Ma palusin oma isa. Tule ja leia meid üles, enne kui me kaome. Ühe või kahekaupa. Öösel läksid inimesed ära. Ära küsi. Ära vaata tühje kohti. Siin on vastus. Tahad sa tõdeb pooles teada? Vaikus kasvas iga päevaga. Poistekambad tulid ja läksid kiitlesid puhastusega, mille nad läbi olid viinud. Hääled ja ettearvamatud. Täiesti ootamatult võisid nad meile naeratada. Ja need naeratused olid teravad nagu väikesed haavad. Ankar oli meid puhasteks ja ebapuhasteks jaganud. Ühel pool olid talupojad, mulatan tõelised meerid. Teisel pool olid seitsmeteistkümnenda aprilli inimesed. Need, kes olid linnadest välja aetud. Ajalooratas käib ringi ütles Kozalmeile loengut pidades silmad meie näljahirmu ja raevu ess läbi tungimatud. Kui keegi tahab seda ratast oma kätega peatada, jäävad need kodarate vahele kinni. Kui keegi tahab seda jalgadega peatada, jääb ta ka nendest ilma. Tagasiteed ei ole. Ta kutsus meid uuteks inimesteks. Ütles, et me peame oma haiged minad hülgama laskma lahti oma unistustest, rületatusest, sidemetest, maailmaga, palvetamine, surnute leinamine, vana elu järele, igatsemine. Kõik need olid reetmise viisid. Mäluhaigus ütles kose all selle kohta. Mõistuse haigus. Sel ööl onnis ohkas pankur kõigile kuuldavalt. Kui ma kaotan mõistuse, unustan kõik, saan rumalaks. Kas ma siis kõrveks, monsieur Ankar? Ta seisis üksipäini nurgas ja mitte keegi ei vastanud talle. Te kujutate ette, sosistas ta meie poole vaadates, et see lõpeb ära. Kas pole nii? Igav päev ärkasime noateral, jooksime mööda seda. Medampisime katki Mac luumarjad ja värvisime nende tumeda värviga oma riideid. Me lõikasime maha oma juuksed. Kui taevas alles must, kutsuti täiskasvanud töö brigaadidesse. Neljast hommikul öö saabumiseni kündsin nad maad kaevasid kanaleid, istutasid seemikuid, siis istutasid needsamad seemikud edasi põldudele. Kaks korda päev andis Ankarmile kausitäie vett kahe kolme lusikatäie riisiga. Mu ema sõi oma jao kiiresti ära ja istus siis väga vaikselt oma värisevad keha emates. Mõned väsinud, mu kullakesed, ütles ta mulle. Ma ei ole elu sees nii väsinud olnud. Esialgu jäeti meid lapsi maha. Medoostasime ümberkaudsetes metsades ja korjasime puid, tule jaoks juurikaid, puuvilju ja puukoort. Mu vennal, kes ei olnud kunagi sobinud kokku omavanuste poistega kellele meeldis plaate kuulates kodus istuda, olid metsaeluks vajalikud instinktid säilinud. Koos Hambaarsti poja Auni ja mõne külapoisiga kägistas ta küülikuid, keeras nende kaelad kahekorra tõmbas nendest sisikonnad välja. Kui meil liha oli üraski, tundsin, et kõht on täis hakkas päevavalgus jälle avarduma. Värvid tulid tagasi ja sulatasid pinge mu rinnas. Üks mulatan, vana naine üritas meile tegevust leida. Ta andis meile seemneid ja rääkis lahkesti mullast ja veest. Ta ütles, et sõja järel on Kambodžas kõik lagunenud. Ameeriklased olid pommitanud meie koole, teid, veehoidlaid, ellu jäämiseks pidime meie oma toitma. Toit oli meie esimene kaitse. Meie kõige võimsam relv. Seemned mu käes olid nagu kirjad. Päev päeva järel põlvitasima mullas. Kiskusin umbrohtusid välja, kujutasin ette ube, paprikad ja kurke, mis meie ümber lokkama hakkavad. Katsu mu käsi, ütles vend ühel hommikul peaaegu nuttes. Vaata kui katkine don. Me tegime koos aias tööd. Vahed olid kriimustatud ja karedad. Sa kujutad seda endale ette, ütlesin mina. Need on samasugused nagu alati. Kui meil oleks relv, ütles mu vend, oleks Milt kogu maailma toit. Kui mul oleks köis. Sophan pühkis higi ja pisarad oma näolt. Hetke pärast ütles ta kui ka salveks anda sulle üks kõik, mis, mida sa siis küsiksid. Päike roomas taevasse. Ma nägin banaanipuu juures varjuges, küünitas lehtede vahele, küünitas haarama vilju, pidades neid päikeseks. Pilt. Hallutsinatsioon ujus õhus ringi. Küsi midagi, mida sa saad kasutada, ütles vend järelemõeldult. Võimatu. Neid asju pole mõtet küsida. Aga meil oli ju kodu, mõtlesin ma. Meil oli ju elu. Miks meil peaks häbi olema? Ma teadsin, et Kosalli maailm oli unenägu. Varsti teeme silmad lahti ja see maailm lakkab olemast. Nägin oma isa naermas. Tema lood keerasid lahti lehekülje teise järel. Panin silmad kinni ja tahtsin, et edasi kõnniks. Lähemale tuleks. Kõrvu kandus venna hääl. Ütle, et sa tahad saada mulate anniks ja mitte olla üks meie hulgast. Mulataanidel on alati süüa nii palju süüa. Et neil jääb seda isegi üle.