See on raadioga Head raadiokuulajad, saades siin, me oleme, läheb edasi ja kätte on jõudnud meie külalise tund. Igal juhul on meil hea meel tervitada täna stuudiosse Loore Martmat. Tervist, Loore. Tere. Tere. Mul on rõõm, tere luure, kuidas me siin nüüd tituleerime, lauljatar, laulja, siis muusikajuht nii, vaata midagi vist nimetamata. Näitleja näitleja jälle täpselt see koht, kus, Ma olen see, mida ma hetkel teen, ehk siis see, et kui ma olen nüüd Krahlis ma teen erinevaid projekte, siis ma olen kas produtsent või ma olen näitleja või ma olen muusikaline juht või ma olen laulukirjutaja, lauluõpetaja. No igal juhul muusika on sinu elus läbivaks märksõnaks. Absoluutselt tegelikult kuulasimegi just siia tunni algusesse SINU LUGU Aifyylblu. Vassiljev luu ja see ei olegi vist väga uus lugu. Ja see lugu on ärritist aastast 2009, kui ma nüüd õigesti mäletan, et olen, olen pikka aega siin lugusid kirjutanud ja siis need on valmimas, mul selline täitsa mõistlik list, mida siis nüüd ma olen aeg-ajalt siin erinevates kohtades ette kandnud. Ja see oli siis nii-öelda esimene pääsuke, mis siis nii-öelda väljendas, sellega on ka selline tore lugu, et kuidas ta üldse nagu siia satud, mina ise teda tegelikult Ergmale ei andnud, vaid oli see Tallinn Music Weeki üritus kus ma siis nii-öelda Telegaadina sain nii-öelda ringi käia ja siis seal oli see üritas, et checkmaid ema ja mõtlesin, et katsetaks, viskasin enda tema nagu ka sinna kasti. Muidugi seal sellel üritusel seda nagu välja ei tõmmatud, aga millegipärast kas siis munale jäise näppu ja siis igatahes järgmine nädal siis sõber helistab, et kuule, et kuulsin seda lugu raadiost palju õnnenädalal. Ahah, see lugu. Kas sellised asjad, kui ikkagi noh ma tean, see on muidugi loogiline ka, et ikkagi mängitakse eetris ja nii edasi kuidagi, eks ole, ikkagi ma ei tea, mis nad siis teevad, tõstavad enesekindlust. Kuidagi tahad veelgi enam ära teha, eks ole, saate tuult tiibadesse. Ta annab sellise teatud motivatsiooni kitki äkki, et tseerida. No kui on sul siis need plaanid ka nagu me just kuulsime, et, et sul on lugude nimekiri, on juba aukartust äratav, et on isegi plaan siis nüüd kuidas öelda tänapäeval kaante vahele saada või purki panna ja plaadiga välja tulla näiteks. See on selline kahetine mõte, et et kui ma eelmise aasta lõpus käisin stuudios neid lugusid sisse mängimas, siis tegelikult minu eesmärgiks oli hoopis see, et need neid lugusid jagada erinevate muusikutega, sest ma tahaks erinevate muusikutega koostööd teha ja minu jaoks vähemalt on kuidas tekib muusika on tegelikult nagu kontserdil, et ma tahaksin pigem just nagu esineda ja, ja, ja näha seda, et noh, et mis juhtub siis, kui mina mängin ja silmad kohtuvad publiku ja minu ja teiste muusikute vahel. Ülo Ülo park, absoluutselt, see on minu jaoks, on, on kõige olulisem, et kus plaadi peale siis ta vaatab. Tore, läheme varsti edasi ka täpselt samade teemadega, muusikaga ja muuga, millest sinu puhul. Aga küsime äraga sinult meie esimese tunni küsimuse rääkisime vidinatest tehnikavidinatest ja me alguses mõtlesime, et võib-olla ei hakka sind ära selle küsimusega piinama, siis kui ma nägin sind tulemas siia stuudiosse oma mälupulgaga, kus peal sul siis täna kõik lood on, siis mõtlesin, et, et ei pääse sinagi sellest küsimusest. On seal mingisuguseid kogemusi, kas öeldakse mingisuguse uue popi või enam mitte nii väga uue tehnikavidina kohta, kas midagi, kas see põhjustab midagi halba või seal just mingisugune mast, et see peab olema või või, või mingisuguseid lugusid nendega seoses. Kui ema näiteks ütleb, et tehnikat ei tohiks olla nagu magamistoas, et noh, et see toob halba energiat ja halvad unenäod ja kõik sellised asjad. Aga täitsa kuulda seda. Ma püüan, püüan, aga, aga need käesoleva aasta alguses sõber Veiko Tubin ütles, et ei, foon on vastav. Ehk siis olin pikka aega endale soovinud ja siis ostsin ära ja siis ütlesin Ecoled, aitäh, näe, olin vastav ja nüüd on. Kuidas sa nüüd, eks nad tunned ennast palju täisväärtusliku inimesena ka ja saad väga palju tunnustavaid tõstavaid tehke ja ja võetakse võib-olla paremini omaks. Teatud ma ei tea. Usaldusväärsete kontserte tänu telefonile telefon näitab, telefon on seal käes, kit juba vaatad, ahaa, ta meile oma, ta on meie oma, astu aga astu, aga edasi on sellist momenti ka, et telefon avab nüüd siis see telefon. Seegele avab ukse. Selle sellega on veel üks niisugune tore tore lugu, et, et eile õhtul, siis kui koostasin seda nii-öelda ava avasõnu meie kontserdi jaoks, mis nüüd eile ja täna räägimegi räägime kohe, aga siis oli see, et noh, et meie, eks palve on see, et, et inimesed, kes tulevad kohale, kuna me ikkagi salvestame seda muusikat plaadi jaoks, siis et palun lülitage oma telefonid välja või siis lange nagu lükake lennukisse. Vaata sest taifuunid on see linn just siis maarjaon kursade tema ütles, et mis see lennuk on seal, mingisugune keel juba vaata, mis tekib, et noh, et kes, kes saab seda aru ja kes ei taha Kes saab, kes siis mitte eri sorti siis inimesed, aga tegelikult ongi nii, et nende telefonidega saab ju ka, kui me selle kontserdi juurde lähme, et saab ju ka salvestada, et seal, ma ei tea, seal Lifuunil on, ma ei tea, sa paned mingi asja sinna Teie siis salvestad eriti hästi selle kontserdi ära. Kontsert salvestamisest nüüd natukene räägime, et oli seal ka neid, kes hoidsid seda Aifoumi siiski ja siis lindistasid igati. Ei olnud meile, meile olid need kuulajad, kes salvestasid endale silmade ja kõrvadega. Kuulajad olid siis kuulekad nii, aga räägime siis jah, tõesti, sellest kontserdist eile oli siis esimene nendest kontserditel ja täna on siis viimane võimalus ära kammis kontserti ja räägime sellest kontserdist, räägime siis, võib-olla sa ise räägid kõige kõige asjatundlikumalt, mis meie siin kokutama. Eelmisel aastal oli Von Krahli teatris üks suur lavastus, mille nimi oli 12 garamaasuid, kus siis laval värskelt lõpetanud Von Krahli teatrilend Viljandi kultuuriakadeemiast ja see lavastus oli selles mõttes, et väga suur, et ta kestis neli ja pool tundi ja selle jooksul oli vähemalt kahe võib-olla isegi rohkem tunni jagu muusikamaterjali, mis olid kõik meie endi loodud ja meie endi mängitud ja nii ja siis tänu suurele nõudlusele ja ka enda soovile ja tahtele siis selle aasta alguses siis tuli plaan, et me peame selle muusika salvestama. Aga et see ei oleks nagu selline kuiv, et stuudios vaid tehase nii-öelda nagu avalikult, sest et noh, et siis on nagu, endal on ka mingisugune hoopis teine kütteenergia seal laval. Ja siis tuligi plaan, et teeme kontsert avalikku kontsertsalvestused, kuhu me siis ootame kuulajaid. Noored sinust paremat pilt ette saada, kuulame ühte lugu veel, mida sa ise laulad, selle nimi on Tšufoolin love, võib-olla sa natukene kirjeldad seda lugu? See lugu, seal tiim oli aastal 2007, kui tegime kraalidaat 2008, kui tegime krai teatrisse kuningast iiri lavastust ja seal üks motiiv kogu aeg nagu mängis kaasa. Ja siis nüüd, eelmise aasta esimene detsembrit, kuid ma ostsin endale uue kitarri Gretzi, milleni me mille, kelle nimi on Polli siis ma kirjutasin selle loo pallile ehk siis oma kitarrile, oma kitarrile keda ka täna õhtul näha kuulama. Siin me oleme ja oleme koos Loore Martma ja räägime siis looma inimese raskest huvitavast elust või siis noh, mis ta nüüd nii raske on, luurajate tähendab noh, natukene raskusi peab olema, muidu ei saa aru, et elad. Ja ei, selles mõttes, et rasked raskused on need, mis viivad ju tähtede poole nagu targad, targad inimesed ütlevad. Nii see on ja ma saan aru, et praegu Praegu on see, see peamine raskus on siis, milles. Ma olen ka mõelnud selle peale, et millest väga paljud räägivad kogu aeg või mis on nagu popp teema on see, et ei ole aega, ei ole raha. Ja, ja kui sa seda ei ütle, et noh, et umbes, et mul ei ole aega, et mul on, mul on kogu aeg hullult kiire, siis on nagu see, et järelikult sa nagu ei teeks midagi. Aga, aga mina arvan nagu seda, et nad ka siis, kui näiteks on mingisugused väga kiired perioodid, ma ei tea, näiteks mul praegu on mitu asja on üksteise üksteise peal ja, ja otsas siis seda aega tuleb ikkagi tuleb võtta. Ja, ja ise ise luua see aeg siis seda aegade nautida see, mida sa lood, kas pole nii, et aega võetakse ikkagi teiste asjade kõrvalt just nendele asjadele, mida sa väga tahad teha. Tavaliselt ei ole aega nende asjade jaoks, mida sa tegelikult väga ei viitsigi teha. Jaa, ei muidugi, et Wilder või et täpselt sama moodi, et et tuleb leida päevas see hetk, et minna Vabaduse platsile jäätist sööma ja see võtab aega 15 minutit. Ei, see annab selle aja 15 minutit. Aga räägime veel kontserdist, sest et täna on võimalik veel minna vaatama, kell kaheksa hakkab ta pihta etega, varem peaks aga tegelikult kohale hakkam ronima. Vaiksem. Ja me teeme, uksed on meil tegelikult juba kella seitsmest tahted, siis saab seal baaris istuda ja üles teatrisaali, see saab juba kella poole kaheksast ja siis eile alustasimegi, kellelt kell kaheksa null null ja lõpetasime 21, ütleme 40 12 karma soovitan siis see kontsertetendust, etendus, millest me räägime ja ja see võetakse siis linti, antakse välja plaat Nende lugudega. Jah, nüüd me loodamegi, et kui nüüd tänase-homse materjali põhjal, siis hakkame materdama seda ja siis hiljemalt augusti alguseks peaks olema plaat väljas. No kui etendus ise kestis neli ja pool tundi, siis kui palju teeb kokku nüüd see, kui ta ainult neid laule esitajat, ehk siis see kontsert kuskil kaks tundi? Jah, ta tuleb, ta tuleb seal kusagil tund 45 natuke peale. Simmonsi Levi, kes on sinu kursusekaaslane ja samuti meil siin külas käinud, mingi aeg rääkis, et see etendus võtab tegelikult päris tühjaks, emotsionaalselt, et see ei ole ikkagi niisama, et sa pead selleks valmistuma, sa oled pärast nagu tühjaks pigistatud sidrun, aga aga sa saad vastutasuks palju häid emotsioone. Kui sa nüüd võrdled seda tervikut, etendust ja seda kontsertlavastus, mis te nüüd teete, siis kurnavus astet võiks hinnata, püüda skaalale panna, mis on, võrreldes selle täisetendusega? Täisetendusele on tõesti see Ta on ta oli kolmeosaline nagu kolm, kolm vaatust millest igaüks olid väga erineva sisuga, selline ma ei tea. Osad on näiteks täiesti nagu võrrelnud mingisuguse nagu rituaalse mingisuguse rännakule, et noh, et mis, mis me nagu läbi tegime. Ja eile näiteks oli täpselt samamoodi, et et me alustasime kontserdiga. Meil fookus on ikkagi, on sellele, et, et salvestada ja me oleme ainult nagu muusikas. Aga samas jällegi, et noh, et see kõik, mis nagu selle ümber on, noh, see on meie endi kogemused, et need, me oleme käinud sellesama lavastusega. Lisaks Tallinna etendustele, Me olime kolm nädalat Turus, mis, mis kõik seal olid erinevad publikatest saadi siis me olime tagasi Tallinnas, siis me olime Berliinis, Hamburgis, Riias, sellel aastal me lähme veel Tampere ja Helsingisse ja novembris veel Sankt-Peterburgi. Ja see kogu see nii-öelda see teadmine, mis me oleme selle, et see maailm, see on tõesti, see on selline hästi psühholoogiline protsess, mis, mis, mis nagu meid nagu läbib lisaks muusikaga ta on nagu niivõrd intensiivne kava ka täpselt nagu Robert Jürjendal on ühe korra on öelnud, et, et ka vaikne rahulik muusika võib olla väga intensiivne, et samamoodi, et täna ainult üks lugudele. Mitte nüüd järgmine lugu, aga, aga äkki sellest järgmine lugu tuleb? Väga rahulik lugu, aga selles on väga suur intensiivsus sees. Publikust võib-olla natuke rääkides, et see on tüüpiline küsimus. Et kui erinev see publik on, on nagu olnud käidud siini seal. See on ikka väga-väga erinev, et ei, ma nagu vanuse kohta ma nagu ei ütlekski, et umbes, et, et noorem publik, vanem publik, et kuidas, kuidas vastu võtab, aga, aga riigiti on küll on, on väga erinev. Et kui Eestis oli, pigem oli see tean et see lavastus ja muusikali võib-olla äkki liiga jõuline eesti publiku jaoks. Ma ei tea, mul jäi vähemalt selline tunne siis kuidagi näiteks Soomes oldi nagu sellega nagu harjutada, aga, aga oli ka nii ja naa. Aga näiteks Berliinis oli täiesti noh, Berliinis ja Hamburgis oli täiesti selline nagu. Noh, et seal on kogu aeg sellist väga-väga tihedad, väga intensiivselt sellist kütet. Et seal võeti nagu kuidagi loomulikumalt võeti, vastad, ahah, te teete sellistesse väga lahe. Aga Eestis oli jah, see oli, oli kohati, oli siis nagu nurinat vot liiga valija liiga palju ja liiga vägivaldne ja kuidas keeleliselt teistes riikides enda etenduse publikule selgeks teete? Soomes Me tegime niimoodi, et meil oli äkki neljandik või ma panen liiga palju, aga neljandik med nii-öelda tegimegi soome keeles. Et meil näiteks Chimm pidas alguse sisse tutvustus, sissejuhatuse tegi, tegi soome keeles ja vahepeal mingisuguseid stseenid ja kui on vaja näiteks publikus publikuga suhelda, siis õppisime ära ka läti keeles mõned sõnad. Ja saksa keeles muidugi. Õppisite Šoisse ja yht pill ja nii edasi. Kas midagi mingeid soove? Kuidas öelda, mingisuguseid märkusi tänasele publikule ka on, et kas tasub kõva ikkagi häält teha ja plausid, et võib-olla jääb lindi peale? Aplaus on absoluutselt täiesti lubatud ja naer ja naeratamine vahevid, et vot seda ma nüüd ei tea, et tervitan ema, et siis see ei ole väga naljakalt ilusaks. Ei, väga-väga armas agarad. Siis jah, täna täna ikkagi Eesti publik tõenäoliselt viimast korda Von Krahlis kell kaheksa etendustega kuulaski nüüd ühe ühe näite, siis. Jah, see on selle loo nimi on siga ja kägu. Seda esitavad Kait ja Madis, kellel oli ka nüüd kuu aega tagasi oli etenduste sari Von Krahlis kaks tilli apelsin, kes nägid, nägid, me loodame, et tuleb sügisel uuesti. Ja sellega on selle loogen. Ma ei tea, kas ma räägin sõelale ja sellega on see lugu, et käisime kevadel siis televisiooni, eelmise aasta sügisel käisime televisiooni saates hommikul ja seal poisid joovad õlut ja siis ühel hetkel võtavad viinapudeli välja ja siis kui pärast oli kordussaade, siis peale seda olid igatahes. Televaatajad olid helistanud, et vot see ei ole küll päris ilus ja siis see kadus. Kuulame me ei näe küll, eks ole, siin raadiospetsiifika juba mingid asjad jäävad siis nagu. Pääserdile raadiokuulajatele peaks olema igati meeltmööda ja nurisemise tohiks igal juhul olla ka kuulame seda lugu siga ja kägu etendusest. Õige õige poe Kuulock kõigesid, kõige sitem poeg ei saa, poeg Liisa Ooe. Siin me oleme ja, ja siis lahkame. Lahkasime vist viimase lauluga, võiks öelda niuksed inimsuhted ja ja populariseerisime kepikõndi ja muud sellist olulist. Aga seda lugu siis kuuleb ka kindlasti täna. Ja see tuleb täna, siis tuleb esitusele koos nende õlle ja viinapudelitega ja äkki poisid teevad velgina. Ja Loore Martma meil täna külas ja ja kuulame ka kindlasti täna muusikat, mis noh, noorena niisama meeldib ka. Aga kui me siin keelest natuke rääkisime, mul on tunne, et sina, Loore siin on kaks lugu või kuulasime, on, olid inglise keeles, et miks, miks sina teed inglise keeles. Ja ja ema või, või on su ema, inglane? Inglane ei ole, Mul pere ja sugulased on ikka eestlased, aga ma ei tea, miks ma teen inglise keeles kuidagi on, mul on millegipärast mul on juba väga, väga väikesest saadik, mul on. Ma ei tea, nüüd kõlab võib-olla imelikult, aga mul on suur osa mõtlemisest, ongi näiteks inglise keeles ja ja kui ma eelmisel aastal näiteks käisin Istanbulis, siis millegipärast see nii logipäevik või mida ma seal pidasin, selle ma millegipärast ma kirjutasin üleni inglise keeles. Ma ei tea, miks. Mis ajast siis sa ütlesid väga ammusest ajast, et kus sa üldse Ilu sulad. Tegelikult sündisin Viljandis ja elasin emaga esimese aasta Viljandi külje all Sürgaveres ja aga ülejäänud elu olen elanud siis Keilas, kus ma lõpetasin siis Keila Gümnaasiumi. Peale seda läksin Tartusse, olin kolm aastat, õppisin Tartu Ülikoolis muusikaõpetajaks, et kolm aastat seal elanud. Siis kolisin Viljandisse, olin kolm aastat Viljandis õppeli neli aastat, aga siis viimase aastani me olime juba Tallinnas. Ja nüüd siis teist aastat Tallinnas. Tuleb maailma näinud küll seda väikest Eestimaailma ja oled ka väljaspool käinud. Ega selle peale pole sa mõelnud, et järsku noh, vaata, on ju mingisuguseid reinkarnatsiooni teooria, et võib-olla see eelmises elus olid inglane näiteks, et sellepärast või oled sa otsinud seletusi, et miks sa mõtled vahel nii palju inglise keeles tahadki? Niimoodi ma olen ikka mõelnud, aga, aga ma ei tea siis, kui ma hästi väike olin, mingi kolm või neli või siis ma kujutasin küll ette, et ma olen see kuninglikust perekonnast pärit printsesse, siis ma millegipärast siin Eestisse. Aga ei, me ei usu ikka laias, mis seal Istanbulis olid, siis mis sa sinna läksid? Mu sõber soovitas, et sama sõber soovitas mul aasta enne soovitas mul minna Berliini, kus ma elasin kuu aega ja see oli kõige toredam ja siis ta tegi mulle järgmise soovitusega, nüüd mine Istanbuli, panin siis 10 päeva. Ma ise nimetan, ma elasin siis 10 päeva Istanbulis, see oli ka väga tore, nii et ootan juba, mis ta järgmine reisi soovitas, mul seal niimoodi käibki, et mis sõber laob ette, et noh, nüüd mine Venemaale kolmeks nädalaks, okei, ma lähen. No ei, selles mõttes, et mingid otseselt tekivad ise ka, et näiteks ma võtsin ise otsus, et ma lähen nüüd kuuks ajaks hoopis Ameerikasse, nüüd kolme nädala pärast. Aga räägime nüüd ikkagi lahti. Aga räägime siis juba järjest, tegelikult Berliin oli ju enne, kui Istanbul. Jah, ja alustada Berliinist nii, Berliin oli aastal 2010, terve märtsikuu olin seal ja vaatasin, mismoodi tuleb kevad kiiremini ja toredamat ja käisin hästi palju teatrisse oligi mu mõtet, et näha ikkagi Berliini teatrit ja tutvuda selle meeletu kultuurimäluga, mis on, on ühesõnaga, otsustasid jätta kõik õppimised, muud tegemised kõik kõrvale, et ma nüüd lähen kuuks ajaks Berliini ja käin seal teatris, kas sa ikkagi eeldad seda, et sa valmistasid seda reisi ette natukene kogusid raha? Jah, kultuurkapital ka toetas minul seda, ta oli ikkagi minu jaoks, ta oli ikkagi õppereis. Ma siis õppisin Viljandis lavastajaks. Aga aga ma ütlesin jah koolist, et seda, et mul on vaja võtta korraks hetk maha, et ma lähen vaatan teatrite seal jumala okei. Mis seal veel oli peale? No teater, teater oli põhiline, mis, mis seal veel oli misse veel õppisid seal kohapeal. Ma tegelikult mul oli veel see mõte, et ma saaks natuke nagu tundma seda noh, üleüldse nagu seda, seda ruumi kultuuriruumi, sest et ma olen, tegelikult on plaan järgmise aasta sügisest minna Berliini magistrisse. Et sinna minna temaga, et hakkas meeldima absoluutselt, see on nii äge linn, meeletud asju veel, aga. Seal on väga lahedad pargid, Mauer, park, kus on see suur karaoke ja seal on väga lahedad laadad turud, see on väga hea kohvi. Seal on väga palju lahedat muusikat ja täiesti täiesti teine elurütm. Et kui meil siin minnakse õhtul välja, ma ei teagi la 10 11 paiku ja kusagil nelja paiku tõdetakse siis kodu poole siburgi putkast veel läbi, aga, aga seal on just vastupidi, et umbes kella kahe paiku kolme paiku öösel minnakse, saadakse sõpradega kokku ja siis viiest alles kusagil kluppi ja siis on hommikul siis on seitse, kaheksa, üheksa, siis liigud, massid liiguvad, täna on koju magama, sina läksid sina üksinda ja aga vaevalt, et sa terve selle aja seal üksinda veetsid, said sa endale sealt uusi sõpru ja see oli hästi tore, et üks sõber aitas mul otsida korterit kus siis ühes toas oli üks tütarlaps, melaniini maalija, prantslanna, kes siis tegi enda magistrijärgsete aastate programmi kaudu. Berliinist ütles disainerina ja teine tütarlaps oli gara, kes siis on arst? Vaimuhaigete arst oli ja siis nemad nii-öelda nagu tutvustasid mind siis nii-öelda kohalike ja päris huvitav seltskond ja see oli väga-väga kirju, seal oli hästi palju muusikuid ja seal oli kunstnikke ja näitlejaid. Eks see olegi võib olla muidugi ideaalne, aga vähemasti väga võimas võimalus, kui, kui niimoodi nagu linna tundma läbi läbi inimeste, kes seal elavad, et ei pane enam ei ole jah, võib-olla mingi turismi, selle mingisuguse voldik rätiku järgi, jah. Ei, seda, see mul ei ole vist kunagi nagu meelde näiteks samamoodi mul mul jäi käimata see teletorni tipus ja näiteks mingisugused mingid turisti asju madinat teinud üldse kaasa ja samamoodi näiteks Istanbulis oli ka see, et esimesel esimesel päeval vist nagu ma ütlesin, et noh, et oleks, oleks tore teada, et noh, et siin on see sinine mošee ja siis seal on see teine, see top kapiia. Aga siis oli, ai, ma tahan ikka oma oma nii-öelda See aia aia sofis tuli ära käia ikkagi või, või kuidas seal jäi? Sinna ma ei läinud, aga, aga grandva saar ja noh, see on juba, see on juba teise teisel eesmärgil. Istanbulis olles, et oli see siis nagu noh, ma ei tea, mingi mingi rahvaste paabel seal või ikkagi türgi islami kultuur, millega sa rohkem suhtlesid või, või mis, mis oli seal siis Istanbulis põhiline? No üks asi on see, et ma sinna ma läksin ka üksinda, sest et ma ei tea, üksi on kuidagi väga tore on käia, niisiis pikk tütarlaps, heledanahaline, lühikesed üks siis see tähendab, et pikad valged sääred, eks ole, siis on, tulevad ikkagi türgi mehed, tulevad, et hello hello, naiste miidi. Maifrenud Joar my friend, lets kogukofi ees. Nonii, selliseid lugusid on mul ka rääkida. Kohvi pidanud vähemalt oma raha eest ostma, eks. Kes kutsub, see maksab, eks ole? Aga aga oli ka see, et noh, et näiteks üks mošee, kus ma küll käisin kordi ja kordi oli, oli üks pisike. Ja seal ma küll olin, Ma olin just nagu kuidagi sattus nagu just nendel tundidel ja siis, kui neil on viis korda päevas, on need palvetunnid kus siis käisin ja, ja ma sain ikka aru selle selle usu suurusest ja pühade, sest et see oli, see oli küll midagi meeletult suurt. Aga, aga näiteks Türgi kohta on või noh, nagu selles mõttes nagu Istanbuli kohta oli see oli minu jaoks ikka või märksõna, et mehi on väga palju ja naisi on väga vähe. Naised teavad, et nad on väga kõrges hinnas, seal juures ütled et sa elasid Türgis 10 päeva, et mitte, et sa ei läinud sinna reisima ringi vaatama, miks see niimoodi ütled? Sellepärast? Reisimisel on, on mingisugused nagu eesmärgid, et näiteks, et noh, et kui minnakse, ma ei tea, ma lähen Londonisse ja siis ma tahan ilmtingimata pean nägema äravat heitmodern ja Big Beniga pilti tegema ja kindlasti sinna sellele tänavale shoppama ja, ja kes siis ei ole tingel neis käinud, eks ole. Et need on nagu mingisuguse nagu reisimise eesmärgid, aga, aga minul oli nagu seal olemise eesmärk oli nagu see, et ma leiaksin selle linna piidi. Meie, ma ei oska seda paremini seletada, et ma leian selle linna piidi ja täpselt samamoodi oli nagu Berliiniga ma ma lahendab, saadi Lähen USAsse olen proovinud, et ma leiaks selle usa pildi. Et ma saan aru, et noh, et mismoodi see linn või see riik või need inimesed või mingisugune kogukond või mingisugused tänava poed, et mis, mis rütmis nagu hingavad. Nüüd USAsse või Istanbulis hotellis Istanbulis oli veel teine lugu, et kuidas ma tahtsin. Otsisin selle kautšeffery kaudu, otsisin endale elamist ja pakkisin siis laupäeva õhtul asju, et pühapäeva hommikul pidi siis nii-öelda buss minema Riiga, Riiast lennud. Ja tuleb mulle siis kiri, et kuuled sellelt inimeselt, kelle juurde ma pidin minema, et kuule, et mu isa läks haiglasse, et see, et sa pidid nädal aega minu juures olema, et kuule, sorry, ma ei saa võtta aitäh head aega. Ja siis jõudsin siis Istanbuli lennujaama ja siis ma mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. Hea küll, ma võtan siis selle bussi, lähen siis sinna kesklinna, siis ma olin seal kesklinnas. Prantsuse vanapaar tuleb minu juurde küsima prantsuse keeles, et vabandust, et antsime seda tänavat ja siis ma ütlesin, et ma just neli minutit tagasi nüüd jõudsin siia, et ma ei tea, otsime koos otsima, koos seda näevad ja siis nad juhatasid mu ühe ühele väga odavale hotellile, kus ma siis nii-öelda järgneva 10 jooksul 10 päeva jooksul sain nagu hotelli oma inimeseks, nii et mind suisa bändi nagu hotellid töötajate oma tuppa ja seal on nii palju lugusid. Nüüd noh, ütleme sakslaste puhul me nagu väga ei räägi mingist meeletutes kultuurierinevustest on ju eestlasi ise ka sakslast veetud, kes eesti keelt räägivad, aga, aga vot seal ilmselt noh, tuleb nagu rohkem kultuurierinevused. Et kuidas sulle tundub, kas noh, Euroopas Euroopa liitu võiks neid türklasi võtteks, üks on üks teema ja kuivõrd sa üldse nagu läbi saad nendega, et kuidas sulle tundub, et on see niisugune rikkus, mis võiks teistele lähedal olla. Et ka Tallinnas mošee ja rohkem türklasi näiteks oma gepaabidiga siia, kuidas, kuidas see asi sulle on või pigem ikkagi oleks hea, käin kuskil seal. Ma ei tea, mul ei ole mingisugust, väga ranged seisukohta selles suhtes, et et umbes, et kas tohiks või peaks või et noh, et et siis türklased, mina teda nagu see on nagu kuidagi mingisugune väga tugev leibel, mida nagu kannaksid, vot türklased on sellised, et vaat see tähendab midagi sellist. Samamoodi näiteks mu ema ütles ka, et enne, kui ma läksin, et kuule, ära mine, need türklased ju need kohe teevad nii ja naa. Ja siis ma ei tea, ma ei ole kunagi sellest nagu aru saanud, et minu teada tuleks nagu vaadata nagu rohkem nagu inimesi, võib-olla üksikult ja samamoodi see, et, et ma ei tea näiteks, et ma nüüd olen, käisin seal, nüüd olen tagasi, ma jagan seda, seda kultuuri ja näiteks, kui mul tuleb keegi sõber näiteks tuleb Istanbulis tuleb, tuleb Tallinnas, siis minu arvates on jumala okei see noh või mis, miks, miks peaks mingi mošee või, või kebabiputka peaks nagu kuidagi kellelegi liiga tegema. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. LoRe järgmine sihtfondi sihtkohta viib sind Ameerikasse. Miks sinna, kas sõber ütles? Ei, see on puhtast huvist, sest et minu esimene reisisihtkoht ennast mäletan, on olnud New York mis vahepeal muutus Londonisse siis juba Berliinis ja nii edasi. Ja, ja ma ei ole kunagi nagu mõelnud, et nüüd nüüd võtan kätte päriselt nagu lähengi. Nüüd millegipärast tuli, tuli see aeg ja võimalus ja, ja sain Istanbulis sain tuttavaks väga toreda noormehega, kes siis pakkus välja, et tema võib mind mõjutada ja võib ringi näidata seal nii New Yorgis kui ka hiljem, siis kolm nädalat siis San Francisco s. Et kui võimalused. Sa usaldad seda, seda meister rahvastest niimoodi? Ma arvan, kyll. Usaldame ka siis Loore muusikamaitset tähendab nüüd üks näide mitte otseselt enam noore enda loodud, vaid sinu valikul. See on selle loo nimi, põhjendas seda valikut. See on, selle ma leidsin ühe Ühe sellise koha kaudu nagu hantid, ehk siis punkt com kus mängitakse, kus on mingi, ma ei tea, kui palju seal on 90 Lugatki, mis pannakse päevas, pannakse üles, mis on nagu internetis mingisuguste lehtede põhjal kõige enimmängitud lood ja siis vahest on mul jääb inspiratsioonist või otsinguteks, sest jääb puudu, siis ma lähen sinna. Ja siis oli, kuulsin seda lugu ja see on niisugune mida ka täna hommikul kuulasin. Ta peab kohe hommikul käima. Loore Martma on meil täna külas ja Loore rääkisime siin sinu reisidest enne mõnda aega ja sinu järgmine eesmärk nii-öelda viib sind Ameerikasse. Mis see tähendab, Loored, sa käid nagu otsimas iga selle erineva riigi või linna Touchi, kas see tähendab, et sa teed, et mingisugust väikest uuringut ja vaatad, kuhu ennast võib-olla kunagi pikemalt sisse seada või on sinu kodu ikkagi Eesti? Sulle meeldibki selliseid kolmenädalasi reise ette võtta? Ehk siis mittereise, vaid kuidas tal. Elamusi ja elamuelamisi. No nagu ma enne ütlesin, et ma tahaks küll elada ühel hetkel mõnda aega Berliinis, et samal ajal näiteks kui ma õpin seal, et ma ei tea, on see siis kaks aastat või? Ei ma ei ole, ma ei ole nagu, väga palju nagu mõelnud selle peale, et kuna ma kuna ma üritan nagu võimalikult palju olla nii-öelda hetkes ja täna ja siin siis siis ma väga ei taha nagu mõelda mingisuguseid väga kaugelt hane etet, vot, ja siis, kui ma nüüd suureks saan, siis ma kolin ära Jaapanisse. Päriseks. Ma ei tea, ma ei teeni. Et siis kuidagi intuitiivselt käitud, juba alustad päeva ka niimoodi, et mingid asjad sind kuidagi siis ilmselt käivitavad ja siis hakkad tunnetama, kuidas sa pead. See on, see on seal, see on vist see, et mida ma olen väga tihti paljude inimestega. Ma ei ütleks, et, et kakelnud, aga nii-öelda tõstatanud selle küsimuse, et kui palju on neid asju sinu elus, mida peab tegema ja mida sa tahad teha. Et mul on täpselt samamoodi, et ma lähen hommikul, et see nii-öelda nagu töölist, et noh, et siin on teatri üldkoosolek, siis ma lähen raadiosse, siis kell viis on meil kokkusaamine. Ja õhtul on, siis on meil kontsert peale seda on hooaja lõpu lõpupidu, eks ole. Aga, aga, aga need on nagu see nii-öelda töölist, aga sinna vahele on nagu need asjad, et mida ma ise nagu tahan teha. Et ma tahan minna sõbraga lõunat sööma, siis ma tahan minna Vabaduse väljakule, jäätist seal, siis ma tahan leida selle hetke, kus ma lihtsalt istun Krahli katusel ja võtan päikest, näiteks. Et jah, see on. Ja siis ma otsustasin, et jah, vot nüüd on aeg, et noh, et ma lähen kusagile. Manilaiu saarel. Kuidas kui on see päev möödunud, et kui sa ütlesid, et sa tahad olla noh, tõesti selles hetkes praegu siin? Ma ütlesin, no ühesõnaga, see kõlab nagu, eks ole, Eggert tolle, aga kas see tähendab ka seda, et, et see mälestusi, kui selliseid sul on nagu väga jää või vähemasti sai käin Endel, kuidas öelda külas, et saada see, mis on olnud, see on olnud rohkem ja, ja siis sa oled nagu käesolevas hetkes. Ei, no eks, eks ma ikka kanna minevikku kogu aeg endaga endaga kaasas ja meenutan siis olen kas kurb või rõõmus ja ma seostan hästi palju asju ka mingisuguste lõhnadega ja, ja muusikaga, et see nagunii-öelda, see on nagu see tripp nii-öelda siis nagu tagasi, et näed seal, mina, ma ei ole nagu minevikus, jah, nagu kinni, aga. Et fotosid ei tee, et seal on lõhnad ja muusika rohkem. Maad tehnika vaheliti on nagu fotosid, ka neid ma teen, tihti teen nagu selle jaoks, et, et võib-olla teistega nagu jagada. Aga, aga tulevik on nagu see, et noh, et ma luban nagu kõigel kõigel olla ja kõigel tulla. Loore, kui sa reisid, siis mis saab sinu asjadest võib-olla isegi nimetada neid sinu lemmikasjadeks, sest nagu me siin enne kuulsime, on sul nii mõnelegi esemele pandud nimed. See valge kitarr, Gretsch, temal oli, mis nimi. Tema nimi on jah, Polli minu asjad, mul ei ole väga palju asju, kuna ma olen viimase seitsme aasta jooksul, ma lugesin kokku, et ma olen 16 korda olen kolinud, siis ma hoian nende asjade koguseid väga väiksed ja samamoodi nagu oli selles Fait labi filmis oli väga hästi öeldud. Finksi ool enda Browning jõu ja siis ma ei taha, et need asjad siis nii-öelda mindamaksid, aga, aga mul on, jah, mul on mõned instrumendid, mul on mõned raamatud, mõned pildid ja vist ongi kõik, plaadid on ka, võib-olla sa loeksid praegu kuulajatele ka, et need asjad, millel sulle nimeks Ukuleeled hulis mis, mis ta nimi? Ja ma kõige tegelikult kõige esimene film, mille ma sain, oli viiul. Aga sellel mul ei olegi nime, ma ei tea, miks? Siis järgmine instrument, mille ma ostsin oma esimese stipendiumi eest, oli akustiline kitarr. Millal siis Ginboil küsis minu käest, et oh äge pill, mis su nimi on, ja siis esimene nimi, mis mul pähe tuli, Johni pärastaks. Johnny Cash, äkki. Siis järgmine pill, mille ma ostsin eelmise aastal, siis oli ukulele ja hoidsin seda pilli siis süles või sõitsime turvast Helsingi poole, siis et tema nimi on pikku poiga. Väike poiss. Siis ostsin detsembris esimesel detsembril enda kitarri, millel sai nimeks Polly. Ja nüüd siis niisugune lugu küll aga, aga minust sai foon, mis pälvis endale nimeks siis Milla. Tore Loore Martma meil hakkab täna kahjuks aeg saama ühele poole, aga meil on kuulata veel üks lugu ja. Sellele nimeks temale ja mulle. Ja see lugu kõlab samamoodi siis kontsertetenduses kaks Teiskarmaazovit, mida te täna õhtul veel Von Krahlis mängite ja sellega me tõmbamegi selle tänase kontserdiga tõmbame kokku Von Krahli sisehooaja. Aga mis ei tähenda seda, et on kral, suvepuhkusel läheb vaid vastupidi, Krahlis hakkab, nüüd hakkab tihe suveperiood, milleks on siis järgmiseks. 10. juunil esietendub katla aias. Jim Ashilevi laastas 13, kus siis mängib noortetrupp ja seda ainult 10 etendust. Oluline selle juures on see, et tasuta etendusele. See on hästi oluline, kas sellest legendaarsest karusoo asjast kunagi, mis, mis oli, me olime aastal kaheaastased inspireeritud või vähemalt puudutatud. Ja Merle karusoo on, meil on meil trupi mentor ka seekord ja, ja me oleme saanud kokku, saame veel kokku, et, et rääkida ka sellest, et mis oli siis ja mis on nagu nüüd nii lavastuse mõttes kui ka nii-öelda tänapäeva 13 aastate mõttes. Lähen nimekirjaga edasi, järgmine asi on Baltoscandal, kus siis on Mihkel Raadik, Mart, kallid, seal avastas järgmine voor sealt edasi augusti kuulses lähevad garamaalsed, lähevad tuurile Tampere Helsingisse suurtele teatrifestivalidele ja samal ajal tuleb välja Kultuurikatlasse uuesti Gilga mäss, mis talviti siis eelmise aasta parim lavastus ja, ja lavastaja ja meesnäitlejaid ja muusika ja kunstnik. Ja siis on juba käes on sügis, kus siis tuleb draamafestivalil Anu lamppallis välja. Rainer Rainer Sarneti lavastuse lillede keel, Loore Martma, suur aitäh meile täna külla tulemast ja paneme nüüd peale selle loo temale ja mulle. Rõõm, rõõm, aitäh.