Eetris on maris üksti ja tõmbed aru. Head raadiokuulajad, saadet siin me oleme jätkub ja kätte on jõudnud meie külalise tund. Ja täna meil Tõnuga on väga hea meel tervitada stuudios Praxise nõukogu esimeeste Daniel Vaarikut tervistania tõrvis toonil. Daniel, sinuga on rääkida täna päris paljusid asju ja esiteks võib-olla kõige suuremaks ajendiks jah, miks me siin täna siia kutsusime, oli sinu raamat, praktika aruanne, milles me ka õige pea hakkame rääkima, aga aga esimeses tunnis arutasime Me kuulajatega hoopis üht teist teemat ja see puudutab multikultita. Jah, et selline paev siis see naini leeveni järgil Unesco või ÜRO poolt, siis käivitati, et World fokalceral Toivo öösiti Ailogendati Velab mente. Ta ikkagi. No on selge, et eksmaailmas on erinevaid kultuure ja nii edasi. Neid on hea tunda ja, ja oleks tore, kui kõik omavahel nagu hästi läbi saaks. Daniel, sina ei mingil moel ei tähistanud seda siis ÜRO lansseeritud päeva. Tänud, sest neid päevi on muidugi päris palju ja aastas on, ütleme selliseid märgistatud päevi aastas on võimalik ainult 365 päeva ära märgistada. Et sellega seoses mulle hoopis meenub, et et vahel nende asjadega minnakse isegi liiale, et ükskord ma läksin poodi ja seal poes oli suur silt üleval, et meil on kukli kuu ja, ja siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pean selliseid asju ka meeles pidama. Muidugi, tegemist on tõsise teemaga ja, ja selles mõttes. Ma arvan, et, et peaks ikkagi saama jõudu neile, kes nendel teemadel tahavad rääkida. Seda kindlasti, kui nüüd lühidalt seda teemat nagu torkida, siis eks ole ju, oleks see väga eri meelt, aga, aga ühelt, et poolt on selge, et Eestisse ilmselt inimesi erineva kultuuritaustaga ka tuleb erinevatel põhjustel ja, ja üks on ka see, et, et võib-olla tulevikus ka tööjõudu erinevat on oodata, et siiamaani me oleme arvanud muidugi. Meie kliima on üks selline, nii otsene kliima siis kui ka võib-olla mingid muud tingimused ei ole väga soosinud seda tule seda säärast tulevikku, et väga erinevaid inimesi maailma pealt just Eestisse tuleks. Kuidas sulle tundub, et täna on küll soe ilm, aga, aga kuidas tulevik on, et kas Eesti saab olema see, kas Eesti saab soojaks, saab soojaks jah, igas mõttes, et mitte ainult soojaks ja mugavaks. Mina tahaks uskuda, et Eesti selline elukvaliteet võiks olla ju päris hea, et ma ise eriti ei armasta neid inimesi, kes kes kogu aeg leiavad põhjuse leida, et Hill ilm on halb, et minu jaoks ta ei ole tavaliselt halb, et lihtsalt ootused võivad olla valed, et tänasel päeval on see, et me igalt poolt filmidest ja kuuleme nagu soojadest kohtadest ja siis mõtleme, et kui me seal oleks, et meil oleks palju parem, aga ise olin üks vahekuu aega Singapuris ja vaatasin, et nad kõik panid täiesti võimsattuma konditsioneerid igal võimalusel käima, et saada mingisugune 16 kraadi endale sisse sinna, kuigi väljas oli 32 ja et võib-olla hoopis nemad eelistaksid ka pisut jahedamat kohta, nii et neid nagu ideaalseid kohti võib olla maailmas ei olegi olemas, et lihtsalt kui meil on külm, siis me unistame sellest hästi kuumast kogu aeg. Mullu on alati mujal rohelisem. No kipub olema jah, et peale selle tasub vaadata seda ka, et inimestele ikkagi mõjuvad need asjad, mida tuleb filmidest või raamidest, et seal alati sellist heaolu seostatakse hästi sooja mingisuguse rannailmaga. Aga võib-olla mul ka mingisugune muu eripära, et mulle isiklikult väga ei meeldi näiteks rannas olla ka, nii et selles mõttes ma Eesti mõistes kliima mõistes ma küll ei tunne, et ma oleks halvas kohas. Soosib see kliima vähemasti töö tegemist ja me ise üldiselt arvame ka, et on ta siis müüt või tegelikkus läbi aegade läbi töö, meid on mõõdetud, et me ikkagi suured tööinimesed oleme, et selles suhtes töö teebki kondid soojaks, et kui puhata tahaks tõesti, siis võib-olla kuskil noh, vahel niimoodi, et et oled siis vees kuskil soojas, midagi müttad seal või teed midagi, aga töö tegemiseks on suurepärane. Ei, no puhkused ka kondid soojaks teha, et oleneb, mis sa teed, täpselt, et lähed suusatama või midagi. Oled sa sihuke, siis sa ütlesid, et sa rannas ei ole, et oled sa puhkuse ajal siis selline sukeldaja vä? Video eelmine aasta ikkagi mind võis rannas näha sellise tutimütsiga, sellepärast et tõsiselt vihkasin seda palavust ja, aga samas ma ikkagi nagu oma sõpradega koos minema aeg-ajalt sinna ja elukaaslasega et siis lihtsalt tuli kuidagi kuidagi ennast katta. See võiks küll tore vaatepilt. Sina teiste päikesenautlejad sealse tutimütsiga, aga Daniel, mis sind viis Singapuri. Singapuri viis mind põhimõtteliselt soov näha Singapuri, et siis oli ka niimoodi, et ühed mu sõbrad elasid seal mõnda aega ja see oli selline hea võimalus ja siis ma tegelikult läksin edasi Malaisiasse proovisingi seal mõned nädalad elada, nii et tegin tööd ja seal oli päris. Seal oli päris hea seda teha, sellepärast kell oli nii palju eesti ajast ees, et kui saaksid midagi tegema, seal oli hommik kell üheksa näiteks siis Eestis oli võib-olla mingi kolm öösel või siis tegid oma töö ära ja siis võisid vahepeal ringi käia, siis mingisuguse kuue tunni pärast vaatasid meile siis inimesed ärkasid ja selline tunne oli, nagu oleksid teistest ees kogu aeg. Kuidas seal siis neid siis kohalike vaadates tundus, et on ikka eesti töörahvas või oskavad seal ikkagi veel paremini tööd teha? No see on nüüd selline väga suur teema, et mina ei usu neid, kes väidavad, et eestlased on nagu, nagu ilmtingimata puht samad või töökamad või mõni muu rahvas selle poolest me lihtsalt võib-olla vaatame valesid erinevaid asju, oletame, võtame näiteks riided. Et kui läheb eurooplane Aafrikasse või Indiasse, siis seal on inimestel tegelikult säravpuhtad, valged riided seljas, üks vaesed nad on, neil on mingid sellised oma värvida või, või siis täiesti valged. Ja siis kujutage ette, me läheme sinna oma katkiste teksadega vähemalt selline noorem põlvkond, kuidas nemad seda võivad vaadata. Vaata, kui sul ei ole nagu üldse mingisugust mingisugust sellist hoolitsust enda eest, aga samal ajal meie vaatame, no meil on siin külaväljak, räpane ja nii edasi, vaatame lihtsalt teist asja ja, ja ma arvan, et et noh, mida rohkem nagu inimesed ringi käivad, seda rohkem nad saavad aru, et need asjad ei ole nii selged ja tihtipeale inimestel on omad mingisugused soovid, et noh, me sooviks, et me oleme hästi töökad, aga minu meelest tabelitesse päris välja ei paista, et kui vaadata vist ma arvan, et see oli siis OSCE mingisugune raport, kus kus vaadati siis inimeste töökust ja tuli välja, et noh, nagu teised rahvad või isegi mitte seal päris eesotsas Aga jah, kui sa siin kõnelesid sellest Malaisia Singapuri minemisest, siis tundub küll, et et kõlab, noh, võib-olla kris seen, aga silmaringi avardamine see, et sa näed, kuidas teised teevad ja, ja nii edasi kulub ikkagi Eesti inimestele ka ära, et siis need eelarvamused kuidagi hajuvad ja selles mõttes tänase päeva lõikesed kultuurilisest mitmekesisusest, et keegi maailmas ringi ja vaadake eelarvamuste vabalt, siis võib-olla mõistab nagu paremini teisi kuidagi. No ta on jah, et ka muidugi erinevused on olemas, need on tohutult suured kultuurides Araabia kultuuris, näiteks võrreldes eesti kultuuriga või, või siis ma ei tea erinevates Aafrika või isegi Lõuna-Ameerika riikides, et see erinevus on olemas, aga Me armastame tihtipeale vaadata seda kui miinust. Et erinevus on pigem halb, mitte hea. Aga kui seda proovida, vaadata lihtsalt erinevusele, siis mõista, mis taga võiks olla. Toidu toidu puhul võib-olla on sallivus suurem, ongi võib-olla, eks ole juba ka meil siin Tallinnas mingid toidukohad, mis on nii erinevad sellest traditsioonilisest toidust ja see on nagu juba võrdlemisi kuul. Ma ei tea isegi jah, et on küll, mu tuttavatel on lapsi, kes söövad juba kaheaastaselt asju, mille nimegi ei oska välja öelda. Mõtled, et ei tea, kas see on nagu hea või halb, aga, aga kindlasti silmaringi mõttes on see hea. Daniel tulema õige pea sinu raamatu juurde, praktika aruanne, aga kuulame enne seda ühe muusikaloo ja tänases saatetunnis ongi muusika sinu valikul ja. Oleks ka esimene lugu, mis kõlab, oli juba nii, et seda sa pole veel ka põhjendanud, et miks sa selle valiku tegid ja see bänd oli. Selline vänytic Hills ja järgmine Musica Music. Võib-olla sa räägid neist mõlemast loost. Ja et nendes mõlemis on sellist hoogu ja ma kuulasin kõiki neid lugusid, mis tänases saates on ja veel palju rohkem raamatut kirjutades ja neis kõigis on midagi sellist, mis minu jaoks nagu iseloomustab seda, et on sellist teatud optimismi, aga nagu selliste hullumeelset optimismi vastu igasuguseid ootusi minevat optimismi. Sellel Music kium Music lugu Chast, nii, mis on meie tänase külalise Daniel Vaariku valikul? Daniel, hakkame nüüd rääkima sinu raamatust, praktika aruanne. Enne seda võib-olla veel isegi tasuks mainida, et see raamat on juba tõeline hitt, sellepärast et eelmisel nädalal täpselt nädal aega tagasi seda esitleti ja, ja juba on ta poodidest otsas. Tuleb nii välja jah, et vähemalt mitmes poes Tallinnas teda ei ole ja mingid inimesed siis Facebookis saadavad sõnumeid, et et käis käisid küsimas ja, ja olevat otsa saanud või ühes poes väidetavalt kaks raamatut arvuti järgi pidi olema ka siis, kui otsima hakata, ei leitud üles. Mina lugesin Facebook'ist, et üks inimene sai sellega sinu käest isiklikult kätte. Ja ei, meil oli võimalus, on olemas ja põhimõtteliselt mul on endal ka otsas, et ma juba ise käisin. Käisin vist neljapäeval, käisin poes ostmas, et kingituseks mingi kolm eksemplari isaga. Kas Narvas näiteks võiks olla või ma ei kujuta üldse ette? Et ma ei ei tea, kas Narvas üldse on jõudnud mõni ja noh, ma kindlasti tean seda, et Varrak plaanib nüüd trükkida veel ühe tiraaži. Et siis peaks tulema juurde. Praktikaaruanne tegu ei ole puhtalt memuaaride põhjal kirjutatuga aga samas siiski, see on ikkagi sinu elu ühest etapist, kus sa ikkagi kirjeldad asju, mis juhtusid päriselt. Jah, et nagu ma ka ütlen, et kõik on tõsi, kuigi kui raamat ütleb, et kõik on tõsi, siis loomulikult tuleb mõelda sellele, et et iga inimene kasvõi sealtsamast raamatust või sellisest ajast kirjutada täiesti teistsuguse raamatu, et ega see kirjandus, tõegarantii on ikkagi väga inimesekeskne, et mõni inimene näeb asju ühtmoodi, teine teistmoodi ja peale selle. Ma loodan, et seda raamatut saab lugeda mitut moodi. Ja üks neist võib olla ka see, et see on memuaar, aga teine võib-olla see, et ka inimene, kes üldse ei tea loeb seda, ei tea neist aegadest, loeb seda, kui head lugu. Kas tahtmatult kuidagi raamatu väärtust vähendada, vastupidi, võib olla ka see, et tudengite haarasid seda kui mingit niisugust madja õpikut või midagi. Et kuidas praktikaaruannet nagu teostada. Siis seda ma ei teagi, sain kähku ära võetud iga võib-olla tõesti, et vaata, kooliaasta hakkab lõppema. Ostis, mõtlesin ka, et. Väga räägi Daniel selle radu sünniloost, miks selline pealkiri ja, ja mis seal sees siis ikkagi leida võib? See pealkiri tuli mulle pähe ikkagi üsna. Ma kohe nüüd ütleme nii, et kui ma seda kokku hakkasin kirjutama lõplikult, et siis mul tuli see kahe vähe ja ma mõtlesin, et see saab selle pealkiri olema. Aga raamatu algsed juured on, on ikkagi päris praktikaaruannetest, mis ma kunagi kirjutasin ja et olid tingitud ka sellest, et ma kirjutasin, et muidu ma ei oleks saanud ülikooli ära lõpetada ja siis ma olin nagu mõnevõrra isegi närviline selle pärast ja ja siis ma võtsin kõik oma töökohad, kus ma olin olnud ja kirjutasin õppejõust õppejõule, nendest mõned jutud. Ma sain läbi sellest katsumusest, aga siis need aruanded jäid kuskil alles ja minule endale neid ei jäänud. Ja siis järgmine asi ongi see, et eelmine sügis lõpuks ajakirjandusosakond, siis avastas nad riiuli pealt ja andis mulle üle. Ja sealt tekkiski see mõte, et äkki võiks nad pikemaks kirjutada, et esimese hooga ma avaldasin osa sellest materjalist oma blogis ja siis tagasiside oli lihtsalt väga hea. Mis julgustas mind, noh, ütleme nii, et tänu nende blogi lugejatele monga üldse leidsin, et see võiks minna edasi ja selle võiks pikemaks kirjutada. Ja ma kirjutasin ta ikka mitu korda pikemaks. Ütlesid ka mõned märkmed, mis mul tulid välja ühest kastist, kus mul oli hästi palju igasuguseid paberi, lipakaid asju läbi mitmete aastate. Daniel, kas oli kummaline lugeda ka neid praktikaaruandeid, arvestades seda, et olid need kirja pannud ikkagi väga ammu? Nojah, oli küll, et paljud asjad on ikkagi meelest läinud ja mõne asja puhul mõtled, et kas ma tõesti võisin niimoodi väljenduda, et see on päris huvitav ja siis, eks ma neid lapates mõtlesin igasugu mõtteid, et mulle tundub, et see tuleb alati kasuks vaadata, kas. See on siis nagu 90 aastate kui, kui Eesti vabariik sai sai iseseisvaks kuskilt sellest ajast mõned aastad, eks ole, sinu. Põhimõtteliselt ta argielutöö. Ja algab enam-vähem sellest, kui ma olin veel keskkoolis ja tahtsin ajakirjanikuks saada. Päris algus on veel varem, aga, aga see on selline sissejuhatav osa, nii et et seega 91 ma lõpetasin kooli ja astusin ajakirjandusosakonda. Nii et sealt juba raamat käib. Sõnavabadus oli juba ka nõukogude aja lõpus peaaegu üsna üsna olemas, et noh, see oli see aeg ikkagi, kus noh, vaba vaba sõna nagu juba ruulib, kuidas öelda, et see sobis sulle, et andis paljudele võimalusi väga dünaamiline aeg ka. Oli oli tõsi ja et väga paljud inimesed tõusid siis esile, kes oskasid hästi ennast väljendada, et see oligi see aeg, kus korraga ilmusid mingisugused saated, kus olid mingid tohutud staarid, olid just need inimesed, kes nagu hästi rääkisid või kirjutasid. Ja siis nagu tavaliselt murdeealistel aegadel on, siis auditoorium on hästi suur, sest kõiki huvitab see, mis omamoodi lisab sellele veel selle staari aurat ka, nagu heas mõttes. Ja mitte nagu tänapäevases mõttes, et staar, staar või staarjuuksur midagi päriselt kohe kõiki mõjutavad tekstid ilmusid siis välja. No see ajakirjanikuks saamise soov pidi sinus ikkagi vist päris tugev olema, kui ma mõtlen sellele, kuidas mina ise oma praktikaaruannet kirjutasin, siis. Ma tõesti ei usu, et see üldse võiks kedagi huvitada. Ju ma tegin sinna lihtsalt konkreetsed punktid, mis ma pidin tegema, et lihtsalt sellised kohustuslikud punktid ära täita. Aga sina otsid seda kohe siis väga mänguliselt või. Ei noh, see oli ka juba ütleme ülikooli lõpetamine läks mul tegelikult ju väga raskelt, sest et ma töötasin vahepeal igal pool ja mind isegi heideti sealt välja vahepeal ja siis ma sain tagasi ja mingi tohutu selline värk oli. Nii et, et mul tollel hetkel, kui ma neid nüüd kokku kirjutasin esimest korda, siis oli pigem ikkagi soov ülikool kuidagi ära lõpetada, ent ajakirjanikuks saamise teema tollel hetkel enam ei olnudki nii tähtis. Aga no olidki ühe semestri jooksul tegin vist mingisugune 60 punkti või mis tolles mõistes oli hästi palju ja kui ma ei oleks seda teinud, siis oleks hakanud otsast teised punktid ära kustuma või noh, mingi selline asi olime, lihtsalt pidin seda tegema või ma oleks jäänud ilma hariduseta, mida ma ka ei tahtnud mitte mingil juhul, nagu näha tollel hetkel. Praktikaaruanne. Noh, iseenesest ma ei tea, vähemalt esimese hooga tead, mis seksikas pealkiri ei tundu kuidas. Aga kuigi sulle oli kohe selge, eks ole, ja mul on väga seksikas. Ja paistab, et väga hästi nagu tabatud, tundub ka, et no kuidas kellelegi see mõtlemine on, nagu öeldakse Ka on seal nüüd tekstides midagi sellist ikkagi noh, ma ei tea 90. aastate mingit siis sihukeste pükse, vabadus, eks ole, aga aga seksi vägivalda nagu see noh, oli see siis aeg ka natukene siuke jõhker, toores võib olla. Mingil kindlasti on, aga no ma seda ei ole seadnud eesmärgiks, et et ma ei ole nagu võtnud sellist asja ette, et ma hakkan seal kirjeldama mingisugust elus olevate isikute mingisuguseid pikantset seiku, nii et seda sealt ei tasu väga otsida, et aga muus mõttes ma usun ajastu, selline vägivaldsus ja seks ja porno ja seda noh, et kuidas ta tegelikult hakkas tulema nii-öelda, mis kohtasite hakkas haarama endale, et noh, tegelikult ju nii-öelda seks kui selline hakkas väga palju müüma kohe, kui juba nõukogude aja lõpus, et võtame Eesti Ekspressi, et esimesed eesti ekspressist tegid seda Briti tabloidi The nipi, et nad panid ikkagi alasti naisterahvaid sinna suurde fookusesse esikaanele kohe. Ja mingid sellised asjad hakkasid kohe tulema ja no on ju teada see, et et kui avati lasso striptiisibaar, siis seal olid hästi paljud Eesti ajakirjanduse esindajad kutsutud ja kõik tulid kohale vaatama, et mis, mis asi see on, et et see, seda lugu muide rääkis mulle Anvar Samost, aga, aga ma tegin ka selle nii-öelda praktikaaruande jaoks mõned intervjuud. Et saada juurde ka nagu teiste inimeste mälestusi, mis toetaksid minu omasid, nii et see tuli selle intervjuu käigus välja. See oli see aeg, milline on aga näiteks meedia nüüd täna, kas on mandunud? Kas ajakirjandus ikkagi on veel üldse elus, võib-olla nendest teemadest ka räägime edaspidi, aga. Aga muusikat, kuulame muusikat, Simi on muu, Bail disko võib-olla ütled selle loo kohta ka midagi või siis selle bändi kohta? Sellega oli nii, et seda ma kuulasin ise eelmine aasta Poolas nagu live live'is ja selle videot tasub ka järgi vaadates on hästi hästi äge, aga mulle meeldib selle loo sõnum, iive ehk siis ma usun. Ja see on minu jaoks kajastub ka sellist vajalikku idealismi, mida võiks omada iga ajakirjanik. Simiemmuubeldiskaja Aibil Liive, meil on täna külas Praxise nõukogu esimees Daniel Vaarik. Daniel andsid välja raamatu praktika aruanne, mis on hetkel poodidesse kuum kaup, aga kõikidele fännidele teadmiseks tehakse juurde. Aga sul on päris hea pilt silme ees sellest tänu nüüd nendele vanadele paberitele, mis välja tulid. Milline oli siis pilt Eesti ajakirjandusmaastikul üheksakümnendatel aastatel. Ja võib-olla oleks hea ja huvitav natukene võrrelda seda ajastut sellega, mis toimub praegu Eesti ajakirjandusmaastikus, kui erinev son. No üks asi, mis tol ajal oli hästi teistmoodi, oli see, et inimesed uskusid, et kohe-kohe läheb kõik nagu, ainult väga heaks. Et veel kuu aega ja ajaleht on nagu Financial Times puudus nagu selline reaalne nagu õigustus või põhjendus, aga usk oli hästi suur ja siis tehti nagu selliseid üksikuid asju. Eks me ise ka, kui ma täitsin Rahva Hääle majandustoimetajana, siis ma just vaatasin Financial Times on nagu selline äge asi, peaks midagi nagu samasugust tegema ja siis vaatasin, et Financial Timesile olid mingid kastid pealkirja all seal sellises Rastriselt missis viitasid lugudele ja seda tol ajal eriti ei tehtud. Ja siis rääkisin toimetuse koosolekule ära, järgmine päev olidki need kastid seal, aga need nägid nii koledad välja ja see on üldse see, et loomulikult, kui sa hakkad mingit asja nii-öelda kopeerima, siis sa ei mõista selle sisu ja peale selle, kui sa kopeerid seda veel tükkhaaval, siis nagunii ei tööta. Aga samal ajal juba järgmine teema tulija juba läksid jälle seda tegema, et nagu uskusid, et sa saad hakkama ja ei saanud alati. Enamasti isegi. Aga noh, oli ka muidugi häid momente ja see on nüüd see, mis tänapäeval on minu meelest natuke vastupidi, professionaalses mõttes. Lehed ju näevad paremad välja, et nii palju silma enam ei riiva. Ja ainult siis riivavad, kui mingi kole reklaam pannakse, nagu, et ei ole midagi teha, et me peame siia ilusa kujunduse keskele panema mingi odavalt tehtud reklaami, aga muidu nende kujundus on ju päris ilus Eestis. Aga samal ajal hoolimata sellest professionaalsusest, mis on nii kujunduses kui ka võib-olla toimetuse juhtimises ja, ja nii edasi on kuhugi kaduma läinud see nagu usk, et ma suudan ja vot see on hästi halb, et ma isegi vaatan sedasi, et kui noh, Ants Luik asutas kunagi Ekspressi ja täpselt ka ei mäleta kõiki detaile hetkel, aga ühte asja ma tean, et mingil hetkel see ajalehte töötas hotellitoas ja noh, see pidi olema selline tunne, et me suudame, et me teeme need asjad ära. Täna ikkagi keegi ei usu, eriti nendes suurtes väljaannetes, et ajakirjandusturul võiks olla ruumi mõne uue tulija jaoks. Ja noh, inimesed siis ka käituvad vastavalt, et nad ei võta initsiatiivi ja, ja noh mulle tundub, et vot sellist värki võiks olla rohkem sellist uskuja idealismi. Aga lähme nüüd võib-olla siis selle poole peale, kuidas on sinu meelest mõjutanud siis kogu see onlain meedia, seda ajakirjandust on siin ka olnud päris pessimistliku hinnangut, et tegelikult on noh, ütleme sihuke toimetatud sisu ikkagi jäänud väga annetuks, et kõigil on nii kiire ja niikuinii keegi ei loe ja ja tegelikult, et noh, kuidas siis öelda, et ajakirjandus ongi nagu lõpu äärel. No ma arvan, et see kogu aeg muutub, et isenesest. Meie arvamus tihtipeale kujuneb välja sellega, et näiteks aastal 2007 hakkas mingisugune asi meid häirima ja siis me mäletame seda mitu aastat. Aga samal ajal me ei pruugi märgata neid nii-öelda positiivseid trende, mis on ka. Ja mul on tunne, et viimase aasta jooksul, kas sul on nagu ajakirjanduses toimunud mingisugune väike nõks ära, kus mingid inimesed ütlevad, et pagan, et ma tahan nagu paremini teha. Et noh, siin mõnedes ajalehtedes on tagasi ilmunud nagu mingisugused pikemad uurivamat lood. Muide, mingi neli aastat tagasi räägiti, et need on surnud, need üldse ei toimi näiteks. Aga see ei pruugi jah, väljapaistvusele onlain kooriku all, mis jätkuvalt lihtsalt tambib seda nii-öelda 11 refereerivad mõttetut asja ja selle puhul öeldakse, et justkui lugeja on selles nagu kaudselt süüdi. Et kuna lugeja klikib, et siis ongi lugeja soov ja me sellepärast teeme seda, mis minu arvates on natukene vigane, sellepärast näitena et lugeja klikib seda muudel põhjustel, klikib seda lihtsalt sellepärast, et me oleme nii-öelda psühholoogiliselt niimoodi ehitatud, et mingisugused jälkused sunnivad meid seda klikki tegema. Aga see ei ole see klikk, mille eest me tegelikult nagu maksta tahaksime või see on ikkagi selline nii-öelda ringiratast tühi tühikäigud ja, ja ma arvan, et selles illusioonis on hästi palju vigu tehtud Eestis, et arvatakse, et see klike midagi loeb, mida tehakse mingisuguse. Ma ei tea, täiesti mõttetu uudise kohta ja noh, teine asi muidugi kommentaariumid, et et sellel ei ole mingit seost sõnavabadusega, et meil võib inimesi rünnata täiesti suvaliselt ja paljud inimesed ikkagi on meedias esinemisest loobunud väga tõsiselt väga olulised inimesed ütlevad, et nad ei ole nõus seni, kuni neid niimoodi pekstakse. Ja mingi aeg oli vist see aeg, kus öeldi, et noh, et nõrkadele ikkagi peabki tugev olema, mis on nagu eriti räige väide, sest et kas see tähendab siis seda, et jätame nõrkade inimeste arvamuse kuulamata ja mida, mida see siis tähendab, et see on nagu peaaegu fašistlik konstruktsioon tegelikult. Aga kas sa oled vahel vahel võib-olla tundub nii, et, et ka inimesed mitte, et nad oleksid nagu ülitundlikud, aga, aga keskenduvad ise ka natukene sellele negatiivselt negatiivsele, et, et kui me võtame sellesama kommentaariumi maastiku me leiame ka ju neid häid ja tunnustavaid kommentaare ja, ja tõepoolest ka nendest oleks siis nagu kahju ilma jätta ütleme, tagasisideme inimesteks. Küll ei ole tõsi, sellepärast et esiteks neid võib seal olla, aga need ei kao sealt ka kuhugi, kui sa natukene modereerid seda keskkonda ehk asi ei ole mitte selles, et kommentaarium on paha, vaid asi on selles, kuidas kommentaariumi kasutatakse, et ma ise oma kogemusest võin öelda näiteks blogimisel, et kui mul on oma blogi, et siis poolloo nagu väärtusest tuleneb tihtipeale kommentaatorite panusest. Hiljuti just Kristjan Lepik kirjutas prantslase valimistest, seal tuli niivõrd, et niivõrd informeeritud ja niivõrd huvitav seltskond oli kommenteerima, et koos selle looga ja koos kommentaaridega ma sain ise nagu hästi targaks selle prantsuse valimiste erinevate aspektide osas ja kui neid inimesi poleks tulnud, siis noh, oleks see lugu jäänud ühekülgseks, aga nüüd tingimus, miks need inimesed endiselt nagu tahtsid sinna tulla, ma arvan, on see, et ikkagi me ei tee midagi väga karmi, seal lihtsalt palume inimestel registreerida tulla läbi Facebooki või Twitteri ja juhul kui keegi peaks kedagi ründama hakkama, siis muidugi me eemaldame selle kommentaari, kui seda on küll haruharva pidanud üldse tegema. Kus on, sinna tuleb juurde, et kui on kvaliteeti, siis tuleb ka kvaliteeti, kuidas üldse on sotsiaalmeedia blogid kõik Twitterid ja Facebookid, noh, võib-olla seal siis hakkabki siis toimuma suur osa siis sellest, mida nimetame, nagu ajakirjanduses ka ikkagi noh, nii-öelda kasutajate loodud sisu ja siis ka toimetatud sisu võib ka siis See areneb, et inimeste läheb ilmselt veel mingi 10 aastat, enne kui nad saavad aru, kuidas see sotsiaalmeedia tegelikult meie ellu kõige rohkem kasu toob ja kuidas ta kahju toob. Et tal on ka omad miinused, et siin on hea näide sellest, et kunagi, kui raamat tekkis nii-öelda selline lehtedega raamat, et enne oli nagu scroll, et see või mingisugune rull siis tuli lehtedega raamat, siis läks inimestele hästi kaua aega, enne kui nad mõistsid, mis on seda lehtedega raamatu eelis, et tegelikult selle eelis on näiteks sisukord, sisukord nagu leiutati hiljem. Ma arvan, et sama on selle Facebooki ja kõigega, et noh, need, kes ütlevad, et asendab automaatselt ajaga kirjandust, et seda ta kindlasti ei tee, aga, aga samal ajal, et kuidas ta nii-öelda, kuidas leida tema puhul need parimad asjad üles praegu näiteks diskussiooni mõttes küll vahel Facebooki kaudu saab päris hästi asju arutada, kuid seal on noh, üks oht on nimetatud kajakamber, et iga inimene räägib oma sõpradega ja alati kinnitust, et tal on õigus, aga teises teise inimese sõpruskonnas räägitakse täpselt vastupidist ja saadakse ka ainult kinnitust, et neil on õigus ja otse kajakambri efekt on näiteks üks Facebook'i miinustest. Nathaniel nede trendid, millest sa rääkisid, mis siis puudutavad Eesti online ajakirjandusmaastiku, kas, kas võib öelda, et need trendid on ainult Eestis, kas see, kas see võiks üldistada, et kogu see onlain-ajakirjandus on siiski üle maailma sellist ühte suunamine? Ei ole üle maailma, et see põhimõtteliselt on ikkagi ka riigiti erinev. Ja noh, miks üks asi, mis on küll juhtunud, on see, et need lehed, mis teevad nagu hästi tõsiselt, on investeerinud tõesti kallitesse ajakirjanik, kes niimoodi, et nende nende selline majanduslik seis ei ole väga hea olnud ja põhimõtteliselt, et siis selle pealt võiks justkui öelda, et kvaliteetne ajakirjandus on kannatanud. Aga samal ajal ma olen lugenud väga pikki tekste, mis levivad just tänu sellele, et on olemas Online võimalused ja mis on väga tõsised ja mida ma ei oleks muidu kunagi varem kätte saanud. Jällegi tuleb mõelda, et mis need ärimudelid on, kuidas nad ikkagi tööle hakkavad ja võin öelda, et minu enda blogis kõige loetum tekst on 40000 tähemärki, mis on, ma arvan, mingi 20 lehekülge väljatrükituna. Et lihtsalt lugejateni jõudmine ongi nagu täiesti nagu pihustunud, testiti, tükkideks löödud ja ja seda saab ainult niimoodi üles ehitada, et sa ei unista sellest, et keegi toob mulle kandikul kätte lahenduse. Mulle tundub, et meedias ka vaadatakse täna, et läheme järgmisele koolitusele, et seal räägitakse meile, kuidas nüüd hakata uut lehte tegema. Tegelik probleem on selles, et tõenäoliselt tuleb see kogu see loogika nullist hakata uuesti üles ehitama, katsetama ja vaatama, ilmselt mitte samade inimestega isegi alati. Ja ma olen veendunud, et on võimalik teha, kui väga ägedad tõsist meedia tulevikus ka Daniel järgmine lugu on seibjanilt leidis end džentelmen off täis. Räägi sellest loost. Sellest ei ole palju rääkida, et mulle meeldib lihtsalt see lugu ja juhtumisi ka kuulasin seda, et selle selline atmosfäär on. On selline natukene aeglane ja äge. Meil on täna külas praks külas Praxise nõukogu esimees Daniel Vaarik ja oleme rääkinud siin natukene raamatust praktika aruanne, mille Daniel just nädal aega tagasi nii-öelda välja andis Tanel tavaliselt külalise tunnis, me püüame inimest selles mõttes portreteerida, et uurida tema lapsepõlve kohta või siis selle varajase nooruse kohta ka täna, kui me oleme sinuga rääkinud. Sellest raamatust on juba nagu üht-teist juba selgunud. Vibra üks põnev moment veel, mida võiks sellest raamatu valguses rääkida, et seda teemat kokku tõmmata on just seesama 90.-te algus. See oli ju aeg, millal inimestel, kellel vähegi nutti oli, sai, sai kuidagi väga heale järjele ja kõik asjad toimusid nagu juhuslikult, et kellel oli õnne, see kuskile sai. Kuidas oli sinuga, sa mainisid ise, et sa olid kuskil juba varajases nooruses vastutasid ajakirjas majandustoimetuse eest, kuidas see juhtus? See oli rahva hääles, et see juhtuski lihtsalt niimoodi, et et neil oli tohutult inimesi vaja, et seal oli ju erastamine käimas ja, ja see tähendas seda, et eelmine seltskond justkui läks tülli nende erastajatega asutas uue ajalehe, nii et Rahva hääle toimetusele täiesti tühi, põhimõtteliselt vasakult ja paremalt, värvati, keda saadi ja väga paljud inimesed ei pidanud ka seetõttu vastu, sest et nad tõesti sattusid sinna nagu juhuslikult. Ja, ja siis mina olin üks neist isikutest, kes ka sai Peeter Tali käest kutse sinna minna. Ja põhimõtteliselt oligi see, et ja ma tulin Tallinnasse teadmisega, et ma lihtsalt räägin natukene võimalustest kunagi tööle tulla siis Peeter Tali ütles mulle, et aega neli minutit, et kui nüüd hakkab tööle, siis hakkad. Ja siis ma juba läksin sinna kabinetti ja kuna tartus telefoni kodus ei olnud tol ajal, siis siis keegi ei teadnud, kuhu ma kadusin. Kirjutasin mingite juhtkirja sel õhtul. Olid ajad, eks ole, siis praegu räägitakse, et noh, kõik on nii juba stagneerunud, enam nagu õieti midagi ei ole, et et kas siis tõesti, jah, selline võimas dünaamiline aeg on siis nüüd pöördunud täiesti kuidagi. Ma ei, mina ei tea, ma ei taha seda küll nagu taga nagu igatseda, et minu meelest ei ole ka praegusel ajal midagi viga, lihtsalt siis oli nii ja selles dünaamikas oli nagu ka väga palju ei olnud kerge, ütleme nii, et see kõik oli väga raske. Aga vahel jah, tuligi nagu tühjast palju asju siis leiutada või või siis nagu mingite asjade peale tulla ja, ja niimoodi nagu õpiski, et nägid mingist nagu eelarvamused sind ei ei hoidnud, nagu ikka hoidsid. Eelarvamused olid lihtsalt teistsugused, esiteks sa täpselt uskusid, et sul on nagu kõigeks nagu õigus ja nüüd vabad näiteks selle vabaduse puhul on väikeses riigis alati see probleem, et et kõik olid ühe korra nagu seal koos, hoidsid käest kinni ja laulsid ja siis mingi järgmisel päeval järsku üks hakkab nagu palju teenima, teine hakkab vähem teenima, see tekitas tohutult pingeid ja eelarvamusi samamoodi. Ja peale selle, et sa Marizist mainisid, et kellel nutioli, et see teenis palju raha või nii et tegelikult vist põhiline asi, mis aitas raha teeninud end isegi mitte nutt vaid kohutav tahtmine, et kes aga välja mõtles mingisuguseid lihtsa toiminguid, näiteks. Ma ei tea, umbes lüpsikuga Venemaalt bensiini või midagi ja lihtsalt tegi seda nii palju kordi, et hakkas mingi kapital tekkima ja pärast oli nagu mõne aja pärast juba tuli rongidega seal ja noh, see, see oli selline, et kui sul oli intensiivne nagu tahtmine ja tohutu energia ühte punkti suunatud, siis sellega sa tõenäoliselt saavutasid ka midagi. Ja võib-olla need, kellel oli nutti, näete, istusid, filosofeerisid rohkem niisama. Vai vahel muidugi ka käis koos, et mõni mõtles ühte ja tegi ka samu asju, aga ma ei tea. No paljud asjad siis kuidagi formeerusid, Eesti poliitika sealhulgas pidi ka kiiresti nii-öelda kuju võtma ja erakonnast Nad tulid ja ja oled sinagi ka ikkagi selline poliitikahuviline olnud, et oled oled praegugi siis nii-öelda sõltumatute uuringute või kuidas seda nimetada, võetakse? Poliitikauuringutega poliitikauuringute keskus Praxis, et see on niisugune põnev asi, et võib-olla paari sõnaga, et mis asi see selline üldse on ja mis ta nüüd meile annab? Ja et ta on kunagi asutatud George Sorose rahadega, aga täna, aga ta on täiesti iseseisev, et selle soorossi toetuse mõte oligi see, et see väheneb ajas, et te peate ise hakkama saama tema asutamise eesmärk ja tänaseni missioon on ikkagi sellise avatuma ühiskonna ja, ja sellise kaasava ühiskonna tekkimine muidu ei oleks ka soorosseda ilmselt muuks põhjuseks teinud. Ja ta on selline valinud välja mõned uuringusuunad, kus siis aidata teha informeeritumaid või targemaid otsuseid poliitikas. Ja kuna ta ja ei ole nagu kuidagi otseselt riigi rahastatud, vaid ainult aeg-ajalt täidab tellimusi, siis ta siis tema sõltumatus on minu meelest täiesti suur väärtus. Palju on igasuguseid selliseid uurimiskeskusi ja, ja kohti, mis on väga sõltuvad sellest, kes teda rahastab, et sellisel juhul see võib kogemata hakata mõjutama Ma nii-öelda otsuste sisu. Nii et praksis hoiab hästi kõrge seda väärtust, et seda ei oleks, et oleks tõesti võimeline ütlema asju selle põhjal, mida inimesed on välja uurinud. Nii et tänaseks ta on Annika Uudelepp ja on praegune juht Ain Aaviksoo oli eelmine juht, et nemad mõlemad on selle asja päris ägedasti käima löönud, et seal on umbkaudu 30 inimest, kes siis tegutsevad erinevate asjade eluvaldkondade uurimisega, soovituste muuga. Ikkagi avatud ühiskond, no vahel kuuleb ka neid hääli, et tänaseks päevaks juba 20 aastat, et Eesti vabariiki taasiseseisvunud hulk on nüüd olnud, et tänaseks päevaks on juba noh, meil kuidagi selline majanduspoliitiline või sotsiaalne liit kujunenud taastoodab iseennast ja, ja siis on jäänud sinna allapoole nagu öeldakse, eemale siis tõrjutud tud massid, kuidas siis tundub niimoodi, kas Eesti ühiskonnas on ikkagi veel seda dünaamikat ja inimestel võimalusi kaasa lüüa ja liikuda ühiskonnas, kuidas siis sõltumatutel uurijatel tundub see asi? No eks nad ise räägiksid sellest paremini, aga nagu väga laias laastus ma arvan, et et Eestis ikkagi on mõned probleemid sellega, kuidas inimesed saavad kaasa rääkida poliitikas näiteks või kuidas riik nendeni jõuab ja ikkagi mõnedes piirkondades võib öelda, et seal valitsevad olud ikkagi, mis toodavad iseennast. Et kui sa oled ikkagi väga heast perekonnast, sest sinu šansid on väga hea teha, kui sa oled kuskilt kaugest kolkakohast ja ei ole väga jõukast perekonnast ja, ja võib-olla on veel perekond üldse puruks ja nii edasi ja saad hariduse, ma ei tea, võib-olla natukene sellises närvilises keskkonnas, et siis kindlasti seal on nagu raskem läbi lüüa samal ajal muidugi tuleb öelda, et et Eestis siiski õnneks noh, võib-olla ma ei tea, kas seda saab nüüd õnneks nimetada, aga kuna inimestest on väga puudus, et siis ikkagi päris lihtne on. Kui sa juba midagi teed, noh, jõuda selleni, kus sa nagu tahaksid, tahaksid ennast teostada, et mõnes mõttes inimeste puudus viib selleni, et töökohti saab, saab ikkagi ja, ja nii, aga vaatame töötajate numbreid, siis ei ole ka enam noh, vahepeal veel kõrgemal olnud, aga aga ta ei ole ka päris olematu. No kuidas tundub Vabadussammas mida siis, mille valimiste ja valmis protsessi saab? Mõned aastad tagasi, nagu kenasti jälgisid, said selle eest ka preemia nüüd napsasid nagu professionaalsete ajakirjanike eest ehk preemia ära, et kuidas sa tänasel päeval nüüd hoiad silma peal ilusasti. Kuidas see vabadussammas praegu nüüd tuksub, oled käinud, vaata? Samas see, et silma peal tegelikult oli see selles mõttes, seal on ikka päris hull aeg, et, et ma ükskord läksin sealt mööda ja mingisugune asi seal Lipendas küljes, tegin pildi, panin Twitterisse ja, ja siis kohe eks mu sõber ütles, et sa ei peaks neid nagu panema sinna Twitterisse kogu aeg ja siis mingi kaheksa minutit hiljem oli Eesti Ekspressis üleval juba seal all oli kiri, et pildi tegi Daniel Vaarik umbes nii, nagu see oleks mingi ainus asi, millega minust tegelen. Põhimõte oli selles, et ma elasin seal üsna lähedal kassisabas ja siis teine asi on see, et et mulle tõesti ei meeldinud selle asja nii-öelda läbisurumisprotsess, et ma ikkagi täiesti nägin seal enda arvates olulisi vigu ja veel hullemaid vigu, ma nägin sellest, kuidas seda hiljem seletati. Ja siis oligi, et ma kirjutasin väga kriitilise postikaitseminister Jaak Aaviksoo suhtes postituse. Ja siis tema kirjutas vastu ja me lõpetasime ühe debatiga ühes raamatupoes, mis oli avalik ja siis ilmselt kuidagi tekkis mõju ja tekkis ikka päris debatt, et selle eest ilmselt selle auhinna sain. Mis ma nüüd tänapäeval selle kohta ütlen, on see, et ta minu jaoks ma ikkagi panin punkti sellele nii-öelda sündmusele, selle debatiga, et ei saa olla nii, et üks inimene käib ja jahvatab mingisuguse ühel teemal ja muutub selle ühe teema inimeseks, et mina selles mõttes oma loodetavasti oma panuse andnud, et kui nüüd kellelegi tundub, et peaks sellest edasi rääkima, siis peaks ka tema seda tegema, et Eestis ongi tihti see mure, et inimesed mõtlevad, et küll keegi teine nagu ajab seda asja ja siis lõpuks jääb mingi valve asjaajaja, kes siis seejärel muutub ka täiesti mõttetuks, kuna kõik teavad, et ta nagunii Sellest lõpuks oledki noh, nii või noh, nii nagu meil kõigil on see ohte mingi asjaga nagu kasvõi ajutiselt kirglikult tegeleda, siis saame mingisugused sildid külge ja olemegi siis paari paari Paavo diaVabadussamba Tani helid. Tanel sul praegu ei, ei tundu enam, et sa tahaksid selle kohta midagi öelda. Ei, no kas see või mina ei tea, kas seal nüüd uriseb Silvi Juri urises lõbusalt seal mingisugune alarm peale läks ka, toimub kogu aeg midagi ei selles mõttes, et ta on nagu päris interaktiivne asi, seal töötab, ei tööta, on valgust, ei ole. Fotograafist passib seal nagu kogu aeg juures ka, et kohe kui midagi on, siis teeb mingi video sellest, et selles mõttes ei ole vist karta, et sealt nagu see tulemata tulevikku. Kus need uudised? Jah, aga sina, Daniel vis statisti nagu vabaks, ainult sellest nüüd ei ole, ei ole laulatatud ega, ega aheldatud selle teemaga, pealegi kui neid teemasid on niivõrd palju, aga kõigest me täna selle tunni jooksul ka rääkida ei jõua, eks järgmine kord jällegi uued teod. Järgmine kord uued teemad ja aitäh, Daniel Vaarik, et olid meile täna külla ja jääme siis ootama ka raamatu uut tiraaži.