Tere kuueteistkümnendad sajandil peeti Liivimaal palju pidusid ja peeti ka pulmapidusid palju, kuigi tol ajal tavaliselt ikka üks kord elus, aga peod olid suurejoonelised ja pidusid pidasid nii aadlikud kui ka talupojad ja pidudes oli palju külalisi. Miks olid aadlike peod näiteks tol ajal külluslikumalt, kui kunagi hiljem saame kohe-kohe teada, kui palju käis pulmades kontvõõraid, miks Liivimaal palju reisimehi käis ja kuidas reisijaid siinmail vastu võeti. Sellest räägib kolmandas saates pulmadest. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi teadlane Ants Heinsaate toimetaja on. 16. sajand, uhked aadlipulmad, miks nad siis nii uhked olid, mis nad hiljem polnud enam Juhked, sest asi oli ka selles, et ei kunagi varem ega kunagi hiljem pole siin aadlik kuigi tihti nii rikas. Eesti ajaloos ainult suitsetaja uisataks ainult kaks niisugust kõrgkonjunktuuriperioodi, kui tähendab, tal oli suuteline oma toodangut hõlpsalt realiseerima, see kasum oli kõrge. Kõik, mis annad, läks müügiks, üks oli see, mis algas kuskil 1480 või niimoodi seotud selle hindade revolutsiooniga Lääne-Euroopas seotud eelkõige sellega, et terve Madalmaad otsustasid seda, et siis otsustasid, aga kujunes niimoodi, et vana põldu ei hari Vaida KV-kangast kuduma, sest meil tuleb meie Kalev, see tuleb niivõrd hästi välja, sellest saame korraliku raha. Tähendab vilja hind tekkis ostja Madalmaades samuti Iraan ja Portugal, kes otsustasid kuskil 1490. Et meie põld, anname jori, vaid meie lähme kullajahile. Meie toome ära selle, kulla isad, arvasid Indiast, pärast selgus, et see on küll Ameerika ja nii edasi. Tähendab, tekkis viljahinnad mõnekümne aastaga mitte kordistasid, kui siiani oli veetud siit vilja välja ainult ainult Soome ja Rootsi nimelt Soome. See lõunarannik, kus rootsi asustus on paljuski seal niuksed, saanuks Savimaad saiale viljakandmiseks hea ka seal oli niimoodi, et on kasulikum kalu püüda ja siis vahetatakse selle vilja vastu nüüd jäätise, Soome ja Rootsi, kus seda ja tohutud liia laadungit kuni aastani 1558, siis jah, kuni Liivi sõjani ja peale seda täielik langus rootsi aed, see on siinsetele mõistetele keskmiselt vaene peale põhjasõda, need aastakümned ei ole ka midagi kiita, alles siis 1766 tuleb järgmine õitseng, mis, kes nad ka võib-olla mõningad. Vot see on siis see, kuidas kui siinsed mõisad õppisid, õppisid, vaid nad oskasid seda varemalt aga saadi nii-öelda riiklik tellimus, tähendab, saadi Vene riigi poolt korralikku hinda maksta ja tellimused muidugi isegi, et kui oled toodangut, siis ta lihtsalt head juurde osta, et teine kõrgaeg, kaks kõrgaeg hiljem on kõik loomulikult siin mingi piimakari aastal 1910 oli ka hea, aga ikkagi ei anna võrrelda. Nii et siis 16. sajandil ütleme enne liinima sõda Liivimaaaadel oli nii rikas, et ta võis olla ka külalislahke. Vaata külalislahke on ta olnud kogu aeg, see on elektrokliima, aga see on seotud sellega, et siin Aadi asustus on niivõrd hõre. Et siinsed jah, juba traditsiooniliselt siinsed ööbimiskohad on olnud olematud. Me küll teame siin Tamsar sky lugedes, et kõrtsis oli nii-öelda tavaline see ja oli veel ka saksa tuba. Aga nii nagu resi mehed kirjeldavad seal, kas see nõnda, et ega nemad ei Diaalise saksa tuba, aga kas, kas see kõige parem tuba see kubiseb söödikutest ja ei olnudki midagi süüa igal juhul, kui saadi üks muna, kui mõni munasalatireisil. Nii et, et see oli traditsiooniline. Et arvestategi sellega selle arvestas tegelikult Ida-Euroopa Ida-Euroopa, et isegi tahalikud igav, saksa riides ja mitte jalgsi käiv saksa verd või rootsi verd võõras võis arvestada sellega, et ta võis ka keset tööd, see oli ennekuulmatu, ütleme, Lääne-Euroopas võis keset tööd minna sinna mõisa väravale või ma ei oska ütelda Mutsa uksele nii-öelda uksele koputama ja, ja palu tar sissesaamist. Ja siis ei olnud üldse küsimus, oled sa avalik või mitte, noh, loomulikult taanliku tundis ära. Tavaline käis tavalise kaarikuga ja seal oli üks hobuste ees, aga siinsed aadlikud ja siis üht-teist sageli lausa kuue kuue hobusega teistel keelatud hobusega sõita. Hääliku tundis alati ära, noh, see oli vaatliku tuleks, oli, seal tuleks saabumine, see oli kõik need eessõitjad ja seda nad oskasid seda, nad hindasid selle, seda, see Russoli vete heitis tohutu tohutu epo eputamine, praalimine, ka teised. Ja siis ma küll tsiteeri natuke hilisemast ajast. Aga ka ikkagi üks reisimees siine reisimees. Seal tähendab siin Eesti ja liival seal on eranditult iga võõrastele tulnud just nagu muuseas Tilikaatsemalt, kui kunagi Homerose aegadel asutakse seal välja Bellima, tema päritolu, kavatsusi ja muud sellist juhtute abi vajama, pakutakse sedagi talle ja juhtub taga ise meeldiv inimene olema, leiab ta igalt poolt suure hulga osavõtlikke hingi. Et jah, see, et kogu see tee, see oli tegelikult isegi võiks ütelda, et isegi see maa funktsioneeris nii-öelda selle erakordse külalist lahkus turbiks jaka, kus tahes pihta hakkab. Ega me täpselt ei teagi, mina olen siin täiesti juhuslikult välja kirjutanud, et 1543 on üks Tartu piiskop Hermanni kantsler, kirjutanud oma sugulaste sugulaste juurde Nürnberg Nürnbergis sugulastele. Et ta sealt pärit ise, et ta ütleb, et ta tahakski oma elu päevatsitaat, umbes niisugune ma tahaksingi oma elupäevad siin liival lõpetada, sest nii rõõmust üllameelset rahvast, kes on alati külalistele nii vastutulelik ning olema mitte iialgi mitte kuskil kohanud. Aga see käib siis aadlike kohta, mitte talupoegade talu. Ega seda ei saaks ütelda, et talupoeg, koba oma abivajaja suhtes vaenulik olnud ja eriti ka saksa meile ta tuli appi. Loomulikult, sest mitt appi tulla, see võis olla lõppeda halbasid ärge ahtake mõisate kohta, sest et see mõisate võrk, see kattis Eestimaad nagu ma ei tea, nagu varemat siin Eesti. Ega neid ei olnud paljud rohke, kui ütleme, Eesti Posti postkontoreid ka umbes 500. Aga kogu see niisugune sisemine liik, klus loomulikult oli eraldi, kui mingisugused ordu või tähendab mingi Tallinna saatkond sõitis ordu juurde tõesti, kus oli, kus oli võib-olla see ütleme 20 30 40 inimest. Aga ikkagi see. Russak kirjutab jah, ning sakslastele tsitaat Russo võt ning sakslastele olgu ta kui tahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks. Seal oligi kaasaks sõna oma saksa keele tõttu alati teretulnud külaline ja sai kõik muidu. Ühesõnaga ligimaa oli seesugune maa, et kõik teed, kes sinna saksa ja teistest maadest tuli talle appi ja õiget päevi tundma said, pidid ütlema, tunnistama lim, Fland, Plifflanud vot mis asi see flip-flop Liivimaa nisugune Obama ligimaale, kuhu tahab, tahame päeva, kuhu võiks jääda, kus on kus on vist jah teatud tüüpi osalega väga lõbus elu. Isegi seda ütles, et Liivimaa lipp, Fland kehvlad, ega me ei teagi, sest sõnul Liiven pliive on, seda on juba lihvima riimkroonikas on siis juba 13. sajandil juba riimitatad hästi riimuma, seal muidugi sõnakõlks, aga sellel oli, olid tasa, jah, seal oli midagi taga, võidab jälle, teiseb üks teine koht siin Rutsuv lahti, praegu. Ning selles ja paljudes teisteski mõisates oli säärane ohjeldamatu majapidamine, et peaaegu iga nädal tapeti suur veise, hulk lambaid, kanu ja hanesid ja kogu aasta ei võetud tulelt praepanni või katelt orv. Ja noh, muidugi son Rus Russovlik ülepaisutus, aga siiski jah, isegi Hubert Salomon kuubelt. Reisimehi, aga on olemas ju ka neid, kuidas ütelda, pidamisraamatute autorid Salome pubekas, siis ta oli vist talist kirikuõpetajaga, kirjutas mõistlikele jaoks niisuguse maja pidas, õpetas ta lausa alguses mainib, et kui ta majaga Tehitav ärge ehitage seda ometi suure tee äärde, sest see võib algul tore olla, aga ta võib lõpuks lausa ruineerib. Ja tõsilugusid on ühed Maiendashil üks kuulus Maiendarfide perekond sobilikku hoopis hilisemast ajast, tähendab, nad olid teda külalislahkuse tõesti mitte Mentzen kahvid, mensen, kahvide, neil oli ka tartus pajaja pidevalt pallid saab muidugi hilisemaks annaks siis 10. sajandi algus ei leia enam midagi muud üle, kui nad pisike, lõpuks mitte, lõpuks aga vahedaks kaheks kolmeks aastaks kolima treestrisse, sest külalistevool jääb külas, käidi nagu jälle. Ma võin jällegi reisidest tsiteerida, ta ütleb niimoodi. Sama tähendus, mis lindudel tarvis on maikuul, on Tallinna kodanike silmis veebruaril ja terve Eestimaa aadli jaoks. Otsi seal kõige õigemale lende kuul tükkideks. Miks märtsi ja muidugi vana kalendri järgi mitte praeguse kalendri, vaid vana kalendri järgi märtsis, märtsis on veel lumi maas. Vaat seda on need kõik need reisimehed ütelnud. Eriti koduõpetajad. Koduõpetajad räägivad niimoodi, et kui esimene noh, tuleks, saabusid, kõik saabusid hooaja alguseks, tähendab, oktoobrist on viimaste laevadega, seal tulid Lübeckis laevale tulid siin Tallinnas maha tohutu hallus, täidis veeti kuskile põhisasina Valklasse või kõrre kuskile sinna algul nagu tohutu masendus, et nichifor, pime, tume maa sajab ja sajab lõpmata. Et siis olevat neid lohutatud. Et ärge ära panevad tähele. Varsti arste, lumi maas ja kõik on valgeks ja eriti eriti just veebruar mai siis veebruar, märts, siis on kõik veel lumega kaetud ja need rasked tee, mida sa nii-öelda eile sõitsid, logistasid oma vankriga peibutavad olevat kogu maa kaetud ühtlase lumeväljaga, need siinsed kerget saanitudki bit kaatet, need Roskad, need head hobused, et seal liuelda, see tähendab mingisugune 10, ma ei tea, kui nüüd fleksid 10 persse tunnis, tähendab tohutu kiirusega, de tähendab märkamatult, sa oled ühelt vastuvõtult teisele ja tõesti, mida siis jälle kolmas reisimees, kes kirjutab selt kirjeldad seda Baltikumi külalislahkust, on näiteks Bellermani nimeline. Tema kirjutab niimoodi. Et meil Saksamaal peetakse üldiselt häbematu häbematu seks, kui keegi olgu või parim sõber tuleb keset ööpimedust teise inimesega, braavo, tahab rõmmima ja nõuab ühes tõlla ning kutsar üürimist. Täiesti teistmoodi on lugu aga seal osalt korralike võõrastemaja puuduse, osalt vabade inimestevahelise läbikäimise vähesuse tõttu. Kuid Ositega sügavalt sissejuurdunud tavapärast meenutab eestima selles mõttes veel Aabrahami ja Iisaki aegset Palestiina või üleüldse mingit idamaad, seal leiab sellist külalislahkust, mida näitas kuskil ülemsaksa, ma ei oskaks enam keegi üldse ette kujutledagi. Muidugi Venemaale samas on peal, saaks, peab ütlema tunnustavalt see oli omane sügavalt, päris varjuslike traditsioonidega, selgete, seisuslike vahedega selgete rahvuslike vahedega ühiskondadega väga vähearenenud ühiskondadele, Agraarsetele, ühiskondadele, kus ei olnud veel postijama vajagi, sellepärast et need 500 mõisat rahuldasid selle asja. Ja isegi see, see oli Dahlakused külalist, lahkusse muudeti siin Baltikumis, kuna jah, kuna kogu see maha kogu see kaitsevõime, kohusesüsteem funktsioneeris, sellel see muudeti lakkuma, moodi absoluudiks öeldi, et tuleb ükskõik kui ta, kui kalliks sulle läheb, sest teate ju ei võeta last ainult seda üksikut perekonda ei tuldud mittepäevaks või kaheks vaid tuldi nädalaks ja kaheks küll see nõudis ju raha, see muudeti absoluudiks, öeldi, et selle altarile peab tooma ohvreid ja isegi siis kui ei olnud mõisahärrast ennast kodus, sest oli ise külas või pulmas siis võttis valitseja vastu ja kui olnud valitsejad, kas võib-olla see oli siis kuskil jälle nendele härradel siis võttis koduõpetaja vastu ja kui ei olnud koduõpet, siis tuli naabrusest see pastor hoolimata, et võib-olla pühapäevane päev oli küll kiire rikka tuli, siis tuli see nii-öelda see protseduur, see pühak, et see, kui öeldakse, et sellele nagu nad ise kirjutanud. Et sellel pühal külalislahkuse jumalanna Al Darryl tuli ju ometigi ei saaks astuda. Kas nende reisimeeste kirjeldused on praegu kättesaadavad, on neid ka tõlgitud? Katkendeid? Tõlgitud on ikka väga vähe, väga vähe ja siis kas ahju ja nii naljakas, kui ole, siis aga sageli vale raamat. Et taktika on jääd, ikka on keegi kõigi mõni siine kirjastus komistanud mingisuguse noh mingi täiesti juhuslik ooperi kohta, aga see on ikka, tähendab kui ma seda ajavahemikku 1550 kuni, ütleme kuni 1850 300 aastat, mis räägib sellest, kuidas ta muutub üsna muutumatult püsinud, sest seesama külal saksa printsiip juba oli olemas, sest isegi mingit teatud pingid sööma kombed, et kõigepealt oli see niisugune, see mitte hindud kohe söömalauda, vaid kõigepealt oli seal suupiste, see oli juba ikka juba kuskil 16-l sajandil olemas, et kui me juba selle arvu see, et reisiraamatute arvuks reisiraamatut osa on ka kodu, et memuaarid isegi mõni maamõõtja, mõni Tartu Ülikooli õppejõud, pausuretid on vähemalt 500, kõik 500, jah, ja kõikides keeltes. Aga kas need on meie arhiividest? Ei, mõne õõs kättesaamisega on raskusi. Mõnigi on avaldatud, tõstab vähetähtsas Saksamaa ajakirjas kuskil aastal 1780, aga just tänu internetile lausa internetist kätes osad osad kättesaadavad osalt on jah, umbes 500 vähemalt erinev ja, ja ka väga-väga sageli on ka eriti varasemad just eriti just need, mis paned, 16. sajand. Seal on Liivimaa Eestimaa osa ainult mingisugune väikene osa, sest tema põhieesmärk on ikkagi vereva. Ta läheb teemale, et võib-olla ta käib ütleva, sõidab, sõidab Rootsis, sõidab, tuleb seal kuskil turu, siis tuleb kuskilt Tallinnast maale, siis sõidad, siin on see võib-olla Tallinna osa või see Eesti osa, ütleme, kaks kolm lehekülge ja see on siis juba juba need, millest see raamat välja anti ja et et enamasti ei leiagi seda mitte pidi, võtab Baltika rubriigist vaid sellest Venemaateemaliste raamatute rubriigis, kus oli ikkagi vähemalt nad on alati tulnud läbi. Vaata ka üsna tihti on tulnud, lakkasid läbi Riia või, või jah, kas see tähendab seda, et seal on veel hulk ka nendes Euroopa arhiividesse hulka hindamata. Loobunud osalejaid on ka loomulikult korralikult, baltisakslased. Otsi on neid õlide koka tegeldud, nendega tegeldud võiks juba aastasadu neid ikkagi, kuigi on niisugust balti ka teemalist ilmunud, siis on harilikult siinsed autorid juba 18. sajandil kõik need huupeli-sugused mehed on neid kogunud, teid on sattunud Tartu Ülikooli raamatukokku, et, et suuremalt jaolt on, nad olemas on ja nad on, nad ei ole küll kaliiber raamatu lahti lõikamata, ei, neid on loetud, heida tsiteeritud, aga niisugune jah, niisugune Eestimaa või eestlane võõrapli peeglisse on üsna. See on jah, üsna-üsna läbi vaatamata teema ja see on osalt on isegi arusaadav, sest vaadakem üks peensaks näiteks või kasvõi mulgi venelane Beckerburlane, kes tuli siia Tallinnas huvitava eestlasega, kukkus kokku minimaalset, heal juhul see sõnaaherkeeli mitteoskav Se voorimees ja tega ta tast eriti hästi kirjutada, nii et, et rääkimata siis mingisugusest, noh, mul ei tulnud, leidub natuke Liisavad automegi, ledi, Isleik, teda on osaliselt seal avaldatud lõigukesi, tema käis kuskil 1830, tema ikka käisid ikka ikkagi taludes see seda lasi ela spetsiaalselt viia. Ja jah, kui ta kirjeldab seda, et seal oli, oli kaks jah, seal oli maja maja esik mitte mitte ees, vaid esikus või eesruumis olid, olid sead ja siis alles välja minnes pani tähele, et et ainult ainult kaks oli neist nii-öelda käsikud, aga ülejäänud kolm olid peremehe enda pojad seal. Et noh, see ega see, need suitsutared. Ega nad ei kirjuta eestlastest ju, noh arusaadavalt seal see talupojakuvand. See käib asja juurde. Ainult sellepärast oled mõisate loodava meediaski rohkem, sest vaat seal on talupoeg lahti ka mõistlik laskust eemaldad Askus oma toolilt alla. Eriti need mõisas ka mõisas eriti kupati teenijad, teenijad, paare siis või noh, teenija sisalt veidi pulmad mõisas ja seal ikkagi niimoodi, et noh, need, need kingitused olid suuremad Figid osalt vanu riided, vodka, olisi juurde kingituste ente kingitus juba rääkisin. Ta pida, talupoeg võib kanda, missugust rõivast siis oli seal küll niisugune klausel oli küll. Et võib kanda küll seda tiival taas. Jah, sest Kalevist või tähendab sellest kui see, kui on nii-öelda käsitööline või kaupmees või noh, on andnud talle selle, aga see ei tohi olla saksa moodi. Maitse peab, see riietus peab olema talupoja moodi ümber tehtud, nii et kes teab, võib-olla oligi mingisugune Vaidamegi tahtis mingisugune talupoja kuub täiesti võimalik, lihtsalt sellepärast oli kingituseks, aga ta ei tohtinud seda. Ta pidi selle noh, selle lõike oli ära tunda, et sa talupojariietus ja seda talu tahtsid kõik, seda nägite nad ju iga pühapäeval oli kogu see valik seal kirikus olemas. Valik oli olemas ja kui, siis mõnes mõni võttis abikaasa kui endale naise mõnest teisest kihelkonnast kirjelduse küll ja küll, et kuidas siis Fahiti tähendab, see oli teda noh, ütlemegi agi mul et just nimelt juurust abiellus kagerisse, see Juuru rahvariided olid Tager omad jaks. Need uru riietus oli Hageri omadeks naabrid seal niivõrd erinevad terve, terve kaelad kanged, et midagi terve kirik olevat sellega nagu tegelenud. Ja see ei ole jälle reisimehe, vaid see on jälle kirikuõpetaja mälestustes, et ta on nii erinev seal mälestuste. Sergei Sakkov on osaliselt. Neid publitseerinud vene omasid postitõllaga Eestimaa teedel. Seebist ilmus tal küll juba väga asjatundlikult tehtud ja muusijad peab Sergei Sakkovi auks ütlema ka seda, et need ei ole mitte väga asjatundlikult tehtud, vaid ka väga koostatud kustutama kogumik, vaid ka väga suure pieteeditundega, sest minagi neid originaale lugenud Iisakofon viisakalt jätta kõige hullemat kohta ilusti välja. Et ta on väga hea. Ta on Tartu emeriitprofessor. Külalislahkusest veel tee nimetasite, et meie kliima oli selline, et pidi olema külalislahke. Meil on ju väga halb kliiva, kuidas asi oligi selles, et tähendab, et reisimees kuskil sooja saada. See nii-öelda, kui nad olid mässitud Jaapanisse, seal on ka mõned kreisi kiused, missugune mõnu. Kui teda seal, siis selle bussiga turgutati jah, kuna tegelikult postijaamad vastavad võrkson alles 19. sajand ja vene riigi postijaamad eritasid sellel tähtsal Peterburi. Narva Jõhvi-Tartu-Riia teel olid suurepärased. Aga need, need olid ainult sel teel, muul teel olid nii-öelda teeäärsed, kõrtsid. Need ei pakkunud, ei nadolid suitsus, et nadolid haisesid. Et pingsalt oodati siis seda hetke, kui kuskil mõne mõisa tuled või mingi märk sellest paistma hakkas. Ja ka külalisi oodati, see on küll Lätti tyhja alalt, võin ütelda, see mälestus, aga kahjuks Liivimaa kõik. See ei ole Te, ei, ei reisimesega koduõpetaja vaid üks sõjaväelane, kes oma 70. eluaastal hakkab oma mälestusi kirjutama kuskil ja Läti hästi Pirita ka Läti alal. Tema räägib seda, et nende põis, kus tema kasvas see natukene teest eemale kilomeetrit noh, nii-öelda kilomeetrit paar. Ja tee läks kõrvalt ja et ikka sellest, et osa saada sellest või klapp oli nagu vähe tema vanemate arvestada seda külalislahkust tõmmati tee peale, köis, tee peale tõmmati köis ja vativalvur juurde. Et kui siis selgus seal noh, küsiti sealt sellelt kutsarid, kes sõidab, onju niimoodi ja kui see nimi oli veidikenegi tuttav siis kui paluti jälle külla, jälle oli nädal päästetud külalisele seati lõks külalistele lõks ja külalised ka, noh nagu see kestab asja juurde, ei olnud seda nagu kiire. Kiire oli ainult sellel, kes seal rehe all neid või rehetoas teid vilja peksis. Temal oli nii kiire, et sõna otseses mõttes lõikus ja jah, ja niisugune jah, tulebki ei olnud üldse aega, ainult kolm-neli tundi maxima, seda kohe läks jälle. Või siis need lõputud voorid ka sellest reisimehed, kirjutas Salvador midagi, sa oled olnud masendav vaatepilt. Masendav vaatepilt just reisilt, kui tuleb see muidugi ainult 18. sajandi muljet, tuleb see nende üleni mornide meeste meestesse 20 30 Se kärki valitseja, meeleheitel ja kärki valitsuse on kaasas mehed, millest natuke viina varastanud, aga siiski see olevat olnud niisugune, et, et need mehed ei andnud isegi sellele peenele sakslasele teed aga ütles, et ei pane pahaks. Need on ka niisugune, et muljed muljeid Vana-Liivimaalt on igasuguseid. Kes filosoofiadoktor Ants Hein 16. sajandil armastati juua kaaklareti vürtsveini, mida valmistati ja müüdi Tallinna Raeapteegis teadaolevalt juba 1467. aastal. Klaretil arvati olevat tervistav ja üldtoniseeriv toime. Hinna Põldsami söömise joomise raamatu järgi tehakse klareti nii, et lisatakse Rein veinile, kaneeli, ingverit, paradiisi, tera Calganit, suhkrut ja safrani ja nelki. Ja võib ka lisada veel muskaatõisi. Kuulame üht laulu, mis kannab pealkirja, kui ma joon klareti. Selle laulu autor on 16. sajandi prantsuse helilooja ja noodi trükkal Pier Atanniaan. Ja laulu esitab Eesti varajase muusika ansambel kand toores vagantes, mis on oma nime saanud keskajast. Just nõnda kutsuti rändmuusikuid. Slaavi filoloogia legendi emeriitprofessor Sergei Sakkovi raamatust postitõllaga läbi Eestimaa loeme nüüd ühte katkendit. Fadeibulgaarin on 19. sajandi alguses tegutsenud kirjanik, kes vene võimude agendina elas suviti Eestis ja kirjutas ka artikli näiteks heledasilmsete džuudide kaitseks ja kirjutas kirju Livooniast. Ühest nüüd väike, lõika eestlaste iseloomu kohta. Fadei Bulgaaria on kirjutanud nii. Ärge arvake, et eestlased, kes oma elu viisidelt ja välimuselt meenutavad hea lootuse neeme pärismaalasi on niisama metsikud ja harimatud nagu need viimased. Ei kõik eestlased oskavad oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil on põhjalikud arusaamised usust, nad on usinad oma usus, kuulavad meelsasti jutlusi ja arutavad põhjalikult asju, mis ei ületa nende haridustaset ja puudutavad nende heaolu. Harjumus, see teine loomus sunnib neid kinni pidama vanast, mis meile pole küll veetlev kuid on kallis inimestele, kellel on tunne see kiindumus vanadesse tavadesse, on nende kindla taltsutamatu ja visa ise raama tunnuseks. Eestlased on alati olnud mehised ja Kaarel XII pidas eesti polk oma armee parimateks. Eestlane on hea isanda vastu ustav ning talle osutatud heateo eest tänulik kuid kättemaksuhimuline, kui tal on tehtud ülekohut või teda solvatud tema jämedus, mida mõned peavad metsikusse. Tulemuseks on rahvusliku uhkuse avaldus. Eestlane peab ennast teistest hõimudest kõrgemaks ja sakslastest, keda ta ise nimetab saksteks, räägib ta põlgusega. Eestlaste võime üle kõrgema hariduse omandamiseks võib otsustada mõisateenijate järgi. Mõned teenijatüdrukud ja teenrid, kes on kasvatuse saanud mõisas ning ära õppinud saksa keele ja näinud peenemat elu võtavad oma mõistuse, taiplikkuse ja kommetega hämmastust. Neid võib pidada haritud Saksamaalt pärinevaid sakslasteks. Kõik oleneb kasvatusest. Peaaegu kõik reisijad on eestlased üle külvanud sõimu ja etteheidetega, mina vastupidi, pean neist lugu sellepärast, et neil on iseloomukindlust, et nad on jumalakartlikud ja et nad teavad, mis on inimväärikus. Muidugi pärast vene uljaid mehi on ebameeldiv asju ajada kohmakate vaikivat eestlastega kes on rohkem huvitatud oma piibust kui teie tõllast, keda ei liiguta teie ähvardused ega sundimised. Kes vaatab teie peale uhkesti ja maksab jämeduste eest reisijale aeglase sõiduga. Lahke sõna, nali või klaas viina, peletab eestlase sünguse. Ta sõidutab teid, lõbusasti, naljatab, püüab teile meelehead teha ja kiidab teid järgmises postijaamas, kui head isandad lahkus, läbib märkamatult otsekui soojus kõige tooremad ja kõvemad mehed. Tõsi küll, eestlastega peab palju kannatust olema, kuid inimene, kes ennast teistest targemaks peab, on kohustatud teiste nõrkuste ja harimatuse vastu heatahtlik olema. Nii kirjutas siis partei Bulgaaria 19. sajandi alguses, eestlastest aga tahan veel pakkuda kuulata trompetimuusikat. 16. sajandil hakkasid Euroopa heliloojad kirjutama rohkem tantsu ja meelelahutusmuusikat ja sellest ajast sellest sajandist on pärit ka trompet. Euroopas peeti trompetit nii tähtsaks, et see oli lubatud vaid aadlikele ja näiteks Toompeal. Kui rootsi ajal ehitati esimest korda esindushooneriigisaal, siis oli läänemüüris ka trompetipuhuja rõdu, millelt trompetihelide saatel rahvale kuninga seadus ette loeti. Aga trompeti-le kirjutati muusikat ka tantsimiseks ja meelelahutamiseks ja sellest on viimased eesti lood ju rääkinud. Selle aja muusikat on Aranžeeritud nüüdisaegse see ansambli jaoks sobivaks ja nii on seatud ka till man Su saato 16. sajandi sakslasest Madalmaade trükkali ja helilooja loomingut. Üht pala kuuleme Eesti Muusikaakadeemia Brasse käedeni esituses.