui Venemaa tähelepanu oli rohkem mujal. Et seal näeb isegi reaktsioonidest, et üllatavalt palju, noh, seal ikkagi ikkagi tuleb see vana koolkond välja, et üllatavalt paljud on just nii, et hoiat Makarovil ongi õigus ja näete, siin kõrval on ilus Peterburi linn külvame siis neid pommitama hakata üle piiri siin umbes kui me NATOsse läheks, nii et. Ja, ja, ja pigem pigem nagu tundub, et ka kogumus, kes on, kes on siis praegu väga tugevalt välispoliitilise võimu juures, neil ei ole küll välisministrit enam, aga neil on Euroopa minister ja president ja peaminister. Et nad on praegu ja nemad on noh, kõige nato sõbralikum erakond senimaani, et isegi nemad, ma pigem eeldan, et on, püsivad ette vaatlikul liinil. Vaat kus tuleb välja siis nüüd erinevus, ütleme siis soome ja Ida-Euroopa riikide vahel. Ma mäletan küll neid aegu, kui Venemaa sõdis ju käte jalgade ja ma ei tea millega veel selle vastu, et kõigepealt Poola, Tšehhi, Ungari saaksid NATOsse. Tänu sellele, et ta selle vastu sõdis, tekkis neil suur kiht kindlasti sinna NATOsse saada ja nad saidki, eks ole. Täpselt sama lugu kordus ka balti riikide puhul, et kui Venemaa tahab, hea küll, siin on piir, Balti riigid, mitte mingil juhul. Siis pärast neid sõnavõtte ja neid avaldusi Balti riigid kiirustasid veelgi kiiremini NATOga liituma. Et selles mõttes on Soome nagu võib-olla tõesti selline erand soometumine. Aga mis muidugi on huvitav, kui sa siin tähelepanu juhtisid sellele, et praegune valitseja partei kogumuse on, on oma seisukohtadelt taganenud, et siis meenutame ikkagi seda aega, kui kogemus oli opositsioonis, kuivõrd jõuliselt nad toetasid toona ühinemist NATOga ja, ja nii Alexander Stubb kui ka Jyrki Katainen olid, olid selgelt seda meelt, et soome kurss võiks olla siiski Nato suunaline ja, ja see oli ka seen, millega nad mingi mingil ajal kogusid märkimisväärse toetused, kui vaadata siin kuskil kaks kolmandikku Soome, Soome ühiskonnast, on NATO-ga liitumise vastu, aga siis see üks kolmandik on poolt ja need olid ka kogemuse valijad, et kas praegu võib tekkida olukord, kus kogemus hakkab ise oma valijatele selga pöörama? Ma ei usu, pigem on tegu mingi ettevaatlikkusega, Niinistö oli valimiskampaania ajal väga ettevaatlik, võib-olla on siin, ma ei tea, kas, kas juba teisele perioodile mõeldakse. Aga Soome on mulle endale tundub, noh, see ei ole päris kahte kolmandikku, umbes 60 protsenti on vastu olnud, et mulle endale tundub, et soomlased nagu väga tugevalt usuvad selliseid poliitilisi autoriteetne ja mida nemad ütlevad ja ütleme ja justkui pikalt pikalt oli siis president tugevalt seda meelt, et ei, mitte mingil juhul ja Mulle tundub, et see 60 protsenti tulenes ka väga palju sellest. Nii et kui kõrgemalt poolt hakata rääkima, et NATO on ikkagi muutunud ja maailm on muutunud ja võib-olla me peaksime ikkagi lõplikult läände kuuluma, siis ma kujutan küll ette, et see 60 protsenti võiks väheneda ja isegi isegi allapoole jääda. Miks või kas ütleme, praegune president seda tegema hakkab või kui ei hakka, siis miks ei hakka, seda mina ei oska öelda. No selge on see, et Soome juba hiilivalt Tonionaatus mõtlen sõjalises mõttes kõik koostööoperatsioonid ja nii edasi, puudu on meil see poliitiline, see, see viies artikkel, eks ole, ja see leping Washingtoni leping Siin on see tuttav nende tegude ja tegude ja sõnadevaheline, nii nagu neil on kogu aeg olnud, et sõnades kuulutatakse suurt sõprust idanaabriga ja samas hoitakse sõjavägi väga löögivalmis, et mulle tundub, et siin on sama asi, et tegelikult, kui vaadata tegusid, siis juba see niiniste täis Chicagos kõneleb ka väga selgelt mingit keelt. Putin teatavasti ei käinud. Nii ma saan aru, sa ütled sellised soomlased pigem andsid Vene kindralile au ja ütlesid, et, et jah, et, et sõbralikud suhted kaitsealane, koostöö ja meie NATOsse ei pürgi. Ei, mitte mitte üheselt mitte üheselt ja väga kiirelt, et väga kiirelt ja asjalikult reageeris muu hulgas kaitseminister ütles, et me teeme iseseisvalt neid otsuseid reageeris ka natukene ambivalentse malt minu meelest välisminister kes no ta ütles, et noh, mis on iseenesest ka selge keel, et, et meie NATO koostöö ei ohusta Venemaad ega ta ka ei lubanud sellest loobuda. Aga ta ütles kavast samas midagi, midagi niisugust, et Makarovi seisukohta ei esinda ametliku Venemaa seisukohti ja noh, sellega on nagu siin juba tuli välja raske ühineda. Et Ta oli nagu väga selge asjalik täiskasvanud reaktsioon tegelikult poliitika ladvikus ja samamoodi siis istuva presidendi seisukoht, et et aga te ise teete ju tunduvalt suuremat koostööd NATOga, et noh, selles mõttes keegi ei hakanud ju tagasi tõmbuma ja vabandust paluma ja ütlema, et oi, me enam ei tee. Et me enam ei korralda õppusi Vene piiri ääres. Et midagi niisugust ei toimunud, et seda toimus pigem kommentaar, ütleme niukse noh, vasakpoolse. Meedia kommentaariumi tasandil ja endise endise presidendi tasandil, aga ametlik Soome reageeris mitte väga järsult, aga täiesti adekvaatselt. Ma siiski loodan, ei Viet, sul ei ole õigus ja et õigus on minul, et see Makarov, sõnavõtt seal Soomes siiski tekitab ka Soomes tunduvalt suurema nato-teemalise diskussiooni ja jaa jaa, no ega soomlased ei ole ruma, soomlased ei ole ju rumalad, neil on ju ka ikka mõistus peas, eks ole. Ja nato Natox eks ole, aga, aga see, kui Venemaa sellised ähvardab, siis see peaks olema tõestus ka teiselt poolt selle kohta, et Venemaal on ambitsioonid, sõjalised ambitsioonid ja need puudutavad eelkõige naaberriike ja naaberriik on ka Soome mitte ainult Balti riigid, eks ole. Ja, ja see, kui palju praegu Venemaa panustab relvastuse moderniseerimise, samal ajal kui teised riigid tõmbavad oma kulutusi kokku, Ameerika Ühendriigid sealhulgas, eks ole. Kunagi peaksid ju silmad avanema, et see, seda ei tehta ju niisama, et ega need sõjalaevu ja rakette Iskander ei ehitata ju mitte selleks, et nad lihtsalt seisaksid kuskil, neid on kavas ka võib-olla kunagi tulevikus kasutada. Kuulge, aga, kas teie panete tähele, et me ei ole siiamaani mitte sõnagagi peale ühe mainimise rääkinud sellest, et kui, kui kindral Makarov näitas oma kuulsat kaarti, kus nad Venemaa mõjusfääri piir jooksis Botnia lahe juurest, et siis siis meie jääme, jääme sellel kaardil sinna Venemaa poolele, et et kas meil on juba nii paks nahk selga kasvanud, et me justkui nagu enam selliseid asju tähele ei pane? Või noh, see, see ei ole ka jälle uudis. Venemaas marus, šovinistlik ideoloog Aleksandr tuuginuga Kaja on rääkinud seda, et et loomulikult Balti riigid tuleb tagasi võtta, sellepärast et NATO mureneb. Ega NATO ei ole igavene. Euroopa liit ei ole ka igavene, aga Vene impeerium on igavene. Ja küllap need kadunud kadunud pojad varsti jälle meie rüppe tulevad. See on jälle midagi uut. On jah, mulle tundub ka, et Eestis pigem haigutatakse, selle peale öeldakse, et aga meie oleme ju NATOs ja, ja meie vastu ta midagi ei saa, pigem on soomlastele solvang, et soomlased on ise seda seda piiri näinud, võib-olla pigem nii, et nemad sinna ikkagi ei kuulu ja nende iseseisvust on respekteeritud. Aga mis puutub sellesse tõsise debati algatamise NATO teemal, siis ma ühinen täiesti selle seisukohaga, et, et see oleks vajalik ja ma antud juhul loodan, et mul ei ole õigust. No me kindlasti aitame, siis aitame nõu ja jõuga kaasa selle debati arenemisele, aga aga Euroopas debateeritakse praegu hoopis millegi muuga ja vaatamata sellele, et Euroopa majanduses on praegu keerulised ajad, siis millegipärast räägitakse kõige rohkem jalgpallist ja, ja Ukrainas ja, ja Poolas toimuv palli Euroopa meistrivõistlused on sellel korral andnud põhjust arutleda ka millegi muu kui jalgpalli üle. Räägitakse ka Ukraina poliitikast, Ukraina sisepoliitikast, opositsiooni tagakiusamisest, aga peale selle räägitakse ka rassismis. Ja, ja väga palju räägitakse, et, et see on, see on ootamatu pööre. Keegi veel kaks aastat tagasi ei ei aimanud, et jalgpalli Euroopa meistrivõistlustega seoses millestki sellisest räägitakse. Aga kui me vaatame seda, et kui paljud riikide valitsusjuhid või ka valitsuse liikmed on otsustanud mitte minna vaatama oma meeskondade mänge ja boikoteerida just ennekõike Ukraina pärast jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi, siis siis mingisuguse sõnumi on siiski avalikkusele saatnud, aga, aga. Mulle tundub, et arvestades seda, et ikkagi Ukrainas on pidu on tuhandeid või sadu tuhandeid inimesi külla sõitnud ja, ja, ja, ja teleülekanded toimuvad, räägitakse ka jalgpallist ja kõigest muust, et et Viktor Janukovitš lihtsalt itsitab pihku. No ega siis Ukraina pole ju ju ainus näide, et tegelikult on demokraatiaga seal lood nii, nagu nad on, ehk siis väga kehvad. Aga hoolimata sellest spordipidu toimub täpselt samamoodi Toius, eurovisioon Aserbaidžaanis me teame väga hästi, milline riik on Aserbaidžaan. Varsti tulevad jäähoki maailmameistrivõistlused Valgevenes. Diktatuuririigis sisuliselt sotsist tulevad olümpiamängud Venemaa, kus samamoodi inimõigustega. Palli MM 2018 Venemaal. Ja see ka veel, eks ole, nii et sport on, nagu öeldakse, poliitikaülene paraku. See on võib-olla laiem küsimus, ma ise jalgpalli ei jälgi eriti, aga, aga nii spordi kui ka ütleme niisuguste noh, Eurovisiooni ja vastavate üritustega on alati see küsimus, et millal, millal boikott aitab ja millal mitte. Teatud piirini võiks ju arvata, et et mingisugune, mitte just kõige demokraatlikum riik saab. Noh, võib-olla see kuidagi motiveerib neid muutuma euroopalikumaksja demokraatlikumaks, kui sinna tullakse kokku ja juhitakse tähelepanu ja võib-olla peo pidutsemise kõrvalt juhitakse tähelepanuga valulikumatele asjadele ja nii edasi ja nii edasi, et see on nagu alati huvitav, et kust see piir läheb, millal, millal boikott on nagu noh, kõige õigem või isegi ainus lahendus, et ütleme, Põhja-Koreasse me ei lähe ilmselt suurvõistlusi pidama. Põhja-Koreale ega keegi ei anna suurvõistluste korraldamise õigust. Aga, aga siin tuleb muidugi vaadata ka, millal anti Ukrainale ja Poolale see Euroopa jalgpalli meistrivõistluste korraldamisõiguse, siis oli 2007. aastal toona keegi ei näinud ette selliseid arenguid nagu, nagu täna Ukrainas ja ja keegi ei, ei pööranud ka seda seda paati ümber, kui kui oli näha, et olukord hakkab, hakkab minema sinna, kuhu, kuhu kõige rohkem kardetakse, et, et see kindlasti tulevikus kõikvõimalike otsuste puhul sunnib kõikvõimalikke suuri spordialaliit pigem otsustama turvaliste valikute kasuks. Sellepärast et kui me meenutame, et Ukraina ja Poola võitsid toona Rootsit jalgpalli Euroopa meistrivõistluste korraldamisõiguse üle võistlemisel, siis siis tõenäoliselt edaspidi hakatakse eelistama pigem selliseid turvalisi variante ja selliseid kergeid riskipiirkondi hakatakse lihtsalt vältima isegi siis, kui sealt võib tulla huvitava päritoluga raha. Huvitav oleks teada, tagantjärgi ei ole jõudnud sirvida, et millal anti Müncheni olümpiamängude õigus 66. aastal. Et kas see oli ka enne Hitleri võimuletulekut või oli Hitler võimul? Reeglina seda teatakse siiski juba neli aastat ette, vähemalt. No aga siis juba tegutses väga aktiivselt. Nonii, aga keegi toona veel ei aimanud ja suurema osa kuritegusid Ta oli toimepanemata, mis mistõttu tõesti see, see tekitab, küsimus, aga, aga seda enam mõtlen, et sellisel juhul hakatakse eelistama turvalisi variante. Ja selliseid katsetamise ja arenenud piirkondi pigem või vähem arenenud piirkondi eelistatakse vähem. Aga kui me vaatame ka seda, et see siiski toimub üleüldise rahvusvahelise hääletuse korras, siis kui me räägime olümpiamängude korraldamisest, siis, siis siin kindlasti. Kuna rockis on ikka 100 üle 170 riigi vist isegi kuni 200 riiki, siis siis nende häälte osas kokkulepete sõlmimine on nii või teisiti väga keeruline. Me kõik spordivõistlused võiksid toimuda vähemalt Euroopa meistrivõistlused Euroopa kõige turvalisematesse piirkondadesse ehk siis vaheldumisi Skandinaavia ja Baltikum. Nii aga vahetame teemat ja räägime pisut ka kodustel teemadel. Erakondade rahastamine enam ei ole midagi kuulda. Isegi opositsioonierakondade suu on üsna lukus ja, ja küll siin vahepeal, et, et kuuldavasti siis Kristen Michal ja Kalev Lillo lähevad järgmisel nädalal selgitusi andma seoses seoses selle rahastamisskandaaliga, aga aga kuidagi vaikseks on jäänud ja ei ole enam uusi tunnistusi peale tulnud. Et kas, kas see suure kisaga alanud skandaal võibki nõnda hääbuda? Nojah, kaua see ajakirjandus jõuab seda teemat üksinda üleval hoida, kui kui poliitikud kaasa ei tule, ei tule kaasa need, kes, kes tegelikult peaksid selle olukorra kas siis ära selgitama või ära lahendama. Et kuidas, kuidas see rahastamine käib, et noh, selles mõttes Reformierakonna lootus, et suvi tuleb peale ja vaibub ära, kipub võib-olla minema isegi täide, kuigi homme teatavasti toimub Reformierakonna üldkogu Viljandis, aga millegipärast mul on tunne, et sealt küll mingisugust uudist. Uudis uudislugu. Aga seal on lubanud kõne pidada ka Silver Meikar. Nojah, aga messe silver passika rohkem ütleme, kui ta juba öelnud on. Näeksime teid huvitav, et kuidas see vastu võetakse ja nii edasi ja nii edasi, aga. Ja kui see läheb selliseks sõna sõna vastu väitluseks ja keegi rohkem ütleme, keegi rohkem neid paljastusi ei toeta, siis ongi nagu väga raske midagi midagi sellest edaspidi kätte saada, et võib-olla võib-olla nii palju on juba ära tehtud, et raskem on nagu seda seda ümbriku noorele tulijale pihku pista. Kuule, mine, mine pane arvele. Pangas aga et kas nagu seni tehtut kuidagi selgitatakse, ometi võiks. Aga üks asi on kindlasti selge, et rahva arvamus, et kõik poliitikud on kaabakad on süvenenud tegelikult tänases Eesti Päevalehes kirjutab jälle väga suurepärase kolumni Andrus Kivirähk, siis ta ütleb, et et kui Ansip usub Michalit, siis eesti rahvas usub meikarit tegelikult. Ja see, et Reformierakond eitab kangekaelselt Nende rahastamisskeemide olemasolu, meenutab talle Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle, mida Nõukogude liit ka eitas, kuni viimase võimaluse, kuigi läänemaailm teadis, et nad on olemas. Jah, selle näitamine ilma kirjalike tõenditeta või, või kättesaadavate kirjade kirjalike tõenditeta teebki, tekitabki sellise sõna sõna vastu olukorra. Noh iseenesest ju, kui noh, kui tegu on selgelt reeglitele, et siis jutt ja kui leitakse, et ei, meil midagi niisugust ei toimu, siis tegelikult peaks minema nihukeseks tugevaks sisemiseks lahkamiseks, et mis toimub, kas keegi on teinud nagu omavahel, aga midagi niisugust ei ole? Ei ole näha, on hoopis teine küsimus on, et kas, kas erakondade rahastamine, kas need reeglid peaks olema nii ranged, kui nad Eestis on? Et minu meelest realistlik rikkumine iseenesest ei ole nagu hea põhjus neid muuta, aga et kui need reeglid kellelegi ei meeldi, siis oleks parem nagu võtame laua peale ja arutada, et et äkki nad peaks olema teistsugused kui see, et minnakse nagu nurga tagant ja ümberringi. Minu jaoks on ikkagi küsimus ka selles, et et millegipärast me näeme väga vähe initsiatiivi, mis puudutab ka kontrolli tõhustamist erakondade rahastamise üle, et, et meil on olemas erakondade rahastamise kontrollikomisjoni erakondade rahastamise kontrollikomisjonil on olnud ka väga palju häid ja huvitavaid ettepanekuid. Ja, ja neil on ka ettepanekuid, mis puudutab valimisreklaame, mis on erakondadega kõige suurem, kuluallikas ja nii edasi. Aga millegipärast erakonnad ei taha selle diskussiooniga väga kaasa minna ja pigem loodetakse, et see diskussioon kuidagi vaibub, et nad ei peaks kiiresti mingisuguseid seisukohti välja töötama, et pakkuda midagi välja. Nad ütlevad, et hakkame asja arutama ja küll me kuhugi välja jõuame. Ja lootus on see, et, et see, milleni ühel hetkel välja jõutakse, et see võib-olla pisut kosmeetiliselt erineks sellest praegusest olukorrast, aga et võimalikult vähe peaks muutma, et justkui meil oleks nagu peaaegu juba toimiv süsteem ja siis on veel laual see ettepanek. Et aga järsku peaks ka erakondadele annetamist lubama siis peale peale eraisikutega ka ettevõtetele, et, et noh, see ei ole ju, see ei ole ju antud juhul lahendus, et küsimus on, küsimus on natukene laiem ja küsimus on Eesti poliitika usaldusväärsuses laiemalt, et kas, kas poliitikud tahavad teha läbinähtavat arusaadavat poliitikat või mitte? Ja antud juhul millegipärast ka viimase nädala-poolteise reaktsioonidest ja sellisest hoiakust on näha, et millegipärast vähemalt rahastamise küsimustes seda poliitiku poliitika läbinähtavust ei ole ja, ja kuna see ei ole rahastamise küsimuses selgelt läbinähtav, siis, siis see vari kandub ka teistele valdkondadele ja seega jäävad õhku ikkagi kahtlused, et kas mingid eelnõud või, või otsused on ostetud. Usaldusväärsuse küsimus ja see tahtmatus selle kriitikaga tegeleda ja vastutust võtta, noh, üks kedagi skandaal, kui üksteise järel nad kõik kuidagi käivad meediast läbi, siis nagu libisevad kuidagi üle. Et kogu aeg on, kui jääb selline tunne, et keegi ei võta vastutust ja kedagi ei võeta vastutusele. Ja samasse usaldusväärsus kannatab kogu aeg. Tegelikult sellest saab, saabki ka julgeoleku küsimus, et kui ikkagi tekib olukord, et inimesed on väga frustreerunud ja pettunud üldse kogu demokraatlikus süsteemis, ütlevad, et need erakonnad on kõik niuksed, võta üks ja viska teist. Et noh, siis me võime oodata, ma ei tea, mingi karismaatilist juhti, kes ütleb, et mina panen asjad paika. Ja kes panebki asjad paika, et et sellist, et sellist olukorda ei tohiks tekkida või isegi teoreetilist võimalust selleks. See on jah, väga kõnekas, et kõik erakonnad on sellel teemal vait opositsioon, täpselt samamoodi, mis noh, üks pluss üks on ikka kaks, eks ole, et kui hakata lihtsalt matemaatikat võtma, siis järelikult Ühe ühe ühe märkimisväärse erandiga ma kuulasin eilset opositsioonitundi, kus Keskerakonna esindaja ütles, et loomulikult tuleb erakondadel raha vähendada ja ja et tuleb ikka tõsine kontroll kehtestada ja nii edasi. Aga antud juhul ma ei tea, kas, kas Aivar Riisalu esindas Keskerakonna seisukohta või väga selgelt oma isiklikku seisu. Keskerakond võiks sel teemal täiesti suu kinni hoida, sellepärast me kõik mäletame seda idaraha skandaali, kui Edgar Savisaar käis Venemaalt oma parteile raha küsimas. Huvitav on muidugi ka veel see, et, et kui nüüd on räägitud hästi palju meie erakondade palgest ja sellest, miks nad ikkagi on vait olnud, siis siis samavõrd palju on räägitud ja ka kõikvõimalike uute erakondade tekkimisest ja seetõttu mulle jäi sellel nädalal silma Mihkel Muti artikkel, kus ta ütles, et et uus tulija ei pruugi olla ka puhtuke, et et ta on pigem seisukohal, et sellist puhtukeste parteid ei ole ega tule, et, et see kellega me peame oma oma poliitilises elus kokku puutuma, need inimesed, et nende puhul ongi pigem me peame arvestama, arvestama, et, et nad ei pruugi olla olla paremad kui kui, kui me ise vaata siis et ta ei ole kusagil metsas ühte sellist tubli ettevõtlikku meest, kes ühel hetkel mõtleb, et ta teeb, ei, tuleb ja valitseb Eesti riiki ausalt ja läbinisti eetiliselt. Mihklil on täiesti õige seisukoht selles mõttes, et puhtukesed ja arukad inimesed ei saagi moodustada erakonda sel lihtsal põhjusel, et kui sul on mõistus peas, siis sa lihtsalt poliitikasse ei lähe. Poliitikasse lähevadki need, kellel on mingisugune kruvi siin poliitiline loom, eks ole. No aga miks me siis sõimame broilereid? Mina ei, mina küll ei julge poliitikutest kellelgi mõistust peas ei ole, aga aga see on, see on tõsi, et ei ole ja kui me vaatame, vaatame Soomet, siis miks Matti Vanhanen pidi taganema, lõpuks seal oli kõige ka üks skandaal teise otsa seoses nagu sihukeste JOKK piiril olevate rahastamistehingutega, vaatame Rootsist, seal on noh, seal on muidugi see tagasiastumise künnis on tunduvalt tundlikum kui meil siin. Aga seda juhtub, seda on igal pool ja ma usun, et nii mõnigi võib tulla poliitikasse väga idealistlikult. Ei arva arvata, et mina teen küll kõik õigesti kuni võim hakkab meelitama, muide, lugesin väga huvitavast psühholoogilisest testist ühest artiklis, kus kus kirjutati sellest, kuidas juhuslikult moodustati, moodustati tudengitest kolmest inimesest koosnevad grupid. Täiesti juhuslikult määrati üks neist grupijuhiks jändi, neile anti mingisugune pisikene ülesanne täita. Ja pool tundi hiljem ainult pool tundi hiljem mindi selle nende kolme inimese juurde nelja küpsisega. Ja vaadati, et kes selle noh, igaks ühe saadeti, et kes selle neljanda ühe küpsise endale. Jah, igas grupis tähendab 100 protsenti oli see, kes määrati liigliidriks täiesti juhuslikult pool tundi varem. Ehk siis ehk siis see nagu räägib minust enim inimese psühholoogiast, väga palju see räägib, noh kuni nende seal tõestati seda kuni pankurite boonuste nii välja, et kui inimene midagi endale kätte saab, siis ta tunneb, et see on et kuidagi, et, et see on õigustatud ja ta peabki saama ja ma usun, et see on inimese psühholoogiat, et kui saab piisava võimupositsiooni kätte, siis hakkabki uskuma, et mulle kuulub nüüd natukene rohkem ja natukene veeru. Et see, see justkui kinnitab seda, et puhtukesi ei olegi olemas. Võib-olla küll, jah, ei, no neid võib olla, aga. Tundsime masinavärki ja seal tõesti on süda õigel kohal, siis kaks asja, et kas sa, kas sa paindud selle selle selle mehhanismi all kas lähed lolliks oma südametunnistusega vastuollu või lihtsalt tuled ära? Kuulge, meil on väga vähe aega, aga kuna meid ootab ees väga huvitav nädal, nimelt valimised, Kreekas koidab, kui Andrus Veerpalu tõehetk rahvusvahelise spordiarbitraaži kohtus ja, ja tõenäoliselt läheb tunnistusi andma siis ka Reformierakonna tandem Michal Lillo, siis mida Kreekast ootama? Ma arvan, et, Ega tulemus ei muutu võrreldes eelmiste valimistega, patiseis jääb püsima, arvan mina. Tegelikult. Mida spordiarbitraažikohtust ootate? Noh, sa ikka küsida, nagu oleks Igor Mangi katkenud? Teda tsiteeritakse muuseas, viimasel ajal päris palju. No mina usun veerpalu, ütleme, usub meikarit nii, ja mida siis ootate üle kuulamiselt, prokuratuuris või keskkriminaalpolitseis? Vaata Michalit, Naiusu. Et need Barroso mehelik ja siinkohal paneme tänasele saatele teie tänased rahva teenrid olid Heili Masso, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar ja soovime teile siinkohal rahulikku laupäeva jätku.