Tere, mina olen Neeme raud New Yorgis. Tänane saade on sarjast püramiidi tipus ja minu vestluskaaslane on Singapuri tehnoloogia ja disaini ülikooli õppejõud. Urbanist Andres Sevtšuk. Andres Sevtšuk alustas arhitektuuriõpinguid Eestis Lõpetas Pariisis ning seejärel USAsse bostonis asuvasse maailma ühte maineka masse tehnikakõrgkooli Massachusettsi tehnoloogiainstituuti inglisekeelse lühendiga emmatisse magistratuuri ja mitte arhitektuuri, vaid urbanistika alal. Meie jutt Andresega, mille salvestasime läinud aastal, kui ta oli veel ema direktor ja tegi ettevalmistusi Singapuri kolimiseks, algaski Instituudi linnaku keskel asuvas pargis. Rääkisime sellest, kuidas Andres ematiivse sattus ning mis on ta konkreetsed huvid seoses linnadega. Ma tulin 2004. aastal peale seda, kui ma olin Prantsusmaal oma bakalaureuseõpingud lõpetanud ja natuke aega ringi käinud ja Eestis on suve ja tulin magistratuuri linna planeerimist ja arhitektuuri õppima. Ja peale seda, kui magistrantuur otsa sai, siis jäin veel mõneks aastaks doktorantuuri, nii et, et olin koolis siin circa kuus aastat. Nüüd oled sa siis arhitektuuriteaduskonna õppejõud? Lektor jah, täpsemalt olnud viimase aasta natuke peale õpetamistööd on siin tulnud varematki, et õpinguid käigus on üks osa doktoriõppest aga, aga peale seda jah täiskohaga lektor olnud muu positsioon on nagu olnud kaheosakonna vahel, et ja see näitab seda, kus mu huvid täpsemalt on, need on olnud nii arhitektuuriosakonnas kui linnaplaneerimise osakonnas ja ma olen õpetanud erinevaid aineid, mis Eestis käivad sellise valdkonna olla nagu urbanism, et et nii praktilisi linnaplaneerimisarhitektuuristuudiot, kus on grupp üliõpilasi Kindla linna või asukoha kallal ja üritavad selle tuleviku välja mõelda nii ruumiliselt kui majanduslikult ja sotsiaalselt üleüldiselt selline linnaplaneerimise jorbanistika valdkond Ameerikas on natukene laiahaardelisem, kui seda tüüpiliselt Euroopas vaadeldakse, sinna alla käib ka majandustegevus linnades linnades sotsiaalareng, keskkonnategevus ja nii edasi. Et see on niisugune väga laiahaardeline valdkond, siis ma olen teinud seminare ja, ja regulaarkursuseid. Üks, mis on mulle nagu südamelähedasem on niukene aine nagu Charming, Seriform, linna ruumilise keskkonnamõõtmine või, või kirjeldamine ja ajalooliselt on olnud linnakujundus või, või linnadisain. Selline valdkond, mis on rohkem kunstile kui teadusele lähedasem. Ja viimastel aastatel on hakatud seda natukene kanditatiivsemalt või, või teadlikumalt ka uurima. Ja see aine, mida ma õpetan, tal on, on just keskenduda sellele, et kuidas linna kirjeldada, kuidas linna mõõta. Tavaliselt kirjeldatakse linnasid ajalooliselt nagu linnaplaanidega, kui minna uude linna, siis kaart või, või isegi arhitektid vaatavad duaalset linna plaani, mis on natuke täpsem kui turistikaart. Aga on võimalik ka teisiti linnu kirjeldada, näiteks on nakatunud kirjeldama kui ruumilisi graafe või võivõrgustikke ja kui linnasid võrgustikku kirjeldada, siis on võimalik ka neid analüüsida graafiteooriapõhiste või võrgustikke analüüside meetoditega. See on avanud igasuguseid uusi huvitavaid suundi selleks, et, et rakendada arvuteid, rakendada statistilisi meetodeid, et rinnaruumilist konfiguratsiooni kirjeldada ja analüüsida. No näiteks nii-öelda ligipääsetavus või aegsesse piletitüüpi analüüsid mis tihtipeale on ajalooliselt tehtud niimoodi linnulennutrajektoore pidi ehk siis ei ole arvestatud linna tänavavõrgustiku piirangutega. Nüüd on võimalik teha neid täpselt nii, nagu inimene tajub, et arvestades neid tõkkeid ja neid piiranguid, mis tänavad, hooned ja nii edasi inimestele linnas, teavad ja siis mõõta näiteks millele pääseb ligi 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, kui kaljurestorane on kättesaadaval 500 meetri kaugusel möödavõrgustiku ja nii edasi. Et ühesõnaga, see on lubanud lihtsalt sellist nagu linnakirjeldust lähemal sellele, kuidas inimesed tegelikult tajub, mitte nii nagu seda nagu linnulennuraadiuses kaardi pealt lugeda või. Kui need kaardid olid kahedimensiooniline, siis olete lisanud kolmedimensiooniline linnapildi sellesse uuringusse. See veel lisaks jah, sest loomulikult kui teha linnaanalüüsi arvutite peale, siis on võimalik igale hoonele igale tänavale lisada nende kirjeldus. Vaatasin seda arvutiprogrammi, mis te olete välja töötanud, sa paned maja kirjelduse või maja aadressi sinna sisse ja siis mis sa selle abil siis saad välja selgitada. See, mille nimi ongi ööben network näolecis Sulbaks ehk siis linnavõrgustike analüüsi tööriist ja see lubabki teha selliseid analüüse, nagu rakendada graafiteooria meetodeid ruumilisele analüüsil, mida ei olegi ajalooliselt väga palju tehtud. Näiteks üks analüüsi meetodeid, üks niukseid, graafiteooria indekseid, mida on juba kaua aega mujal sotsiaalvõrgustikes rakendatud, mille nimi on Pythines. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt eesti keelde tõlkida, ehk siis vahepealsus ja, ja see indeks näiteks võimaldab ennustada, kui palju liiklust nii jalakäigu või autode või, või jalgrataste liiklust võib ühel tänava segmendil või, või hoone ees leida puht linna statistilisel analüüsi selle põhjal, kuidas linn nagu ruumiliselt välja laotatud, on mitte neid otseselt mõõtes, vaid lihtsalt ennustades selle ruumilise asetuse põhjal, kui palju liiklust peaks sellest kohast täpselt mööda käima ja see on loomulikult mitte 100 protsenti täpne, aga, aga üsna täpne ja, ja see on näiteks hea ennustaja ka sellele, kui palju tänavakommertsi teatud tänavatel leida võib, kui palju poode, restorane ja nii edasi kus võib-olla bussipeatusi, et kõik, mis on sellega seotud, kui palju rahvast sealt läbi käib, et, et selline nagu Pitvuines indeks on näiteks selleks väga kasulik. Nii et linn kui teadusliku uurimise objekt See on üks osa sellest, loomulikult linnaplaneerimine linnakujundus väga suures osas siiski toetub nihukesele intuitiivsel ja, ja kuidas öelda kunstil või selline inglisekeelne nimetus oleks võib-olla kraest ja nii-öelda intuitiivne kunstiline lähenemine on väga suur osa tänapäeval linnapreemiast ja, ja tõenäoliselt ka väga oluline ja jääb kauaks ajaks seepärast, et linnad on niivõrd keerulised positsioonid ja üksused, et neid teaduslikult selgitada on praktiliselt võimatut täies ulatuses. Teaduslik aspekt on väga nagu kitsas aga kiiresti kasvav ja arenev, nii et see niuke kombinatsioon sellisest haridusest, kus inimesed käivad läbi viis-kuus aastat arhitektuurikoolituse, planeerimiskoolist ja näidete põhjal õpivad teisi linnu teisi kohti maailmas ja, ja omandavad sellise rakendusoskuse ja oskavad linn vaadeldav eelnevate pretsedenti põhjal. See on nagu väga suur osa linnaplaneerimise, et selline teaduslik pool on siiski vähemuses. Kellele näiteks tööriist seal arvutis kasulik võiks olla, kes võiksid seda kasutada, kelle jaoks te olete selle loonud? Mitte ainult arhitektidele. Mitte ainult arhitektidele, koreograafidele, arhitektide, linnaplaneerijatele ja isegi muudele linna uurijatele. Hea näide sellest on, need. Hetkel on väga kiiresti urbaniseerumas lõunapoolkera ja, ja paljud Aasia linnad ja kui me ehitame näiteks täiesti uue linna nullist või väiksest külast üles suureks linnaks. Üks kuulsam näide võib-olla on Abu Dhabis, milles on palju meediakajastust olnud, kuna ta on niisugune loodussõbralik vähemalt jutu järgi siis oleks näiteks väga hõlbus teada, kas need maakasutused, mis sinna linna paigutatakse, kohe esimese suure generaalplaani kohaselt on õigetes kohtades ja see, kas nad õigetes kohtades seda on võimalik analüüsida näiteks eelnevate, ümberkaudsete linnade mustrite põhjal. Ja et neid analüüsida on, on sellised töölised hädavajalikud, et selgitada välja, kus ja statistiliselt analüüsida, mis kohtadele, mis asutustel, mis maagastustele üritavad näiteks restorani meid lähedal olla, et nad majanduslikult kasumis oleks. Neid teadmisi on võimalik siis mõõta ja neid ümber paigutada uutesse plaanidesse sellised tööriistad siis vähemalt ei loo niukseid kohti, mis tõenäoliselt ei ole majanduslikult kasulikud või mis põhimõtteliselt läbi kukuvad. Ja need seadmed on tõepoolest vajalikud, aga sa ütlesid, sest linnastumine jätkub tohutu tempoga. Sa tõid väga hea näite selle kohta, kui kiiresti uued linnad maailmas just nimelt lõuna poolkeral, eriti Hiinas, Indias, Brasiilias kerkivad järgnevate aastakümnete jooksul. See on tõepoolest tõenäoliselt kõige huvitavam periood mis meid ootab ees järgmise paarikümne aasta jooksul, sest tõepoolest prognooside kohaselt on umbes üks miljard inimest veel linnadesse jõudmas järgmise 25 aasta jooksul nendest umbes kolmandik 350 miljonit üksinda Hiinas ja kui lihtsalt kujutad ette, see 350 miljonit inimest on suurem kui hetkel kogu Ameerika ühendriigid kokku on umbes nagu kogu Euroopa liit. Kuidas on võimalik ehitada nendele linnasid ainult 20 aastaga, mis on Euroopas 2000 aastaga välja arenenud, on lihtsalt hämmastavalt ambitsioonikas ja hämmastavalt keeruline probleem. Seesama number ümber tõlgendatuna tähendab seda, et umbes miljoni suurune linn ehitatakse igav päeva jooksul järgmise 20 aasta jooksul, nii et iga viie päeva tagant umbes kolib miljon inimest linnadesse. Praegu, kui meie saade eetrisse läheb, on Andres Sevtšuk ise selles maailma kõige kiiremini urbaniseeruvas piirkonnas Aasias. Konkreetselt õppejõud Singapuri uues tehnika ja disaini kõrgkoolis. Tõepoolest, jah, tuleb Singapuri minek, kuigi ma otseselt töötan ikkagi ülikooli ajal, ülikooli nimi on Singapur University of Technology disain ehk Singapuri loogia ja disainiülikool ja see natukene ebatavaline kombineerida need kaks sõna ülikooli nime, tehnoloogia ja disain. Aga need viimasel ajal seal on just nimelt tihtipeale koos arvamusel tõenäoliselt, et inseneriteadus üksinda ei vii kuigi kaugele ja disain üksinda vii kuhugi kaugele, aga kui need kokku panna, siis on, siis on sellest palju loota näiteks selliseid firmasid nagu Apple kompiiralis Ameerikas ja ja mõned autotootjad ja kõik muu, et siis need on paljuski põhineval just sellele ideele, et nad kombineerivad head teadust, head inseneritegevust disainiga. Et see ülikool üritab midagi sellist alustada. See osakond, millega mina liitun, on arhitektrentslast teine pool, disain ehk arhitektuur ja säästev disain. See ülikool on täitsa uus, rajatakse koosluses emontiig, aimati on sõlminud pikaajalise koos lepingu 10-ks 15-ks aastaks ja emandi õppejõud, professorid on vahetus õpetamisel läbi aastate seal kuue kuu kaupa, kogu ülikooli õppekava on siine maid siis kokku pandud. Ja sinust saab selle ülikooli professor. Just see ülikool sünnib Singapuri valitsuse väga aktiivsel toetusel. Miks nemad on huvitatud sellisest koolist, seal? Singapuri valitsus on juba viimase kümmekonna aasta jooksul tohutult palju toetust jaganud haridusele siga, palun natuke nagu Eesti pisikene riik, ümbritsetud suurte riikide poolt. Ja neil ei ole maavarasid, neil ei ole suurt territooriumi puitu, neli oli isegi joogivett. Nad nüüd arvamusele, et ainuke asi, mis seal on inimesed ja seetõttu on nad hakanud inimestesse investeerima ehk siis haridusse investeerima ja seda väga suurel määral Iraan. Et neil on mitmed suured ettevõtmised praegu, kus see ülikool on, suur osa sellest plaanist Singapuri haridussüsteem maailma tippu viia. Ja ambitsioon Mul on sellest koolist luua nii-öelda aasia ema ei tee, eks näis ka sellest midagi välja tuleb. Aga selline ambitsioon on, seal on hetkel ainult üks arhitektuurikool National University Singapuri all ja see s i t saab olema siis teine arhitektuurikool Singapuris. Singapuri valitsusel on plaan muuta Singapur ise ka elukeskkonnana paremaks, atraktiivsemaks paigaks noortele. Tõepoolest, jah, kes Singapuris käinud, olen tõenäoliselt kogenud, kui palju seal reegleid ja kui palju seal on seadusi, kuidas linna kasutama veab. Kuigi selline väga range reeglistik on viinud majandusliku tõusuni, on see linn üsnagi stabiilseks jäänud ja nüüd on valitsuses võtnud ette kava linn atraktiivseks muuta nii noortele kui teistele otsustanud autonoomseks majanduseks, ehk siis ise toetavaks majanduseks kasvada on tarvis circa kuus kuni kaheksa miljonit inimest selle saare peale neil on hetkel natuke üle nelja, Nad plaanivad kasvada umbes kaks kuni kolm miljonit veel juurde ja, ja kuna neil rahvastiku kasvusiseselt ei ole iive on negatiivne, siis sellest kasvust tuleb välismaalt, nad otsivad inimesi üle maailma üritavad neid meelitada sinna, see saab olema suur osa järgnevast Singapuri majanduskasvust ja need ülikoolid on, mis sinna rajatakse, kõikjale surub programmiga seotud ja, ja et neid inimesi sinna saada. Aga see koht teha piisavalt atraktiivseks, nii et see tähendab mitte ainult sotsiaalseid muudatusi ja legaalseid muudatusi, vaid ka linnakeskkonna muudatusi. Linnakeskkond muutuks selliseks, kuhu tahaks noor inimene Euroopast või Lõuna Ameerikasse kolida. Sina kui linnakeskkonnaekspert, mida tuleks siis teha, et seda atraktiivsemaks muuta? Ausalt öeldes mulle on jäänud mulje, et see, see fakt, et linn niivõrd reglementeerima, et nad on, ongi üks osa probleemist. Linnad on niuksed, natuke kontrollimatud organismid, võib-olla peakski laskma natuke seda vööd lõdvemale näiteks avaliku ruumi vähem kontrollima näiteks isegi tsoneerimist, maakasutust, seda, kus, mis tegevused toimuda võivad, mis ärid kuskilt asetsevad, võivad kõike seda ei pea niivõrd rangelt kontrollima, nagu Singapur tänapäeval teeb. Tihtipeale kukuvad asjad kohta isenesest palju paremini kui, kui kellelegi visiooni tagajärjel. Ma usun, et osa sellest väljakutsest saabki olema see, et süsteemi natuke lõdvemaks lasta. Osa sellest huvist minna Singapuri on ka teha tööd ülikooliväliselt ja osaleda selles tohutu kiires Kagu-Aasia linnastumise protsessis, mis on mitte ainult Singapuris, vaid seal ümberringi Indoneesias, Malaisias, Tais ja nii edasi. Aga jätkame nüüd koos Andrese Chuckiga ringkäiku Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. Järgmiseks hooneks, mida külastame, on uurimiskeskus, mida nimetatakse meedialaboriks. Meedialaboratoorium rajati kaheksakümnendatel ja, ja kui see rajati, siis selle eesmärgiks oli uurida inimeste ja masinate vahelist interaktiivsust koostööd laias mastaabis. Kuid tänapäeval on tehnoloogiast saamas põhiosa linnaplaneerimisest, linna kujundamisest ja, ja palju tööd, mis siin hoones tehakse. Ütled sellisele kolmnurksele seosele linnade inimeste ja tehnoloogia vahel, nii et linnad selles mõttes kui füüsilised olendid, ehk siis betoon ja tellised analoogia kui see, mis võimaldab inimestel omavahel kui ka kohtade inimeste vahel suhelda. Mina olen mõne aasta jooksul töötanud tihedalt koos sellise grupiga nagu smart siris grupp ehk siis rentsete linnade grupp kuid Smart, sellises grupp on pikka aega tegelenud põhiliselt sellise projektiga nagu Emadis silikaat ehk siis linnaauto, millest on hiljem välja arenenud teised projektid. On olemas ka linnas kuuter, linna jalgratas ja muud transpordiprojektid. Need algasid kõik sellise lihtsa küsimusega seitse aastat tagasi. Et me oleme 20 sajandi jooksul linnasid pidanud vähemalt autode ja transpordivahendite jaoks ümber ehitanud. Me oleme tänavaid laiendanud, tänava pööramisraadiused suurendanud. Me oleme maa, kasutasid ümber niimoodi, et autoga oleks linna lihtsam kasutada sõna otseses mõttes ehitanud linnad autode keskseks ja selle asemel pidevalt linnaseid autode ümber ehitada oli küsimus selles, kas, kas me võiksime ehitada auto, mis suudaks elada linnas, kus meeldib inimestel elada enne autosid, ühesõnaga auto, mis oleks linnasõbralik. Ja sellest lihtsast küsimusest tekkis pikaajaline projekt, mis oli algselt koostöös General Motorsi ka GM-iga ja isegi Frank eribüroo oli sellega seotud ja nüüd on see edasi arenenud teiste sponsorite juurde ja, ja selle prototüüp on praegu ehitamisel Põhja-Hispaanias. Ja see auto on niisugune väga pisike elektriline auto. Ta foldib ennast kokku, kui ta pargitud on need, kui ta tavaasendis on ta umbes sama suur kui Smart-auto, kui ta pargitud on, sest ta sõna otseses mõttes tõmbab ennast kokku pooles mardisuurune. Ta on erinev tavalistest autodest selle põhjal, et tal ei ole mehaanilisi mootoreid sees, vaid mootoritel ratastega koos rataste küljes. Tegelikult on need rattad nii-öelda, me oleme hakanud kutsuma robot või elus, ehk siis robotrattad, sellepärast et seal ei ole mitte ainult mootor küljes, vaid seal on ka keeramispööramismehhanismid, amordid, juhtimismehhanismid on kõik ratta küljes põhimõtteliselt. See, mis autod sõidutab, on kõik ratta küljes ja, ja kui rattad välja vahetada. Ma mõtlesin, et autot täielikult uuendades see muutus, avandab auto kere absoluutselt uueks disaineriks, kui auto kere vajutama muudkui inimesi ja, ja, ja, ja nende juhtimise suhtlusvahendeid. Ühesõnaga auto kere muutub palju suuremaks, seetõttu saab see autoni pisike olla ja autorattad lisaks sellele, et neil on kõik juhtimisvahendid, on ka igaüks pööratavad 45 kraadi all. Ehk siis see võimaldab peaaegu null pööramisraadiuse linnas parkimine, mis tavaliselt paralleel parkimine on üsnagi jõuline manööver. Selle autoga on põhimõtteliselt kõrval sõitmine, tal on palju niukseid häid omadusi. Üks üks aspekte, mis on väga oluline selle auto juures, et teil on kasutamismudeli, üks nendest kasutamismudelitest, mis me oleme uurinud, on nii-öelda jagatav kasutamine, ehk siis, kui, kui te olete näinud Pariisis, Barcelonas või mujal jalgrattaid, mis on nagu jaamade või kuhjadena mööda linna laiali jagatud, neid on Pariisis umbes 20000 tükki, hetkel, mida kasutada poole tunni või tunniajase perioodil siis auto eesmärk on väga sarnane olnud meil algusest peale juba luua niukene mudel, et inimesed võiks neid autosid lihtsalt vajaduse kohaselt kasutada ja siis võib seda keegi teine kasutada ja me oleme teinud, analüüsinud seda, mis seal efekt võiks olla ja üks selline linnaauto võiks asendada tsirka 10 kuni 15 tavalist autod, sest on juba eelnevatest projektidest, kus on need nii-öelda ühe otsa katavad autot, ostab auto samasse kohta tagasi tooma nende põhiselt on juba aru saadud, et need asendavad tsirka, seitse eraautod. Aga sel juhul, mis me siin oleme töötanud, räägime kahe otsa rendist, see tähendab seda, et selle auto võib jätta ükskõik kuhu teise linnajaama ja sellel võiks olla palju suurem potentsiaal, et teisisõnu see kasutatakse ja nii-öelda igapäevast tööle, koju reisimist, et need pea olema niuksed ringreisid, et seda kasutada. Lisaks uute autode loomisele ja tööle õppejõuna on Andres osalenud veel reas huvitavates projektides näiteks veeseintega, maja loomisel. Meil oli teed, võiks kasutada nii-öelda veekardinaid purskkaevude asemel linnakujunduselemendina ehk siis kardinad, mis kasutavad üsna moodsat tehnoloogiat, kus on väga tihedalt paiknevad arvuti kontrollijal olevat kraanid ja nende mustreid ja, ja rütme saab kontrollida arvutist ja selle tagajärjel tegime Todivi Ematimeedia läbis, tundus, et see idee on lootustandev ja siis ehitati Carlo radiarhitektuuribüroo juhtimisel, kes on üks kolleegasin valmis paviljon Zaragoza, Exbox 2008 aastal Haanjas maailma näituseks ja see paviljon kasutas neid ideid ja, ja kogu paviljoni sein oli tehtud põhimõtteliselt nendest vee kraanidesse oli mitu 1000 pisikest kraani ümber kogu maja serva ehitasime välja, kontrollmehhanismide koordineerida, kontrollida ja nii edasi. Ühesõnaga selle maja kõik seinad olid tehtud, järelikult veest, need kraanid olid nii tihe. Ta ütles, et põhimõtteliselt moodustasid veeseina. Aga kui seinu tehtud veest siis avas täiesti uusi võimalusi seina hilise töötlemiseks kontrollimiseks, et siin ei ole staatiline enam, kui ta on veest tehtud seinal võivad olla varieeruvad mustreid võib-olla ruuduline või triibuline või, või mida iganes. Erinevatel hetkedel ta võib ka liikuda, et siin on ühe kombel siin, aga siin võib liikuma hakata, kui nad on viis tehtud ja kraanid on niimoodi koordineeritud. Siin võib ka avause seda ja me põhimõtteliselt üritasimegi avastada ja uurida neid võimalusi, mis, mis kardinate svee seintest tehtud hoone avab. Ja ühesõnaga siis oligi niukene natuke nagu eksperimentaalne töö, et me selle hoone peal testisime erinevaid konfiguratsioone, dünaamilisi seinu, avatavaid seinu ja nii edasi. Üks huvitav näide sellest on need veest tehtud seinad võivad ka kogu hoone plaani ühe hetkega tagurpidi keerata. Et kui näiteks sisemine sein, mis on antud hetkel tühi ja välimine sein, mis on tehtud vees siis võimalik ühe nupuvajutusega soone tagurpidi keerata ja välimised seinad, erakonda, sisemine siin. Ja veel üks põnev projekt 2006. aastal kureeris Andres Veneetsia arhitektuuribiennaalil Massachusettsi tehnoloogiainstituudi väljapanekut. Me panime välja näituse erinevatest projektidest, mis kajastasid teatud sorti tehnoloogia kasutamist linnakujunduses, linnaplaneerimises ja ruumi keskel oli väljapanek, mille nimeks sai taimruum ehk siis reaalajas Rooma. Ja see väljapanek näitas kaarte Rooma linnast terves Rooma linnas enamasti reaalajas ja andmed reaalajas näitasid inimeste liikumist linnas mobiiltelefonide kasutamise põhjal ka busside, linna, transporditaksode liikumismustreid ja üritasid mõnevõrra analüüsida neid andmeid, näiteks ühe kaardi eesmärk oli näidata, kas jalad käijad, kes mobiiltelefoni kasutasid, on enam-vähem korrelatsioonis busside liikumisega, ehk siis kas bussid on seal, kus, kus see vaja on. Teised kaardid näiteks näitasid, et kiirluubis, kuidas linn toimib teatud suurte sündmuste ajal näiteks oli Roomas jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 2006 ja siis, kui Rooma essis Itaalia meeskond võitis ja kui nad tagasi Rooma saabusid. Küsimus selle tagajärjel või kooli, mõni suurem kontsert või sündmus on seal erakordselt suur. Kuidas linn seal ümber ehitusehk siis inimeste liikumismustreid ja nii edasi. Meil oli koostööprojekt koos Telekom Itaaliaga, kes on suurim mobiiltelefonide andmete koguja ja teenuste pakkuja Itaalias ja, ja teised kooslepingud. Nende suurima bussifirmaga ja taksode firmale ja nii edasi. Tean, et Hollandist püüti kaardistada mobiiltelefonide abil autode liikumist, aga siis nad ei saanud aru, et kas see telefon on autos või on ta inimese käes, et nad ei saanud väga täpset infot selle kohta. Jah, seal on siiamaani teatud viga nendes süsteemides, et seda väga täpselt ei saagi teada, aga aga mida me kasutasime seal oli. Selles kogumissüsteemis olidki sees algoritmid, mis üritasid neid eraldada ja olid teatud algoritmid, mis üritasid aru saada, kes on jalakäija, kes ei liigu, kes on autos nende liikumiskiirust ja liikumismustrite põhjal, nii et kindlasti oli seal viga sees, aga need olid nii täpselt kui tol ajal võimalik. Siin on üks ajakiri, mida annab välja teie osakond siin motiis Jections. Selle viimase numbri toimetaja oled sina. Nüüdseks on, see on tõesti niisugune väljaanne, mida meie osakond iga aasta teeb. Igaks väljaandeks on pisike konkurss ja teatud teemasid käiakse välja ja ja viimane kord pakkusin välja, mine niukse teema nagu disaininud for knows end Šein, ehk siis disainimine kasvu ja muutuste tarbeks ja see on pikka aega olnud mulle südamelähedane teema, sest ruumiline planeerimine ja ruumiline kujundus otseselt mõjutab seda, kui lihtsalt on võimalik keskkonda muuta või kui lihtsalt see keskkond võib kasvada. Üks hea näide sellest küsimusest on sellesama ajakirja kaane peal kui Ta emontiigampuse kasvu sedaan on niisugune kahepoolne niukene maatriks. Siin üleval nurgas on emodi campus aastal 1916, kui esmakordselt välja laotati. Ja, ja ta on kasvanud läbi aja ja siin viimane ja viimane näide on aastal 2004 ja see kasv on teatud mustriga, selle, kas ei ole kaootilise, kas ei ole ettearvamatu selle kasvu põhiprintsiibid on juba paigas selles esimeses plaanis ja, ja see on hea näide sellest, kuidas arhitektuurne geomeetria tegelikult võib mõjutada seda, kuidas kuhugi poole ja mis meetodil nii linnaosad kui ka hooned areneda võivad ja selles on teatud mõju ja teatud võim arhitektuurile ja disainile. Ja, ja see on väga huvitav, sellepärast et linnalt praegusel hetkel on täpselt sellises faasis, kus, kus muutused on maru kiired, nii et see teema on jälle tõusnud päevakorrale ja me otsustasime teha välja andilisel samale küsimusele, et kuidas linnaplaneerimine muutustega toime tuleb. Milline võiks olla sinu arvates ideaallinn? See on keeruline küsimus, mõnes mõttes praktiliselt võimatu küsimus, sellepärast et see oleneb sellest ühiskonnast keskkonnas. Tõepoolest, renessansiajastul joonistati nii-öelda ideaallinnu Michelangelo ja teised joonistasid idea linnade plaane. Aga see on naiivne suhtumine. See tõepoolest oleneb sellest. Mis on selle ühiskonna ajalugu, kes selles linnas elavad, mis on selle koha geograafia ja kliima ja kõik muu, see peaks kõik olema asukohapõhine, isegi sel juhul ei ole, ei ole võimalik ühel inimesel seda, seda defineerida, mis ideaal olemas peaks. Ma usun, et kõigil läheb vastus sellele küsimusele. Saaks siis, kui seda küsida inimeste käest, kes selles linnas elavad ja see arvamus nagu kokku panna kogu selle rahvastik, kui najal, et üks inimene ei saa seda vist otsustada. Milline maailmalinn võiks olla sinu arvates ideaalilähedane? No see järelikult siis peegeldab seda, kus ma ise isiklikult kõige Parema meelega elaksin. On palju palju lemmikuid ja toredaid kohti. Mulle meeldivad Ameerikas näiteks võib-olla San Francisco võib-olla ka New York. Ja ka post on, ei ole mitte ebameeldiv linn, natuke vaiksem. Aga, aga Aasias. Isiklikult meeldib mulle Hongkong, kuigi ta on võib-olla liiga intensiivne paljude inimeste jaoks Hongkongis nimelt keskmiselt ühe elanikkonna kohta 10 ruutmeetrit elamispinda. Euroopas on seda keskmiselt umbes 22 ja Ameerikas peaaegu 30. Nii et on niukene umbes kaks korda tihedam kui keskmine Euroopa kesklinn. Nii et väga-väga intensiivne elukeskkond. Aga Pariis, kus elasid siukesed Pariis on loomulikult tore ja alati meeldib tagasi minna, aga Pariis on võib-olla natukene oma traditsioonides vähemalt linnas kui sellise poole pealt isegi kinni jäänud, et et üks aspekt, mis Pariisis on võib-olla väga-väga muljetavaldav kogu maailmale, on see, kui, kui lähedalt, kui, kui tihedalt seda linna esteetikat kontrollitud või kui palju sellest on hoolitud läbi ajastute. See juba läheb mitu sajandit tagasi, kui palju inimesed tähelepanu pööranud selle linna ilmele ja, ja kujundad tänavaid ja platse selle ümber, et selline ilus oleks. Ja see, see tulemus on väga muljetavaldav, kuid mulle natuke tundub, et vähemalt Pariisis kesklinn oma omaenda eest eetikasse nagu kinni jäänud ta jäi muutega arene väga lihtsalt Google'i poole enam. Pigem on see areng lükatud eeslinnadesse ja kesklinnast on saamas natukene nagu muuseumikeskkond, mis ei ole võib-olla kõige kõige parem tulemus linale ristilennud Tallinn. Tallinn on ilus linn ja Tallinnal on väga suured eelised geograafiliselt. Mereäärne linn on väga mõistliku kliimaga linn aga Tallinnas on erinevad faasid olnud erineva kvaliteediga. Ma usun, et viimane Tallinna laienemisja tihenemis faas, mis on alates 91.-st aastast päevani on toonud nii head kui halba. Halbun, kas see keskkond, mis selle viimase linnaehitus tagasi järel Tallinnas tekitanud oleme, on küll toonud kaasa majanduskasvu ja kiire ühiskonna arengu, aga see ei ole siiski võrreldav elukvaliteedi poolest selle keskkonnaga, mis on paljudes arenenud Euroopa linnades nagu Kopenhaagenis või, või isegi Pariisis või isegi Tallinna vanalinnas. Need on nagu Tallinnas on väga märgatav selline kontrast, kus, kus inimesed armastavad minna vanalinna ja käivad seal jala ja vaatavad hooneid ja veedavad seal aega sõna otseses mõttes. See uus keskkond, mis on vanalinna ümber ehitatud, ilmsed, pigem käivad seal läbi, käivad seda vaatamas ja veedavad seal aega. Jan keel üks üks linnateoreetik on jaganud lahterdanud jalakäijate tegevusi niisugusesse kolme kategooriasse. Vajalikud tegevused ehk siis on vaja saada punktist A punkti B vastavad tegevused, ehk siis, et kas ma otsustan minna jalutuskäigule siia tänavale või sinna tänavale, kas ma otsustan väljas suitsetada või seal ja siis lõpuks sotsiaalsed tegevused, et kuhu gruppi inimesi otsustab minna. Ja ma usun, et vanalinnas on sotsiaalseid tegevusi kordades rohkem märgata kui, kui selles uues keskkonnas ja see on huvitav, huvitav tähelepanek, kuna see sõltub paljuski sellest linnakeskkonnast, laste jalakäijasõbralikkusest ja nii edasi ja, ja see ei tähenda sugugi seda, et siin peaks välja nägema nagu vanalinn on palju näiteid üle maailma sellest, kuidas täiesti modernsed, uued linnajaod on väga atraktiivsed, aga Tallinna selles uues osas võib olla negatiivne, on just see, et tänavakontekst, kus jalakäija liigub ei ole niivõrd sõbralik, kui, kui seda on vanalinn. Et see on tihtipeale ära lõigatud autoteedega, pigem on prioriteet liiklusel kui jalakäijatel ja see esimese korruse ehk maapinna korruse kardin, mis inimest ümbritseb Tallinna uuemas linnajaos või ümber vanalinna ei ole tihtipeale niivõrd läbi mõeldud, et see toodaks sellise inimsõbraliku või jalakäijasõbraliku keskkonna seal tänaval. Positiivsed küljed Tallinna arengus. Tallinn on väga väga hästi vastu võtnud kaasaegse arhitektuuri seal isegi märkimisväärne, kui kuivõrd. Imelik on olnud Eesti arhitektuuripärand alates aastast 91 võib-olla Ida-Euroopa üks huvitavamaid kohti hetkel ja seda on ka näha Lääne-Euroopa huvis Tallinna vastu. Eestis on vist juba väga ammust aega eksperimenteerida nõukogude perioodi ja samamoodi oli Eesti üks kõige eksperimenteerivaid kohti arhitektuuri poolest. Isegi kui need projektid ei jäänud Eestisse või läksid kuhugile mujale ja erahoonetest on üle 80 protsendi, kui ma ei eksi, eriprojektidega hooned, ehk siis ei ole niisugust tüüp hoonestust, nagu nagu on siin Ameerikas, vaid iga hoonel oma projekt, ehk siis arhitektidel on väga suur roll Eestis ja see on, see on väga positiivne. Ma usun, et Eesti ühiskonnas on ka linna keskne tähtsus tõusnud, et on väga palju diskussioone meedias ja see on positiivne nähtus. Kui inimesed sellest räägivad, siis järelikult sellest hoolivad ja haarata laiemat ühiskonda. Sellist diskussiooni on väga oluline, et linnaehitus otseselt ei oleks mitte linnavalitsuse ja linnaplaneerijat otseselt, vaid vaid need otsused peegeldaks seda, mida, mida tallinlased tegelikult tahavad. Tänases saates ajasin juttu Singapuri tehnoloogia ja disaini ülikoolis õpetava urbanist Andres Chuckiga. Saate salvestasime mullu bostonis, kus Andres õpetas maailma ühes mainekamat tehnikakõrgkoolis Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ja saade valmis teame programmi raames Euroopa sotsiaalfondi toel. Mina olen Neeme raud, peatse jälle kuulmiseni.