Tere, hea vikerraadio kuulaja, juunikuu on märkamatult läbi saanud ja rahvateenrite Laek teha sellest suvisest juunikuu viimasest nädalast, kui võtteid siin Tallinna stuudios on. Urmet Kook rahvusringhäälingu uudistejuht Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere hommikust ka meie Tartu stuudiosse, kus on Eesti Ekspressi kolleeg Heidit Kaio? Jaa, tere, Lauri. Tere. Urmet. Ja sinule Heidit tuleb vist ka õnne soovida, sest eile lõpetasid sa pikad õpingud Tartu Ülikoolis ja said kätte siis diplomi, mis kõlab üsna kaunilt. Kõrgete kunstide bakalaureuse või. Ja õnne soovida tõepoolest ja see on, ma arvan, et ma olen üks nendest maraton õppijatest, kes 22 aastat tagasi läks ülikooli ja siis nüüd jõudsin diplomine, aga tõsi ta on, et, et kusagil seal 90.-te aastate alguses ülikooli diplomi väärtus või selle ülikoolihariduse väärtus isegi nagu võiks öelda, devalveerub või et see kaotas devalveerimise, kaotas tähtsuse. Et paljud minu generatsioonis sukeldusid tööellu ja nagu tähelepanu läks muudele asjadele ja nüüd ma mulle tundub, et selle ülikooli diplomi väärtus jälle hakkab nagu tagasi tulema. Vajalikkus hakkab tagasi tulema, et, et ma olen siis võiks öelda konjunktuurist või. Sa oled muidugi suurepärane näide ka ka sellest, et, et sageli just need laused, et on vaja siin kolme või viie aastaga vajalikud kraadid, ülikoolist kätte saada, et need sageli ei pea paika, et võib ka oluliselt pikema perioodi jooksul ja kvaliteetsemalt seda haridust saada. Kas kvaliteetsemalt aga pikema perioodi jooksul tõesti, kusjuures ma olen ka sedasama sama meelt ja sedasama mõtet mõelnud, et, et kui me siin tahame, et meieealised nii ehk siis neljakümnesed sellesse elukestvas õppes osaleksid meie neljakümnesed, kes me oleme tööturul olnud kõigest 15 aastat ja veel 25 aastat käia, ehk siis me peame täiesti tõsiselt oma haridusele tegemistele mõtlema, siis meie jaoks on küll väga oluline see võimalus nagu õppimisaega rohkem jagada. Minu lõputöö oli Rootsi Riigikantsler Axel oksjonsena majanduspoliitilistest mõtetest. Nonii majanduspoliitikast me täna kindlasti räägime, aga sellest suvisesse nädalasse on jagunud kuhjaga huvitavaid uudiseid, väga mitmed on tulnud spordi lainelt, peaasjalikult on jälgitud Euroopa meistrivõistlusi, aga, aga omamoodi Euroopa meistrivõistlused toimusid ka Brüsselis, kus kus kahjuks läks jalgpallimurul, et et Saksamaa vist kaotas ja, ja Itaalia ja Hispaania on finaalis, aga, aga mine sa tea, kuidas sellega sellega veel sellest räägime? Pisut tagapool, aga koduseid teemad on pannud päris palju kaasa mõtlema ja ja seda on soodustanud siis ka meie ilm ja üks üks põnev teema, mille üle võiks siin saates pisut arutleda kannab pealkirja riigireform nimelt siis üleeile jõudis avalikkuse ette uudis selle kohta, et Reformierakond ja ka justiitsminister Kristen Michal kavandavad riigireformi vormi, milles on siis ühe suurema muudatusena välja pakutud maavanemate kaotamine, aga mitte ainult, ka ministeeriumide osakonnajuhatajate ametipostid kaovad, lähevad osakonnad siis asekantslerite otsealluvusse ja peale loomulikult tahetakse käivitada siis laiemapõhjalisem arutelu, esitatakse päris mitmeid küsimusi erinevatele institutsioonidele, mittetulundusühingutele, kohalike omavalitsuste omavalitsustele, arvamusliidritele, teadlastele ja nii edasi. Et omamoodi huvitav algatus, aga nüüd on see algatus tekitanud ka väga palju küsimusi. Ja ja kõigepealt, kõigepealt on on tekkinud küsimused, et, et ühelt poolt see algatus kannab pealkirja riigireform, aga kui me vaatame nüüd, et kuivõrd põhjalik see reform võiks olla, et siis siis pigem on tegu ikkagi sellise pisut pisut tagasihoidliku või lausa või, või lausa näiliselt protsessiga? Nojah, nii võib ka öelda, aga, aga iseenesest selles osas Mis puudutab maavalitsuste kaotamist, ma lähen justiitsministriga ühel meelel, et ma olen ise sellest ka aastate eest mitu korda kirjutanud, et et meie, tänasele omavalitsused on, on kaotanud paljuski oma mõtte ja maavanemad on taandunud selliseks esimeseks funktsiooniks või kui keegi kriitilisemalt ütelda, siis lilleneiu lootuses, et need, see jõud, mis oli kunagi omavalitsustele ja need rollid, mis olid maavalitsustel, on, on riik neid asju ära võtnud, pannud osaliselt omavalitsuste õlule osaliselt ministeeriumide õlule. Et, et mõnes mõttes maavalitsuste kaotamine minu arvates nagu nagu väga õige mõte. Kas see on nagu väärib nagu riigireformi nimetamist noh, see nagu selline alati, et noh nagu alati tuleks panna niuke kõlav asi ja kutsuda ühiskonnas arutelule noh muidugi ainuüksi maavalitsuste kaotamine riigireformi nagu välja ei kanna, aga aga, aga iseenesest ma arvan, et see ettepanek, mis ta välja käinud, on minu meelest mõistlik. Teine see asi on see, et alati tasuks nagu vaadata, et miks millalgi mingi ettepanekuga välja tullakse, et et justiitsministri puhul meenutan, et et siin märtsi algul, kui, kui oli olnud siin just see ACTA meeleavaldusi ja õpetajate streik, ma ei mäleta, kas oli toimumas kohe tulemas. Peaminister oli tunnistanud, et vabariigi aastapäeva oma oma kõnes väsimust ja Reformierakonna selline üldine foon oli nagu muutunud, väga negatiivseks, siis tuli ootamatult justiitsminister välja selle ideega et valimisiga võiks Eestis langetada 16-le eluaastale ja päris päris palju, nagu ajakirjanduses sellega kaasa läks. Noh, praegu on ühiskonnas üleval taas Reformierakonna suhtes suhteliselt kriitilised hoiakud ja, ja iga võib-olla selline see, mis, mis tekitab mingi muu arutelu, aitab seda fookust viia kuhugi mujale. Et võib-olla võib-olla ma olen nagu paranoiline, aga, aga minul on selline väikene kahtluseuss, et see, see riigireformi idee on võib-olla natukene välja käidud ka praegusel hetkel ja võib-olla sellepärast ka natukene toorena just sellepärast, et et tekitada ühiskonnas mingi muu arutelu mis viiks nagu tähelepanu sellelt erakondade rahastamisskandaalid nagu eemale Mina saan sellest riigireformist aru niimoodi, et, et tegemist on siis nagu riigi tasandi institutsioonide reformiga, mis on siis maavalitsused ja ministeeriumid mis, mis on selles mõttes võib-olla ka nagu õiglane või arusaadav et kaugemale siis nagu riigi käsi ei ulatu, et ta saab iseenda institutsioone reformida, me oleme aru saanud, et kohalike omavalitsuste nii hästi see riigikäpp ei ulatu? Jaa, aga samas me oleme selle probleemi ees ikkagi, et kohalikke omavalitsusi on liiga palju. Et kui, kui me siin nagu seda riigi tasandit tõesti reformime, mis on väga vajalik, siis me jääme ikkagi sellesse sama sellesama küna ette, kus kus meie, meie nii-öelda omavalitsuste pilt on liialt killustunud. No kui me vaatame, kuidas me võtame vastu sõna riigireform, siis see kõlab justkui väga uhkelt ja väga suurelt ja see võiks endas kätkeda oluliselt rohkem, kui, kui see esialgne kava kätkeb. Tegelikult samas jällegi Lauri, et on ka muude seadust Suhteliselt palju siin on ju ametnike staatuse ja hüvede muutmine, see on teiste seadustega praegu samamoodi olnud ju ju mõnda aega laual ja mida kaua on oodatud, et et selle pärast ei saa päris öelda, et see riigireform nüüd ei hõlma kõiki sedasama. Ka teiste seadustega, nojah, aga vaata, riigireform võiks hõlmata endas oluliselt rohkem, et ta võiks hõlmata ennast endas probleemidega kaardistamist ja lahenduste väljapakkumist. Ma ei tea Toompealt küla Karla tee akustideni välja, et et seal võiksid olla punktid, riigikogu liikmete arvu ülevaatamine, ministeeriumi funktsioonide ülevaatamine, ministeeriumi esindatus maakondades või regionaalselt ja nii-öelda riigi osalus seal seal, nende funktsioonide ülevaatamine, kas eesti jaotamine neljaks piirkonnaks on olnud, on olnud siiani tõhus, kas, kas seda peaks kuidagi muutma, kas, kas kas ja milline peab olema kohaliku omavalitsuse roll, kui suured on omavalitsused ja nii edasi, et siis, kui me, kui me nagu sellest paketist räägime, et kui nüüd see ette võtavad, see võiks olla riigireform sellisel juhul, et kui me, kui me võtame üleval riigikogu tasandilt kuni kuni külatasandini välja ja vaatame, millised on need funktsioonid ja kuidas see võiks toimida. Jah, samas selles ettepanekus, kus oli ka siis maavalitsuste kaotamine välja käidud, oli ju ka tegelikult välja käidud ju ka see ettepanek, et tulekski oma ideid kui öelda, et kuidas riigireform võiks nagu välja näha, et keegi ei keela ka selliseid ettepanekuid teha, et et noh, näiteks praegusel hetkel on kasvõi haridust vaadates väga, väga tõsine küsimus on see, et riik paneb justkui üha enam funktsioone omavalitsuste õlule, aga, aga raha selleks teps mitte ei lähe, et, et noh, kas või võtame selle õpetajate palga palgaküsimuse, kus õpetajate palgaraha mõned mõnes mõttes ma saan haridusministeeriumist ka aru, et oma omavalitsused ei ole seda riigi poolt eraldatud palgaraha on andnud ainult õpetajatele vaid ka teistele tugistruktuuridele näiteks nagu logopeedidele ja kui nüüd riik tahab nagu selgelt nagu oma jõuga kehtestada selle, et see raha oleks õpetajatele, siis tuleks omavalitsustel päris suur koormus, et neid tugistruktuuri ülal pidada. Mida ma arvan, et kaasa toob selle, et nii nagu paljudes Tallinna lasteaedadest on muusika- ja liikumisõpetajad ära läinud, kaovad ka koolist kõik see muutugipersonal, keda tegelikult oleks ju laste nagu kasvatamisel vaja, et, et sellistes küsimustes noh, mina, mina tahaksin nagu rohkem arutelu, et noh, minu jaoks on võib-olla see maavalitsuste asi selline, nagu ta on nagu siukene. Liialt nagu sihuke deklaratiivne asi, et kus nagu nagu nagu, nagu ma väga nagu suurt nagu olemuslikku muutust ei näe. Nagu ka tavakodaniku niivõrd otseselt No samas oleks ikkagi väga oluline riigi raha kokkuhoid, kui, kui need maavalitsused siiski kaotatud saaksid, sest et ma arvan, et seda, seda on siin noh, paljud inimesed üksteisele otsa vaadanud ja küsinud, et aga mida nad seal täpselt teevad, milleks nad olemas on, et see tegelikult oleks see ju päris suur julgus nendele käpp taha ajada. Täiesti nõus, et väga palju funktsioone, nagu ma alguses ütlesin ja noh, omavalitsusliitudele väga palju saab ministeeriumide osakondade kaupa mis iganes ära teha. Ja kui vaadata, kas või neid maavalitsuste hooneid, on ju, et siis on ju näha selgelt, et kuna ma olen ise ka paariga nagu kokku puutunud seoses sellega, et rahvusringhäälingul on pakutud nendesse nagu ruume, siis siis tõesti nendel on ka vabu pindu, nad on võtnud oma hoonetes kõikvõimalike MTÜsid ja mida iganes. Et need nende koosseisus on sedavõrd palju nagu kokku nagu kukkunud, et ka nende hoonete ülalpidamine on väga nagu kulukas ilmad, neil allüürnik oleksid selles mõttes kahtlemata ta kindlasti mingit kasu. Absoluutselt, kusjuures nad on ju maavalitsused, on tihti nendes maakonnakeskustes siis selline kohalike Nobiliteet inimesed, kes saavad suhteliselt kõrgemat palka kui teised ja kes teised samas piirkonnas elavad inimesed. Ja ikkagi seal on kogu aeg küsimus selles, et aga mis kasu nad toodavad linnu väärtust? Teine asi, mis minu, mis nagu räägib selle plaani kasuks, on see, et kui vaadata, kuidas meil viimastel aastatel On maavanema määratud, siis. Kuivist kuivist Viru Alt-Ida-Virumaa maavanem välja jätta, siis kõik teised maavanemad on ilusti Reformi ja IRL-i vahel jagatud, et need on muutunud selgelt sellisteks parteilasteks ametikohtadeks. Ja teisalt, kui vaadata nüüd inimesi, kes on ka maavanema ametisse sattunud, siis maavanem võiks ju olla selline, kes kohalikku elu nagu tunneb ja suudab näiteks erinevate huvidega vallad näiteks koolide kokkutõmbumise teemadel nagu ühise laua taha tuua, aga, aga kui Lääne maavanemaks kutsutakse endine Võru abilinnapea, sest ta on õigest erakonnast, noh, siis see on nagu selles mõttes nagu absurdne ja see näitab ka tegelikult seda, et et see maavalitsuste nagu roll ja funktsioonid on ikkagi suhtkoht nagu mõõdetuks muutunud. Samas urmat olen sinuga ühelt poolt nõus, et jah, maavanema ja maavalitsuse puhul kindlasti tasub märkida seda, et maavalitsus on justkui siseministeeriumi üks osakond ja, ja maavanem on võrdsustatud siseministeeriumi osakonna tähendab riigi esindaja maakonnas ja nüüd, kui reformiga kaotatakse kõik osakonnajuhatajad ära, siis täiesti loomulikult kaob ära ka maavanem. Teiselt poolt, kui me vaatame maavalitsuse poolt tehtud, siis paar väga olulist funktsiooni sest ta oli ikkagi alles ja üks on planeeringute järelevalve. Ja, ja kui me nüüd vaatame seda, et seda järelevalvet on ikkagi tarvis teha ette, et kõik toimuks vastavalt seadustele et ei toimuks kuritarvitusi, et väikestes omavalitsustes, aga ka suurtes omavalitsustes ei, ei üritatakse. Kui teha, siis selles mõttes maavalitsus kindlasti oma funktsiooni on, on nii mitmeski mõttes täitnud, kuigi mõnikord on, on sellest jõusti nõust väheks saanud, aga aga mitmete oluliste planeeringute puhul on maavalitsused siiski väga jõuliselt sekkunud. Ilmselt see ongi see koht, kus seda arutelu on vaja, et mida siis sellest, mis maavalitsuse puhul on väärtuslik ja mis mitte. Võib-olla piisab ühest, ühest ruumist, kus on neli lauda ja, ja see oleks siis riigi esindatus koha peal, et, et see ongi see analüüsimise koht. See on üks üks nüanss, teine asi, millega omavalitsused tegelevad bussiliiklus, maakonnasisene, bussiliiklus väga selgelt on maavalitsuse korraldada ja kui me nüüd võtame aluseks idee, et me võiks ju delegeerida selle maanteeametile, siis ühelt poolt on tore mõte tõesti, et võib-olla hoiab kulusid kokku. Aga kas te nüüd kujutate, et et kõikide nende maakondade bussiliinide puhul hakatakse arutlema siis selle üle, et, et millisel kellaajal, kus parajasti just buss peab olema, sellisel juhul maantee ametisse tuleb luua juurde väga suur osakond, kes üldse suudaks seda hallata ja, ja, ja maakonnast kaugel selle, selle teema jälgimine ja, ja, ja, ja õige otsuste langetamine, see võib osutuda väga keeruliseks. Emotsioonid tulevad niikuinii riigi käest, deklaratsioonid tulevad riigi käest, aga kui otsused tulevad ka Tallinnast, aga me peame langetama otsuse. Ma ei tea Põlva lähedal mammastes bussijõudmise kohta, et kas, kas buss peab olema seal hommikul kuus 30, sest töö algab hommikul kuus, 30 või, või kell seitse. 30, et siis see on juba selline teema, mis, mis peab väga selgelt olema maakondlikul tasemel, sest Tallinnas ei suuda keegi selle teine omavalitsusliit. Tanja võiks omavalitsusliidud, et kes meil on, on ju ka nemad, suudaksid ju tegelikult sellesama hästi ära, lähevad. Kusjuures see kohaliku transpordi küsimus minu meelest vajaks täiesti täiesti omaette reformivangus panda kui sellele, siis ükskõik missugune nimi, aga, aga tõesti, see vajaks sedasorti reformi, nagu on paljudes väga-väga sellistest hajaasutusega riikides, nagu Eesti on, on seda tehtud, kus kus on aru saadud sellest, et ei ole mõtet bussidel bussiliinidel võib-olla üks takso võib lahendada tegelikult palju palju probleeme ära, et, et ei ole mõtet isegi sellisel noh, nagu tõesti nagu bussiliinil otseselt kaob mõtte ära, et see minu meelest on mingisuguse mõtteaparaadiga jällegi. Samas jällegi noh, nii palju kui mina olen nendega kokku puutunud, siis tegelikult on ikkagi need kohalikud liinid ikkagi vaadata, vaadates millised bussid seal sõidavad, siis on ikkagi väikeseid poisse väga palju tulnud ja, ja kindlasti seda, et nagu vanasti kus laskmis sõitis ja kolm reisijat oli sees, on ju et sellist olukorda enam ei ole, et need on viidud, et üsnagi nagu optimaalseks, et on minu jaoks see on nagu probleem see, et, et need et näiteks kui kuskilt kaugest piirkonnast inimene tahab minna oma nagu tõmbekeskusesse, siis on tal see teekond sinna üsna vaevaline ja tihti tihti see toob kaasa selle, et ta saab võib-olla küll sinna tõmbekeskusesse kohale, aga, aga õhtul enam tagasi ei saa, et kusjuures edasi sedalaadi probleeme olen ma väga palju. Kusjuures mul oli selline episood selle talvel, et kus ma olin nagu mingisuguse projekti raames, käisin väga palju maakondades ringi ja kohtusin erinevate inimestega mingisuguse haridusprojekti raames, kus oli tuli ka pidevalt jutuks seesama see transporditeema ja seal tuli ka mitmel pool jutuks see, et vot meil oli siin mingisugune üks bussiline, väga võitlesime, et seda saada lõpuks saime ja siis keegi sõitnud sellega, et inimestel oli vaja seda turvalisust ja teadmist, et sellel kellaajal see buss käib. Tegelikult oli väga palju ka jõuti sinnamaani, et, et tegelikult, kui neil oleks võimalus, näiteks selle ja teadmine, et nad võivad sealt taksoga ära käia, oleks asi lahendatud, et ei ole vaja üleval pidada tervet liini ja seda nagu opereerida vaid pigem nagu seda kindlust, et ma kindlasti kui mul vaja on, siis ma saan oma oma sõidud ära teha. Ja pigem peaks ikkagi, kui me nüüd veel räägime sellest laiemapõhjalise streigirahvana, mis ta peaks ikkagi vastama ka küsimustele, et et kuidas maakond koordineeritult ka edasi hakkab toimima, kuidas, kuidas luuakse maakonnas töökoht? Ei, milline on, milline on see plaan, kuidas, kuidas pendelrände puhul toimida maakonnakeskuse ja väikevalla vahel ja nii edasi, et, et need küsimused on, on võib-olla isegi tunduvalt olulisemad kui selle, selle maavalitsuse küsimus praegu sellepärast et, et kui me need küsimused jätame praegu lahendamata, siis 10 aasta pärast ei ole meile enam midagi lahendada, sest inimesed on maalt lahkunud ja, ja me teame, et, et kahjuks väikevalda neid töökohti ei teki piisavalt, järelikult et peavad nad tekkima ikkagi piirkondlikest keskustesse ehk siis maakonnakeskustesse. Aga selleks on vaja koondada jõud, mõelda välja koguse struktuur, kuidas, kuidas see asi toimima panna ja siis on ja siis on võimalik midagi muuta ka nendele küsimustele, peab see riigireform kahtlema oma printsiipides. Et just see, et näiteks need teenused, mida, mida riik või omavalitsus kohustatud andma, et on loogiline ja loomulik, et väike vald, kui neid on, palju, on ju, et nad ei suuda igaüks seda pakkuda. Et see on ka ka see suund, mis nagu, mis nagu toetakse väikevaldade liitumist, et olles koos on neid, neid teenuseid nagu palju lihtsam nagu pakkuda, kui, kui igaüks eraldi peaks seda tegema, et noh, see kõik haakub lõppkokkuvõttes väga paljud asjad. Et kuidas läheb meil haridusreform, mis saab koolivõrgust. Kas sellega kaasneb ka mingi omavalitsuste liitumine, kui hästi halvasti hakkavad tööle riided, gümnaasiumid ja nõnda edasi nõnda edasi, et siin on nagu teemasid Päris kusjuures sellesama maakondades ringirändamise käigus mulle torkas silma üks selline nagu muutus mõtte mõttemallides ja ka mis oli ka selline arusaamine, et meil ei ole mõtet, nagu oodata ta seal kohtadel, seda, et riik tuleks ja ütleks, kuidas asjad on, et pigem on nagu mõttekas hakata. Ühelt poolt ise liikuma ja tegelikult siis on võimalik, et riik tuleb poolele teele vastu, nii et kohalike malgatus minu meelest on järjest nagu olulisemaks muutumas. Mingi paar kuud tagasi kirjutas ka võru võru kirjanik arvet peidaks ühe päris toreda artikli Postimehes, kus ta sellest samast mõttest rääkis, mismoodi kohalike algatus on olulisem, et meie siin kohapeal teame, mida meil vaja on ja siis me peame hakkama seda oma palli veeretama sinna, sinna Tallinna poole ja, ja ma arvan, et see sobiks ka nagu riigile kui see, et hoida seal kohapeal seda kontorit ja maja ja inimesi, kes tegelikult sisuliselt ei tee, võib olla väga palju asju kui see, et kui sealt kohapealt tuleb mingisugune nõudmine, teadmine ja vajadus ja siis siis tulla poolele tee peale vastu. Urmas siin eelnevalt mainis, et küsitakse väga laialt. Arvamust selle kohta, et, et mida tuleks ja peaks mida siis mida peaks teha tegema, siis siis ma loen ette ka need küsimused, mida siis tõenäoliselt siin juba juulikuus loodetavasti hakatakse esitama siin erakondadele insti erinevatele institutsioonidele, mittetulundusühingutele, kohalikele omavalitsustele ja arvamusliidritele, et need laias laastus on kolm küsimust, milline peaks või milline oleks ideaalne Eesti ja miks, mida selleks muuta oleks vaja ja mida olete valmis ise tegema? Väga väga head küsimused, aga kas me võime olla kindlad, et inimesed annavad ka kõik ausad vastused, et kui me vaatame kohaliku omavalitsuse ja võib olla erakonna seisukohti, siis on need võivad erineda, aga arvamusliidrid ja teadlased võivad arvata arvata hoopis kolmandat moodi et me võime saada ikkagi täpselt samasugused vastused nagu me oleme siiamaani saanud haldusreformi diskussiooni joonis, kus kohalikud omavalitsused on väga selgelt haldusreformile valdavalt vastu. Kuidas meil on üks erakond, kes ütleb, et haldusreform tuleb ära teha, kolm erakonda on pigem kahtlevad selles seisukohas ja siis meil on väga suur hulk teadlasi, kellest valdav osa ütleb, et midagi tuleb teha ja tõenäoliselt tuleb ka haldusterritoriaalset reformi teha. Ja kui lugeda seda viimaste Euroopa komisjoni soovitusi liikmesriikidele, siis ka seal on selgelt sees küll mitte nii radikaalselt välja kirjutatud, aga ikkagi selge soovitus ka Eestis haldusreformi tegemiseks ja ja võib-olla ka seda Michali ettepanekud tuleb vaadata ka natukene selles kontekstis, et järgmised valimised Eestis on Eestis on kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Oktoobris 2013. Kusjuures stonist Lauri luges ette need küsimused, et nendest üks on siis, missugune oleks ideaalne Eesti ja ma kujutan ette, et see, et see vastus ei peaks olema väga tehnokraatlik, vaid pigem selline visionäärlik ja, ja mulle tundub, et siin on tekkimas nagu mingisugune liikumine või nägemus, mida ma ise väga toetan, ehk siis see on kodanikuühiskonna poole selline suur samm, millest ma siin ka just hetk tagasi rääkisin sellest rohujuure tasandil vajaduse tekkimisest ja sellega nagunii-öelda Tallinna pooleli rikkumisest eelmises Eesti Ekspressis, mitte selles selleni päevased. Kaks nädalat tagasi kirjutas Jüri Saar ka ühe väga-väga põneva artikli, kus ta just selles samas kodanikuühiskonna kodanikuühiskonna Eestist rääkis, et minu meelest just see võiks olla see ideaalse Eesti nagu ettekujutus. Milline oleks ideaalne Eesti, sellele küsimusele on juba 20 aastat tagasi vastuse andnud Eesti vabariigi põhiseadus mis sel nädalal tähistas siis oma kahekümnendat sünnipäeva, sest 28. juunil 1992. aastal toimus põhiseaduse rahvahääletus, kus siis 91 protsent eestlastest hääletas praegu kehtiva põhiseaduse poolt ja ja seda põhiseadust on muudetud selle aja jooksul ainult neli korda ja ja, ja tuleb tõdeda, et et 92. aastal kiideti heaks ikkagi väga hea põhiseaduse projekt. See on, see on siiamaani ajale vastu pidanud ja ta vastab ka praegu väga paljuski just ka sellele küsimusele, et milline oleks ideaalne Eesti, kuigi kuigi ta samas kindlasti juba juba päris mitmes küsimuses esitab, esitab pigem küsimusi, et kuna aeg on edasi läinud ja maailm on edasi arenenud, et kas, kas siin kõik on omavahel kooskõlas, aga, aga ometigi. Eesti vabariigi põhiseadus on, on hästi toiminud ja, ja on meile sobinud. Ei no kahtlemata seda kinnitab ka see, et põhiseadust on ju ju muudetud ju Eestis väga vähe, et et Eesti liitumine Euroopa Liiduga oli ükskord, siis oli siis kui Eesti keeleasi toodi sinna sisse ja vist paar korda veel, et ta on ikkagi aja, ajab ajalehed väga-väga hästi nagu vastu pidanud, aga nagu praegugi see vaidlus, mis on jõudnud Riigikohtusse, et need protsessid, mis toimuvad Euroopas et kogu Euroopa liit ja euroala selle sees liiguvad üha suurema integratsiooni ja selgelt sellise föderatiivsuse suunas siis ma arvan, et neid võimalikke vastuolusid Eesti põhiseaduse ja sellega, kus, kus me antud ajahetkel Euroopas oma liikmelisusega viitmelisustega oleme kuulumine siis ennekõike Euroopa liitu ja, ja Iisra vii rahasse. Et ma arvan, neid vastuolusid tuleb üha enam veel ja, ja, ja see esitab tõsise väljakutse meie poliitikutele, aga ka kas ja, ja kui palju meie põhiseadust muuta. Ma sain aru, et see, need küsimused ei seisa ainult eestlaste ees eesti poliitikute ees, võtsid need need samasse föderatiivse Euroopa küsimus, vajadus järjest suurema integratsiooni ja suurema kontrolli järele seoses siis selle euro euro olemasoluga euro, kui raha olemasoluga siis see, need küsimused hakkavad kergit kerkima kõikide riikides ühtemoodi ja võib-olla see keeruline on ju see, et kas kas Euroopa ise teab, mida ta täpselt saavutada tahab, et see, see protsess hakkab toimuma siin niimoodi samm-sammult järk-järgult, et võib-olla isegi kukesammude kaupa, kui me näeme siin viimastel kuudel, kui ettevaatlikult ja kui aeglaselt otsuseid tehakse ja aeglaselt mitte sellepärast, et ütleme, et aeglaselt tehakse just sellepärast, et et, et anda aega settida, et anda aega, vaadata, mis toimuma hakkab, et mitte nagu rahmida, nii et siit siit on jah, me ilmselt hakkame lihtsalt seda protsessi samm-samm haaval haaval kaasas käima ja me meete ei tea, kuhu see välja jõuab. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste on sellel nädalal kirjutanud kaks mõtlemapanevat artiklit ja on avaldanud neist ühe Eesti Päevalehes teise Postimehes. Nädala alguses kirjutas ta ESM-i ja ja põhiseadus vaidluse kontekstis. Nõnda ja ta ütleb siis, et mis puutub otsustusõiguse äraandmises, siis pea iga rahvusvaheline lepingu organisatsiooni liikmeks olek eeldab seda. See oli meie teadlik valik 90.-te alul olla võimalikult integreeritud ja teha seeläbi tagasilangemine Nõukogude vääri võimalikult raskeks üle ilmastumine. Riikide ja rahvaste üha tihedam seotus on üldine, mitte Eestile eriomane nähtus. Ja selle vältimatu kaasprodukt on vana klassikalise suveräänsus, kontseptsiooni ahenemine ja sisu teisenemine. No see on igati nagu loogiline tegelikult, et võib-olla isegi veel ajaloos minna veelgi nagu kaugemale siis siis 30.-te lõpul, onju, et Eesti Eesti jäi nii-öelda üksi. Nõukogude Venemaa vastu oligi ju see, et eesti võim puudus ja see oli selline selline seotus kõikvõimalike teiste riikidega, mis meil tänapäeval on olemas, et et see oli ka see põhjus, miks 90.-te alguses väga, väga selgelt see suund esmalt Euroopa liidule ja siis NATO-le esimest korda vist ütles selle NATO-ga liitumise mõte välja minu meelest Toonane spiiker Ülo Nugis. Võeti ja, ja kindlasti kõikvõimalikesse liitudesse kuuludes on, on eest minu hinnangul küll selgelt, et Eesti iseseisvus paremini tagatud, kui, kui me oleksime kuskil nii-öelda püüaks nagu üksi selles suures ookeanis hulpida. Samas me peame ikkagi jätma meelde selle, et me, et me ei ole maailmas üksi ja maailma olukord võib muutuda, et meie põhiseadus peab vastu pidama ka nendele olukordadele, mis 1939 juhtusid. Et me kõik loodame, et neid kunagi ei juhtu ja noh, tõenäoliselt siis ka ei juhtu, aga, aga samas peab vett pidama sellisteks olukordadeks ka meie põhiseadus. Nojah, aga meenutame, et kui need põhiseaduse uue põhiseaduse vaidlused olidki, siis oligi üks peamine peamine vaidluskoht, et kas võtta aluseks 38. aasta põhiseadus kosutada täielikult, kasvatada osaliselt või tõlgenda seda, need olid päris päris põnevad, põnevad nagu vaidlused ja ja ma loodan, et sellest ka kunagi ajaloolaste poolt. Vabandan, kui seda on juba tehtud, aga, aga minu meelest mitte selline põhjalik nagu uurimus tehtaks, et kuidas, kuidas see nagu kõik oli, et või asjaomasele inimesed, kes, kes toona sealjuures olid, sellest kirjutaks. Jah, seal võiksid kõik põhiseaduse projektid siis kõrvuti olla, sealhulgas ka kuningriiklastel. Just et see oleks siis selle huumorirubriik, aga. Ma vaatan veel neid küsimusi, mida siin justiitsminister tahaks justkui laiali saata ja mille kohta vastuseid saata siis kui oma asend asendaksin küsimustes sõna eesti sõnaga Euroopa liitis, kõlaksid need küsimused selliselt. Milline oleks reaalne Euroopa Liit ja miks mida selleks muuta oleks vaja ja mida olete valmis ise tegema. Ja kui me nüüd vaatame ette. Ja kui me nüüd vaatame seda, mis sellel nädalal Brüsselis juhtus, siis, siis kas võib öelda, et Euroopa Liidu liidrid ikkagi vastasid päris täpselt nendele küsimustele, mis mis tõenäoliselt üle ühe Euroopa Liidu tippkohtumise ikka jälle päevakorda tulevad ja, ja mille kohta seal tõenäoliselt siis ka siis ka ristata. Rahvusringhäälingu korrespondendil Kadri Kukel õnnestus intervjuu saada nii Soome peaministrilt kui ka Rootsi peaministrilt ja ma nüüd täpselt ei mäleta, kumb neist ütles, aga aga, aga üks neist ütles seda, et väga paljud riigid käitusid ikkagi oma oma egoistlikest või, või siseriiklikest huvidest lähtuvalt. Jaa, jaa, ja see on ka nagu põhjus, miks, miks need kui siin ennem Heidit rääkis, et need kompromissid on aeglased või venivad, et kõik kõik poliitikud on seotud ka oma siseriiklike mandaatidega? Jaa jaa. Ja vaatame, kas või noh, Itaaliat, kus on tehnokraatlik nii-öelda valitsus pandud ja montil ei olegi ju tegelikult ju mingit siukest nagu rahva mandaati, et ta sõltub parlamendi tahtest või et et kahtlemata kõik see ju ju mõjutab seda, et seda otsustusprotsessi. Et siin on ju selgelt ju tekkinud ju need nii-öelda võistlevad noh, jutumärkides veeringud, et on see Lõuna-Euroopa nii-öelda üha enam probleemsem nagu tiib ja, ja siis Saksamaa ja Põhjala ja tiib, kuhu ka Eesti ennast positsioneerib. Mis näeb nagu nagu lahendusena rohkem selliseid struktuurseid reforme kui et kiired rahapakkide saatmist. Raskustesse sattunud riikidele või nende pankadele. No ma saan aru, et praegu siiski selliseid struktuurseid ja põhimõttelisi otsuseid ei need vastu oleks võetud, pole vähemalt veel pressi jõudnud ja pigem on praegu ikkagi toimunut lihtsalt tulekahju kustutamine, et et kui siin Lauri tõstatab küsimuse, et kas need otsused, mis praegu on tehtud, on nii-öelda ideaalse Euroopa suunast või on need lihtsalt sellised päevapoliitiliselt, siis minu hinnangul on need rohkem päeva. Ma ei ole sinuga Heidit nõus, kui sa ütled, et see on ainult tulekahju kustutamine, sellepärast et nendel otsustel on juba juba natukene rohkem föderaalne iseloom kui, kui kõigile varasematele otsustele nimelt vaatame siis, mida Euroopa Liidu liidrid otsustasid. Nad nõustusid eurotsooni päästefondi kasutamisega ohus pankade otseseks toetamiseks ehk siis läbi Euroopa Liidu päästemehhanismide, EFSF-i ja ESM-i võtakse pankasid juba otse otsa läbi liikmesriigi, ehk siis see on väga selgelt juba föderaalne instrument, mis, mis võiks sellisel juhul käiku minna. Kui me nüüd vaatame, vaatame teiste olulist otsust, et luuakse eurotsooni pankade kontrolliorgan ja selle loomisesse kaasatakse Euroopa siis see on järjekordselt föderaalne föderaalne samm, sellepärast et et kui, kui selline kontrolliorgan luuakse, mis hakkab üle-euroopaliselt kontrollima pankasid, siis ma küsin selle peale, et mis saab siis olema Eesti panga funktsioone, et kuidas hakkab Eesti pank kontrollima pankasid, mida juba niigi ja eurooplaste olukorrad Keerulisemaks ka see, et nii palju, kui mina olen aru saanud, siis kontrollist on räägitud ennekõike euroalasse kuuluvate riikide pankade üle, aga, aga Eesti suuremate Nad on ju tegelikult Pohla, Põhjala pankade filiaalid ja, ja see tekitab ka nagu küsimusi, et kui sellised mitme mitmetasandilised kihistused tekivad, et mis siis saab, et et ehkki, ehkki nagu Eesti poliitikute reaktsioon oli see, et, et seda pangandus järelevalvet pole, pole niivõrd, nagu et Eestis ja siinses Põhjala regioonis järelevalve on niikuinii tugev ja toimib hästi, et seda on pigem siis sellise lõuna Lõuna-Euroopa pangandusele nagu rohkem vaja, et, et see nagu meid olemuslikult eriti ei mõjuta, vaid pigem siis Lõuna-Euroopa üle kehtestatakse siis enam-vähem sarnased reeglid, kui, kui on olnud siinmail praegu. Meie samas ju tegelikult see, mida meil kõige rohkem on vaja, on kontrolliriikide eelarvete üle ja see on ka see, mida kõige kõige vähem tahetakse ju vot see on, see on tõeline sekkumine nagu siseasjadesse, et kuivõrd seda sellist otsustust ollakse valmis nagu või selliste selliste võimaluste ollakse valmis Euroopale andma. No see on päris nagu vist nii mustvalge see ei ole, kui siin algul ajakirjanduses paistis, et, et kuskil tuleb mingi tähtis Euroopa valitsus kokku ja kes otsustab kõikide liikmesriikide eelarvetele, et, et siin on pigem nagu ikkagi see, et, et need, need riigid, kes, kes satuvad nagu probleemidesse, et siis nende nagu tegevuse üle nagu rohkem nagu järelevalvet teostada. No just, et nad rohkem laenu ei saaks võtta ja seda puudujääki veelgi suuremaks kasvada. No siin tasuks kindlasti tsiteerida selle nädala ehk kõige tsiteeriti tomate eurooplast kelleks on Saksamaa rahandusminister, mina mõtlesin Maarja palatellija. Ma arvan siiski, et Saksa rahandusministrit on rohkem tsiteeritud Wolfgang lible, keda millegipärast üsna sageli Eesti ajakirjanduses kutsutakse ka säubliks mingiks muuks, aga tegu on tõesti folka, Wolfgang Schäuble ka. Ja, ja, ja ta ütleb, et selleks, et Saksamaa hakkaks mingistki ulatuses tagama teiste riikide võlgu ja pangandus hektareid on vajalik eelarveunioon, mis kohustuslikus korras jõustaks Saksamaa sätestatud kulutamis printsiipe. Võib-olla ütleb veel siis, et ideaalis on vaja Euroopa rahandusministrit, kel oleks õigus vetostada võla ja puudujäägi normal rikkuvate riikide eelarveid edasi. Edasine laenamine oleks sellistel riikidel võimalik vaid eurotsooni riikide ühisel loal. Et, et kui nüüd tahetakse selle printsiibi raamesse, siis loomulikult nagu selliste olulisemate eelarveotsuste tegemine sealhulgas ka maksupoliitiliste otsuste tegemine jääks ikkagi liikmesriikide pädevuses on loomulikult keegi Brüsselis ja lasteaia kohtadega. Aga, aga küsimus on selles, et kas, kas see on, kas see on lõplik või kas see kui nüüd minna edasi veel Wolfgang Schäuble ettepanekutega, siis siis ta unistab tulevikus ka otse valitavast Euroopa liidu presidendist. Et kui me nüüd läheme nagu seda seda mõtet edasi, et kas siis ühel hetkel me ikkagi hakka rääkima Euroopa ühendriikidest, sellel nädalal on ka pisut sellel teemal spekuleerida. Noh, neid, kuidas, kuidas Euroopat nagu reformida, selliseid ideid on ju siin välja käidud ka mitmete teistegi poolt, et hiljuti Eestit külastanud komisjoni asepresident on ju rääkinud sellest, et Van Rompuy ja ja ametikoht tuleks liita mõne teisega ja, ja mis iganes, et noh, neid ideid on ja palju on ja et ja, ja võib-olla need mõned ideed käiaksegi välja nagu reljeefsemalt selle peale, et oleks võib-olla teadlased, käimegi reljeef, ma ei tee välja, et, et siis on nagu kompromissi võimalik nagu lihtsam saada, et teine pool siis tuleb niikuinii vastu ja mina tulen ka omale vastu, et et keskpõrandal saadakse nende äärmuslike ideedega kokku, et et noh, eks aeg näitab, et et, aga, aga see näitab ka seda, et üha üha olulisemaks muutub see, et milline on meie nagu pädevus nendes küsimustes üle-euroopaliselt nagu kaasa rääkida. Et enam väga ei, ei piisa sellest, et kui oli siin 90.-te teises pooles ja, ja, ja uue sajandi alguses, et Eesti püüdis kõikides küsimustes ja ta algul olla nagu vait ja vaadata, kuhu siis Euroopa suurte seisukoht nagu kaldub ja siis siis anda oma hääl selles suunas, et nüüd meil tuleb üha enam ka ka ise oma oma oma seisukoht, et välja öelda ja pigem olla nende otsuste kujundaja, kui, kui nende heakskiitu. Nojah, et see, ütleme Euroopa presidendi idee on ikkagi väga kauge, kauge vajadus, et sind praegusel hetkel ei oskaks selleks sellest küll nagu tarvidust näha, et mis see siis, mis, milleks tal seda mandaati täpselt nagu vaja võiks olla, et et kui juba jõuaks nii kaugele, et oma rahaasjad korda saaks, siis, siis see juba oleks väga-väga suur suur samm edasi. No praegu me nägime seda, et Euroopa Liidu liidrid siiski milleski kokku leppisid, kuigi on tunnistatud ka seda, et Saksamaa andis järele või, või sisuliselt kaotas Hispaania, Itaalia surve andis tulemuse ja nemad võiksid justkui olla olla võitjad, kuigi et kui, kui selliseid võitu tuleb veel, siis tegu on Ambeurose võiduga ja kõige suurem probleem on, on nüüd ikkagi jätkuvalt seoses avalikkuse toetusega kõikidele nendele protsessidele, mis toimuvad, et kas avalikkus on ikkagi andnud nagu riigijuhtidele selle mandaadi just nõnda tegutseda ja toimida ka see, et, et Saksamaal võib tekkida esimest korda pärast sõda, vajadus põhiseadust muutma hakata, et kas see on, kas see on, kas see on õigustatud või mitte ja kas avalikkus saab sellest piisavalt aru või kas Rahvaliidule ja nendele protsessidele on, on, on piisav toetus või mitte, need on küsimused, mis mis on, on praegu vastuseta ja kui nüüd hakata rääkima sellest, et kui nüüd veel kogu seda protsessi edasi minna ühel hetkel ollaksegi silmitsi sellega, et tuleb hakata hakata riikide põhiseaduseid muutma, kas, kas, kas rahvas ei ole sellest Euroopa liidus tüdinenud ja kas sellisel juhul avaliku siseei pööra Euroopa liidule selga? Mul on tunne, et avalikkus saab aru sellest, et mängus on raha suur raha ja selles suhtes ollakse, ma arvan, valmis tegema hoopis rohkemaid kompromisse kui lihtsalt mingisuguses hüpoteetilises olukorras, et me ju räägime ka väga palju, et, et me teeme praegu selles rahaküsimustes otsuseid, mida oleks pidanud tegema siis, kui euro kasutusele võeti. Needsamad tugistruktuurid ja toetusmehhanismid ja, ja päästemehhanismid, et need kõik on, oleks pidanud oluliselt oluliselt varem nagu olemas olema. Ja samas mulle tundub ka, et nüüd, kus me oleme nagu sellise reaalse kriisi reaalses kriisis, siis tegelikult avalikkus mõistab neid vajadusi palju rohkem. Nojah, aga kas see on ainult tegu rahaga, et kui me siin räägime Euroopa Liidust, et Euroopa Liit on ikkagi oluliselt rohkem kui raha, Euroopa Liit on isikute vaba liikumine, Euroopa Liit on tööjõud. On olemas seal tolliliit ja nii edasi, need on kõik asjad, mis, mis käivad selle asja Euroopa Liiduga kaasas ja, ja, ja, ja kui me nüüd esitame ühel hetkel küsimus, et kui Euroopa liit ei ole enam selles kriisis jätkusuutlik ja kui ja kui lõunapoolsed riigid ajavad pilli lõhki ja ühel hetkel Saksamaa, et ära, et mis siis saab, et see, et see on täiesti ettearvamatu, mis siis saab ja kas, kas me oleme nagu nende arengutega sellisel sellisel juhul nõus või mitte? Seal on kaks ise asja, kas laguneb eurotsoon või laguneb, Euroopa Liit, et Euroopa liidul. Kui laguneb eurotsoon, siis laguneb ka Euroopa liit, et see siin on tõenäoliselt alternatiive ei ole. Jah, et aga milleks neid musti stsenaariume praegult esile kutsuda või läbi mängida, et vaatama, et praegult on ikkagi selgelt eesmärk, aga kõik riigid on ikkagi laias laastus aru saanud, et midagi tuleb teha, et püüdagi midagi kuskil kuskil mingeid lahendusi saada ja ja no mis nendest mustadest stsenaariumidest ikka rääkida? Ja räägime positiivsest, et Euroopa komisjon otsuses ütles, et et Narva põlevkivielektrijaamad saavad tasuta saastekvoodi, see on siis kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi eeskirjadega, kuigi varem püüti midagi muud öelda. Ja tegu on siis põhimõttelise otsusega, mille üle on aastaid piike murda ja ja mis ütleb, et põlevkivielekter on pärast seda konkurentsivõimelisem, kui uus CO2 kvoodi jagamise süsteem kehtima hakkab, et et mingit olulist maksu põlevkivielektrile peale ei tule. Muidugi küsimusi tekitab siin siin ühes pressiteates olnud 40 protsendi nõue ja selle Euroopa Komisjoni president Ta ütles siis, et aastal 2018 ei tohi põlevkivist toodetud elektri osakaal olla suurem kui 40 protsenti. Ma uurisin pisut majandus ja kommunikatsiooniministeeriumist järele, nad kinnitasid, et siiski nii see ei tohiks olla ja see osakaal võib-olla ka pärast seda suurem. Et muidugi, mis on oluline, on see, et kui meil on praegu alanud uue põlevkivielektrijaama ehitas auveresse, siis siis see otsus kindlasti ei tähenda veel seda, et Eestisse ehitatakse veel üks põlevkiviplokk ehk siis kuni 1000 megavatti võimsust kokku uut põlevkivienergia võimekust, et praegu meil on ikkagi selle uue elektrijaama võimsus planeeritud ainult 300 megavatti pluss siis veel kaks renoveeritud plokku plokki koguvõimsusega 400 400 megavatini, et positiivne uudis on see igal juhul ja, ja siin on küll välja toodud ka seda, kes kvoodi välja kauplused on öeldud, et on keskkonnaministeerium selle välja kaubelnud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ütles, et ei, nemad kauplesid selle välja, aga, aga tõenäoliselt on siis pigem olukord selline, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium valmistas ette selle, et et see, see kvoodivabastus läheks põlevkivielektrile ja Narva jaamadele. Ma leidsin keskkonnaministeeriumist sellised andmed, et Eestis õhku paisatavate CO kahest on ligi 70 protsenti täna põlevkivienergeetikast. Eestis kõigist toodetavatest jäätmetest on üle 80 protsendi seotud põlevkivi ja ligi 80 protsenti kogu Eesti vee kasutamisest kulutatakse põlevkivielektri tootmise käigus ikka uskumatult ressursikulukas ettevõtmine. Jah, ei, ma olen teiega nõus, et loomulikult on, on on see keskkonda saastal tegevus, aga kui me võtame nüüd kõik need mõjutegurid laiemalt, mis põlevkivielektriga seonduvat töökohad Ida-Virumaal, töökohad, kaevandustes, töökohad Narvas ja nii edasi Meie kodus elekter, elekter, meie kodus, siis siis no siin siin on niivõrd palju momente, mis räägivad selgelt põlevkivielektri kasutamise poolt ka järgnevat paarikümne aasta jooksul, et, et juba ainuüksi selles kontekstis on see otsus kindlasti tervitatav. Noh, ja ta tagab ka meile sellise energeetilise sõltumatuse ikkagi paljuski, et et kui me, kui me hakkaks tegema elektrit gaasist või millised plaanid on siin liikunud, kuigi noh, seal baashind on nii suur, et see ilmselt muutub utoopia, eks ju, või siis tuumajaamast, millest ka nagu ääri-veeri siin ikka juttu tehtud ja Leedu projektis osalemisest ja soomlasi, mis iganes. Me pidime täna saates rääkima aga sotsiaalvõrgustikust Facebook ja, ja seda põhjusel, et eksusin haiglaõde, oli tänud oma Facebooki seinale, oma tööga ja ja ka patsientide olukorda puudutavaid hüüad ja muuhulgas olid seal ka laused, nelja aastane, toodi meile kolju põhimiku murruga ja ajuämblik võrkest aluse vere valumiga on seal siis lühendina juurde toodud ja, ja on ka veel teine sarnane postitus, panin esimest korda kahe kilosele lapsele kanüüli jei ja siia juurde oli siis lisatud pilt, kus beebi oli vähe aimatav, küll aga oli arusaadav aparatuur. Ja loomulikult siis kuskohast see oli, et see on tekitanud nüüd küll väga palju küsimusi? Loomulikult, et meie haiglates, aga mitte ainult Facebooki kasutamises laiemalt ja, ja tõesti Facebookiga seonduvad teemad tulevad üha teravamalt välja ja siin on tekkinud ka küsimus, et kas ametkonnad peaksid hakkama kehtestama reegleid, kuidas ja mida sotsiaalvõrgustikus teha, sellepärast et antud juhul see usin haiglaõde läks küll ilmselgelt vastuollu nende reeglitega, mis temale kui haigla elan, kehtestama. Jah, kindlasti, et, et see oli kahetsusväärne, ta, ta ilmselt oli ka ise suhteliselt, ma ei oska öeldagi mitte väga teadlik Facebooki kasutaja, sest tema sein oli täiesti avalik, et sa saad ju Facebookis erinevaid nii öelda privaatsusseadmed peale panna, et kas on ta täiesti avalik või saavad seda lugeda ainult sinu sõbrad või saavad ka sõprade sõbrad ja neid on erinevaid tasandeid, aga temal oli see algul oli täiesti avalik ja, ja ja samas ma nagu teda, noh, kuidas ma ütlen nagu päris risti kalja, eks, et et kui ta ütleb, et noh, ma arvan ta, need ma ei tea sellest inimesest midagi, ma ei tea, tema tema motiividest, aga nii palju kui ma ajakirjandusest lugenud et ta nagu tundis nagu, nagu siirast rõõmu selle üle, et tal õnnestus mingi asi nagu ära teha, et ta pani selle kanüüli sellele lapsele väiksele lapsele. Ta ronis nagu siiralt hea meel, et ta sai sellise raske asjaga nagu hakkama. Et et see ta neid pildid pani, see on loomulikult nagu kahetsusväärne. Minu meelest on kahetsusväärne ka see, et Eesti Päevaleht need pildid ise nagu ärandi realiseeris uuesti kuigi vist natuke midagi seal nagu muudetud. Et oleks vähem äratuntav, aga, aga minu jaoks täiesti kummaline, et lehte isenesest realiseeris ehitasite sellele õele, et tema seda tegi. Et ma ütlengi, et see, see küsimus on, on ühelt poolt ühelt poolt nagu jah isikuandmete kaitse, aga teisalt, et ta nagu viitab ka sellele, et Facebook kogu selline sotsiaalmeedia tervikuna. Et, et sa pead nagu arvestama iga hetk sellega, et kõikidest asjadest jääb järgi jälg, jääb jälg väga-väga pikkadeks aastateks, et ennem kui sa paned Paned sinna oma, ma ei tea, mingid peo pildid siis tasuks nagu tõsiselt nagu järgi mõelda, et kui sa võib-olla kunagi kuskile tööle kandideerid, siis siis tööandja võimu sinu väga lihtsalt ju vaadata Facebookis guugeldada sind, et et need asjad tulevad nagu välja, et, et kas on mõtet seda teha või mitte ja, ja ja samuti, et et noh, kõikvõimalikud nagu asutused näiteks noh, nagu nagu haiglad, koolid mis iganes pangad, nemad peaksid nagu ka väga-väga tõsiselt nagu kaaluma, et et kui nad võtavad uusi inimesi tööle, et siis oleks kohe alguses selgeks tehtud, et mida selles ametis on sobilik teha ja mida mitte. Et kõik see laiemalt võib-olla viitab ka sellele, et meie koolides on siiamaani näiteks meediaõpetus, seal on paljudes koolides tehtud, aga aga tegelikult võib-olla seda tasuks nagu rohkem teha ja, ja neis meediaõpetuse tundides mitte rääkida ainult sellest, et kuidas mingit lugu, kui panna või mingid lihtsalt loo montaaži teha, vaid, ja rääkida just sellest, et et millised on need reeglid või põhimõtted või ohud, millega tuleb nagu arvestada, kui sa, kui me üha enam nagu sellises internetiseerunud nagu maailmas tegutseb Ja minu meelest väga tabavalt ütles seda sedasama juhtumeid kommenteerisid kommenteerides Allan Martinson, et inimesed peavad arvestama, et nad muutuvad meediumiks. Et nad ei ole lihtsalt mina ekraan, vaid nendel on nagu suurem funktsioon olles käies ja pannes oma asju Facebooki üles. Ja ma olen ka nagu nõus sellesama selle meediakoolitusega, et ma olen olnud aastaid seisukohal, et koolis on vaja õppida matemaatikat, eesti keelt, inglise keelt, põhiaineid ja seda ei ole mõtet kooliharidust üle koormata. Ta igasuguste kõikvõimalike detailidega detailsete haridusega. Ja tunnistan, et ma pean omaenda sõnu ja mõtteid nagu muutma või ümber hindama. Tõepoolest järjest rohkem me näeme seda, et, et see meie muutub, maailm vajab mingisuguste ümbermõtestamist ja see pole ju küsimus, mitte selles, et kas ma oskan Facebookis muutuda, vaid seda mõtisklemine selle üle, mis võiks olla seesama meediatunni osa, et missuguses rollis ma olen ja mis, mis on õige ja mis mitte, mis on, mis on delikaatsed isikuandmed ja kui palju neid saab üldse avalikustada, sest et see, see küsimus võib ükskõik kellele, kus, kus ametis ju ette tulla. Ma olen Urmeti ka kindlasti nõus selles osas, et seda, seda meditsiiniõde ei tohi küll selle loojast kuidagi risti lüüa ja, ja mul on väga kahju, et väga paljudes netikommentaarides, mis sellele loo kohta ilmusid seda üritanud, et nii teha, et et see, see kindlasti ei, ei muuda ei Neid ei ühiskonda ega, ega seda olukorda paremaks, küll aga on sellel lool märkimisväärne õppetund ja kui ma pisut järele mõtlesin, et mis, mis on selle tinginud, et Facebookis minnakse järjest avameelsemaks ja, ja püütakse võimalikult palju ka oma oma sõprade klikke saada ja nii edasi, et, et ühelt poolt. Ma vaatan muidugi, et noored ehk siis põlvkond praegu vanuses 20 25 ka minu sõprade seas on päris palju, selliseid on oluliselt aktiivsemad Facebooki kasutada. Nad on oluliselt avameelsemad, nad avaldavad enda kohta rohkem ja, ja see on, see on ka justkui selle generatsiooni tunnusmärk samamoodi veelgi nooremad on on veelgi avatumad, ehk siis see protsess on, on väga kiiresti liikuma hakanud. Minu meelest nad lihtsalt oma nooruses taju seda privaatsuse piiri, et ma arvan, et kui nad vanemaks saavad, siis tegelikult muud. Mina mina arvan, et seal on ka teataval määral osadus vajadus, et ehk siis ehk siis mingi osa nende, nende inimeste reaalsest suhtlusest ongi liikunud sinna Facebook'i nad istuvadki arvutis, suhtlevad läbi Facebooki, saavad sealt endale tagasisidet ja seeläbi lahendavad oma mingeid Usaduslike probleeme. Ja teine asi on see, et on see, ma ei oskagi öelda, et mis nagu eristab nagu noort noorte inimeste Facebooki tarbimist COWI kasutamist, nagu, nagu võib-olla meist, ma ei tea, kui palju teil on Facebooki sõpru, mul on nagu 500 ringis ja mulle tundub, et et piiri nagu väga enam laiendada ei taha, et ma ikkagi laias laastus teha neid kõiki inimesi, kes mul, kes mu sõbrad on, et aga aga ma olen paari noore inimesega rääkinud, kellel on seal 1000 1500 sõpra, et kas sa kõiki neid tunned ka? Oi ei, muidugi ei tunne. Aga olen sõprade sõprade sõbrad on ju, et noh, nagu ei anta aru, et et kui sa oma oma mingi postituse teed, et kuhu see kõik nagu välja võib jõuda ja ja, ja noh, see on see, et, et kui sul on lihtsalt seal sõbrad, sõprade sõbrad, see ei ole ju aga, aga aga kas või nagu me oleme näinud nagu pealtnägija või ka mitmete teiste meedia väljunud tehtud lugudest, siis, siis kahjuks on on ka sotsiaalmeedia kaudu või üldse nagu interneti kaudu võimalik igasugustel pervertide kurjategija. Ta oli väga lihtsasti just seda noorte teadmatust ja, ja naiivsust ja lihtsameelsust nagu ära kosutada. Nii saate lõpus, Me pidime rääkima pisut spordist ja räägitakse viimasel ajal peaasjalikult jalgpallist, aga pisut ka kergejõustikust. Ja minul hakkas silma endise saksa jalgpallikoondise liikme Mehmet Jolly. Üks arvamus avaldas, kui ta, kui ta ütles, et, et, et mis oli tema hinnangul see põhjus, miks Saksamaa kaotas ja siis ta ütles, et itaallased laulsid hümni palju hingastatumalt ja saksa koondise immigrandid ehk siis need, kes ei olnud Juurtelt, sakslased ei laulnud hümni ja, ja see oli ka põhjus, mis viitas eriarvamustele meeskonna sees ja, ja lõppkokkuvõttes viis ka selleni, et Saksamaa kaotuse Itaaliale. Jah, ma ei oska öelda, kas nagu sellega seotud Otseselt küll, aga nagu Itaalia puhul, ta nagu rõhutada seda, et Itaalia, keda mina pidasin enne kogu turniiri täielikult autsaider, eks nad said viimase turniirieelse mängu Venemaalt tappa vist koguni null, neli. Muide, Balotelli ei laulnud ka hümni. Et. Et nemad on ju teinud ju väga palju selliseid meeskonda kokku liitvaid nagu aktsioone olnud, käinud koos kloostris ja, ja mis iganes seal teinud. Et selles mõttes noh, ennekõike on see küsimus sellises meeskonnavaimus, mida kas seda on või ei ole, et Holland, keda peeti üheks favoriidiks, nemad just hävisidki laias laastus sellepärast et meeskond, staarid ei hakanud lihtsalt tööle. Ma ei usu, et see on seotud sellega, kas meeskonnas on palju nii-öelda immigrante veni. Ja mul on hea meel veel ühe seal, et ma üle pikkade aastate olen näinud Eesti spordi, selle sportlaste või ütleme siiski natukene liiga on, on veel neid sealhulgas ka Rein Taaramäe, aga Euroopa meistrivõistlustel, Rasmus Mägi, et osa oli kindlasti muljetavaldav ja see, millise, millise tahte ja säravate silmadega ta tuli Euroopa meistrivõistlustel viiendaks, muljetame. Ja loodame, et Grit Šadeiko läheb ka tänasest. Urmas sa rääkisid ka seda, et, et jalgpall ühendas ka venelasi eestlastega, siin Eestis. Meil on saate lõpuni vähe jäänud aega, aga, aga nagu, nagu näitavad Emori mõõdik uuringut, siis väga palju siinsetest venekeelsetest elanikest on vaatamata Eesti televisiooni kaudu need jalgpalliülekandeid. Põhjus on paljuski ka see, et et Venemaa telekanaleid ei saa neid siia geobloki tõttu nagu näidata, aga, aga see nagu mõtlemapanev koht. Seega järgmine integratsiooni tõehetk on juba pühapäeva õhtul kell 21 30. Rahva teenrid lõpetavad Urmet Kook, Heidit Kaio ja Lauri Hussar olid täna teie ees.