Enne teele minekut vaikselt maha istumise komme on meie peres olnud nii kaua, kui mäletan. Lapsena natuke kartsin seda nagu ikka kardetakse asju, millest aru ei saa ja mille kohta ei julge ka küsida. Lapsed muidu ikka pärivad, et mis või miks. Aga selle kohta ma ei söandanud kaua aega küsida. Kord, kui hakkasime Tartu Tallinna aeglasest rongist maha jääma ja vanaema Liisi istus ikka veel küürakil köögilaua taga taburetilt jahtis tühjalt enda ette. Käratasin kogu oma kümneaastase protestiga. Mis komme, seltse on niimoodi aega raisata. Rong, kuhu me ikkagi olime jõudnud? Sellest, et viimasel minutil hakkas juba Kaareperre jõudma ütles ta aknast välja vaadates rohkem nägu künklikele põldudele, kui mulle. See on üks ilus komme. Vana vene komme kunagi ei tea, kas tuled tagasi. Küllap Mam juhatasin midagi ja põrnitses siin enda ette ja tegin ükskõikse näo. Nii nagu 10 aastased oskavad lihata Tapurnid seda ükskõiksust teeselda. Aga istusin ma vanaema ja emaga iga kord uuesti ja rohkem ei, oleme sellest rääkinud. Nüüd on mul endal kodus kaks teismelist. Ma istun salaja, peaksin ütlema nagu vanaema Liisi. See on üks ilus komme vana vene komme kunagi ei tea, kas tuled tagasi ja nad saaksid aru. Aga ikka mulle tundub, et on veel vara. Teele kui me Kaareperejaamast mööda Kolga teed Palamuse poole kõndisime, näitas ema ikka, et näe, seal mäe otsas elasid Tootsanid. Ning rääkis sinna juurde, et päris Toots Tootsoni volli tõi ju tegelikult naise Venemaalt nagu papa Friidriski. See naine oli üksinomorfadest Marfaivanuna Tootson, kellega sa Kirsinalifgaja samovar juures oma maailma klaaritasid. Raja Teele või mis? Kolli Adeele, kes elas suures talus papi raba pool oli koguni su tütre minu vanaema Liisi ristiema. Adeele tutvuse laeva kapteniga läks tollele naiseks ja purjetas lõpuks ära Austraaliasse. Mõni nädal enne ärasõitu käis ta sinu juures aednikul ja küllap sa mäletad, mis tal öelda oli. Andke liisike mulle kaasa. Vaikus. Teil on palju lapsi, meil näete, pole ühtegi. Vaikus. Me hoolitsesime tema eest hästi, annaksime hea hariduse. Tal ei oleks millestki puudu. Vaikus. Palun, Alexandra või ei. Kui täpsem olla, siis nii andke liisike mulle kaasa, lausub Adeele vaikselt, kui on ennast jahtuva teetassi taga tükk aega kogunud. Sa vaatad mõistmatul pil kullateele otsa. Su käed on ikka veel jahused, aga need seisavad nüüd taignapätsi peal täiesti vagusi. Mida see naine ometi ütles? Teil on palju lapsi, meil näete, pole ühtegi. Ei ole meid õnnistatud. Sa pöörad pilgu eemale, hakkad vilunud masinlikku liigutustega taignasse jätkuma. Igavesti, enne kui pingul soonsukondistel kätel on näha. Ikka kiiremini ja kiiremini. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, mida see proua teele seal pobisebki? Teile mudib korvi sanga. Hoolitseksin tema eest hästi, annaksime hea hariduse. Hääl katkeb. Tal ei oleks millestki puudu. Viimased sõnad ütlema teile väga vaikselt. Sa hakkad käsi pesema pikalt ja põhjalikult, küürid seebi ja harjaga kuivatad valgesse rätikusse, valad, vee solgipange. Seal on üks rääkiv suu, muud midagi. Mul on tegemist. Sa võtad pooliku, pange korjad seeliku teise kätte, lükkad ukse juures, kalossid jala otse sammud toast välja. Adeele tuleb sulle järele üle õue, oma helesinistes, kingades kanala juurest sitasest läbi kuuri taha kompostihunnik kuni välja. Ja samal ajal, kui pesuvesi solksti kartulikoorte ja kolletanud tulbivarte vahele lendab, ütleb Adeele veelgi vaiksemalt. Palun, Aleksandra. Ning sina seljaga tema poole, seisad vagusi paigal ja hakkad pead raputama. Te seisate lähestikku, kaks naist, ema ja ristiema. Kärbsed sumisevad, kägu kukub, kusagil haugub, Maarjamäe kib lammas. Liisika on mulle armas, alustavad eile. Ma tean, tean, vastad, sa tahan talle ainult head. Ma tean, aga ta, minu tütar, ma. Sa keerad ümber pühid käeseljaga silmi. Adele ohkab. Lähme tuppa, ütled sa, võtad ta teele käevangu, ei juhtu just tihti, et see võõraste inimeste sedasi puudutaksid. Eriti eesti inimest. Aga teil on puhas ja sile ja lõhnab hästi. Temast saaks Liisile hea ema, mõtled sa parem, kui ma ise. Tüdrukul oleks hea elu. Üle su põse jookseb nähtamatu pisar ja see keerab pea ära, teine seda ei näeks. Enne ärasõitu kinkis Adeele oma ristitütrele priske mullika. Mullikas sai nimeks teele ja kui ta oli juba vana lehm, registreeriti ta kolhoosi karja. Bokovi vardja Maidžaimarskaja, tänavalonovokovitama oja ja selle esimesel korrusel Nabokovi muuseum. Enamasti oskama muuseumides täit rõõmu tunda. Nad justkui peaksid näitama aega, kuid aega ei saa ju pudelisse püüda. Kui miski mulle ajast kõneleb, siis varemed, mitte täiuslikud koopiad kunagi olnust. Volkovi muuseumbais hämarska ajamajas number 47 jätab erilise mulje sest temas on muuseumi üsna vähe kartoteegikaardid, lühikeseks kirjutatud pliiatsid ja ära kustutatud kustutuskummid on muidugi olemas. Ja liblikad natuke tahveldatud seina ja vana mööblit. Ent selle paiga lunastab hoopis muuseumihoidja. Väike vaikne, peaaegu nähtamatu Vano naine. Hoopis teist tõugu kui kõik need suurte kohustuslike muuseumide tähtsad emandad, kes oskavad sulle tasahilju selja taha hiilida, Sis kurdistavalt röögatada. Niiet no näed, isegi kui sa pole millegi puutumisest mõelnudki. Emandad, kes tegelikult põlgavad külastajaid. Vähemalt mulje jääb. Päike Veera on teistsugune sest jah, huvitava kokkusattumusena on tema nimi Veera. Rinnasildil seisab lihtsalt Veera. Leira toob mulle tagasi usu muuseumidesse, nii et hiljem käin veel mõnes jäi kahetsigi. Veera paneb külalised oma raamatusse kirja, vaatab natuke aega nurgast, kuidas me ringi käime. Mingil hetkel lihtsalt kuulen, et on teises toas rääkima hakanud. Tasasel selgel häälel, eliga kirglikult ega liiga ükskõikselt, jutustab ta. Kuidas lõi ühel ülikooli kevadel öö läbiandi ümber mida see talle tol ajal tähendas. Ja märgib sinna otsa sujuvalt muutumatul ilmel. Ma vist ei ütelnud ennist, et tükk aega sussimajas tsensuurikomitee vot. Ja väikese vaikimise järel. Aga isa raamatukogust seal tagapool oli kunagi 10000 köidet rikkas raamatukogu. Leirade Farmsaid pause jätab aega järele mõelda, hingata, vaadata seda, mida ei ole. Mäletate libeda algust? Pärast Stalini S-i kommata Ifassaagniaagimbue Abiviljatseega. Häärberi suurimas toas asus raamatukogu. Ja niisama õhku rippuma see jääbki. Ta astub ees täiesti tühja hoovipoolsesse tuppa ja seisab akna juurde. Räämas asfalteeritud hoov, plekiga üle löödud uksed, luitunud värviga seinad, katkised keldriaknad, tavaline vaade. Seal näete, oli garaaž. Mercedes-Benz Rolls-Royce ootel. Võlurina manab ta meie silmade ette mugava linna kodu, Vene hõbeajastu ideaali, oma autopargi telefonide viie vannitoa liftiga. Sealsamas tühjas hallide seintega toas, kus on just maha võetud rändnäitus ja uut pole veel tulnud. Väljas sajab varakevadist külma vihma. Taevas on madal ja hall. Veeraga jutustab vitraažaknast ahjudest kuumast lõhnavasse teest. Inglise kuuernandi mandliküpsistest. Lõpuks sümptomeid trepikotta näitab, kus olid lihtja värvilised aknaklaasid. Ja kuigi trepikojas pole enam erilisi aknaid ega vanaaegset lifti ja üleval, kus oli vanemate magamistuba, asuvad Nevski preemia, uudised ja anonüümsed kontoriruumid seina äärde lapitud lehepakkidega, nirskaja preemia, Neeva aeg, kokkusattumus, seegi, on Veera suutnud selle korraks ellu äratada. Vahel piisab ühest vaiksest võõrast inimesest, et hall taevas Neeva kohal tõuseks kõrgemale ja laseks näha.