Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. 300 esimeses Eesti loos on jälle juttu pulmadest. Selles saates pöörame rohkem tähelepanu aga talurahvale. Me teame nüüd, et aadlikud pidasid Liivimaal 16. sajandil suurejoonelisi pulmi. Ka talupoja pulmade kohta on päris palju kirjeldusi. See pakkus reisimine meestele ja kroonikutele huvi, sest see oli nende jaoks eksootiline. Talurahva pulmad peeti tavaliselt talvisel ajal enne mardipäeva käidi kirikus ja siis võttis veel mõni nädal aega, kui pulmapidu peeti. Kui saajad olid. Talvel, sai pidu pidada, sest salved olid täis. Saates esineb Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteadur Ants Heinsaate toimetaja Piret Kriivan. Mis siis veel on talupoegade pulmade kohta teada? Jah, nii imelik kui see ei ole isegi rohkem kui aadli põlvede kohta, sest sesse talupoegade abiellumise kombestik, kombed see on mingil määral käinud kogu aeg siinsetele võimudele natukene. Jah, natuke hinda natuke on probleeme olnud. Isegi Läti Henrik räägib sellest, et eestlased õlgasid oma usu ja võtsid oma oma liignaised tagasi või siis samuti röövisid sealt kuskilt Rootsi rannikult, tõid naisi, osa, võtsid endale osa, müüsid kuramale kuralistele, vat naisi, röövi see võit, võitlus naiste või noh, pruuti pruudirööviga, see on jälle üks niisugune. Kuidas ütelda, niuke punane joon seda tihti juttu, samuti mainisin, et, et enne seda käidi kirikus, aga lõppe, millist allikat, allikat jälgida. Mul on siin jah, näiteks mingisugune Saare-Lääne piiskopkonna institutsiooni protokollid 1519 kuni 22. Seal toonane Saare-Lääne piiskop kirjutab väga murelikult, et pea kõigis kihelkondades esineb metsikuid abielus abielusid, abielurikkumisi oma naise maha jätma, mis siia teiste naistega pagemisi ning naistevahetamisi eriti pahad väikse olud olevat, aga Märjamaal naiste ja neidude röövimised ja vägistamised on lausa igapäevane nähtus. Fay mõisas, see jäi sellele seal, piiskop kiiver jäi eriti silma, seal elavad enamalt jaolt kõik talupojad, mitte kristlikus abielus, abielus. Nii et keda uskuda osalt Ta oli see tingitud ja et ei, Kristlikult laulatatud olid, oli tikitud sellest, et ei juhtunud sellest korralikud paks. Aga tee niisugust? Jah, see on üks komme, mille vastu võideldi ja teine, mille vastu väga ägedalt ei võidelnud lausa käsikäes ilmad, oleksid teadnud seda siinset kirikujuhid kui ka piiri taga tähendab praegusel Vadja maal või jah, ingerimaal vadjalaste ja isurite juures täpselt samasugused pulmakombed. Et see, mis seostub ka naisterööviga et naise aeti peale abielu või abiellumise käigus pulmade käigus aeti juuksed maha selle vastu juba Novgorodi Novgorodi piiskopid on korduvalt korduvalt võtnud sõna, kui ma ei eksi, siis lausa lausa 16. sajandi algul, aga ka siin on noh, näiteks sõna võetud selle puhul et millal see ometi lõpeb tegelikult naiste juuksemahaajamise komme, see ei lõppenud enne, kui alles seiskunud algul ja kui mõnigi tahab jah, niisugust romantilist pilti eesti ütelda niisugusest jah, niisugusest Russo väärsest naisest aru peas, aga tanu alt ei saab küll mingisuguseid ja naised olid korralikutenad. Iga laupäeval, iga saunaskäigu ajal kaapisid oma pea uuesti puhtaks, oli saalis kui puhtaks täiesti kiilaks täisti kiilaks Eesti abielunaine sõltuvalt muidugi piirkonnast, aga tol ajal peaaegu kõikjal hiljem mõnedes piirkondades varem olid kiilakad. Ei usu seda, see on ja vita ainult kiilakad, vaid igasuguseid asju, mille vastu vastu. Tollane jah või isegi ei kujuta täpselt ette, kuidas tollane tollane sest praegu see, see ilus pilt rahvariietest said ju pärit 19. sajandi lõppu, kahe prantslased algul korjatud rahvariiete põhjal hoolimata hoolimata ka no siis anti tola eester hobusepeegleid kõige kõige paremaid asju. Aga see, et see on rahvariiet, probleemson, nii keerukas taks, seda ei saa ütelda, et on olemas mingisugune mingisugune väga ürgne rahvariided. Rahvarõivatüüp siis kas on ikka niivõrd moealdis olnud? Jah? Üks asi, mis kidesse püsis, kaua aega, oli seesama sõba, millest Läti Henrik räägib, kui öeldakse seda teid, vaipu võeti kaasa, teede olid, need püsisid kaua rahvariietes naiste naiste talud, et nad olid kiilakad, naised, naised, asjad tulid, automaate kõik tanu all. Isegi kui sul oli Oll, oli lap, kas siis sa läksid tanu alla, see oli ja oli muide mingi periood siin 18. sajandi keskel. Mill osa kirikuõpetaja kellani moraali puhtus eesmärgil tegi niisuguse ettepaneku, et mitte mingil juhul lubada vallalisi, kuid lapsega naisi tanutada. See lõppes katastroofiga. Kümned enesetapud, enesetapud, üks, kes selle vastu dollakkavad olla kirjutas, oli täita suupel. Ütles, et tuleb lubada seda tanu alla, mis sest, et nagunii on see laine nii palju kannatanud, et seda kannatustest ei saa, ei saa lubada ja noh, jah. Ka naine ajas endal pea paljaks, aga mees. Oli siis pikkade juustega, oli pika jah, juhtivalt välimus, vehe, Pikaad, Juup, eesti meeste pikad juuksed püsisid ikka üüratult kaua üle ootuste kaua veel sõltuvalt jälle piirkonnast siin jah, tantsida praegu näiteks Jansen kirjutab, ütleb noh, ka juba eesti post. No posti missugune Eesti Postimees, et et õia talle isegi üks tal on üks sihuke ühest edumeelsest talu veest on jutt, et ütleb, et nende külas olid kõik edumeelsed. Et meestel olid juba lühikesed või noh, ütleb, et meie küla ja oli edumeelne, see oli siis kuskil 1265 midagi niimoodi, et meie meestel on kõigil juba lühikesed juuksed ja pikad püksid. Pikad püksid, sest see lühikese püksivood vega ärge ütlege, vat tõesti vanemad soo leiu täituvad pikki pükse, aga nii nagu ta baroki rokokoo ajal 1868 seitse tuli selle aluse moodi. Sealt läks ka see talupojale, et on sukk ja lühike püks ja lühike püks. See püsis kõrgmoes kuni prantsuse revolutsioonini, aga talupojapoes niisuguse pikalt järele kell kuus, 50 60 aastat ja 60 aastat hiljem. Aga ta oli alati astmega seotud Kõrboega isegi seda ütelda, seda eelkõige talupojariietust, see on praktiline. Uisugi tööl loomulikult särgi väel, jälle need reisimehed panevad seda väga pahaks, et võiks pahaks, aga imeks, et kui eriti lõiku saarle kuumad augustipäevad, särgi väel aga pidulikult Ta läks naine abielunaine kindlasti põllega ja pakile, tal oli piht niivõrd peenikeseks kuskil 1750 60 sipelgas peeneks tassitud, sest see oli moes. See takistas lausa hindamist või isegi selline asi öeldakse 1000, kõik on jalats pidi oleva. Mugav no loomulikult tööjalats, aga näiteks näiteks Saaremaal tulid kingad, sabarakud 18. sajandi ja need esimesed kingad, need imiteerisid neid, milles pistan säilimist, andmeid on kingu kantiga varemalt. Kant ja siis jälle unustad, mitte unustatud, vaid läks olukord nii hulluks, et ei olnud võimalik saada ka Saaremaal olnud erandkorras Saaremaa kingad näiteks, et varasemalt kuskil 1760 70 andmed on, nendel on, on konts ei ole mitte Sakust praegugi kal konts all on nii-öelda kontsa all, vaid kuts oli peaaegu keset talda vaiguv raadiuses raske ütelda, aga kuidagi niisugune, et ja umbes nii nagu Hiinasted mässitud jalakesed, et kui ma lähen seda mööda lumist teed, on see tulemustelt lühikesed tippjalad, tähendab ja see oli samuti rokokoo moest üle võetud. Mingil ajal oli see rokko, perioodil oli see moes, aga loomulikult juba russoaegu kõik vaatasid selle peale, kui noh, esiteks niisuguse umbes korseti lega kattub pikapeale halvasti vaatama, et see oli juba ammu välja tõlgat välja tõugatud, kõrgmoest, aga talupojamoes isegi niisugune noh loomulikult niisuguste kingadega ka kirikusse mind ikkagi linatripiga näpusega siis kõpskingakestega mindi sinna kirikusse sisse ja kui olid pulmad ja seda, kuidas on väga vara kirjeldus talupoja pulmadest, son põlile park, kus või aga seda kuskilt 1620 üles märgitud, et et laulatuse ajal püüdis nii peigmees astuda pruudile kui ka või peale laulatus kohe pruut astuda peigmehele jala peale ja see on vana vana tarkus ja kelles õnneks läks. Vana tarkus küll, aga ma kunagi ei tea, kui vana see on. Juba tollal oli see Läks õnneks teisi alal astuda, selle, selle käes siis jäi nagu edasises elus. Nagu võib. Nii aga talupoja pulmas, mida söödi Kui rikkalik oli see pulmalaud 16. sajandi keskpaigas. Tolles aja kohta muidugi ühtegi talupojamenüüd, ühtegi talupojaarvet pole säilinud, aga me teame seda, et hilisemast perioodist on see olnud kogu aeg nii-öelda jälle üks, mille puhul isegi põhipõhjus. Miks anti ka talupoegade kohta neid? Ei, me ei anta pitaat välja, vaid neid oli kohustuslikus korras. Tähendab sügisesel ajal pidid, et kiriku õpetad kantslist Ta lugema, et vist mitu päeva tohib pidada, kui palju tohib külalisi kutsuda ja just nimelt, kui palju tohib süüa anda, seal ei olnud iialgi juttu, mida täpselt seal ei olnud ei mingitest metslindudest, vaid seal oli juttudest kogustest. Asi oli nimelt oht oli selles, et talupoeg sõi selle sügisese pulma, tähendab, sõi ennast paljaks. Tähendab, suured pulmad viisid nii mõnegi talupoja. Vähemalt jah, jaanuaris-veebruaris ei olnud tal ära midagi hamba alla panna, sest pulmad tahtsid pidamist ja kõik need pulmaõlled pulmaleivad pulmadeks toodiga tohutult palju kaasa. See niisugune kaasa toomise komme täpselt samuti võidakse lugeda mõne mõne talupoja pulmakirjeldus, öeldi, et nüüd on nagu palju neid on. Sebastian Münsteril on russo, räägib igasuguseid vuna kirjeldusi, näiteks mul siin täiesti juhuslik, mõni mõni on liiga pikk balansi, kõige lühema. See on näiteks Brans nüansist, et tema on, tema katkes, püüdis Liivimaa kroonikat kirjutada, järjekordseid oli mitmeid ja sellega kirjutada sai valmis kuskil 1600 õeks. Tegelikult selle sõja perioodil, mis Askistes mist Liivi sõjaga alanud. See jäi tal muidugi käsikirja alles väga hilja, alles 19. sajandi seal heitja viranti uuesti välja ja tema ütleb. Tema üks niisugune varaseid kirjeldusi ühes pulmas on niisugune. Õige iseäralik on aga nende naisevõtt ehk abiellumine. Kui kellelgi on mõni tüdruk meele järele ja ta on selle endale naiseks välja valinud kogub ta oma sugulased ja sõbrad kokku. Nad võtavad relvad kaasa, lähevad, röövivad tüdruku ära ning viivad mehe koju. Siis lasevad nad tüdruku sugulastele-sõpradele teatada, et teed võivad tulla korda ainult pudi lovi puhul üheskoos viina võtma. Kuid tüdruk omaksevad, savad mõnikord kavatsetavast pluusi, tõmbab sest varem teada ja, ja jõuavad omalt poolt vastuabinõusid organiseerida. Siis võib see kõik lõppeda kenakese kähklusega. Eritlikud kosilane ja peigmees teile meeltmööda ei ole. Kui aga nad temaga rahul on. Kutse vastu viivad kingituseks õlut ja toiduaineid kaasa kosutavat 11 vastastikku saavad lahkumisel kingiks kindaid ja siin on autor võistleja kroonikutel käterätikud tekstist lihtsalt niisama, rätikud, kaelarätikud ja lähevad lähevad koju tagasi. Nii toimitakse Liivimaal sageli veel tänapäevani tänapäevalgi. Et tähendab pruute röövitakse, putel röövitakse ja veel üks täpselt samast ajast või isegi varem on igasuguseid kaebusi on või igasuguseid, mis, mis nagu iseloomustavad tollast talupoja pulmapidamist näiteks Järvamaalt 1596. Üks kiriku visitaator või kirikukontrollija paneb just Järva puhul seda eriti pahaks, et sellest maakolas esineb ülimalt laidetav komme. Et vanemad võtavad oma 10 kuni 12 aastastele poegadele naised ja seda selleks, et oma peresid kasvatada ja töökäsi juurde saada. Noh, ka niisugune asi ei ole võimalik, et kui ta oli, see oli 1596, kujutage seda olukorda. Maa on laastatud, talud on tühjad, töökäsi on vähe ja peremees mõtlekus saada ja veel niisugune tasud sulaste joodavat. Ta aga võtaks näiteks minia, mis sest, et poeg on alles. Jah, nagu sina väidad, 10 aastane. Aga võtame talle naise. Nii et kõik võimalused on olemas. Kingitustest oli jutte, siis kingitusi pulmadeks ikka tegi mulle oi, mitte ainult kingitusi tehtud, vaid tähendab kingitusi, tegi kingitusi, tegi pruut. Ja see on, sellest on ka palju, mul ei ole nagu siin nagu. Ma ei suuda neid kõiki meelde tuletada, äkki, aga see on tegelikult see on ka läbi aegade saani, tõstke nendest varasematest varasemates kirjeldustes saat lausa ja tõesti siis seitsmeteistkümnel saad, algus lihtsalt varasemaid ei ole. Aga see käib ka varasema aja kohta loomulikult. Tähendab nii, kui ütleme, nii-öelda kosjad välja kuulutati. Piirkonniti muidugi erinev, aga see nagu enam-vähem kõigile, nii kui kosjad oli välja kuulutatud, läks, läks pruut või see tulevane jah, tulevane pruudiseisuses sav noorik läks või neiu läks koos oma sama kaasa kaasa naistega. Läks nii-öelda küla peale, et kokku korjata Ta kõik need villad ja linad, millest veel juurde kududa ja kedrata, aga tegelikult oli see kudumine ketramine hakanud juba laba lausa varases lapsepõlves. See oli lausa uskumatu. Tähendab mina lihtsalt tsiteerin neid neid toonaseid kirjamehi, et see oli lausa uskumatu, millistes kogustes oli iga pruut oma pulmadeks valmistanud ja pruute ema mõnikord kase, vana vanatädi või kõik, kes olid kogu see, nii et, ja see kigita laiali suuremalt jaolt kaasa varad, need, need kaasa nii-öelda need kaasavara tombud olid hiiglaslikud. Ka see oli muidugi täpselt Nendes bulla määrustes Bullo määrustes paika pandud, et talupojad ei kingiks vastastikku 11 nii-öelda purupaljaks, et pruute kinnistas purupaljaks lõbuks baiti vist ainult nii-öelda paar kindaid ja ja siis ütleme need sukapaelad midagi niimoodi, aga tegelikult ööd, kindad ruutpidi panema, neid kindaid kingiks igale poole läks laut. Ta sidus ta need lehmale selle sarvede juurde, läks kaevule, kaevu kogu külge. Seoti see oli jah, vaesed pruudid, vaesed pruudid, töökad, vaesed, töökad ja töökad ja tõesti siis see tähendab, et te viimane, viimane kiirkäik oli siis see, et kui oli vaja teada, siis võeti veel juurde, nii-öelda laenad, mitte laenatud. Jah, ta kirjatil öeldi pruudi kerjamine, pruut läksid need nii-öelda ametlik, kuidas kerjamas teati, et tal on pulmad tulekul. Ja siis veel see pool aastat või? Millal käidi kosjas, kus sa käid harilikult dist? Kevadiselt nagu ikka, kui on mahlad, hakkab liikuv jala ragulka dollas istet tollase kiratsema ka mingisuguseid 1600 ikka needsamad lohud, et tuli, tuli mees, kes tahtis abielluda. Tuli siis oma oma kaaslasega isamehega koos jälle otsib seda seda mullikat või kana, kes on kaduma läinud. Esimese hooga öeldakse, et siin pole mingit kana, aga ei lubata isegi sellel. Ja ta aru saada, kumb on isegi istuda. Aga noh, päris otsekava ära ei öelda, mõnikord olete ära loomulikult järgmisel korral sai alles istuda, alles siis kolmandal korral, siis olid, olid need pruudi viinad. Muideks pruudi vinge veel pole. Vaata, see ei ole küll ürgvana. Sellepärast et siin ei ole. Triin on alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpunähtus, ennelikke mõdu. Vaat on teleka kõlu, oli mõdu, on Võsu on jah niisugune Ida-Euroopa jook. Mõdu ei joodud, igal pool muidugi ei puntudki. Talbot, vaata Riiast on näiteks mõdu veetud eksporditud Saksamaale ja see oli niuke Ida-Euroopa siin oli siin oli küll mõdu, siin oli mõdu, aga, aga õlu oli, kas õlu oli hea või halb, seda ma ei oska ütelda, sellepärast õlut tehti talu katega. Teadvus taluvust taluvad tekki, õlut tehti kividega, aga kas oli hea või halb, sest kirjeldasid igasuguseid, mul on siin näiteks jah, mul on siin üks, üks reisimees reisimees aastast 1580 samal kihiel tema oli reisimees, kes ta käis igal pool, ta tuli läbitart. Ta heitis Peipsi peale ja ja käis Pihkvas vahepeal tuli Eestisse tagasi ja ütleb seda, et siin õlu on ikka väga vilets, aga samas väga vara poolt, lausa 16. sajandi keskpaigast on teada, et Karksist on laus, et Karksi õlu olevat olnud. Ma ei tea, kas Karksi õlle vis teavad seda, küllap teavad, et Karksi õlu on nii hea või tähendab teatud talupoja lõu, et seda viidi lausa presimaale saksa ordumeistrile, noh, tähendab või tellimus sinna ordumeistrile või tähendab ordu ordumeistri õukonda. Et igasuguseid. Aga muidu on jah, niisugune Ida-Euroopa Te olete juba mitu korda maininud reisimeest või reisimehi, kes need reisimehed olid? Reisimehi Lagosi saabuval kihial, tema oli vist tema lips tõbist, professionaalne reisija. Kus tal see, tema nagu ma aru saan, tema reisis üksinda, reisis üksinda ja tema ei ole mitte ainult siin. Ainult Silviva reisivad, tema reisid on ikka väga suur, need on publitseeritud õnneks 16. sajandi toad väga raskel 1586 kõige raskemal ajal sellesama selles suure ta on suurepärane kirjeldaja, selle sellele tollasele olustik oli see siis tema ütleb selle tollase olude kohta nii ilmekalt. Jah, ma teda jälle täitsa juhuslikult homotsitaat olemas ka või, või leian teda siit laua pealt. Nii rikas ja uhke, kui siin aadel on enne sõda olnud. Aastal 1006 kirjutad, kirjutad seda sama nigelalt ja kehvalt elatakse nüüd kogu maal varastatud, röövitud ja lõhutud, kõik külad, alevit ja lossid Moscoviitide poolt maha põletatud, kuid esialgu ei või mõeldagi siin veel millegi ülesehitamisele ehk muule säärasele, vaid ainult igapäevasele leivale ning hinges püsimisele ja seda vähemalt niikaua, kuni püsivalt rahu pole veel saavutatud. Mina olen selle kiheliga puhtunud siis kokku üks siin eelmisel aastal ilmuseks Sagadi raamat, täiesti juhuslikult tähendab aeg on sattunud see kihialga Rakverre 1526 juba selle aasta suvel kuskil racter oli nii viletsas seisus, et ta ei ei leidnud ühte ühtegi korralikku öömaja taset disennast ühe püssimeistri juurde öömajale ja samuti ta tahtis sealt edasisõiduks saada terve Rakvere Pealthobust. Noh, tollal oli kõik hobusega lossi linnuse Foogtil endal oli, oli vist ainult üks hobune ja midagi niimoodi alles juhuslikult üks aadlivees pärast selgub, et see oli tollane Sagadi mõisnik võttis ta kaasa, sõitsid Sagadi mõisa ja seal ei olnud tal ka mitte midagi muud. Niivõrd vilets oli olukord, et kogu selles mõisas oligi ainult kaks voodit või enam-vähem rahuldavat voodit. Ühes pidi magama mõistlik ise teises selles suured külalislahkuse pärast aeti juhuslikult külas olev keegi mõisniku sõber ülesse ja kissell ehitis sina sellest soojast voodist vasemisest temale jagu reisimisi, temast pidi hoolitsema. Järgmisel hommikul tuli karjapoiss nuttes. Et öösel on hundid tulnud lauta mitu lammast maha murtud, leiti selle lamba mingisuguseid taha tükki või seal niisugune räbal kolju räbal salt metsast ja siis oli nii, nagu seal kirjutab. Nüüd oli Sagadi mõisnik, on kindel, et see on libahundid, sest juba ka enne oli olnud niimoodi, et tal ei tekkinud üldse kahtlustki, et see, see vana tõde, Liivimaa on libahuntide kodu, nüüd tädid ka tema seda ise pealt. Sest see oli te Sagadi sündmus ja mis ta veel imestas, viska seostama mingi rajaga siis mis on KV mingil ajal. Kuid kirjanikud peaksid arvestama, et kas võib ütelda, kas tegelane näeb aknast toone kotka või mitte. 1586 oli aeg, peatub one, kured ei tea. Ajaloo seal esimest korda tulid, tulid siia Eestisse nimelt kihel paneb seda väga suureks imeks, ta märgib oma reisidest pikalt sellest, et sealt teie takk verest Sagadisse, ta näeb toonekurg, hiljem kadusid jälle ära alles uuesti toonekured, ma ei tea kuskil 19. sajandi lõpul siis talupojad arvasid otse toonekurg surma, hoolutaja neid nii lihtne olgu kardeti. Aga jah, näiteks, siis oli ka toonekurg, näitab kihialeiunud kiisel, ütleb, et tema, ainult eks ta oligi, lasti ainult toonekurge, aga mitte sellisel sellisel hulgal, ütleb, et ta loetles sellel vahepeal lühike vahemaa Rakverest Sagadis seal vahepeal maid midagi 20 kurge, mis ta nägi selle aja peale, on seda väga imeks. Kas kissell või tema taoliselt teised reisimehed. Ei ma saan aru veel, ikka on ja väga palju reisime ja muidugi väga palju niisuguseid reisimehi, kes reisivad muidugi eelkõige muidugi kaugelt mööda kauplete kipu kirjutama, aga kes kirjutavad, on need, kes on mingi mingi delegatsiooni koosseisus, kasvõi seesamune aarius ja need on, delegatsioon läheb harilikult Venemaale ja siis on nad tulevad siga siis Tallinnas maale. Guateerius näiteks tulnud 1616 Tallinnast maale, jälle jälle olukord on niisugune tol ajal, et Tallinnast Narvani ida kirjutab. Ta ei näinud kogu sellel reisil mitte ühtegi tervet maja ja las ta sõitis kaviitlast läbi, et tollase Viitna kõrtsi juures olevat teeäär Valendanud matmata kolpadest. Et seal oli olla mingisuguse Palmse lahing aastal 1600, ma ei tea, 14 või 12 tähendab mõned aastad varem. Et selline olukord, et noh, need on niisugused, kes on olnud niisuguste saatkondade liikmed, need on reisinud või siis näiteks ka need, kes tulevad ülemiitari Riia ja Valmiera toonase Volmeri ja siis tulevad sealt kuskilt Rõuge kandist tulevad Eestisse ja sissid keeravad vaat Vastseliina peale ja kuna Vastseliinas pidid ootama nii-öelda pass reisipassi või, või moodsas mõistes viisat, siis nad jäid sinna Vastseliinas nagu paigale sageli kaheks kolmeks nädalaks tikulise. See vastaspool sai ka siis oma selle turbe meeskonna ja kõik paberid korda, sa mõtled seda pikka aega suure tähtsa nii-öelda tsivilisatsioonide piiri ületamine, mis tähendab turbe meeskond, saatemeeskond, saate ja nuhk, nuhk papa Luhid sappa ja muidugi ka muidugi ka loomulikult tarvikute saanute või noh, neil oli keelega raskusi ja kes nii-öelda loomulikult, sest ta pidi teda väärik väärikalt. Ja neil olidki, olid harilikud kasa sihu, need volikirjad, kingitused vot niisugused ja vaata ka igasuguseid kirjutad täpselt samuti mõnikord talupoegadest kaladele istet realistest pulmadest teinud õega abistasid kohaliku kirikuõpetajaga tegi muidugi need kirjeldused vigu täis siis tahtsingi küsida, et kas need reisimehed sattusid näiteks ka Kont võõrasteks pulmadesse ja mida nad neid pulbadest arvasid? On ise Kohjuval kõige tuntum tõida kõige tuntum, kui kontvõõras on kell 12 loomulikult ja tema muide sellest kirjutanud no just nimelt pulmapidamisest vaks kirjutab oma seal siis 1700, kui ta tuli tarvast ja isegi kahed pulmad tähendab Narvast laiusele käis ta kahes pulmas ja ta talu õudsa käekiri, aga ta oli noor poiss. See kiri on säilinud, see kiri on täis tindiplekke ja nii edasi ja nii edasi. Kirjutab oma õele Ulrika Eleonora peale, et jah, et siin teel olid kahed kahed pulmad. Ta käis nendes ja vista nimeks pani, et nad ühe, et need kohalikud ühe koha peal hüplevad ja siis kas ta vis kirjutas mõne täpse bedus, hundi moodi uluvad või midagi ja, ja uluvad omapärasel omab, tähendab nii male tõukaval moel või midagi niisugust tiirutab midagi kui pikk või lühike võis see niisugune olla, sest sest seda jälle mõned hiljem need koduõpetajad rääkinud näiteks Petra kirjutanud, et ärge tahtke. Praegu tsitaat Petrilt, aga noh, tähendab nägu nende reisi kirjeldajate peaks viimane tipp või see viimane nähtus, tema kirjutab niimoodi, et ärge et ükski Balta nullex suuteline seda pulma täies mahus tiivalt ette kandma, see on võimatu, sest keegi ei suuda ju seda kahe-kolmepäevast leitsakud just talupoegade omavahelist mülisemist peaaegu tõlkes muidugi ilusas saksa keeles või mürinat möginat pealt noh, nii pikalt jälgida ja tema pidi ta ütleb, kui ta pidi mites kokku ja ta traageldamatele pulmakirjelduse. Kas Karl 12. käis aadli pulmas või talu talupoja pulmas talupoja pulmas juhuslikkust kumuslikud kontvõõrad ja neid on palju? Leidub, palju käsistimelt sattusid, sõltus puidu kreisiajast, see pidi olema siis pidi olema noh, nagu Narva lahing, kes oli ju, mis ta oli november, jah. Et peale mardipäeva enne jõule see vaheaeg, lühike aeg üle, ülejäänud aeg oli talupoeg. Nii vaene, et seal ei võimet ja muide osa asju me isegi ei oska isegi tõlgendada, näiteks kõikides kõikidest kirjeldustes on ta einoh, nagu käib nagu läbi või levib niisugune ütlus, et, et, et kosja mindi öösel. Mõõt tehke esimene küsimus, et miks, miks öösel asi on selles, et ka sageli ka siinsed ajaloolased ei tead, talupojapäevakava jah, ütleme kas siis ma ei tea, pole mitte siis sügisel või noh, ütleme ka varakevadel asi oli selles, et eriti talvisel ajal läks talupoeg magama juba kell kuus. Mõisate Saldi hilja üleval. Ta lubas, et kella kuuest magama. See tähendas seda, et kuskil kella nelja paiku päevavalgusaega võimalikult optimaalselt seda kasutada ja loomulikult see kella neljane aeg, mil taluga Kärkas see oli loomulikult ka kirjelda jaoks sügavkott. Aga see oli ka ainukene moment, millal ta siiralt, kui ta tuli, siis nii-öelda selle talu ukse taga kobistama, kui oli teada, et kõik on kodus, ei olnud veel mindud syda, teod tööle või, või, või metsa või koori, kõik olid veel kodus, et öösel külgela neljad. Aga see on lihtsalt sellepärast, et see, see imeline talupoja, et jah, 16. seitsmeteistkümnendal sajandil isegi niisugust asja ta tekib küsimus, et mis kell läks talutavaks, aga ma nüüd lõpuks teame. Talvisel ajal läks kell kuus, umbes ärkas kell neli seisust. Aga suvel muidugi, niipalju kui vanaga ei maganud üldse ja eriti heinaaeg ööd olid ühita jah-sõna otseses mõttes ei maganud. Filosoofiadoktor Ants Hein rääkis sellest, kuidas talurahvas pulmi pidas ja mida reisimehed pulmade kohta Liivimaal on kirja pannud ja mida neist arvanud jutuks olnud Adam Oleaarius juhtis seitsmeteistkümnenda sajandi kolmekümnendail aastail Holsteini vürstiriigi saatkonda. Laevaõnnetuse tõttu olid nad sunnitud oma reisi Kunda lähistel katkestama. Eni sattus Adamo Laarius Kunda mõisa omaniku, Tallinna kaupmehe raehärra Johan Mülleri perekonda ja pidas siis siin Liivimaal maha pulmad Mülleri tütrega. Aadamale aarius kirjutas raamatu, mis oli seni põhjalik kirjeldus Euroopa jaoks tollal veel väga müstilise Venemaa ja veelgi kaugema pärsia kohta. Ja muuhulgas kuna teekond läbis Liivimaad, on tema sulest ka oluliste ajaloo dokumentidena kirjeldused ja joonistused seitsmeteistkümnenda sajandi Liivimaast ja sealhulgas ka talurahva pulmapeost. Adamo Laariuse uuspärsia reisikirja on eesti keelde pannud Ivar Leimus ja üks katkend sellest talurahva pulmade kohta jutustab järgmist. Neil on ka oma isesugune riietus, iseäranis naisterahvastel kannavad nad kitsaid seelikuid nagu kotid, millel taga ripuvad messing. Ketikesed arvestus Bennidega Alton ääristatud kollaste klaaskorallidega kaelas on tähtsaimatel ja harilikult ammedel lamedad ümmargused hõbelehed, suured nagu pooled ja tervetaalrid, kõige alumine, aga peaaegu nagu puuketas või korjandustaldrik on õhukesed nagu plekk. Vallalised käivad talvel ja suvel palja peaga lasevad juustel lahtiselt ja pügatuna kaelani buda, nii et nad peade poolest näivad täiesti poiste sarnased. Nende rõivad on halvasti jämedast villasest ja linasest kangast, mida nad ise koovad ja valmistavad. Kannavad suvel Niinest, talvel aga parkimata karedast härjaaia, lehmanahast valmistatud jalatseid. Enamik on vaesed inimesed, neil pole palju enamat kui see, mis neil seljas ja ümber on ja suhu pistetakse. Seetõttu, kui nad pulmi peavad, kannavad nad peale selle, mis nende isand selleks kingib. Kumis keegi suudab ja elavad sellega nii uhkelt, kui nad saavad. Tseremooniad ja kombed nende pulmades käivad enamasti järgmisel viisil. Kui pruut ja peigmees on kahest erinevast külast, toob peigmees pruudi hobuse seljas kohale. Pruut istub tema taga ja lööb talle parema käe ümber keha ees ratsutab torupillimees. Sellele järgnevad kaks isameest paljaste mõõkadega, millega nad ristikujuliselt pulmamaja ukse peale raiuvad ja need seejärel otsakuti üles palkide sisse torkavad, kus peigmees istub. Peigmehel on kuid oma pruuti, nõnda toob lõhki aetud kepi otsas kaks vaskset penni ehk Runsti mille ta neile annab, kes tema ees väravaid kinni hoiavad, et nata läbi laseksid. Pruudil on aga punased villased paelad, neid viskab ta teele peamiselt, kus on ristteed ja kus seisavad ristid ristimata laste haudadele, keda nad tavatsevad matta mitte surnuaedadele, vaid teele. Peigmehele järgnevad samuti ratsateised, külalised, mehed oma naistega ja poisid tüdrukutega. Pruut peab nii kaua, kui ta laua ääres istub, rätikut üle pea rippu hoidma, mis tema nägu varjab. Samasugune komme on Camusgoviitidel ehk venelastel samuti pärslastel ja armeenlastel. Näib, et pruudi varjamine on õige iidne komme olnud. Kui nüüd mitte saksa pruut ja peigmees on natuke lauas istunud ja söönud, lastakse neil tõusta ja viiakse voodisse hoolimata sellest, et on veel valge päev. Vahepeal on külalised lõbusad ja heas tujus. Kahe tunni pärast tuuakse abielluastujad tagasi ja tantsitakse kogu öö ja juuakse nii, et üks siin ja teine seal maha kukub ja magab. Diplomaatia teadlane Adamo Laarius jutustas nii eesti talupojapulmast ole harjuse kaaskonda kuulus ka saksa luuletaja Paul Fleming. Kui seltskonnal tuli laevaõnnetuse tõttu Kunda lähedal maale tulla, siis nad olid sunnitud ka terveks aastaks Tallinna peatuma jääma. Adam Alarius sattus kaupmees Mülleri majja. Poeet Paul Fleming sattus elama kaupmees nii Huuseni perekonda ja Tallinnas kirjutas luuletaja mitu otseselt Tallinnaga seotud luuletust. Paul Fleming. Sidemed nii Uusenite perekonnaga olid eriti tugevad kuigi ta esmaarmastad peretütre Eliise süda muutus jäigemaks kui Lasnamäe baas. Jaan Kross esitas kirjanduslikud kolmapäeval 1969. aastal Paul Fleming luuletuse, mis on lugu armastusest, mis oleks võinud lõppeda pulmadega, aga paraku ei lõppenud see lugu õnnelikult. Selles luuletuses esineb üks niisugune pseudokreeka nimi nagu tol ajal moeks oli oma kallimat ristida. Antud luuletuses on lemming oma austatava, kes oli vist Tallinna Kauba, härra, nii Uusoni kolmas tütar, kui ma õieti mäletan, ristinud Harriseks ja nimi on tuletatud siis Harjumaa või saksa harjani nimest Tallinna paekaldale. Sa ülbe mere pärss nii mehiselt su ees end lainte vahul vesi taas pöörab endasse ja riisi val tasakesi siis maha pahiseb, ta vaibub, raev ja ind. Sa oled maale turvlinn, võtab ehteks sind linn rannal soolakal, kus vaikseid oja, kesi ja kalju, ehkki on ja murulisi pesi, kus elab Harris, kes võib õndsaks teha mind? Ma tulin vaatama sind kalli lusti Kunda, et armuargust siin ehk veidi vähem tunda. Ent kui sind silmitsen veel Argsemaks saab meel. Sa oled kõva küll, kuid rauda pelgab paaski. Ent kuiska püüan, oh kui murduks talt üks Raaski. Ta kange süda on küll sinust kõvem. Kirjanik Jaan Kross kirjanduslikud kolmapäeval, mille pealkiri oli vana Tallinn kirjasõnas ja muusikas 1969. aastal ja ta esitas Saksa seitsmeteistkümnenda sajandi tuntud luuletaja Paul Flemingi armastusluuletus. Sellest, kui külalislahkelt võeti Liivimaal külalisi vastu, olgu aadliku või taluperes, kuulete nädala pärast samal ajal. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.