Tere, relvad Kuueteistkümnendal sajandil Liivimaa sõjas Vana-Liivimaa pühiti minema, 16. sajandi keskpaigaks jäi alla Poolale, Rootsile, Taanile Venemaale. Põhjuseks sisetülid ja sisepoliitiline korraldamatus. Missugune oli Vana-Liivimaa relvastust teiste riikidega võrreldes, kas ka selles jäädi naabritele alla või siiski mitte? Räägib Tartu Ülikooli õppejõud. Mäesalu küsib Piret Kriivan. Saate alapealkiri on suurtükid. Liivimaasõjaaegsed relvad Ain Mäesalu, mis relvad selleks ajaks olemas olid ja kas on võimalik öelda mitut erinevat relva? Liivimaa sõjas kasutati? Enam-vähem on muidugi teada, mis relvi tol ajal kasutati, aga aga seda ma nüüd küll ei julge öelda. Täpselt mitut erinevat relvaliiki kasutati, sellepärast et siin ju tegutsesid nii kohalikud aga venelased, poolakad, rootslased ja, ja tegutsesid Jumi jalaväelased kui suurtükiväelased, ratsamehed ja nii edasi, nii et et see relvade arsenal võis olla küllaltki suur. Aga kui me vaatame, mis relvad nagu peamised olid, siis ei ole nagu kahtlust, et kõige olulisemateks olid juba kujunenud tulirelvad nii suurtükid kui ka siis püssid. Nii et juba 15. sajandi lõpus hakkasid püssid Ambe välja tõrjuma ja ja üldiselt 1530.-teks aastateks üritad sisuliselt sõjategevusest ammud juba täielikult välja tõrjunud. Samas muidugi neid püsse oli väga erinevaid liike. No suurtükkide võidukäik algas isegi veelgi varem juba 15. sajandil peale. Ja siis 16. sajandi alguses, siis olid muutunud suurtükid ka juba tunduvalt võimsamaks ja ja neid erinevat tüüpi suurtükk oli ääretult palju. Kui nüüd vaadata Ta kuidas oldi siis tiivi sõjaks valmis relvastuse poolest siis peab ütlema, et nende kroonikate põhjal on siinsetel linnadel olnud võit tulirelvi ka päris piisavalt palju. Tallinna kohta on kirjalikke allikaid veidi enam olemas ja ja Tallinna kohta on leida anting, on siis kokku lugeda, et oli 240 suurtüki ja 99 püssi mis on oma aja kohta päris suur arv. Nüüd Tartu kohta nendes tolleaegsetes Kroonikas des erinevaid andmeid. Ühe teate järgi on Tartus olnud 552 suurtükki ja püssi aga Johan Brenner tema pakkumiseks 700. Ja seda on tõlgitud ka kui suurtüki, nii et mulle tundub, et seda on siiski liiga palju, tähendab, et tõenäoliselt on seal kokku loetud nii suurtükid, püssid. Peab ütlema, et jah. Et Liivi sõja alguseks vähemalt relvastuse seisukohalt oldi väga heal tasemel. Kusjuures siin tuleb arvestada seda, et ekse need idapoolsed ähvardused olid siin hästi teada ja seda ju kardeti väga. Ja seetõttu neid relvi toodi järjest juurde. Seal aitasid ka teised hansalinnad, nii et need sealt tuli nii suurtükke kui ka püsse ja, ja, ja ka sõjamehi ju siia järjest juurde. Aga kahjuks muidugi, tänapäeval on neid relvi olemas ääretult vähe. Meil on kindlalt. Ma tahan ainult siis kaks Liivi sõjaaegset suurt kõike, mis on mõlemad Peterburis. Tegelikult. Kuidas need relvad Peterburi sattusid? See oli siis 19. sajandi alguses, kui Tallinnas arsenal likvideeriti ja siinsed suurtükid veeti kõik Peterburi ja 1804 on teada, et seal on olnud 37 Tallinna pidega suurtükiüheksateistkümnenda sajandi lõpus. On teada, et neid oli järgi veel viis. Üheaegselt, suurtükid olid lihtsalt nii head, tegelikult ilmselt kasutati ka sõjategevuse käigus siis viis oli olemas 1900 kuuekümnendatel aastatel Leida altink käis seal Peterburis suurtükiinsenerisideväeosade sõjaajaloomuuseumis ja tema leidis siis kolm suurt Visler vaid Tallinna vapid peal. Siis 19. sajandi lõpus oli kaks väga uhke, et pronksist püssiga aga siis kuuegümnetaks taastub, näiteks oli üks nendest püssidest olemas. Õnneks nüüd kahest suurtükist ja sellest ühest püssist tehti Gibsco pead ja, ja need on Kiketi kõkis on väljas, nüüd on nendest tehtud juba ka siis siis juba pronkskoopiat, nii et mina käisin Peterburis sealsamas, uus, mis 1998. aastal minul õnnestus leida ainult kas ilusat pronksist suurtüki. Nii et ma uurisin muidugi ka muuseumitöötajate käest, et noh, et kus see üks veel kuuekümnendatel aastatel alles olevat suurt kadunud, tema muuseumitöötajad ei osanud midagi öelda, et võib-olla välja laenatud ei tea. Jah, muidugi, mõningad väikesed kahtlused tekkisid siin mõne aasta eest oli Venemaal suur muuseumi invertaliseerimine ja ja selgus, et on üle 10000 eksponaadi on kadunud, nii ka Ermitaažis oli uhkeid asju kadunud, nii et kas see on see üks väheseid surg nüüd, kus ta on, ei julge täpselt öelda, võib-olla välja, laenab täiesti vabalt võib olla ka rikkuri suvekodus ei, ma ei tea, lihtsalt nii et noh, kahjuks ei ole ka ju võimalik. Aga see üks, mida me saame pildi pealt vaadata ka ja kuulajad saavad vaadata ka kodulehelt, on tõesti Täiesti uhke Tallinna suur teki meistritöö siis jah, selle suurtükion valanud Karsten mitel tort ja see on valatud siis 1000 9559. aastal Anti nendele uhketele suurtükkidele ka omad nimed, seda nimetada til lõviks. Ja ta on väga rohkete kaunistustega, aga ta on ka piisavalt suur. Tema kogupikkus on 489 sentimeetrit, nii et peaaegu viis meetrit. See kaliiber on tal veidi üle 10 sentimeetri kaal olnud ja muidugi päris suur 2313 kilo. Ja tal on väga uhked kaunistused peal. Kõigepealt suudmeosa ümber keskosas ja süütekambri vööndi, seal mitmesugust taimornament, aga on ka võitlevaid, võitlevaid mehi ja ja peale selle on seal ka üks uhke lõvi kujutis nähtavasti, mis andis talle nime ja lõvist, allpool on siis kaks Kressi, mis hoiavad käes Tallinna linna kahte vappi. Nii et on üks vapp on siis kolme kroonitud lõviga ja teine on väike siis risti kujutisega vapp ja selle all on nüüd siis luuletus. Oli jah, 16. sajandil kombeks, et suurtükkidele kirjutati peale ka mingi tekst ja eesti keeles tekst kõlab nii. Mind lõviks nimetas Tallinna raad, et purustaksinda vaenlase maa, kes ei taha temaga rahus elada. Aastal 1559 valas Karsten mitel part, see on tõsi. Nüüd Karsten mitel topist on kahjuks kirjalike allikate andmeid väga vähe. Tema teistest töödest ei ole midagi teada, siin Tallinnas on võimalik, et ta oli ka lihtsalt rändmeister, kes siin, kes siin korra käis. Kui teiste suurtükimeist selle kohta on andmeid ka Tallinna arveraamatutes jaam ja kodanike raamatutest, siis Karsten mitter trupi kohta ei tea midagi, nii et et võib-olla see tänapäevani säilinud kõige uhkem suurde ka on, on jah, kahjuks oma autoripoolest. Deve autorist on meil ikkagi suhteliselt vähe teada. Nüüd teine suurtükk, mis seal alles on, see on jälle valatu hästi kuulsa Tallinna meistri poolt. See on siis kord Hartman ja see suurtest on ka enam-vähem sarnase nimega Punane Lõvi. Ja temale raja peal muidugi kaunistused, aga need kaunistused ei ole siis nii nii uhked. Ta on veidi lühem ja kergem jätta. Neli meetrit 23 sentimeetrit pikk ja kaalub 1565 grammi. Ka temal on peal siis ornament ja seal on tähed K ja H niiet kort Hartman. Ja siis on allpool on ka veel Tallinna vapid, nii et kolm kroonitud lõvi ja siis ka risti kujutisega väikevat. Ja tema tekst kõlab järgmiselt punaseks. Lõvi, kas olen ma hüütud üheraudse kuuliga Ma vaenlase pihta tulistan 1559. aastal, nii et need mõlemad suurtükid on siis vallatu Liivi sõja ajal sel ajal, kui sõjategevus käis siin Tallinnas alati ikkagi väga ilusaid kaunistatud suurtükke. Kuigi ma arvan, et kaunistused nüüd siis suurtükkide laskeomadusi ilmselt juurde ei andnud, aga aga selline oli komme ja usk nende kaunistuste võib-olla jõudu oli suur ja mine sa tea, aga see võib olla tõesti nii. Nüüd 900 kuuekümnendatel aastatel oli siis Peterburis seal muuseumis veel veel üks kord Tartmani suurt. Ja see on samuti 1560. aastal valmistatud kibe surm. Tema on nüüd veidi väiksem. Ta pikkus on 265 sentimeetrit, ta kaalub 422 kilo. Ja tema jah, nimi on kibe, surm. Kõige kergem, võib-olla sellepärast oli seda kõige lihtsam välja laenata, eks ole. Nii et 422 kilo ei ole, ei ole nii, nii raske ka kusjuures tal on nende leida antingu kirjelduste ja fotode järgi siis näha ka päris uhkeid kaunistusi peal, seal on samuti need tähed K ja H Kortmann. Ja seal on peal ka huvitav meistrimärk. Ja on ühe harra kujutis, keda on peetud ka raehärraks ja selle raehärra ühes käes on siis üks Tallinna vapp, teises käes, teine vokk. Ja temal on ka tekst olnud peal, kibedaks surmaks on nimetatud, ma sõidan seepärast läbi kõik maad seda vaest karikast maa, keda taban mul ükskõik. Nii et see on siis 1560 valmistatud uhke, suur tükk. No tegelikult, kui kirjalikke allikaid vaadata, siis muidugi kortartmanist on teateid tunduvalt enam. Ta on valanud siin Tallinnas veel terve rea suurtükke, nii-öelda nimed on ka teada, näiteks on ta tema suurtükke siis nimetatud nagu linnuvile, paks tüdruk, möirgab lõvi. Ja on ka püha Nikolaus ja Püha Olav. Mõningad nimed anti ka selle järgi, kes nagu toetas seda valamist, nii et võib arvata, et seal olid need kiriku kogudused siis ka rahaliselt toetasid nende suurtükkide valamist. Ja peale selle muidugi jah, Kortmann on siis ka mitte pul vana kirikukell ja need tegelikult selle aja Suurtükimeistrid olid ikka väga heal tasemel ja tegid korralikke suurtükke mida andis kasutada veel mitu sajandit. See esimene suur tükk, millest jutt, oli lõvi nimeline ainult lihtsalt lõvi nimeline. Kuidas tema autori nimi oli suurtükimeistri nimi mitte. Kas Suurtükimeister tegi siin ühes otsas on mehe nägu, kas te või siis enda siia? Ja teha on taga niinimetatud tõsta nupp, tähendab, siin ei ole mitte nupp, vaid seal on mehe pea. Ja selle kohta on arvatud, et, et see tõepoolest, et järsku enda enda kujutisega. Aga siin üks vene sõja ajaloole pakkus välja, et seal hoopis Ivan Julm. Ma küll ei usu, tähendab, see line lihtsalt lihtsalt välja käidud hüpotees, millel rist ilmselt tõsiseid tagamaid ei ole. Aga need sangad, mis on seal keskpaigas ja need sangad, neid on omal ajal nimetatud ka delfiinidega, need on niinimetatud tõstes mungad ja kui vaja, Lavetti peal oli pan panna vaja, siis nende kaudu tõsteti suur tükk üles. Ja matel filmideks nimetataks neid sellepärast et eile oli sageli antud delfiini kuju. Nii et nad on väljanägemiselt on sageli hästi kenad nende vaadeldavad suurtükkide juures olnud päris ilusad ja nende sangade all vot siin on siis kahel pool paremal, kui vasakul on sellised väljulatvat pulgad, mida siis nimetatakse tappideks ja need olid siis selle suurtüki nii-öelda raskuskeskmes. Need olid siis Lavetti peal, Nad olid siis laveti külge tugevasti kinnitatud, vot siis raudteedetailidega ja nende abil oli siis kõigepealt suurteks seisis Lavetti peal paigal, aga teistpidi oli teda siis see nii-öelda raskuskeskme tõttu sai tema isi osake kõige paremini tõsta. Nii et sel ajal muidugi jah, valmistati neid, neid suurtükke juba ka uhkeid, nii et meil olid kõigil ikka tehtud spetsiaalselt lahvetid ehk siis puust alused. Ja olid siis noh, ütleme väiksematel suurtükkidel olid ratastele fetid. Et neid saaks kas vedada, kui vaja, aga samolise punane lõvi, jah, punane lõvi, tähendab, temal on küll, et see läheb vett, on hilisem, seal 1850. aastal tehtud siis Peterburis malmist valatud vett, aga omal ajal puust lahvetit muidugi siis raudteedetailidega tugevdatud ja nendega oli siis nende abil oli võimalik siis suurtükke kaasa vedada, kui mindi kuhugi sõjakäigule, aga teisest küljest siis ka lahinguväljal nii-öelda suurtükkidega manööverdada. Nii et keerata ühele poole või teisele poole seda laskenurka muuta ja nii edasi. Veel ajal Liivi sõja ajal oli juba seemne suurt laskmise kunsti juba päris heal tasemel, nii et et suudeti välja arvestada siis vastavalt laskemoona korpusele kuni raskusega seda lennuga August ja kuulilangemisnurka ka ja nii edasi, et et see oli sellega oli, oldi palju tegeldud ja sellega saadi hästi hakkama, nii et nendega oli võimalik lasta päris täpselt mitu meest ühe sellise ümber askeldama pidi ta tõenäoliselt tavaliselt. Viska tõsta nurka ja siis olid need, kes tegeles itava raua, puhastamisega toppimisega ja kuulide toomisega ja ja, ja nii edasi. Nii et ega nad väga kiiresti lasknud disparajal määral aega, sest alati tuli raudtee puhtaks teha ja siis jälle uuesti laadida. Nüüd Liivi sõja ajal oli muidugi küllaltki palju selliseid suurtükke juba hästi pikalt ma siin juba nimetasin, et peaaegu viis meetrit oli lõvi suur tükk. Tegelikult oli, oldi juba 15. sajandi lõpus juba jutud sellisele järeldusele, et pikk raud annab nii püssile kui suurtükile täpsust ja samas muidugi võimaldab ka seda kuuli kaugemale lennutada. Ja mõningate nende suurtükkide kohta isegi välja pakutud. Liivi sõja ajal võisid poolteist kilomeetrit või enam kaugele lasta. No kõik suurtükid muidugi nii kaugele ei lasknud. Aga mida see siis kaasa tõi? Pikka Raualine, suur tükk. Vot nüüd seni ehitatud linnamüüri tornid, nende läbimõõt, Ta oli suhteliselt tagasihoidlik, kui me arvestame seda, et saaks tegutseda, et saaks Suurtüki laadida, siis selleks peab olema vähemalt teine pikkus veel juurde selle suurtükipikkusele, sest ta oli vaja sama pikk, kui on, ütleme, suurtükis ise õnne, sama pikk pidi olema, kas puhastusvahend, eks ole, et sees sisse, mida siis see suurtükk oli vaja nii kaugele taha tõmmata ja vot nüüd tekkisidki suured probleemid, et nendest senistest linnamüüri tornidest ei olnud võimalik kenam selliste korralike suurtükkidega lasta. Samal ajal muidugi oli linna ja linnusekaitsjatel oli ju ääretult vaja omada võrdväärseid tulirelv sest kui vastane pommitama piisavalt kaugelt ja sinu suurtükid nii kaugele ei lase, siis ta saab niivõrd vabalt tegutseda, tähendab, et muutub kaitsjatele ääretult ohtlikuks. Teine moment, mis nüüd taas jälle ka pani mõtlema neid linnavalitsejaid oli see, et suurtükid olid muutunud küllaltki seks ja olid kasvanud oskused ja nüüd hakati siis laskma kindlasse punkti lasti näiteks müürialaossa ja kui sinna oli juba mitu mitmeid kuule lennanud siis kindlasse lõiku, siis sealt muutus müür prõks ja nüüd müür siis oma raskuse all siis vajus kohe alla ja seetõttu muidugi siis juba 15. sajandi esimestel kümnenditel, siis üritatakse selle vastu ka mingit rohtu leida. Esimene võimalus on see ehitada tunduvalt suurema läbimõõduga siis kaitsetornid. Ja no siin on meil hea näide, on siis Tallinnasse paks Margareeta, mis ehitatakse, mille sisemine läbi või mille jahmile kogu läbimõõt on 25 meetrit, nii et et see on nagu esimene sellist uut tüüpi kaitsta. Teine võimalus on sisse kuhjata nende müüride ette siis muldkindlustusi, et see suurtükituli ei tabaks siis ta müürida alumist vööndit. Samas võib muidugi tunduda Siis üheotstarbega, tegelikult kui me vaatame neid pikki Tallinnas valmistatud suurde ja noh, kõik ei mahtunud Paksu Margareetasse saraga linnade teistest külgedest, oli vaja linna kaitsta ja neid pikki suurtükke andis väga hästi just nende muldkindlustuste peale panna nii-öelda bastioni peale, nii et seal oli nagu piisavalt ruumi, et seal siis saaks tegutseda, et seal oleks võimalik meid laadida. Nii et ründerelvade, ja ütleme siis selle kaitseehituste areng on kogu aeg selline vastastikune ja ja üks mõjutab teist ja ka vastupidi. Nii et aga muidugi, kui me vaatame nüüd neid, et Liivi sõjaaegset suurde kõike, mida me siis kirjalikes allikates teame, siis, siis on päris palju muidugi probleeme. Sellepärast et nad kandsid täiesti spetsiifilisi nimetusi, võiks öelda nii, et iga iga Suurtüki liik kandis oma nimetust ja päeval on muidugi küllaltki raske neid siis tõlkida. Siin kaasaegses eesti keelde me alati isegi ei tea, tähendab, mis mingi termin omal ajal vist tähendada. Ma olen siin ju korduvalt lugenud neid kahte peamist, siis Liivi sõda kajastavad kroonid kat siis Johan Reneri kroonikate Russovi kroonikas ütlevad, mõlemad tõlked on tegelikult ääretult kenad ja head ainult siis tekivad teatud kahtlused siis nende nende mõningate relvade tõlgete osas, nii et et alati, kui need relvasid uurida, siis peab vaatama ja kontrollima, kuidas on need nii-öelda originaalkeeles ja siis siis on võimalik nagu, nagu midagi arutada. Nii et kui me nüüd vaatame kasvõi neid, kui palju neid erinevaid suurtükiliike on siin kroonikates välja, tuleb kõigepealt ütlema, et, et tõid liigitusi on juba siis 15. 16. sajandil olnud juba omal ajal ka tehtud seal on neid jagatud nagu näiteks neljarühm, vahet on, sellised peasuurtükid või põhisuurtükid, siis on abisuurtükid saksakeelse not pükse, see võib tõlkida isegi häda, häda, suurtükk on põhiliselt ja siis on muidugi olnud väga levinud ka selline liigitus, et on siis pool või veerand. Jah, nende erinevate suurtükiliikide juures, tähendab see ilmselt on tähendanud tema siis laskevõimsuste, tema kaalu, nii et nad on mõnevõrra väiksemad olnud. Aga nüüd, 16. sajandil, vot siis tuleb väga erinevaid selliseid suurtükke ja nende suurtükkide juures, tähendab mis Anid tingib ka sellist ühtlustumis vajadust on laskemoon. Sellepärast et veel 15. sajandil, et suur iga suurtükk, mis valmistati tähendab talle erineva kaliibriga ta vajas siis erinevat erineva suurusega, siis kuuli ja 15. sajandi põhiliselt kuule tehti siis kivist aga nüüd kivist välja raiuda sellist ideaalset kerakujulist kuuli, see on piisavalt keerukas, tähendab no kui vaadata, kas siis arheoloogilistel kaevamistel leitud kuul, eks ole, ja siis neid neid mõõta, siis tundub, et ega nad ikka nii väga kerakujulised ka ei kipu olema, nendega lasta saab küll, aga see ei tähenda muidugi, et ta suurtükiraud peab olema mõnevõrra suurema läbimõõduga ja noh, sageli on lastud, niiet selle kuuli ümber on pandud siis nahka või on siis seda vahet täidetud ka saviga? Sellepärast et kui laskmise ajal kuul ei tea, kuidas Keersel Loperdama jah, Loperdab ja siis ühe koha peal kinni ja see tähendas muidugi, et see suur tükk lendas puruks, eks ole, nii et et selles mõttes ei ole oht suur. Nojah, tegelikult juba juba 15. sajandil üritati sepistada ka siis raudkuule aga täiesti ümarakuuni sepistamine on piisavalt aeganõudev ja keerukas. Ja siis, kui leiutati see malmist kuulide valamine. Vaat siis muidugi jah, muutus palju, sest malmistri noh, kõik see, jah, esialgne see protsess oli keerukas, aga kui see oli juba omandatud, siis kas asi päris ludinal, nii et neid kuule tuli. Aga see oli palju hiljem. See oli 16. sajandil üldiselt nii, et 16. sajandil ja hakati malmist kuulja valama ja Liivi sõja ajal kasutati paralleelselt kasutati kivikuule kui ka malmkuule. Asi oli selles, et Need malmkuulid tähendab, Need olid ju raskemad. Nii et suurema läbimõõduga, kelle puhul seal kasutati edasi kivikuule ja kivikuule, tegelikult kasutati veel hiljemgi veel veel 18. sajandil suuremate suurtükkide jaoks. Aga kuule, siis kasvatati väiksemad Ta suurtükkide jaoks ja iseenesest olid ka veel tinakuulid. Nii et kuule kasutati rohkem siis küll püsside laskemoonaga aga, aga kõige väiksemate kaliibri ka suurtükkide puhul kasutati ka tina tinast siis kuule, nii et et aga kui nüüd vaadata, kuidas need kroonikates siis kajastuvad need tolleaegset suurtükkide nimetused siis jah, on russo siin nimetab näiteks gross, kes aitäh, see on siis suur-suur tükk seda võib võtta ka nagu pea suurtükina eesti keeles seda on paljudes teistes allikates on ta nagu pea suurtükisee on olnud nagu kõige võimsam mille kohta isegi välja pakutud, et tema raua õõs läbimõõt võis olla kunagi kusagil 80 sentimeetrit ja tema õisi palasta, selliseid 100 kiloseid kive no siis on veel, on müürilõhkujad on olnud tõenäoliselt piiramissuurtükid siis on muidugi väga levinud suutabki, nimetas Kartau. Kartaun ja nende seas veel eristatakse veel alaliike, mis kannavad iseenesest selliseid, aga vanasid nimesid nagu näiteks Pikartaul seal Singerin ehk eesti keeles laulik, eks ole, või laulja. Või on siis lühike kartoun tema nahtigal, selle nimi on siis ööbik. Nii et ilmselt kas nagu nagu ööbik siis on muidugi ka, nagu öeldud, on nendel tulirelvadel suurtükkidel on ka siis jaotus selle poole ja veerandi kaupa. Ta poolkartaun ja veerand kartownia ja siis tulevad veel suurtükid. Ja need on sellised küllaltki pikad ja väiksema kaliibriga, mis on saksa keeles Slanged. Aga no neid eesti keelde on siin näiteks kroonika tõlke saanud ka siis siug, suur tükk langemadu, eks ole. Et tegelikult eesti keeles kõlab ka päris päris kenasti. No nendel on suhteliselt pikad rauad ja kaliiber on väike. Nii et on kusagil alla alla 15 sentimeetri, jätan. Nendega lasti sageli ka selliseid just raudkuule. Ja omaette veel on siis allikates nimetatakse ka veel siis selliseid Belts langesid või siis väli siugsuurtükke mida siis kaasas kant kaasas kanti, ütleme, kui oli oodata ka välilahinguta üldiselt oli, oli nende suurtükkide kaasavedamisega oli neid probleeme nii palju selle pärast, et et ega ei olnud korralikke teinud. Ja nad olid ikkagi piisavalt raske ja, ja kuigi ütleme, nendel afettidele olid pandud, tahad alla, siis selliseid kõige suuremaid suurtükke siiski lahvetide peal vedada polnud võimalik, need hakkasid logisema ja siis seetõttu muidugi suuremaid suurtükke, neid üritati vedada siis kas mööda veeteed või siis talvel nii-öelda rekkede peal ja sel juhul on liiga suur tükk nagu afettidelt ära võetud, nii et ta siis kohapeal pandi siis Elle töökorda. Ja no neid suuremaid suur tükk, ega neid välilahingusse ei veetud, sest nende raske manööverdada ja neid muidugi veeti kaasa siis, kui oli vaja mõnda linnust või linna piirata, nii et et seal oliteet suuremat Sursk ikka vajalikud. Kas venelased vene vägi tuli siia oma suur tekkidega, Vene väed olid omad suurtükid ja, ja jah, neid oli ja piisavalt suurel hulgal samal ajal muidugi nad said siit näiteks pluss hästi palju hästi palju neid suur tükkega trofeena ja on teada, et, et Venemaal valmistati väga põhjalikult näiteks sõjakäikudeks ette siin ju enne seda, et isegi siis meelitada Saksamaalt ja mujalt Euroopast teid tulirelvameistrite meistrid kohale, kes siis teeksid teile ka häid suur tükk aega, et tegelikult jah, vene vene suurtükid olid oma aja kohta ka küllaltki heal tasemel juba. Aga kui nüüd nendest piiramistest veel rääkida, siis tegelikult peab ühte piiki veel nimetama. See on siis müüser. Noh, see on nii-öelda Mortiiri tüüpi relv, vot see on nüüd hästi lühikesem raua osaga. Ja temaga rauaosa oli peaaegu püsti, nii et tema abilasti hästi kõrgeks kaarega. Ja neid nende abil siis lasti mitmesuguseid selliseid kuule, mida linna sisse näiteks ja ka siis süütekuule. Nii et need olid ka küllaltki laialt levinud sordid. Kid olid olemas vähemasti Tallinna linnal ja Tartu linnal. Eino suurtükki olid kõigis linnades linnustes. Nii et noh, kui me vaatame, kas arheoloogilisi andmeid või ka siis kirjalik allik ta. Neid tulirelva Tritsel igal pool olemas. Tõsi, nende arvu me alati täpselt ei tea, kuigi jah, siin kroonikates on, on vahel ka andmeid selle kohta, kui palju, kui venelased vallutasid mõne linnu sellele, kui palju selt nad neid suurtüki ja püsse võisid saada, eks ole. Neid oli piisavas koguses. Ja ma vaatan ikka seda pilti sellest lõvi nimelisest suurtükist ja need sangad mulle ikkagi rahu ei anna. Ma ei saa aru, kuidas, mis jõuga nendest sangades? Tõsteti seda suhtik, need salgad, sealt pandi nii-öelda jämedad köied läbi ja, ja siis oli selline kolmhark oli tehtud suur kolmhark ja seal siis plokkidega tõsteti üles, siis pandi see nii-öelda puust lahvit alla ja siis lasti nagu kohapeal siin alla. Nii et jah, need raskemad, need nõudsid tegelikult väga tõsist tegutsemist. Et ega, ega nendega ei olnud lihtne. Ain Mäesalu rääkis sellest, missugused olid tükid, millega Liivimaa sõjas sõditi. Ta mainis seejuures ja viitas korduvalt Leida antingule. Leida anting oli relvaekspert, kes töötas Eesti ajaloo muuseumis 1944.-st aastast kuni 1993. aastani. Ta oli muuseumi vanemteadur ja relvakogu hoidja. Sõjajärgsel perioodil oli Leida anting pikka aega ainus kesk- ja uusaegsete relvade asjatundja Eestis. 1967. aastal ilmus Leida antingu sulest raamatuke Tallinna tulirelvameistrid ja relvad 14.-st 16. sajandini. Õnnekombel on meie arhiivis säilinud ka üks intervjuu Leida antinguga. Kui Hubert Velderman 1968. aastal külastas ajaloomuuseumi suurgildi hoones. Tere kas teie valvate relvi, seda pilli harilikult relvad ei ole kunagi olnud naiste hoole all, kuidas teie nendega hakkama saab? Erand täiendab reeglik. Öelge, palun leida anting. Mitu relva teil on hoiul? Seda täpselt ma ei ütle ka üle 2200 ja viska Liivris on siin kahureid ja ka kõige väikeseid püstoli, siin näiteks on kolmene lähenemortiir. Peale selle on veel üsna tillukene, esines ka liider saanud kus on kaheksa või? See on kõige väiksem ja vis jah, vist relvalaos teile näiteks kõige rohkem huvi pakub. Teate, seda on väga raske nii-öelda sellepärast üldist hinnangut ja kui nii võtta, siis on iga relvama ette võiks öelda meistrite teated bändi nii vähemalt. No kuidas võtta kohalikele elanikele, muidu ta näiteks Tallinna meistrite relvad on väga huvitavad, võiks öelda, kuna neid ei laga eriti palju säilinud, siis muidugi omavad nad seda rohkemat suuremat tähtsust. Aga kõik see näiteks seesama riiuli ees seisab sinnani, ütleme, kasvatatakse timuka mõõk, eks ole, mis on otseselt seotud Tallinna ajalooga, treenib 1525.-st aastast, kas sörkima Ongi noka mõõtu, muuseas? Kõik võib olla ka raadiokuulajad, muidugi on näinud seda sellist mõõgaga linnamuuseumis. See seal on siiski koopia, mis valmistati Tallinna arsenalis 1936. aastal. Meil on ta originaal. Aga see aastaarv on siin peale graveeritud, see on 1525 ja nagu näete, siin on ka vastavad embleemid, son siis nõndanimetatud piinaratas ja see on siis võllas tekst mõlemal pool siis veresoones ühesugune. Ja tõlkes muidugi saksa eelne vastavalt tolle aja tavadele ja tõlkes kõlab ta siis nii, et jumala arm on igal hommikul uus ja kui ma selle mõõga Patuse igavesse ellu tähendab siis timukas oli muuseas muidugi kuigi ta oli rahva seas siiski nagu põlastatavanet, siiski raad keelas oma seadusega näiteks timuka mõnitamise, selle eest oli eriline karistus. Timukat ei tohtinud alustada. Te nimetasite, seda nimetatakse veresoone, eks. No see oleneb muidugi mõõgakonstruktsioonis, aga konstruktsioonist, aga siis rahvaterminoloogias on ta siis veresoone nime all käiku läinud. Võrdlemas raske jah, nuga oli isegi veelgi raskem, sellepärast et löögijõud pidi olema ja siin näete, on viisaugukest, need täideti siis tinaga ja kui siis timukas, siis ÕISis pidid ühe ropsuga muidugi pea otsast maha lööma ja vastavalt sellele siis kõigiga mõõk, raske see oma oma peale selle, kui siis timukas oli oma ülesande täitnud, läksis nõukele linna mõõgapuhastaja lehkuleerijele puhastamiseks iga kord peale hukkamist, siis läks mõõk linna maaga klastuselt. Koledad riistad. Nii et tegelikult ei ole neil isegi üks teine mõõk, see on samuti 16.-st sajandist, siin on konkreetne meister, juba teadasin Johannes Schenker, see on siis olingi nii töö- ja ka siin on täpselt samad embleemid piinaratas kui ka siis lasen pehmete. Nii et see korduks, on juba kohtuma ka teatavaks. Siin igasuguseid kui jah, nii külmrelvi kui tulirelvi, no see on tüüpiline kahe käe mõõk, mis oli siis õieti Šveitsi palgasõdurite poolt täiesti eks öelda armee relvana kasutusele juba 15. sajandil see tüüp siin parimat teistkümnendast sajandist, nagu näete, on ta nõndanimetatud hiigelmõõk kui kahe käe mõõk ühe käega võimatu, ma hakkasin teda kahe käega rahasid käepidemest. Ja ettevaatusmõõk on küllalt terav veel tänapäeval on kõik, see võib ka vigastada. Ja näete, see käepidemed, Me pikkus on 50 sentimeetrit ja üldikus, sellel mõõgal on konkreetselt seal 75 sentimeetrit ja mis siis nõnda nimed pareerimis, raudkäekaitse, noh, see just näitab siis selle sajandisse kuuluvus. Juba erikujuline tulirelvadest. Tulirelvadest ma, see on see kuulus laava trump trump, plaan või õieti, mida võiks öelda, joon võiks kammustetooniks nimetada, ta on ühesõnaga tasula kujulise suudmega, seda kasutati laevadel pasunakujuliste surnutega, relvad nendelt üldse mereväes kasutusel, kuna see laadimine oli hõlpsamini teatavasti laev kõigub seal relva teades on ühtlasi ka etnograafia, mis kajastab siis Kodus nii mitmes liinis ja näete siin ütleme kasvõi see sõnagi või see lause meil tuntud lauset ootamatusse kohta vaestega keppis, pauk tulla, sinna jäätegi, konkreetselt siis niisugust, kes, kes tulid selle ja sellest on täiesti pauk tulnud nooti kepp läbi vaadata, mõtlesin lahti, eks ole. Ja see on tõmblukuga, pump pandi siia sisse ka möödunud sajandist. Jalutuskepp, mis pauku, mis pakkusid, no siis on see nõndanimetatud Temasseeritud veidi Damasseri rauad, mida igaüks teab muidugi Oskar Lutsu kevadest ja kus siis Toots käristasin tagastusraudadega siin näete siis mitmet tüüpi temasse. Raud, mis damaskuse linna eri terasesordi kohta käib see kuigi muidugi arvamused. India sellised Mascuse nõndanimetatud damaskuse, terase linna kasutusel ku Damaskuses endasse tähendab eriterasesorte, siin näete seda nõndanimetatud masseeritud teras siis Kaheraudne duelli püstol, see on nüüd raudne seen, tong lukuga, eks ole, Tungunnetasin pandi siia peale laetud, kes saba nädalal nendest püstolid vist on ka peetud, on kahtlemata ma mõtlen küll, et siis on ohtlik ja samal ajal verine ladu kui palju inimesi nende relvadega hukka saanud, kuulge, vaadake, selle peale ei tohi iialgi mõelda, siis ma ei tohiks, ei saaks naisena relvakogu hoidja olla, sest ma vaatan siiski nende peale kui käsitöö, ütleme nii, tehnika arengu seisukohast ja käsitöömeistrid seisukohast kunsti TALO seisukohast ja ja tal on 1000 funktsioon, mõni on seal, ütleme, relvakogul kui niisugune, sest ta on siiski teades omaette ta abiteaduseks väga paljudele teistele astroloogia ajaloole kui kunstiajaloolane. Ühtlasi on ta ka teatud mõttes etnograaf, eks ole. Mõtet pole tulnud küsida. Et kui palju inimesi on tapetud, kui nüüd lähtuda laste seisukohast, siis ma mõtlen, et need vennad siin omavahel öösel ütlevad et mis lahingust, et keegi on osa võtnud kellegi käes või kui kange sõjaväe käest on olnud või siis ka, mis ta siis mida ta on siis näinud ka oma elupäevade jooksul. Kui relvad saaksid kõnelda, et mis on ajalugu, on siia taha maetud. Jah, ja seda ta kahtlemata. Rameeto saates 1968. aastal rääkis Hubert Veldermannile ajaloomuuseumi relvakogust Leida anting, kes oli pikka aega ainus kesk- ja uusaegsete relvade tundja Eestis. Nüüd ka igati põhjust minna ja vaadata järele, mida praegu Tallinnas ajaloo muuseumis näidatakse. Saate toimetaja on Piret Kriivan, soovitan teil kõigil vaadata saate kodulehte vikerraadio ERR-e. Seal on pilt 16. sajandi suurtükkidest. Saate esmase uudishimu suurtükkide asjus rahuldada kõike head.