Tere päevast, head raadiokuulajad, suur heameel saabunud kevade üle ja loodetavasti need, kus on käes keskpäev, on teil endiselt mahti järgmise tunnikese jooksul mõelda poolt ja vastu sellenimeline saade on andnud siis minu nimi on Urmas Vaino, saate toimetaja, maris Sander, oleme kahekesi koos ette valmistanud selleks nädalaks teema, millest hakati rääkima juba esmaspäeva hommikul. Jõudumööda on ühest ja teisest kaevikust tuld antud terve nädala jooksul. Me räägime erakondade rahastamisest, aga ei kavatse siin debateerida teemal, kellel on õigus, kas, kas meikaril või või neil teistel vaid räägime täna sihtasutustest ehk siis maailmavaate sihtasutustest ja nendele raha eraldamisest või siis selle mittetegemisest ja kaks inimest, nii nagu alati ühelt ja teiselt poolt oma seisukohti arvamusi ütlemas. Ühenduste Liidu EMSL juhataja Urmo Kübar ja Leif Kalev. Tallinna Ülikooli riigiteadlane on meil tänases saates siin külas nii, no paneme kuidagi paika. Urmo esindab seda vaadet, kes arvab, et see Mazad tasad ükskõik millise sellise nimega, aga see skeem on vale ja nii ei tohiks teha. Nõus niimoodi ei tohiks teha, et me kindlasti ei ole vastu sugugi sellele, et erakonnad oma poliitikat rohkem analüüsiksid ja, ja võib-olla käiksid oma kogemusi jagamas ka väljaspool Eestit, miks mitte aga aga selle jaoks täiendava raha juurde küsimine riigieelarvest olukorras, kus erakonnad juba niigi 5,4 miljonit maksumaksjate raha ei ole meie meelest põhjendatud ja väga kahtlevad olema ka selles, kas on vajalik osutada selliseid uusi sihtasutusi selleks, miks erakonnad juba oma olemasolevate jõududega ei, ei saaks seda tööd tehtud? Soovivad 5,4 miljonit me nägime siis, millisest rahast, eurodest kuulajal oleks selgelt eurodes, seal see on siis nii-öelda vanas rahas, nagu öeldakse, siis peaaegu 100 miljonit. Krooni korrutada ja 15 koma 64-ga ja see on siis aasta peale, valdavalt jaguneb nelja erakonnaga vahel, kes on parlamendist natukene saavad veel mõned, kes siis vastavalt valimistulemusele 900000 eurot on siis mõeldud nende neljale erakonnale võimalikult ette nähtud sihtasutusele ja seda siis selle aasta teiseks pooleks. Nii nagu nutikam kuulaja juba suutis enese peas mõtteid järjestades siis mõista Leif Kalev on selle mõtte poolt, et sellised Mazad tasad ükskõik mismoodi oleksid nad nimetatud, et sellised võiksid tegelikult Eestis olemas olla ja riigieelarvest raha saada. Põhimõttelise idee poolt kindlasti. Kas sellises vormis ma ei ole päris kindel, aga ma kindlasti arvan, et erakonnad peaksid tegema rohkem tööd oma maailmavaatega ja avalikkus peaks neilt rohkem nõudma. Praegu ikkagi, kui me räägime erakondade rahastamisest, me rohkem võtame niisuguseid politseiniku positsiooni, nad saavad midagi. Nüüd vaatame, et nad seda ikka kuidagi korrektselt kulutaksin. Tegelikult minu arust me peaksime küsima, mis me saame selle raha eest ja sellest hakkavad need asjad peale. No võib-olla mis me saame selle raha eest, me saaksime võib-olla lõpuks ometi parteide poolt sõnastatud maailmavaate, et see ei oleks ju ka paha paha raha, kui selguks parteide jaoks, et nüüd ongi küsimus maailmavaates, mis võiks teistest eristuda ja, ja olla kuidagi defineeritav, et see oleks ju Urmo päris ja päris päris jadana. Omamoodi tõesti defineerimisega, justkui on ka selle eelnõuga minu meelest tegeletud, et see definitsioon justkui on siis välja käidud niimoodi, et kui sa oled riigikogus, siis järelikult on sul vaade ja järelikult on sul siis õigus asutada sihtasutuse saadav raha, et seda maailmavaadet propageerida. See ei kõla mu jaoks iseenesest veel päris vettpidavalt, et et maailmavaateid on, on kindlasti rohkem kui, kui kõigest siis riigikogus esindatud erakondadele ja, ja omakorda seda, et mis täpselt ikkagi need riigikogu erakondade maailmavaated on, ma arvan, et, et selles osas on ka põhjust kahelda, kuigi võib-olla see muidugi nüüd annabki erakondadele just argumendi öelda, et et järelikult tuleb sellist haridusse liku tegevust inimestega teha, et kui ei ole veel piisavalt hästi arusaadav. Sissepoole suunatuna siis, et nad selle raha eest suudaksid iseenese sees arendada, debatti, arutada, milline meie maailmavaade võiks olla. Mõtlesin seda pigem praegu natukene irooniliselt, et kõrvaltvaatajale olen samal lainel, kõrvaltvaatajana on raske aru saada, täpselt, mis on see erakondade maailmavaade, aga ma arvan, et lahendus sellele ei ole mitte selles, et, et niisuguseid sihtasutusi luua ja selleks raha juurde võtta, vaid lihtsalt erakonnad saaksid, kui nad tahavad ja suudavad, saaksid seda tööd teha ka oma praegu olemasolevatest vahenditest ja just see, et piisavalt palju ei ole seda seni tahetud teha, ei anna minu meelest ka kindlust, et see uus eelnõu tegelikult seda probleemi lahendaks. Selle probleemi põhjused on ilmselt mujal kui rahapuuduses või sobiva juriidilise vormipuuduses. Jah, et siin mul jääb üle urmoga nõus olla. Ma ei ole kuigi kindel, et Riigikogus olek on nii-öelda üheselt vaateid sorteeriv näitaja. Ja raha hulk on midagi, mida ma arvan, tuleb hinnata kuidagi hoopis teises kontekstis. Küsimus on pigem selles et kui tugevaid ja kui spetsialiseeritud OnTime Eestisse tahame ehitada, meil on tegelikult ju paar põhilist mudelit maailmas kuidas erakonna süsteemi kujundada või kuidas see on kujunenud. Ja see on suures osas läinud saksa mudeli peale. On tugevad erakonnad suhteliselt nagu raske poliitmaastiku siseneda, et ideeks on olnud kogu aeg tekitada stabiilsust, võib-olla seda on juba liiga palju saanud. Aga üks element on Meil saksa mudelist jäänud üle võtmata. Ja see on erakondade vastutus, laiemad ülesanded. Mulle tundub, et mõnes mõttes tegelikult selle praeguse tasaprotsessi pooldajad ja vastased tegelevad sama asjaga. Et nad proovivad erakondade sisu läbi mõelda. Aga mulle tundub, et nad teevad seda ka natuke vales vormis. Ehk nad vaidlevad raha üle. Võib-olla ei olnud vabaühingutel muud võimalust, kui minna selle raha üle vaidlemise konflikti peale. Aga tegelikult ju erakond, kui ta on tugev ja spetsialiseeritud, siis tal tekivadki eraldi allüksused. Naiste ühendus, noorteühendus, osa hakkab tööle nii-öelda igapäevase juhtimisega ja nüüd kipub jääma kõrvale see ideega, mis on kõige raskem, kõige vähem nähtav ja võib-olla ka kõige rohkem ajude liigutamist nõuda. Ja selle tõttu tugeva erakonna mudeliga riikides on proovitud luua spetsialiseeritud üksus, mis sellega tegelemine Natuke tahaks teada, mida tähendab see tugeva mudeliga süsteem selles mõttes, et pealt vaadates tundub, et küsimus ei ole mitte meie erakondade riigikogus olevate tugevuses vaid selles selle Vallikraavi sügavuses, mis on ehitatud siis praegus olemasolevate suurte erakondade ja väikeste tegijate vahele, et väikestest ei saa kasvada suured, see ei ole mitte nende tugevus, vaid Vallikraavi sügavus. Jah, ma nagu, selles mõttes olen nõus, et jällegi see, et erakonnad on väga palju tegelenud sellega, et meil jääks pigem vähe ja positsioonid oleks kinni. See pole olnud seotud positiivse programmiga siiamaani sest kui meil on vähe tugevaid erakondi nagu Saksamaal, siis need erakonnad peavad olema ka väga teadlikud oma erilisest vastutusest sellest, et nemad suunavad poliitikat. Ja sihatavad ka vastavalt tegutsema. Et ma arvan, siin on mõtlemise koht. Mulle tundub, et Masadega tuldi nagu sinna suunda, aga ilmselt mitte piisavalt ja natukene Masadest, nii nagu neid Eestis prooviti praktiliselt läbi viia kipub ikkagi välja paistma lihtsalt lisaraha saada. Et see mõnes mõttes on siis probleem. Aga nüüd Urmase küsimuse juurde tulles siis, mis on tugeva erakonna Mudeli alternatiiv? Kõige selgem alternatiiv on hästi vabamudel. Et igasuguseid ühingud saavad minna valimistele ja kandideerida, konkureerida vali otsast. Aga see mudel muidugi tähendab ka väga kiirelt vahetuvad poliitikute koosseisu palju pettumusi ja paljudes riikides ta eriti kui ei ole head poliitilise kultuuri, demokraatliku poliitilise kultuurikogemust, ei kipu töötama. Selle rahateema juurde vastas, et, et ma olen siin oponendi ka nõus, et, et mulle ka endale tundub, et tegelikult erakondade endi poolt ikkagi need sammud viitavad sellele, et raha küsimus on olulisem ja meenutame siin ka, kuidas see lugu algas ja ma arvan, et, et suur osa avalikkuse pahameelest oli põhjustatud sellest, et tegelikult kõigepealt otsustati ära rahastamine riigieelarvesse hääletati juba selline punkt sisse. Et, et 900000 eurot oleks siis sel aastal pooleks neile sihtasutustele olemas, alles seejärel hakati tegelema eelnõuga ja siis alles seejärel tuldi välja rahvale, et seda hakata ja selgitama, et mida siis saavutada tahetakse. Või teine asi, et, et siis hiljuti Leif Kalev kirjutas koos Ott lumi ka Postimehes selgitama lähtuvalt sellest, et, et mis siis võiks olla nende maailmavaateliste sihtasutuste mõte ja point tegelikult sellist argumenteerivad artiklit ühelgi poliitikul ei ole ma kogu selle arutelu käigus näinud, mis omakorda tekitabki mus kahtlused, kas poliitikud ikkagi ise nähku näevad neid sihtasutuse sellisena, nagu, nagu siis riigi teadlased nägid, et, et paratamatult poliitikute jutust ka tundub, et eelkõige on seal soov selle lisarahastuse järele. Sellele viitavad ka mitmesugused varasemad kampaania käitumised, mis omakorda annavad meile alust kahtlustada, et siin võivad hakata erakonna ja selle sihtasutuse rahakott sassi minema, aga tegelikult nõrkasid kohtasid selle eelnõu juures on, on ikkagi veel mitmest mitmeski teises teemas mitte ainult ei ole küsimus rahased. Et siin on juba läbi käinud see demokraatlikkuse aspekt sellest seisukohalt, et kas on õige anda selline võimalus ainult neile erakondadele, kes on juba riigikogus ja sellega siis tugevdada nende positsioone. See eelnõu on kergesti kritiseeritav arenguabi seisukohalt, et et noh, erakonnad ise armastavad väga rõhutada, ilmselt see sellest natukene mugavam rääkida. Et tegemist on justkui siis auvõla likvideerimise sihtasutus lastega, et kuidas käia teistes riikides Eesti demokraatia kogemust lehvitamas. Samas kui me jällegi seda eelnõud vaatame, siis ega, ega seal ei tule sellist koordineeritud tegevust välja, ausalt öeldes ka niisugused sihtasutus ei näe ette Eestis kokku lepitud ja vastu võetud arenguabi tegevuskava, mille valitsus on heaks kiitnud. Et praegu jääb ikkagi niimoodi, et justkui iga erakond siis ise otsustab, et Keskerakond võib-olla oma sihtasutuse saadab siin äkki Moldovasse mingit partnerite arendama ja Reformierakond võib-olla Gruusiasse ja, ja kolmas kuhugi mujale ja, ja niimoodi senisest hüplikust tegutsemisest. Ma ei ole küll isa just arenguabispetsialist, küll aga ta on üsna palju vabaühendustest ja projektimaailmast. Selliste projektikestega siin-seal mingisugust mõju saavutada on sisuliselt võimatu, seda tegevust peaks koordineerima. See peaks ühtlasi ka vastama, ma arvan siis sellistele Eesti riigi ja teiste organisatsioonide tehtavatele arenguabi tegevustele, et oleks põhjust loota, et see midagi paremaks muudab, mitte lihtsalt ei pane raha. Kui sa pigem tahaksid seda, et opositsioonierakond läheks, aitaks sealset opositsiooni ühe sama riigi piires ja, ja, ja valitsuserakond aitaks sealset valitsuserakonda. Ilmselt on, on mõistlikum, oleks, oleks vähemalt see, kui siin räägitakse, et on vaja selliseid võistleva demokraatiasüsteeme arendada, et siis vähemalt tõesti see, et need sihtasutused keskenduksid mingisugusel ajal nagu väiksemale piirkonnale, mitte hajutaksega killustaks oma tegevusi. Aga see, et, et mida neist keegi otsustama hakkab, kõik need sihtasutused onju oma juhtimises iseseisvad, et, et tegelikult ei ole kellelgi võimalik neile hakata neid nõudmised näiteks ka väljastpoolt esitama, mis jälle toob meid tegelikult ka raha juurde tagasi, sest sest üks võimalus seda asja suunas. Ta on nimelt läbi rahastamise, kuidas tavaliselt toimub selliste arenguabiprojektide tegemine ongi ju siis niimoodi, et et selleks on olemas siis mingisugused fondid, kes on nagu paika pannud tegevusplaani, Need prioriteedid, et kuhu ja mis asju oleks vaja teha, need on heal juhul tavaliselt ikkagi läbi arutatud ka selle valdkonna tegijatega ja spetsialistidega. Ja seejärel siis erinevad organisatsioonid, vabaühendused esitavad oma ideid, taotlevad seda raha, et selle elluviimiseks Need ideed võistlevad omavahel, komisjon valib välja tugevama, annab talle raha ja vot siis neid hakatakse ellu. Saadakse aruannet, et kas on vastanud või ei ole just nimelt miks, miks ei võiks olla samamoodi miks ei võiks maailmavaadet täpselt samamoodi levitada, et ta ongi maailmavaate levitamise nõukogu, eksju, kes võtab vastu siis projektitaotlusi ja, ja vaatab, et millist maailmavaadet, milliste meetoditega millise summa raha eest kusagile viia võiks? No vaat siin tuleb vist tõesti välja see, et ma ei ole nagu selles mõttes hea debatti osaline, et ma ei ole ju ise erakonna esindaja. Et erakonna esindajatega on see jama, et me kutsusime neid siia, aga nad on ilmselt kõik ühte angaari kuskile kinni pandud, ketikoerad on ümber ja keegi välja ei pääse muuks, kui ainult naise poolt või või siis ema poolt toodud moosisaia sööma kord hommikul, ülejäänud asjades kohtades on täna praegu rahast rääkimas ei käi. Et lisaks sellele, et ma olen riigiteadlane, minu niisugune organisatoorse töökogemus ongi kaaberit kodanikuühiskonnast, üliõpilaskondade liidust ja selles mõttes see mees Urmas, räägi arengukoostöö osas. Et pigem seda teha. Projektide kaudu tundub mulle ka loogiline. Aga mulle ei tundu tähele, tegelikult ma proovisin Leif meelitada välja sinult just seda, et hakkame selle teema juures oponeerima, kuidas, kuidas sa seda kujutad tegelikult Urmo ette, et, et seal on võimalik ilma kokku leppimata ilma mingit nii-öelda selliste sulle ja mulle noh, kokkulepet, kuidas on, kuidas on seal võimalik seda raha jagada, kes, kes see nõukogu on, siis kes suudab otsustada ära, et jah, seda maailmavaadet sellise summa eest seal on vaja toetada, see idee iseenesest on juba absurdne. Ma arvangi, et olekski absurdne see, et, et näiteks, et otsustada Moldovas oletame, on vaja arendada sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet ja, ja siis teises riigis näiteks liberaalset maailmavaadet, et just ainus lootus, et, et kuidas see asi võiks nagu mingisugust mõju avaldada, ongi see, kui, siis minnakse üheskoos ja, ja siis tegeletakse näiteks Moldova, aga tõesti niimoodi, et seal võiks see poliitiline spekter, mis muidugi minu meelest on oluliselt rikkam kui lihtsalt neli maailmavaadet, seda enam, et et. Kas sa tahad öelda, et mõni mõnes olukorras me võime viia sinna lihtsalt vähki? Seda aga, et, et tõepoolest, et siis selle, selle piirkonnaga tegeletakse nagu üheskoos ja terviklikult ja seda muuseas ei pea tegema neli eraldi asutust vaid, vaid selleks minu meelest täiesti vabalt võib olla näiteks üks siis instituut või, või uurimisasutus, mis, mis tõesti palkab siis neid erinevaid spetsialiste erinevatest erakondadest ja mitte ainult kindlasti erakondadest, sest sest kindlasti demokraatia A ja O ei ole ju ainult erakonnad. Erakondadel on väga oluline roll selles täita, aga ei piisa ainult tugevatest erakondadest, selleks et ühiskond toimiks demokraatlikult, selgelt on, on vaja tugevaid kodanikku ühendusi ja tugevat meediat, näiteks vaba ja sõltumatut. See omakorda kooli süsteemil on väga oluline roll selles, milline on, on demokraatia ja nii edasi. Kui me siis tõesti tahame mõnda riiki aidata, siis siis peaks seda tegema kõikides nendes valdkondades. Aga võib-olla lihtsalt sellest? Tähendab, ma võib-olla tuleksin siia natuke teistpidi sisse, et seeme surma räägib, on adekvaatne ja ütleme, saksa mudelis on ka erakondlikesi asutuste kõrval selline üldine sihtasutus, mis koordineeribki selliseid välisprojekte või siis tervitama kraatia projekte. Aga nüüd, mis puudutab maailmavaate edendamist kui sellist, siis ma siin küll arvan, et On mõistlik siduda see nii-öelda võistleva erakonna poliitikaga. Ja mis on selle nii-öelda kontseptuaalne põhjendus, mitte nüüd, võib-olla konkreetselt selle eelnõu kontekstis on see, et maailmavaatega tuleb teha pidevalt TÖÖD olud muutuvad, ühiskond muutub. See tähendab, et niisugust valmispaketti lukku lüüa on peaaegu võimatu. Ja see peab olema enese teadlik, peab tekkima debatt ja debatt tekib paremini selgelt piiritletud ruumides. Kui on nii, et ütleme, meil on projektikonkurss sotsiaaldemokraat, tead, Dagendab kord üks ühing, siis teine siis sellest ei tule lõpuks head nahka. Ja selle asja sügavam pool on see, et sellega käib kaasas niisugune inimese vaimne areng. Ta peab olema teatud määral enesekriitiline või oskama oma positsioone ümber mõelda. Ja see tähendab, et need inimesed peavad sellega üsna pikalt tegelema, neil peab tekkima vastutus selle maailmavaate edendamise eest. Ja mis veelgi olulisem peavad seda suutma ka ühiskonda viia ühiskonda harida. Ainult erakonnasisene protsess, see peab olema läbipaistev ja avalikkust kõnetav protsess. Kodanikuhariduse protsess. No nüüd ma tulen Urmo poole, et kas siis leida ei olegi äkki peamine häda see praegusele 900000 euro eraldamise või mitteeraldamise juures, et tegelikult te olete kaks korda või kolm korda siin näidet toonud ja kasutanud iga kord näidet sotsiaaldemokraatiat, ehk siis see ongi ainukene Eestis olev erakond, mille puhul on kuidagi maailmavaade tunnetatav, et teiste puhul lihtsalt äkki ei olegi seda, seda kuidagi võimalik. Sama nimesse on pannud siis sellise poliitilise ideoloogia, et võib-olla sellepärast on see nii juhtunud, et, et ma ei tahaks ei selle poolt ega vastu praegu väita, et. Ma ise ise ka esiteks ei ole tegelikult väga suur selle fänn, et, et leida, et kogu elu peab selliste dogmade järgi toimima, et kui me oleme võtnud endale pähe, et vähe riiki on hea näiteks sellepärast, et ma olen liberalist, et siis ma pean arvama, et kõikides valdkondades on vähe riik ilmtingimata hea, et minu meelest see on samamoodi inimeste ära piirav nagu religioon näiteks, eks ole. Et selle, sellel on omad väärtusesse, see teeb su elu võib-olla mõnevõrra lihtsamaks, aga, aga samas käigu piirab suurema hulga ära. Aga see, see teemale võib-olla väga filosoofiliseks ja, ja ma ei oska sedagi siin siin lõpuni arendada, et et ma jah, selles mõttes ei ka ei nõuaks nagu erakondadelt seda, et nad peavad olema väga kramplikult kinni mingis 19. sajandi autoris näiteks. Ega siis tekkis ka see küsimus, et pärast seda oleks jälle vaja komisjoni, kes otsustaks, et kas nüüd see oli õige või nagu maailmavaate kujundamine vastavalt sellele, millist maailmavaadet teie erakond kannab. See on huvitav küsimus üleüldse, et tõesti, et kuidas me siis saaksime hakata hindama selle, seda tööd, mis on tehtud, sest ka erakondade puhul ja lihtsada ju alguses tõi välja, et, et justkui, et mis teenust me siis erakondadelt saame, me maksame neile 5,4 miljonit iga aasta, aga mis me siis täpselt vastu saame, et, et erakondade rahastamise kontrollimiseks? Ta on ju ka see, et noh, see ei ole sihtfinantseerimine, sellele ei ole antud nagu eesmärke, mida erakond peab sellega teema, järelikult ei ole ka võimalik nagu hiljem vaadata, et kas erakond tegi seda või mitte. Nende sihtasutuste puhul on tegelikult ju sama probleem, et, et on küll siis nagu öeldud, et see on selline maailmavaate levitamine ja propageerimine, aga hakata siis hindama, et kui hästi keegi seda on teinud? Väga keeruline. Ega see muidugi ei ole, ainus valdkond seda on, on ka teistes, teistes valdkondades, on, on see raske, aga jällegi see ongi siis just tavaliselt ikkagi niimoodi, et, et, et seda võimaldab hinnata see, et olgu see teed, mingisugused taotlused, need taotlused võistlevad omavahel, valitakse välja sellised, mis tunduvad loogilisemalt, need viivad selle eesmärgini. Ja siis hiljem on ka võimalus nagu vaadata, et mis eesmärgiks endale seadsid nende sihtasutuste puhul nad saavad selle raha ja nad ei pea nägu püstitama tegelikult seda eesmärki, mida meie siis valijatena saaksime kontrollida. Ma võib-olla siin tooksin selle teema siis oluliselt täpsemalt ja alustuseks laseks teil pakkuda, kui suur hulk erakonnaseadusest käsitleb erakondade nii-öelda ülesandeid või seda avalikku tellimust neile ja kui suur osa käsitleb nende rahastamise lubasid ja piiranguid. Oskate pakkuda? Kuna seadus mu tegelikult selline tavaline öökapil lektüür, et siin tänu tänu erakondadele, kes üritavad väita, et, et neid sihtasutusi on vaja sellepärast, et, et erakonnad ei saa tegeleda muidu oma maailmavaate analüüsimise ja levitamisega, et tänu sellele on mällu sööbinud, et erakonna ikkagi eesmärgiks ülesandeks on siis tüüpiliste huvide koondamine, esindamine ja võimu teostamine. Aga rahastamise seoses kardan, et ma võiksin pakkuda huupi mõne täiesti juhusliku numbri ühest 100-ni. Mina pakun, ütleme, need laused ei ole kummaski rohkem kui kolm. Nii tähendab see on õige või enam-vähem tõelähedane selle eesmärkide ja vahendite mõttes. Aga rahast räägib erakonnaseadusest pool või isegi üle poole sisulise teksti mahust. Ma võib-olla täpsustaks siin ka seda, mida siis avalikkuse erakonnalt tellib. Seda on lihtne kokku võtta, esindada oma liikmete ja toetajaskonna poliitilisi huve, teostada riigivõimu kohaliku omavalitsust. Ja selleks erakonnad esitavad kandidaate valimistele ja osalevad siis nende institutsioonide töös, mis valimistega moodustatakse? Ja põhimõtteliselt me võime öelda, et seda kõike tehakse, täidetakse täiesti seal just nimelt, kas seda on äkki liiga vähe? Noh, ma arvan, loogiline küsimus, et mis ma tahan sellega näidata, on see, et kui praegu anname erakonnale suure hulga vahendeid, siis me tegelikult ei ole väga läbi mõelnud, mida me selle eest ootame. Ja, ja selle tõttu isegi kui ma kirjutan veel viis korda, täpsemalt rahastamisregulatsiooni, me nagu ei saa seda, mida me tegelikult tahame saada. Ja see, mis me tahame saada, kui vaadata saksa erakonnaseadust või sedasama maailma, vaata sihtasutuse osa võiks olla üsna sarnane sellele, mis siin maailmavaate sihtasutusel on eesmärkideks pandud, maailmavaatelise kodanikuhariduse edendamine, demokraatia arendamine, erakonna ajaloo uurimine, poliitikauuringud ja siis selline jäädvustamine, selle jäädvustamine. Minu meelest on need tegevused loomulikud eeldused selleks, et erakonnad saaksid teha siis neid asju, mis nende ülesandeks on panna välja kandidaate valimistele ja kui selleks võimalus tuleb, siis võimu teostama hakata, see on umbes sama nagu et kui me ütleme, et lapse töö on õppida, et siis siis see, et näiteks minna kooli, lugeda raamatut või, või teha muid selliseid asju, et see on nagu loomulik eeldus selle juures, et, et, et teostada siis ülesannet õppida, et see ei ole niimoodi, et keegi teine peab tema eest minema kooli või, või siis võtma Irjulist draamat. Ma ise mõtlesin paralleelile külaseltsiga, see on küll nüüd natuke jäme ülelihtsustamine, aga mõelgem, kui külaseltsi eesmärki defineeritakse vallavolikogu valimistel osalemise kaudu, see on nagu ainuke asi, mida ta teeb. Tundub kummaline, et selles mõttes niisuguste maailmavaadete sihtasutuste idee ju väljendubki seda, et erakondadele esitatakse selgem tellimus. Iseenesest on imekspandav, et seda tellimust ei ole varem esitatud. Me oleme üle võtnud selle tugeva saksa erakonna mudeli mitmesugused komponendid, aga me ei ole seadnud avalikuks kui tellimust avaliku kontrollija vastutust erakondadele, mis on siis nii-öelda ekstra välja valitud demokraatliku konkurentsikanalina. Et ma arvan, see ongi see, mille ümber praegune kriis tegelikult pöörlemine. Kas vabaühenduste kokku aasta saadav summa muidugi kokku loetud kui palju palju siis vabaühenduste tegevuse toetamiseks läbiviimiseks kokku rahandakseits? Eks see tuleb ju erinevatest allikatest, et üks osa ja, ja Eesti puhul küllalt suur osa tuleb siis tõesti ka avalikud sektorid, aga lisaks sellele siis saavad vabaühendused raha näiteks liikmemaksudest, mida siis inimesed maksavad, kes sinna kuuluvad annetustelt, mida teevad need inimesed, kes toetavad, või siis need organisatsioonid, kes toetavad seda vabaühendust. Ja samuti on ju siis vabaühendustel oma majandustegevus, millega nad võivad teenida, nad osutavad võib-olla mingit teenust, müüvad mingeid toota. Aga kusagil ikka mingi mingi summa niimoodi mingites paberites visandatud. On aga see on nüüd omaette probleem, et riik näiteks ka kogub neid andmeid. Kuule, praegu sa ütled seda ei, jumala eest, ma väga tahaksin lihtsalt ka ise teada saada seda numbrit, et, et meil on ülesanne seadusega ja see on väga hea ülesanne, et me peame esitama oma majandusaasta aruande äriregistrile ja riik kogub need andmed kokku, kust peaks välja tulema see, et kui palju siis ühendused raha saavad, lihtsalt häda on see, et kuhugi seina taha lukustatakse need andmed ja ja jätkuvalt tegelikult me ei saa neid kätte, et see on nüüd üks noh, omaette teema, et oleme ammu valitsusele öelnud, et need andmed tuleksid kättesaadavaks, et tekiks võimalus neid neid analüüsida. Seni nad seda ei ole, aga nüüd riigi poolt tulev raha vabaühendustele, seda siin erakonnad rõhutasid mitmel korral selle debati käigus justkui et, et mis te õiendate, et vaadake, et ise ju saate ka raha nagu oleks küsimus selles, et, et siin siis mälu järgi praegu tsiteerin, et oli vist sedasi, et, et riigi poolt või riigieelarvest ühendustele siis läheb otse, oli vist seitse miljonit või äkki kuus midagi, midagi sellist? Lihtsalt siin tuleb meeles pidada, et kui me võrdleme erakondade rahaga 5,4 miljonit, et siis, kui see jaguneb suures osas nelja organisatsiooni vahel, siis kuus, seitse miljonit, jaguneb umbes kahe 3000 organisatsiooni vahel, kes riigilt raha saavad vabaühendustest. Nojah, aga seal, ma tahan kohe edasi öelda, mille, mille pärast ma seda kõike küsingi, et et me ju ka sellesama seadusega jällegi ootame kõigilt neilt neljalt, kes sedasama ära jagab, seda raha sama kompetentsi sageli, mis on kõikidel kahel kolmel 1000-l vabaühendusel ehk teisisõnu, erakonnad peaksid olema võimelised tegelema iseenese sees kõikide nendesamade küsimustega, jah, vahetevahel küll vabaühendustega koostöös vahetevahel võib-olla neid ignoreerides, aga, aga ikkagi, et kas, kas see võib olla panebki paika selle tasakaalu, et ongi, vabaühendused on praegu eest ära ja parteid ei jõua kuidagi järgi, sest seesama miljon-poolteist ongi vahet. Ei, ma ei arva, et, et see on takistuseks, et et ja, ja et see probleem laheneks sellega, et anda neile siis see 900000 juurde. Need on nüüd kaks erinevat osa, eks, et kas see laheneks ja et kas seda oleks vaja. Lahuta need asjad. Ei vabaühendused on on kindlasti nõus senisest palju rohkem osalema ja aitama erakondadel seda rasket koormat kanda, olulisi otsuseid teha ja valikuid, pigem tihtipeale on see see häda, et, et isegi kui me oma abi ja nõuandeid pakume nagu näiteks sellesama tasade eelnõu puhul, et siis siis kas lükatakse see täiesti tagasi või võetakse sealt niimoodi, et noh, meelepärast võime sõna selle sihtasutuse nimede ära vahetada ja, ja siis on juba vastu tuldud küll, et selles osas, sest ma arvan, et erakonnad ei peaks muretsema, et, et nad peavad kõiki kompetentse kindlasti enda sees ise välja arendama, et, et tänapäevane demokraatia, ma arvan, toimib või, või selle aluseks on see arusaam, et ükskõik kui head inimesed on sinu organisatsiooni sees väljaspool siin organisatsioon on neid häid inimesi alati rohkem ja ja pigem maksab nagu suunda võtta sellele, et kuidas ka nemad saada endaga koos ja samade eesmärkide nimel tööd. No aga ikkagi oleks vaja aru saada, et kui, kui seitse saami tarka tulevad oma sõnumi ka, et millest on ta räägivad, seda peaks erakond siiski mõistma, ehk mingi selline elementaarne kompetents praktiliselt kõiges on ju hädavajalik lükkale võlgnik. Ma tuleksin selle teema juurde hoopis teisest vaatenurgast aga enam-vähem sama sisuga. Zenit on küsimus suurtest ja väikestest maakondades. Et ega me tõesti ju ei saa hästi hinnata, kui õigesti mingi erakond nüüd seal liberaalset veel rohelist maailmavaadet edendab. Seda saab hinnata kaudselt. Ja üheks niisuguseks hindamiseks on kahtlemata valija otsus. Ja just see on ilmselt argument, miks eelistada parlamendierakondi. Nad on oma ideoloogia või vähemalt mingit sorti oma tegevusega jõudnud tasemeni, kus nad suudavad ühiskonda kõnetada. Nüüd, kas see tuleb just sellest maailmavaatetööst? Võib-olla see nagu oleks liiga julge väide. Aga kindlasti see on üks test, millega erakondade töö kvaliteeti mõõta ja premeerida öelnud seda, ma olen ka seisukohal, et Eesti parteis kreemi ütleme, parlamendierakondadeks muuta. Parteisüsteemi sisenemine on tehtud natuke liiga keeruliseks, et uuel jõul või parlamendist välja kukkuvalideoloogial nagu rohelised peaks ikkagi teatud loogiline nii-öelda taas proovimise tee olema. Ehk siis selline nii-öelda pikem pension, nii nagu riigikogu liikmel, kui ta lahkub, et siis natukene aega hoitakse rahale ja siis, kui siis kui ei ole vait nagu päriselt surnud, siis on lootust, süda hakkab äkki uuesti tööle. Nii no ma nagu laipade soojendamist võib-olla nii palju ei propageeriks. Tulevase professorina muidugi, et see retoorika kobi, aga mina küsin. Pigem ma rõhutaks seda, et kui need tekib mingisugune maailmavaateline vool ja, ja ütleme, osakond siis, kui ta saab valimistel nagu teatud hulga hääl juba, tal on teatud sotsiaalne kandepind siis võiks olla ka sellistel erakondadel mõistlikud toetusskeemid. Ja eks seal võiks olla mingi lolluse kindlustused, kui sa esimese esimeses ringis võimu juurde pääsedes läheb nagu kupli all keema, eks ju, maailmavaatel ei ole ju väga viga midagi, aga kuhugi kupli all läheb keema, et siis sa saad vähemalt välja vahetada selle, selle vana seltskonna võtta uue asemele, aga raha rahastus nagu säilib. Mõneks ajaks pigem. Ma arvan, et peab olema ikkagi see test, et see poliitiline ehing peab saama mõistlikus mahus hääli. Et mingi minevik siin ei ole oluline, oluline on ikkagi see, et ta suudab ühiskonda kõnetada, ta näitab selle ära, aga siis tuleb ka toetus peale. Selline enesetõestamise küsimus on, on selle teema puhul ju tegelikult huvitav veel ka ka sellest aspektist, et needsamad sihtasutused, et kust peaks meil olema ka see kindlus, et tegelikult nad selle tööga hakkama saavad, et jällegi, kui me tõmbame siin paralleeli sellega, kuidas selles valdkonnas tegelikult see rahastamine käib ühelgi ühendusel noh, võib-olla on ühelgi nüüd liiga absoluutne öelda, et, et ma ei pruugi teada kõiki organisatsioone peas, aga üldjuhul ei ole Ühegi vabaühendusel lootust saada raha niimoodi, et et noh, me siin teeme organisatsiooni, ütleme, et me väga tahaks hakata mingisuguse asjaga tegelema ja siis öeldakse palun riigi poolt, siin on teile raha, tehke kasutage ja siis hiljem, tulge öelge, kuidas, kuidas teil läks siin? Nädala alguses oli mul võimalus sel ajal, kui poliitikud veel julgesid rääkida nendel teemadel, siis varuga olla vikerraadios koos mikrofoni ees ja, ja kui ta siis ka küsiti, et täpsemalt, et nende ülesannete kohta, mida need sihtasutused peaksid tegema, teeb aru vastus oli, et inimmõistus on unikaalne asi, küll ta välja mõtleb. No jumala eest, ma ei kahtle, mõtleb muidugi välja, mida teha, aga noh, niimoodi. Eriti, kui on raha olemas, sööb, siis ikka mõtlevad. Küllap leitakse sellele rahale. Kasutas, aga no niimoodi ei käi need need asjad, et loogiline ongi see viis, et, et kuidas selle vabaühendus siis tõestab, on tegemis tegutsemissuutlikust tavaliselt alustades oma vahenditega nende vahenditega, mis tal on olemas või, või mida ta siis otsib sellistelt riski altimatelt. Ettevõtjatelt, kes on valmis näiteks panustama sellesse, et siis kogeda, et kas ühendust saab oma oma idee teostamisega hakkama siis sealt tavaliselt edasi järgmiseks juba tulevad, kui on juba mingid muudatused ette näidata, siis projektikonkursid ja alles siis, kui see organisatsioon tõesti on näidanud, et ta suudab ja et on põhjendatud just tema eelistamine teistele, et siis võib tekkida mingi püsiv tegevustoetus. Et, et siis ei ole enam võib-olla tõesti mõtet iga-aastane uuesti hakata kõike kandideerima, et juba anda talle pikaajalisem kindlus, et jah, võta raha, tegutse, et siis vaatame üle näiteks siin paari-kolme aasta tagant, et kuidas töö on läinud, nende tasade Masade puhul on, on jällegi selgelt plaan siis luua organisatsioonid, kes on selgelt eelisseisundis teiste sees erakonnad väidavad, et see tuleneb nende nii unikaalses positsioonist. Et, et siin on justkui põhjendatud see, et kuna juba riigikogusse saime, siis järelikult peab meil olema nii palju head, mida. Just tähendab, ma arvan, et Urmo loogika on väga hea selles osas, kui on parlamendis esindamata erakond, et kuidas tema toetus võiks hakata tekkima, et ta peab ennast ikkagi järk-järgult tõestama ja see on siis ütleme seal rohelised ja rahvaliit ja venelased rahvuslased ja kes meil kõik seal nagu väiksed jõud on. Aga suured erakonnad ongi ennast tõestanud selles mõttes, et nad on saanud palju valijate hääli. Muidugi võib arutada, mis viisidel, sest tõesti praegu meie avalik tellimuserakonnal ongi saada palju hääli. Aga, ja noh, me ei saa salata ka seda, et vähemalt sotside ja IRL-i puhul ma tean, et nad on andnud välja raamatuid, mis nende maailmavaadet tutvustavad, tõlkinud seal raamatuid, artikleid et see ei ole päris ainult rahakohvritega ringi kõndimine. Ei maksa arvata, et kõik poliitikud on pätid, tõsi, erakonnad peavad endaga tööd tegema. Aga see töö ongi just maailmavaatega ja nende erakondade puhul on valimistulemus võiks ikkagi olla argument, mis panebki avalikkust nõudma neilt tööd maailmavaatega ja siis ka loogiliselt seda maailmavaate edendamise ideed toetama. Siia täpsustuseks, selle ütleksin vahele. Ma arvan, et kõik poliitikud on pätid. Ma ei arva isegi seda, et enamik poliitikuid on, on pätid aga mul on jäänud mulje, et erakondadel on kalduvus tõmmata Ligiga inimesi, kelle motiivid ei ole kõige nooblimasse. Alati on pätid just nimelt ja, ja erakondade suutlikkus hakkama saada selliste inimeste ohjes hoidmisega on väga madal. Neil inimestel kipub olema kalduvus jõuda parteid nende hulka, kes hakkavadki asju määrama, et seal tõenäoliselt tekivad mingisugused sellised vastastikused sõltuvussuhted. Et erakond ise ei ei julge astuda otsustavaid samme nendest lahti saamiseks. Jällegi on, on see just see koht, ma arvan, kust nii minu kui paljude teiste mure tuleneb selles osas, et, et mis garantii on meil siis nende sihtasutuste raha osas, et, et selle puhul ei hakkaks toimima samasugused asjad nagu me oleme näinud näiteks noh, valimisseaduste puhul, kui on seaduse mõte selles, eks ole, et välireklaam on teatud perioodil keelatud selleks, et anda inimesele võimalus, et kui ta ei soovi seda reklaami oma teel näha, et siis, siis ta saaks seda vältida ja kui sel ajal ilmuvad sulle siis plakatid K-kohukese, aga noh, siis on see selgelt sellest kõrvalehiilimise mõte, kui enne valimisi hakkavad inimeste postkastidesse järsku ootamatult tulema ministri pildiga voldikuid sellest, et kui hea on nüüd korteriühistuid soojustama järsku hakatud tänu sellele suurepärasele poliitikale, mida ta on teinud, et, et siis on see jällegi kõrvale hiilimine sellest mõttest, et avaliku rahaga ei tehta erakondlikku propagandat. Kui erakonnad valimistest valimistesse kogu aeg ei suuda tõestada, et nad nad oleksid huvitatud ja suutelised ausa mängu reegleid järgima, siis mis annab meile kindluse, et nende sihtasutuste puhul nüüd järsku kõik muutub? Jah, ja siin on Leif Kalev jube kehv vastuvaidluste poos, noogutage on üldse nõus sellega, aga ma kordan veelkord Spoliitilikuid sellesse saatesse, noh, saal oli võimatu ülesanne ja, ja, ja noh, on arusaadav ka, sest et viimane nädal olnud pannud rahast rääkimises raskesse olukorda lihtsalt. Ja nagu teema veel paneks siia saate lõppu johtuvalt sellest, mis tegelikult kogu selle nädala jooksul toimunud on, kas põhimõtteliselt ma olen mõelnud selle üle, mitu korda, mis on halba, oleks selles idees, kui me vaataksime üle erakondade eelarved, saaksime mingi mõistliku piiri sellele, kui palju nad võivad raha sõna otses mõttes kulutada, siis noh, ma, ja ma saan aru, kui keeruline on seda pärast mõnes mõttes kontrollida, eks ju, nende samade ministri voldikute näiteks tõttu. Aga kuna piir siis valimisreklaami tegemisele ja finantseerija tega ainult riigieelarvest neid erakondi, kes on parlamendis ja anda neile erakondadele, kes ei ole parlamendis õigus saada oma nii-öelda hääle tugevdamiseks kaane Hüpoteetiline sellinalist konstruktsioon. Päris keeruline muidugi niimoodi jälgida üsna mitu muutajateli selles. No vot, ma arvan, see ei ole üldse paha mõte, et eks neid rahastamise konkreetseid lahendeid saab teha erinevalt ja see, mida sina välja tood, natuke meenutab mulle Ameerika varianti, et erakond, kas lepid selle summaga, mis ta saab riigilt või siis loobub sellest täielikult, elab annetustest. Aga mulle tundub, et meie tegelik väljakutse polegi ainult või niivõrd rahastamises vaid selles, kuidas aidata erakondi. Olema ideelised, et ega siis iga erakonna sees ongi, ütleme, ideelisemaid, kombinaatori kalduvustega, väga erinevaid inimesi ja ka väga erinevaid ülesandeid. Ja minu arust selle poliitilise süsteemi või erakonnasüsteemi reformi, mis millalgi loodetavasti tuleb võtme sisuks ongi, kuidas aidata erakondadel endil kasvada paremaks kui me selle läbi hammustama ja siis minema küpsema demokraatia, nii, ja kui me seda ei tee, siis kas me kirjutame 100 või 500 lehekülge politseiliste teksti rahastamise kohta meid ikka ei pääse. Ehk teisisõnu, ma saan aru, et Tallinna Ülikooli riigiteadlasena Leisse usud, et üks variant olekski nende Masade tekkimine selliste sihtasutuste, kes peavadki tegema uuringuid poliitikate osas ja nii edasi ja nii edasi, neid kontrollitakse ja nende töö oleks see, mis tegelikult Eesti erakonna nende maastikud. Päästa aga ma arvan, et lisaks sellele me peame täpsustama üksjagu erakonna kohta käivat avalikku regulatsiooni. Ehk see seaduses olev kolm lauset sa ootad, et seda oleks, noh, ma ei tea, 32. Noh, mitte ainult pikkus, vaid ka sisu. Praegu on erakondade puhul väga palju jäetud nende endi teha, et eraõiguslik isik, mittetulundusühing tehku mis meeldiv. Praktikas, kui me anname erakonnale nii palju avalikku raha, siis me peame selle avaliku tellimuses taastama oluliselt täpsemalt või siis ei saa nii palju raha anda. Jõudsime tagasi sinna juurde, et meil neid maha siduda, osasid oleks vaja. Urmo, kirjutad? Sa saate lõpuks sellel alla. Ei kirjuta selles mõttes, et, et ma ei usu, et need sihtasutused tegelikult aitaksid erakondadel oluliselt paremaks saada, et paremaks saamise soov peab algama erakondade seest. Seda veendumust, et erakondade takistuseks üks oleks praegu selliste tegevustega tegeleda, oleks see, et neil ei ole seda juriidilist isikut ja neil ei ole seda 0,9 miljonit eurot. Seda veendumust minul ei ole ja, ja pigem on mu veendumus, et selleks takistuseks on olnud erakondadega soovimatus või suutmatus sellega tegeleda. Ja kui ei ole tegelikult seda soovi või suutlikkust, siis ei aita need Mazad, vaid hoopis on suur tõenäosus, et, et ka nende raha liigub tegelikult samadesse voogudesse, kuhu erakondadesse praegune raha on, on kulgenud ja, ja sellepärast, et niisuguseid võimalusi eelnõu praegusel kujul kindlasti jätab, jätab palju. Ma võib-olla täpsustaks siin nii palju, et kuigi ma toetan seda maailmavaate edendamise, avaliku tellimise põhimõttelist ideed, siis ma arvan, et praeguste sündmuste valguses seda eelnõu lihtsalt tuimalt edasi pressida on, kindlasti oleks kindlasti erakondade poolt valevallik tuleb ikkagi nüüd avalikkust veenda oma heades kavatsustes. Jah, ja jäigi Urmo ose pätte, mitte pätt nii-öelda süsteem peale ja praegu me ei suutnud neid, neid päti mitte päts süsteeme päästaga Masade abil, sest tõepoolest ma tahaks näha seda, kes julgeb riigikogus kooli ja öelda, et jätkame nüüd selle debatiga siin. Head riigikogu liikmed, ehkki usun ma ka siin, et Leif Kalevi on õigus tegelikult nendes võiks mingi uba ju peituda ja, ja iseenesest poliitikate kujundamiseks uuringute tegemine ei ole sugugi halb plaan kahe käega. Ta on alla, et, et võiks rohkem uurida. Selline oli tänane poolt ja vastu, nagu te aru saite, väga poliitilis filosoofilistel teemadel, loodetavasti mõtlesite kaasa, sest see aitas kindlasti paremini toimuvaid jutte pisut mõista uus ja sellel hooajal viimane poolt ja vastu on eetris nädala pärast.